Taaskord...

....on kiire mööda saanud ja toimub mõõdukas kulgemine sissetallatud radadel... Väikeste kõrvalepõigetega muidugi tundmatule maale...

Näiteks sõidame me kalli Tölluga Romantikaga Rootsimaad kaema... No eks näis, kuidas talvine meri Moorile meeldib ja kuidas me päevakesega suures ja kaunis Stokholmis toime tuleme, aga küllap laabub kõik... Enne seda tuleb aga käia lastega dr. Kivivare hella pilgu alt läbi, sest Rass kipub taaskord köhatama moel, mis mu kõrvakestele valus kuulata on...

.

Enne veel aga naudime mdm. Butterfly etendust vanemuislaste esituses. See saab teoks suisa täna õhtul ja loodetavasti on meeldiv elamus nii mulle kui ka Töllile, kes teatavasti kultuuri teatava reserveeritusega suhtub... Pole hullu, on ta pidanud mu sabas hullemaidki katsumusi läbi tegema...

.

Laupäeval vihtusime hommikul Vasalemma, et Tölli õe- ja ühtlasi ka ristitütart sünnipäeva puhul õnnitleda... Poisid olid küll natuke häiritud, et seal niipalju muid inimesi oli ja nemad ei saanud tähelepanu keskmes olla, aga käitusid kogu aja väga tublilt... Nägime ka prk. Reimandit kogu oma kauniduses (ja Moorile tundus hr ja pr läbisaamine kuidagi... no ma ei tea, eks näis)... Igatahes oli väga meeliülendav neid kohata ja juttu puhuda... Ja need poisid-konnad... nad ei jäänud tagasiteel magama!, kuigi olin kindel, et veel enne Keilast väljasaamist nohisevad mõlemad magusasti... Võta näpust, trall ja nali ja jutt kestis koduni, kus küll enneolematult kärmelt öörahu saabus...

.

Pühapäeval tantsisin hommikul Mari pilli järgi flamenkotantsu ja siis käisime kogu perega Lottet vaatamas, et ka lapsed varakult teatripisiku külge saaksid... Ja etendus oli väga mõnna... Rahvast suhteliselt vähe, pidev tegevus ja selge üleminek ühelt teemalt teisele... Laura Peterson vist oli kena Pipo osatäitja... Ta küll kippus nimitegelasest enam silma torkama, aga mis siis, mõni ongi ilusam kui mõni teine:-)) Lastele oli aeg mõõdukas ja endal ei jäänud ka tagumik kangeks... Väga soojalt soovitan...

.

Mis aga mu eelmise nädala nii kiireks tegi... Noh, ütleme nii, et tööl tekkisid asjaolud, mis tõid kaasa paar kolekeerukat juhtumit... Kusagil olid hädas koerad... Nii hädas, et kaks neist ei olnud oma mitmeaastase elu jooksul kordagi toast välja saanud... Kõik oma ihuhädad jm olid nad elupäevad sinna samasse korterisse teinud jne... Oi kus oli alles sebimist... Ja kui ma olin võimelnud ja helistanud ja kasutanud kõikvõimalikke veenmisvahendeid, saanud kokku politsei, vaet. ameti töötaja, varjupaiga inimesed ja LV inspektori (õnneks alles verbaalne kokkulepe, mitte füüsiline kohtumine), siis selgus, et koerte omaniku sugulane tegeleb ise asjaga, lahendab kõik ja kannab kulud jne. See tähendab, et LV, vet amet ja politsei jäid rõõmuga aktsioonist kõrvale... jahh... sotsiaaltöötaja peab ikka iga elusolendiga tegelema... Sain kogemuse võrra rikkamaks...

.

Üks teine juhtum, mida pikalt ei saa puudutada muudkui venib ja venib ja venib ja lõppu ei paistagi, kuigi korraks oli see lõpp meil ju suisa käeulatuses... Eks näis, kuis asi läheb, järgmisel nädalal peaks saama selgemaks, millal võiks antud loole tõepoolest kriipsu alla tõmmata...

.

