Mõni on seda vist isegi märganud... Väljas on kaunis kevadine õhustik... Ma olen siin vahepeal igasuguseid lahedaid mõtteid mõlgutanud... Üles tähendamiseks ei ole aga mahti saanud, mis teha... Või ei ole ma seda mahti ka võtta tahtnud...
Olen mõtisklenud, kui tore võiks olla elu, kui mehed oleks pimedad ja naised tummad... hmmmm, no äkki ikka oleks?
Olen mõtisklenud, et liiga kergelt murtakse lubadusi, mida teistele antakse... Või antakse siis lubadusi, mida ei olda valmis täitma... Mis see siis olgu... Nii ei ole ilus... Maailm oleks kui hulluks läinud...
Ja siinkohal on mul üks tänupalve. Ma tänan kõiki oma sõpru, kes mõtlevad vahel mu peale hea mõttega, kes tunnevad sisimas mu vastu soojust ja sõprust... Ma tahan tänada oma lapsi, kes on nii võrratud, et ainult üks emasüda teab, mida ma ma mõtlen... Tahan tänada oma kallist kaasat, kelle kõrval õpin inimsoo kohta nii mõndagi... Oma ämma ja muid sugulasi, kes naeratada jaksavad... Tahan tänada seda, kes on teinud võimalikuks minu kauni kodu, õnnistnud mu ettevõtmiseid ja annab lootust, et elu läheb ainult paremaks ja ilusamaks...
Me teeme kõik omi valikuid... Üks valusam kui teine... Ma soovin, et minu valikud ei teeks teistele haiget, ma soovin, et mu valikud viiksid edasi ja ma ei taha enam kirjutada... Tahan, et kõigil oleks oskus teha oma valikuid nii, et valu oleks vähem...
Segane-segane, aga mõni ehk mõistab natukenegi, mida ma öelda püüan... Jään nüüd vait ja katsun järgmisel korral ladnamat juttu ajada:-))
No comments:
Post a Comment