Sel nädalal olen saanud tunda, et kui on kaks vaba päeva, tuleb järgmised päevad kaks korda tublim olla... No jah...
Ilmselt olid need selle aasta viimased vabad päevad! Ja mida ma siis tegin kah...
Neljapäev - koristamine, lastega õppimine, haiglas vanaema külastamine, Hga Mokas ja kinos käimine. Vaatasime Videviku koidukuma või miskit. No oli jah armas... ja noh ma ei teagi kohe...
Reede - lugesin voodis raamatut kuni kl 11ni:) Vahepeal sõin natuke ja siis lugesin edasi... See oli hea, sest kodu oli korras ja lapsed koolis ja oligi päris MINU aeg! Siis muidugi söögitegemised ja natuke kudumist ja siis oli lionsite aastapäevapidu, kuhu panin ühed überlahedad britist toodud kingad jalga ja noh, vajasin ikka natuke talutamist ka, aga ühtegi konti ei murdnud. Õppetund - kui on jalas 10 cm kontsaga kingad, siis ei tasu allamäge kõndida, ikka ainult ülesmäge!
Laupäeval tegin kõrvitsat - tavalises- ja õunamahlamarinaadis. Küll oli hea! AGA kui raske töö see on!! Koorimisest olid rakud peos, lõikumisest õlad haiged ja tõstmisest/keeramisest käed valusad. Õppetund - leia endale mehine kaaslane, kui hoidiseid teed.
Pühapäev - advent, mil valas päev läbi vihma. Ma siis tegin süüa. Juustukana ja shokolaadiasi, mille nimi oli umbes nagu fontant. See viimane oli nii hea, et kaasa ütles, et sellest võib joobe saada. Ja no see on tema suust juba ülim tunnustus, tavaliselt öeldakse, et sõin ju - järleikult maitses! Õppetund - kui tahad saada toidu eest kiita, siis lase voolaval shokolaadil valge jäätisega kohtuda...
Ja nüüd siis töö-töö-töö....
Olge terved ja sõitke ettevaatlikult!
Tuesday, November 29, 2011
Tuesday, November 15, 2011
Naise elu...
... on ilmselt viimase sajandi jooksu väga palju muutunud. Pean silmas eelkõige neid rolliavarusi, mida endale suure rõõmu ja õhinaga haaranud oleme. Kes ja kui palju, eks see on pisut erinev, aga siiski.
Lisaks laste, pere, mehe ja majapidamise eest hoolitsemisele on vaja ka enda eest hoolitseda - et ilumeel, füüsis ja vaim ikka turgutatud saaksid ja halli argipäeva rüpes sootuks kaotsi ei läheks.
Ja hea oleks leida eneseteostust ja äraelamist võimaldav töökoht - ideaalis on see ilmselt paljudel emadel osalise tööajaga.
Ja siis võid ühel hetkel leida end tõmblemas mitmete põnevate valikute vahel ja päevakava nii pingule venitamas, et viieminutiline hilinemine võib olla õhtuks tekitanud painava pinge sääremarja või kuklasse.
Kust see teema siis siin ja praegu?
Eile peale tööd, kui olin toonud kodunt lapse trenni, käinud toidupoes, kohtunud ühe inimesega hädavajalikul teemal ja asusin last trennist ootama (trenn kestab 1 h), leidsin end läpakaga pimedas autos linna järgmise aasta eelarve projekti analüüsimas - kuhu ikka kulud ja kuhu tulud ja kust saaks tõsta ja kuhu panna. Siis kiirustasin lapse riidesse, viisin koduväravani ja autost välja tulemata soovitasin põnnil teha üks võileib, kuni ma saabun ja läksin koosolekule, kus naasin 2h hiljem. Kell oli 20.00.
