Lauri...

Oli mul vanust siis 14 või juba ehk hakkasin 15 saama, kui üks aasta noorem poiss oli nii julge, et minuga väga tihedalt suhtlema hakkas... No naljakas küll... Selles vanuses vaid piilutakse ja õhatakse niisama... Teda võib ilmselt pidada mu esimeseks "käimiseks"... Koos tantsimine ja koridorinurgas kallistamine oli siis kõik, mis suureks armastuseks vaja...

Naljakas, ta rääkis igasuguseid asju, mida selles vanuses ei peaks rääkima... Isegi seda, milliseid riideid ma kannan, kui tulevikus tema naine olen:-)) Nii armas...

Kahjuks oli mul mõistust vähem kui temal... Ütlesin, et kõik on läbi ja asi mutt... Naljakas, see oli mingi päris totter põhjus...

Igatahes oli tema valmis olema minu sõber, mis selles vanuses on jällegi suhteliselt tavatu... Kuid mingit vihkamist meie "armastusest" ei saanud...

Tantsisime ikka aeg-ajalt koos, kui kedagi lähedasemat võtta ei olnud ja rõõmustasime alati üksteise nägemise üle...

Meie viimane kohtumine oli koolipeol, millelt varem minema ruttasin... Lugu Bailando oli siis nii kuum... Tema käis siis juba teises koolis ja meie kohtumised olid äärmiselt harvad... Ta hoidis veel mu käest ja ütles, et ma ei läheks, aga ma läksin koos sõbrannaga... Ta jäi seisma ja hõikas veel järgi, et elu on ebaõiglane... Ma naersin vaid...

Kuu aega hiljem läksin hommikul kooli... Ta oli surnud samal hommikul autoavarii tagajärjel... Ma ei suutnud seda uskuda... Kirjutasin klassikirjandi teemal "Karukell - kurvameelsuse rohi", milline iroonia... Nutsin, nutsin... kirjutades ja peale seda... Kuid matustele ei läinud...

Ma mäletan teda elavana, naervana ja nukrana, meelitavana ja tõsisena... Ja nii see jääb...

Ta oli nii tore poiss... Ja vahel taban end mõttelt, milliseks ta oleks küll mehena saanud? Oleks ta tõesti majandust õppinud ja Tallinnasse tööle läinud? Mind ta ilmselt naiseks poleks võtnud, aga ühe naise oleks ta võinud õnnelikuks teha küll...

Täna on Lauri sünnipäev... Ta saaks 27 aastaseks... Homme oleksime me ühevanused, ta oli selle üle väga rõõmus, et me saame olla ühevanused, kasvõi ühe päeva:-) Ja ma mõtlen talle täna palju.... ei tea, miks... kõigele pole seletust vajagi... Ma tahaksin lihtsalt, et kellegi silmad lööksid mind nähes samamoodi särama...

Mida iganes, ise ka ei saa aru, mis toimub... Aga vahel ma siiski kujutan ette, et ta tuleb ja ütleb tere... et see oli eksitus ja ta oli kuskil peidus jne... Nagu ikka, ilmselt on lein veel lõpetamata... või leinan ma koos temaga seda ennast.... noort, lihtsat ja vahetut, usaldavat ja puhast...

Adios amigos, adios...