Ülla-ülla... Kuna MTÜ Hoolekoda on kenasti registrisse kantud ja ootab head ideed, mida ellu viima hakata, siis on meid juba märganud kasuahned rahandusettevõtted, kes sotsiaalabiga tegelevas MTÜs olulist ressurssi ja lüpsmisallikat näevad... Igatahes tuli mulle ühispanga poolt kena roheline parkimiskell, mille tagakülg õnnitles uue ettevõtte asutamise puhul ja kutsus agaralt stardipaketiga tutvuma:-))) Nalja nabani... Nüüd võiks võtta laenu küll ja siis selle eest Rhodosel natuke "koolitust" saada... Juba kripeldab soojamaa ihalus mul kontides, mitte midagi ei ole parata, ma tean, et märtsis muutub see paaniliseks, kuigi on otsustatud, et selle aasta jätame vahele ja teeme midagi kodule kasulikku.. Neljakesi reisimine võtab ikka sellise nutsu, et sellest kohe annab kosuda... Võiks ju vahelduseks poistega Eestimaad mööda ringi tuiata, neile on siingi veel meeltult palju põnevat näidata ja endalgi vaadata... Olen plaaninud puhata 16. juuli kuni 1. september... selle ajaga võiks jõuda küll kõikjale:-)

.

Aga mis sellest soojast maast ja suvejutust siin praegu puhuda, kui lõpuks ometi tuli talv... Lund on niiiiii palju ja külma ka mõnusalt, päike paistab ja hommikul ei ole kottpime... Kõik läheb ainult paremaks... Läheb jah... Veel paremaks... Eile rooksin lund ja poisid (köhast hoolimata lubasin mõlemad natukeseks õue) mängisid, et nemad on Sööbik ja Pisik... Laulsid kaevul seistes kõik need laulud ära ja ajasid niisama pulajuttu... Lõpuks mängisid, et hanged on hambad ja uuristasid sinna sisse endale pesasid... Väga vahva oli... Küll on ikka lapsed lahedad ja kui hea ikka, et neid on kaks... Vahepeale õudus ja väsimus on möödumas ja nad mängivad palju koos ja ajavad omi asju.... Vahel tuleb ikka väikseid jagelemiseid ette, aga kõigest saab ju üle ja kellegi peal on hea konfliktilahendamist harjutada...

.

Mis veel... Märksõnadest võiks tuua välja valikud... valikud igal sammul ja igas situatsioonis... Eeva ütleb küll, et igal hommikul tuleb valida, kas elada või surra... No ma olen leebem, lihtsalt tuleb valida, mida tunda, mida tahta, mida teha, kuhu minna... Ja see just elu lahedaks teebki, seda saab ise oma valikute järgi kujundada...

.

Valutuid valikuid ja selget pilku, kallikesed!

kiirus, vaid kiirus, ei muud...

Nii, olen siis saanud aastakese vanemaks ja oh imet, ikka veel ei ole saabunud õnnestav 30. eluaasta, aga ta läheneb iga päevaga ja mis see paar aastat veel oodata:-)

No ja ei saagi rohhkem kirjutada... pealkiri ütleb kõik...

Mina ütlen Kurat küll!!!

Lauri...

Oli mul vanust siis 14 või juba ehk hakkasin 15 saama, kui üks aasta noorem poiss oli nii julge, et minuga väga tihedalt suhtlema hakkas... No naljakas küll... Selles vanuses vaid piilutakse ja õhatakse niisama... Teda võib ilmselt pidada mu esimeseks "käimiseks"... Koos tantsimine ja koridorinurgas kallistamine oli siis kõik, mis suureks armastuseks vaja...

Naljakas, ta rääkis igasuguseid asju, mida selles vanuses ei peaks rääkima... Isegi seda, milliseid riideid ma kannan, kui tulevikus tema naine olen:-)) Nii armas...

Kahjuks oli mul mõistust vähem kui temal... Ütlesin, et kõik on läbi ja asi mutt... Naljakas, see oli mingi päris totter põhjus...

Igatahes oli tema valmis olema minu sõber, mis selles vanuses on jällegi suhteliselt tavatu... Kuid mingit vihkamist meie "armastusest" ei saanud...