Öelge nüüd, kas see on ühe normaalse inimese elu? Oleks vaja oma isiklike ressursside eelarve ka väga kriitiliselt üle vaadata - mis veel alles on, mille arvelt see on tulnud ja kui kaua saab ilma ressursse taastamata aina kulutada. Kui nii edasi, siis on peagi MASU hinges - sõpradega pole olnud aega rääkida, kokkusaamised lükkame aga edasi, trenni ei jõua, koristada ei jaksa, lastega meisterdamiseks ja matkamiseks pole enam kummalgi poolel väga motivatsiooni, sest mis sa selle vaba viie minutiga ikka tehtud jõuad... Ja seda kõike peetaksegi normaalseks... Oh kuidas ometigi?
Mis seal ikka! Järgmisel nädalal peab olema kaks ametlikult vaba päeva... Vahel tasub selliste asjade peale mõelda ja eks ma siis nüüd mõtlen edasi ja vaatan, mis selle eelarvega teha annab... Kuidagi tuleb tasakaal saavutada:)
Ilusat teile!
Lisaks laste, pere, mehe ja majapidamise eest hoolitsemisele on vaja ka enda eest hoolitseda - et ilumeel, füüsis ja vaim ikka turgutatud saaksid ja halli argipäeva rüpes sootuks kaotsi ei läheks.
Ja hea oleks leida eneseteostust ja äraelamist võimaldav töökoht - ideaalis on see ilmselt paljudel emadel osalise tööajaga.
Ja siis võid ühel hetkel leida end tõmblemas mitmete põnevate valikute vahel ja päevakava nii pingule venitamas, et viieminutiline hilinemine võib olla õhtuks tekitanud painava pinge sääremarja või kuklasse.
Kust see teema siis siin ja praegu?
Eile peale tööd, kui olin toonud kodunt lapse trenni, käinud toidupoes, kohtunud ühe inimesega hädavajalikul teemal ja asusin last trennist ootama (trenn kestab 1 h), leidsin end läpakaga pimedas autos linna järgmise aasta eelarve projekti analüüsimas - kuhu ikka kulud ja kuhu tulud ja kust saaks tõsta ja kuhu panna. Siis kiirustasin lapse riidesse, viisin koduväravani ja autost välja tulemata soovitasin põnnil teha üks võileib, kuni ma saabun ja läksin koosolekule, kus naasin 2h hiljem. Kell oli 20.00.
Öelge nüüd, kas see on ühe normaalse inimese elu? Oleks vaja oma isiklike ressursside eelarve ka väga kriitiliselt üle vaadata - mis veel alles on, mille arvelt see on tulnud ja kui kaua saab ilma ressursse taastamata aina kulutada. Kui nii edasi, siis on peagi MASU hinges - sõpradega pole olnud aega rääkida, kokkusaamised lükkame aga edasi, trenni ei jõua, koristada ei jaksa, lastega meisterdamiseks ja matkamiseks pole enam kummalgi poolel väga motivatsiooni, sest mis sa selle vaba viie minutiga ikka tehtud jõuad... Ja seda kõike peetaksegi normaalseks... Oh kuidas ometigi?
Mis seal ikka! Järgmisel nädalal peab olema kaks ametlikult vaba päeva... Vahel tasub selliste asjade peale mõelda ja eks ma siis nüüd mõtlen edasi ja vaatan, mis selle eelarvega teha annab... Kuidagi tuleb tasakaal saavutada:)
Ilusat teile!
Tuesday, November 8, 2011
Sügis
See on selline pime ja hämar aeg. Tekib tunne, et oleks vaja juba hakata aasta peale tagasi vaatama, mingeid väikseid soove tulevikuks soovima ja selline mõtiskelu vajaks veidi aega. Asutused nagu minu leivaisa aga sellisel ajal ei puhka - ei tõmba hingegi enne kui jaanuaris... Ja eks siis saab lükata need vaiksed ja sulnid mõtisklusehetked edasi.
Enda jaoks peab siiski aega võtma - et teha tegusid, mis toovad põselohud välja, kohtuda toredate ja kaua kohtumist oodanud sõpradega, lugeda mõni vahva luuletus või raamat, kududa kinnast ja salli, küpsetada leiba, vehelda zumbasaalis, hoida hinges ilusat ja head.
