Taaskord...

....on kiire mööda saanud ja toimub mõõdukas kulgemine sissetallatud radadel... Väikeste kõrvalepõigetega muidugi tundmatule maale...

Näiteks sõidame me kalli Tölluga Romantikaga Rootsimaad kaema... No eks näis, kuidas talvine meri Moorile meeldib ja kuidas me päevakesega suures ja kaunis Stokholmis toime tuleme, aga küllap laabub kõik... Enne seda tuleb aga käia lastega dr. Kivivare hella pilgu alt läbi, sest Rass kipub taaskord köhatama moel, mis mu kõrvakestele valus kuulata on...

.

Enne veel aga naudime mdm. Butterfly etendust vanemuislaste esituses. See saab teoks suisa täna õhtul ja loodetavasti on meeldiv elamus nii mulle kui ka Töllile, kes teatavasti kultuuri teatava reserveeritusega suhtub... Pole hullu, on ta pidanud mu sabas hullemaidki katsumusi läbi tegema...

.

Laupäeval vihtusime hommikul Vasalemma, et Tölli õe- ja ühtlasi ka ristitütart sünnipäeva puhul õnnitleda... Poisid olid küll natuke häiritud, et seal niipalju muid inimesi oli ja nemad ei saanud tähelepanu keskmes olla, aga käitusid kogu aja väga tublilt... Nägime ka prk. Reimandit kogu oma kauniduses (ja Moorile tundus hr ja pr läbisaamine kuidagi... no ma ei tea, eks näis)... Igatahes oli väga meeliülendav neid kohata ja juttu puhuda... Ja need poisid-konnad... nad ei jäänud tagasiteel magama!, kuigi olin kindel, et veel enne Keilast väljasaamist nohisevad mõlemad magusasti... Võta näpust, trall ja nali ja jutt kestis koduni, kus küll enneolematult kärmelt öörahu saabus...

.

Pühapäeval tantsisin hommikul Mari pilli järgi flamenkotantsu ja siis käisime kogu perega Lottet vaatamas, et ka lapsed varakult teatripisiku külge saaksid... Ja etendus oli väga mõnna... Rahvast suhteliselt vähe, pidev tegevus ja selge üleminek ühelt teemalt teisele... Laura Peterson vist oli kena Pipo osatäitja... Ta küll kippus nimitegelasest enam silma torkama, aga mis siis, mõni ongi ilusam kui mõni teine:-)) Lastele oli aeg mõõdukas ja endal ei jäänud ka tagumik kangeks... Väga soojalt soovitan...

.

Mis aga mu eelmise nädala nii kiireks tegi... Noh, ütleme nii, et tööl tekkisid asjaolud, mis tõid kaasa paar kolekeerukat juhtumit... Kusagil olid hädas koerad... Nii hädas, et kaks neist ei olnud oma mitmeaastase elu jooksul kordagi toast välja saanud... Kõik oma ihuhädad jm olid nad elupäevad sinna samasse korterisse teinud jne... Oi kus oli alles sebimist... Ja kui ma olin võimelnud ja helistanud ja kasutanud kõikvõimalikke veenmisvahendeid, saanud kokku politsei, vaet. ameti töötaja, varjupaiga inimesed ja LV inspektori (õnneks alles verbaalne kokkulepe, mitte füüsiline kohtumine), siis selgus, et koerte omaniku sugulane tegeleb ise asjaga, lahendab kõik ja kannab kulud jne. See tähendab, et LV, vet amet ja politsei jäid rõõmuga aktsioonist kõrvale... jahh... sotsiaaltöötaja peab ikka iga elusolendiga tegelema... Sain kogemuse võrra rikkamaks...

.

Üks teine juhtum, mida pikalt ei saa puudutada muudkui venib ja venib ja venib ja lõppu ei paistagi, kuigi korraks oli see lõpp meil ju suisa käeulatuses... Eks näis, kuis asi läheb, järgmisel nädalal peaks saama selgemaks, millal võiks antud loole tõepoolest kriipsu alla tõmmata...

.

Ülla-ülla... Kuna MTÜ Hoolekoda on kenasti registrisse kantud ja ootab head ideed, mida ellu viima hakata, siis on meid juba märganud kasuahned rahandusettevõtted, kes sotsiaalabiga tegelevas MTÜs olulist ressurssi ja lüpsmisallikat näevad... Igatahes tuli mulle ühispanga poolt kena roheline parkimiskell, mille tagakülg õnnitles uue ettevõtte asutamise puhul ja kutsus agaralt stardipaketiga tutvuma:-))) Nalja nabani... Nüüd võiks võtta laenu küll ja siis selle eest Rhodosel natuke "koolitust" saada... Juba kripeldab soojamaa ihalus mul kontides, mitte midagi ei ole parata, ma tean, et märtsis muutub see paaniliseks, kuigi on otsustatud, et selle aasta jätame vahele ja teeme midagi kodule kasulikku.. Neljakesi reisimine võtab ikka sellise nutsu, et sellest kohe annab kosuda... Võiks ju vahelduseks poistega Eestimaad mööda ringi tuiata, neile on siingi veel meeltult palju põnevat näidata ja endalgi vaadata... Olen plaaninud puhata 16. juuli kuni 1. september... selle ajaga võiks jõuda küll kõikjale:-)

.

Aga mis sellest soojast maast ja suvejutust siin praegu puhuda, kui lõpuks ometi tuli talv... Lund on niiiiii palju ja külma ka mõnusalt, päike paistab ja hommikul ei ole kottpime... Kõik läheb ainult paremaks... Läheb jah... Veel paremaks... Eile rooksin lund ja poisid (köhast hoolimata lubasin mõlemad natukeseks õue) mängisid, et nemad on Sööbik ja Pisik... Laulsid kaevul seistes kõik need laulud ära ja ajasid niisama pulajuttu... Lõpuks mängisid, et hanged on hambad ja uuristasid sinna sisse endale pesasid... Väga vahva oli... Küll on ikka lapsed lahedad ja kui hea ikka, et neid on kaks... Vahepeale õudus ja väsimus on möödumas ja nad mängivad palju koos ja ajavad omi asju.... Vahel tuleb ikka väikseid jagelemiseid ette, aga kõigest saab ju üle ja kellegi peal on hea konfliktilahendamist harjutada...

.

Mis veel... Märksõnadest võiks tuua välja valikud... valikud igal sammul ja igas situatsioonis... Eeva ütleb küll, et igal hommikul tuleb valida, kas elada või surra... No ma olen leebem, lihtsalt tuleb valida, mida tunda, mida tahta, mida teha, kuhu minna... Ja see just elu lahedaks teebki, seda saab ise oma valikute järgi kujundada...

.

Valutuid valikuid ja selget pilku, kallikesed!