Tantsisime ikka aeg-ajalt koos, kui kedagi lähedasemat võtta ei olnud ja rõõmustasime alati üksteise nägemise üle...

Meie viimane kohtumine oli koolipeol, millelt varem minema ruttasin... Lugu Bailando oli siis nii kuum... Tema käis siis juba teises koolis ja meie kohtumised olid äärmiselt harvad... Ta hoidis veel mu käest ja ütles, et ma ei läheks, aga ma läksin koos sõbrannaga... Ta jäi seisma ja hõikas veel järgi, et elu on ebaõiglane... Ma naersin vaid...

Kuu aega hiljem läksin hommikul kooli... Ta oli surnud samal hommikul autoavarii tagajärjel... Ma ei suutnud seda uskuda... Kirjutasin klassikirjandi teemal "Karukell - kurvameelsuse rohi", milline iroonia... Nutsin, nutsin... kirjutades ja peale seda... Kuid matustele ei läinud...

Ma mäletan teda elavana, naervana ja nukrana, meelitavana ja tõsisena... Ja nii see jääb...

Ta oli nii tore poiss... Ja vahel taban end mõttelt, milliseks ta oleks küll mehena saanud? Oleks ta tõesti majandust õppinud ja Tallinnasse tööle läinud? Mind ta ilmselt naiseks poleks võtnud, aga ühe naise oleks ta võinud õnnelikuks teha küll...

Täna on Lauri sünnipäev... Ta saaks 27 aastaseks... Homme oleksime me ühevanused, ta oli selle üle väga rõõmus, et me saame olla ühevanused, kasvõi ühe päeva:-) Ja ma mõtlen talle täna palju.... ei tea, miks... kõigele pole seletust vajagi... Ma tahaksin lihtsalt, et kellegi silmad lööksid mind nähes samamoodi särama...

Mida iganes, ise ka ei saa aru, mis toimub... Aga vahel ma siiski kujutan ette, et ta tuleb ja ütleb tere... et see oli eksitus ja ta oli kuskil peidus jne... Nagu ikka, ilmselt on lein veel lõpetamata... või leinan ma koos temaga seda ennast.... noort, lihtsat ja vahetut, usaldavat ja puhast...

Adios amigos, adios...

mõtteis...

...on mul olnud nii mõndagi, aga suurema osa neist mõtetest olen sujuvalt ära mõelnud ja minna lasnud...

Kallis Kudzu... palju õnne pisi-Ingeli sünni pühul... Loodan teda peagi näha ja rimuda... Sa oled vapper ja tubli ja nii tore, et ta ikka vanavanaisa sünni võimisiganes päeval sündis:-) Viivitamine oleks talle kahjuks võinud tulla...

... Oi sõbrad, kes te valate pisaraid ja kannatate valu, mida üksnes armastus võib tekitada... Ärge palun tehke nii... Ma ei söönud 2 päeva suutäitki ja olin täielikus shokis, et keegi kallis-armas on nii õnnetu.... Ei tohi!!! Saite aru küll! Hoidke ja armastage ennast ja oma peret!... See on käsk!

Aga... Mu kallis Rassu on jõudnud ikka, kus ma olen maailma kauneim ja parim printsess, keda tema kurjade lohede käest päästma tõttab... Veel aasta tagasi pidin valdavalt ise tapetav lohe olema...

Vana.aasta õhtul ütles Rassu mulle nii: Emme, ma nii väga tahaks väikest õekest...

mina: ah soo, no äkki ta kunagi hakkabki mul kõhus kasvama...

Rassu: tead mis, sa peaksid nüüd hästi palju neid asju tegema, mis kõhu kasvama panevad...

mina:.....................................................................................hmmmmmmmmmmmmmmmmm no eks ma püüan

Vot nii, mis sa ikka kostad nii targa jutu peale... Teab juba, et midagi tuleb teha ka, ei saa niisama oodata ja nina nokkida... Hea, et ma seekord veel täpsemaid juhtnööre ei saanud (aga ei julenud küsida ka, mine tea...)