Selle aasta suvel, seal juuni keskpaigas läksid kõik Kasteheina toalilled korraga lolliks - hakkasid õitsema - orhideed, mille oleksin peaaegu prügisse visanud, kaktused, kliivia, mis jaanuaris alles hullult õitses, ratsuritäht jm. See oli müstiline. Ja nüüd üritavad orhideed seda jälle - keset hallust, pimedust ja rõskust ajavad nad oma pikki hargnevaid õievarsi ja see on nii põnev. Vaatan pea iga päev, kuhu poole suund võetakse, kas juba paistab nupust ka värvilist avanemislootust... Mulle meeldib...
Paljudele on sügis raske aeg. Hoidke siis ennast, süüdake küünlaleek, mõelge millestki muhedast, käige inimestel külas, kallistage, jooge klaasike hõõgveini või kruus kakaod, hoidke varbad soojas, kandke värvilisi riideid ja ärge unustage, et suvi ning valgus on läinud vaid korraks ja varsti on nad tagasi:-))
Enda jaoks peab siiski aega võtma - et teha tegusid, mis toovad põselohud välja, kohtuda toredate ja kaua kohtumist oodanud sõpradega, lugeda mõni vahva luuletus või raamat, kududa kinnast ja salli, küpsetada leiba, vehelda zumbasaalis, hoida hinges ilusat ja head.
Selle aasta suvel, seal juuni keskpaigas läksid kõik Kasteheina toalilled korraga lolliks - hakkasid õitsema - orhideed, mille oleksin peaaegu prügisse visanud, kaktused, kliivia, mis jaanuaris alles hullult õitses, ratsuritäht jm. See oli müstiline. Ja nüüd üritavad orhideed seda jälle - keset hallust, pimedust ja rõskust ajavad nad oma pikki hargnevaid õievarsi ja see on nii põnev. Vaatan pea iga päev, kuhu poole suund võetakse, kas juba paistab nupust ka värvilist avanemislootust... Mulle meeldib...
Paljudele on sügis raske aeg. Hoidke siis ennast, süüdake küünlaleek, mõelge millestki muhedast, käige inimestel külas, kallistage, jooge klaasike hõõgveini või kruus kakaod, hoidke varbad soojas, kandke värvilisi riideid ja ärge unustage, et suvi ning valgus on läinud vaid korraks ja varsti on nad tagasi:-))
Friday, October 14, 2011
Raske
Vahel on nii raske teha valikuid, langetada otsuseid, kas anda alla, punnitada veel... Eriti oma töös... Kui palju on kohti, mil meie otsus lükkab liikuma laviini või peatab üleujutuse... Kui palju liblika tiivalööke, mille mõjud on ettearvamatud, mille möödumist ei märka ja tagajärgi ei teadvusta...
Kas saab hiljem otsida süüdlast või raputada endalt süüd... See on elu - meie, nende, teiste - aga ikkagi vaid elu. Lapitekk, mille jrgmise tüki suurus, struktuur ja värv ei ole ette näha, vahel harva ehk aimata... Kui tihti satume tükile, millest unistanud oleme? Kui tihti tuleb ületada värvilaike, millest iga hinna eest hoiduda tahaks? Kui palju me valime ise, kuipalju teised meie asemel...
No jah, väike dissonants on aimata...
Kas saab hiljem otsida süüdlast või raputada endalt süüd... See on elu - meie, nende, teiste - aga ikkagi vaid elu. Lapitekk, mille jrgmise tüki suurus, struktuur ja värv ei ole ette näha, vahel harva ehk aimata... Kui tihti satume tükile, millest unistanud oleme? Kui tihti tuleb ületada värvilaike, millest iga hinna eest hoiduda tahaks? Kui palju me valime ise, kuipalju teised meie asemel...
No jah, väike dissonants on aimata...
Tuesday, September 27, 2011
Bambi
Kui ma peale öist Oslost tulekut üritasin keset päeva nina patja suruda ning teki all roosalt uinuda... Kuulsin korraga hüüdu:
Emme, emme, Jemma on Kusti maha murdnud ja püüab teda lõhki rebida!
