...sest pikemaks pole mahti. Nädalavahetust alustasime veidi varem, hiilisin poolest reedest lastele järgi ja kablutasime koju... Laupäeval käisid Pille-Tiit ona lapskestega külas... on toredad inimesed, Pilleke (nagu Tiit teda kutsub) küll muretseb laste laga pärast, aga meil võiks ta vähe rahulikumalt võtta... Ellile on tuhaluuk lihtsalt huvitav nüüd, mitte 1,5 aastaselt nagu meie poistele oli...
Rassu kukkus laupäeval rattaga, paiste ei läinud, laps oli varsti reibas, aga ei kõndinud... tegime viinakompressi ja ootasime hommikut... siis kimasime traumapunkti ja Karukäpa-Kaarli ristsetel oli meil üks kena ratastoolilaps, jalg täies ulatuses kipsmähises... Ristsed ise toredad, Karlutt tubli nagu ikka, vähe näljasena tahtis ta oma kleiti ära süüa, aga see võis tema arvates ka ainus võimalus olla valgest pitsürbist vabaneda... mees ja sellises pitsivahus... Tema ristiemana hoolitsen, et seda rohkem kuigi tihti juhtuma ei saaks! Kahju, et afterpartist ilma jäime, aga eks teinekord teeme tasa!
Ja nüüd siis läheb moor metsa ja asub oma murtudkoibadel luid kokku kasvatama... Enne vaja veel meeri juures käia ja teada anda, et ma nüüd vist kuu aega näole ei anna... Uhhhh!
Olge teised tublid! Ja eks ma nüüd sain aega, et järele mõelda, on see karistus või õnnistus, mis mulle kaela on langenud, ootan põnevusega järgmiseid katsumusi!
1 comment:
See pitsivaht on perekondliku väärtusega reliikvia. Selle riide on käsitsi valmistanud minu esivanemad u. 100 aastat tagasi ja sellessamas kleidis läbis ristimise ka KaisuAnn :)
Aga isana ühendan suga jõud, et poisu enam nii pits ja peen ei oleks.
Post a Comment