Loen raamatut, mille nimetus on Pöörlev ingel... no on põnev küll, mul on ka paar ideed, kes võiks pähh olla, aga eks paistab...

Lähen ära ja saan vel natuke enne jõmmide laekumist lugeda... Ihihiiii

Tähtsad inimesed

Kui me ilma sünnime, siis on ootamas juba posu inimesi, kes beebit uudishimu ja enamasti rõõmuga tervitavad... Nii oli ka minuga... Pole teada, kas mu isa rõõmustas, kui ma sündisin ja oma rahutu olekuga niigi segase elu taaskord uppi lõin... Mu vanem vend ju veel ei kõndinud, kui mina juba sündisin ja võin vaid kujutleda, kui raske see pidi noorele perele olema...

.

Olid siis ajad sellised nagu nad olid... emad ruttu tööle ja lapsed vähemalt sama kiiresti sõime... Ja haiguseid oli siis sama palju kui nüüdki...

.

Pikad olid need nädalad ja kuud, mil me vennaga vanaema ehk Vantsi juures olime. Mina olin küll kõrvahädas, aga Vants ainult mind ei tahtnud, ikka koos vennaga, et seltsis segasem oleks... Ta ise oli siis pisut üle 40 aasta vana, töötas karjalaudas... Rohkem mäletan ühte kohta, kus ta lambaid kantseldas ja teist, kus seakarja eest hoolitsemine ja farmi töö korraldamine tema kohustuseks oli... Rasket elu armukadeda ja napsilembese vanaisa kõrval ta nägi, aga sellest olen vaid kuulnud... Minu mälestustes on vanaisa naerusuine mees... Ta suri, kui olin väike...

.

Aga Vants on olnud üks tähtsamaid isikuid mu elus. Ta ei ole küll iial vist öelnud, et ta mind armastab - aga seda polegi vaja ÖELDA, ma tunnen seda tema murest, tema häälest, pilgust ja soovidest. Ta on lihtne naine... Teeb asju nii, nagu ise õigeks peab, kuidas oskab ja suudab... Kuni keskkoolini, isegi ülikoolis veel olin igal suvel tema juures... Sain teada, kuidas tomatitele tuleb istutusauku panna kalapäid (väkkk!), kuidas marineerida kurke, keeta moosi, teha kaneelisaia, millised seened sobivad süüa ja millised teps mitte... Meie seenelkäigud olid äärmiselt erilised.... Olin siis veel väga väike, kui ta mu kaasa võttis, seljas läbi padriku tassis... Küllap ma vahel virisesin ka (ma arvan), aga nüüd meenutan seda hella südamega ja tassin oma lapsi metsa seenele, õpetan neile, mida võtta, mida jätta...

.

Vantsi moraalsed tõekspidamised on väga konkreetsed: on asju, mida ei sobi teha ja on asju, mida sobib... Need ei ole mingid ületamatult kõrged ideaalid, pigem leebed manitsused, mis mõjuvad aga seda enam... Kui tihti ma nooremana talle muret kurtsin... Tihti ei kurtnud ka, sain lohutust lihtsalt sellest, et võisin ta lähedal olla... Vesised pihtimused ja jutuajamised pole tema stiil... Ikka tegutsemine ja konkreetne asjade lahendamine... Ilma suurema jututa...

.

Vants nuttis, kui kuulis, et mu pojake on sündinud... Ta muretses, kuidas ma kosun, ta teadis, et mul on raske, aga teadis ka, et saan hakkama... Ta nuttis ka siis, kui sündis mu teine poja, ta arvas, et see oli mulle liiga raske, sest Kalutt oli ju kaalukas poiss, aga ta teadis, et kõik saab korda... Vants oli see, kes tuli meile appi poisse hoidma, kui ma pidin tööl käima ja kallis ämm vahel hõivatud oli... Vants leiab alati aega, et teisi aidata ja mul ei ole tema jaoks millestki kahju...

.

Jah, tema mälu hakkab tasapisi tõrkuma, tema füüsiline pool on 70 aasta jooksul palju räsida saanud ja logiseb mitmest kohast... Kuid tema heasoovlikkus ja armastav hing ei ole kuhugi kadunud... Ikka leiab ta aega kuulata, ikka on nõus andma näpunäiteid, kuduma lastele sokipaari... Ja ta helistab, kui ma tema juurest tulekuga hilja peale jään... et kas ikka jõudsin tervena kohale...

.

Olen temalt õppinud palju... Eelkõige tahan hoida endas seda soojust ja püüan oma lähedastele teha samavõrra head... ja teada, et teod on need, mis loevad... sõnad on tihtipeale tühjad...

.

Vants on praegu haiglas, tal on kopsupõletik ja muud hädad... Loodan väga, et ta paraneb pea...

Jõulud läbi..

Mõni on seda vist isegi märganud... Väljas on kaunis kevadine õhustik... Ma olen siin vahepeal igasuguseid lahedaid mõtteid mõlgutanud... Üles tähendamiseks ei ole aga mahti saanud, mis teha... Või ei ole ma seda mahti ka võtta tahtnud...

Olen mõtisklenud, kui tore võiks olla elu, kui mehed oleks pimedad ja naised tummad... hmmmm, no äkki ikka oleks?

Olen mõtisklenud, et liiga kergelt murtakse lubadusi, mida teistele antakse... Või antakse siis lubadusi, mida ei olda valmis täitma... Mis see siis olgu... Nii ei ole ilus... Maailm oleks kui hulluks läinud...

Ja siinkohal on mul üks tänupalve. Ma tänan kõiki oma sõpru, kes mõtlevad vahel mu peale hea mõttega, kes tunnevad sisimas mu vastu soojust ja sõprust... Ma tahan tänada oma lapsi, kes on nii võrratud, et ainult üks emasüda teab, mida ma ma mõtlen... Tahan tänada oma kallist kaasat, kelle kõrval õpin inimsoo kohta nii mõndagi... Oma ämma ja muid sugulasi, kes naeratada jaksavad... Tahan tänada seda, kes on teinud võimalikuks minu kauni kodu, õnnistnud mu ettevõtmiseid ja annab lootust, et elu läheb ainult paremaks ja ilusamaks...

Me teeme kõik omi valikuid... Üks valusam kui teine... Ma soovin, et minu valikud ei teeks teistele haiget, ma soovin, et mu valikud viiksid edasi ja ma ei taha enam kirjutada... Tahan, et kõigil oleks oskus teha oma valikuid nii, et valu oleks vähem...

Segane-segane, aga mõni ehk mõistab natukenegi, mida ma öelda püüan... Jään nüüd vait ja katsun järgmisel korral ladnamat juttu ajada:-))

Telegramm

Puhkus möödas...

esmaspäev - haiglane olek, pikk unelemine voodis, õhtupoolikul kraamimine

teisipäev - tööl

kolmapäev - jõulukinkide suurshoppamine (puudu veel 2 asja)

neljapäev - hommikul Kaaluga Luninisse, sest kõriturse oli liiga lähedal, jube köha jne. Tuli loobuda Pepe Justicia flamenkotrupi nautimisest, sest ämm on ka inimene ja sellises seisus laps on liig mis liig.

reede - laps hingas taas ja ajasime seda vähest korda segi, mis varem loodud sai.

laupäev - Coca-cola plazas ifi laste jõulupuu... Rassu käis koos emme-issiga, venna oli Liiviga kodus. Flamenkopingviinid Lustakates jalakestes on vahvad.... Mul on ka südametants:-)) Õhtusöök Mc Donaldsis.

pühapäev - Rassu esimesed köhamärgid, muidu kodune olemine, näitasin Kaalut taaskord Luninis... Kõik OK, aurutame edasi...

esmaspäev vaba päev... Rassu köha muutubki köhaks

teisipäev - Risto ka haige, jääb lastega koju, Rassu seisund väga halb, õhtul saab Ventolini ja hakkab jälle hingama

kolmapäev - tööl hullumaja nagu ka eile, aga elan veel... Mehed haiged, vast kosuvad!

Muljed... palju, tahaks teha, aga kõike ei jõua ei saa, mõni valik on raskem kui mõni teine... Kõike kaunist

MM