Mida???!!! Jooks tulistjalu öue, Jemma pruunist puntrast eemale ja siis sain vist esimest korda hingata...
See oli kitsepojakene, väike vasikas... Pea aialippide vahelt läbi suskand ja lõksus mis lõksus... Eks ma siis jooksin natuke kui peata kana ringi, püüdsin küünte ja hammastega aialippe lahti kangutada, kuni tuli pähe helistada Raulile, kes OLIGI kodus ja lendas kang kaenlas kohale kui tuul... Samal ajal, kui Raul tuulena tuhises, ütles Kaarel mulle, et Emme, kätega ei jaksa, võta haamer või mingi selline asi ja proovi siis seda aialippi ära võtta...
Päris mõistlik, nii saigi tehtud ja kui abivägi kohale jõudis, jäi talle austav ülesanne Bambi aiaaugust välja sikutada ja metsa poole lükata. No aia parandamine siiski ka:-))
Kitseke ei läinud aga kaugele vaid heitis sinnasamasse murule maha. Hoidsin lapsed ja loomad temast eemale ja mõne tunni pärast võtsin kõne 1313 keskkonnainspektsiooni.
No nad ütlesid, et ei tohi toita ega puutuda ja kui hommikuks läinud ei ole, siis helistaks ühel numbril.
Õhtu jõudis, öö saabus ja kitseke ikka pikutas meil aia ääres. No ma ei lubanud teda sinna jätta ja nii hiilisime koos Tölliga taskulambid hambus kitse "päästma" - paigutasime ta ööseks küülikuaedikusse, mis on meil ju päris suur ja avar. Töll küll muretses natuke Küüliku vaimse tervise pärast, et mis siis küll saab, kui kitsehakatis ta kõrval sureb. Öösel hakkas mindki painama mõte verejanulisest tuttsabast, kes kitse näksima hakkab...
Hommikul oli aga kits elus, aga kõndida ikka ei tahtnud. Helistasin siis saadud numbrile
- Nigula LKA - ei, meie ei tegele selliste loomadega, helistage Elistverre!
- Elistvere loomapar - jah, meil on vabu aedikuid küll, aga üle me teda ei vaata ja transporti ei korralda. Helistage uuesti 1313.
- 1313 - no jah, aga ega meie ka ei tegele, vaadake, et tal on süüa ja juua ja helistage piirkondlikule keskkonnaametnikule, Toomasele.
- Toomas - ei, meie selliste asjadega ei tegele, helistage kohalikule jahiseltsile.
- jahiselts - teate, sellisest asjast peaks meile ikkagi linnavalitsusest kõne tulema, kes selle eest maksab jne, meil pole linnaga lepingut ega midagi, kuigi nad lubasid selle saata.
Selleks ajaks olin kogu lugu otsast peale rääkinud juba üsna mitu korda, eksole:) Küsisin siis jäägrionu käest, et kas ma pean siis helistama linna, et nad helistaksid teile ja paluksid teil mulle helistada? No see vist tõi muige teiselepoole toru ja lubaduse, et nad tulevad vaatama.
Tulid ka, võtsid Bambi kaasa ja ma ei tea, kuhu nad ta viisid, Elistverre või vorstivabrikusse... Võin ju loota esimest, mis iganes tegelikult sellest kitsetitast sai...
Kogemus eestipärasest asjaajamisest ja kohtumine looduse ja inimeste tegevuse vahel... On, mida mõelda....
Emme, emme, Jemma on Kusti maha murdnud ja püüab teda lõhki rebida!
Mida???!!! Jooks tulistjalu öue, Jemma pruunist puntrast eemale ja siis sain vist esimest korda hingata...
See oli kitsepojakene, väike vasikas... Pea aialippide vahelt läbi suskand ja lõksus mis lõksus... Eks ma siis jooksin natuke kui peata kana ringi, püüdsin küünte ja hammastega aialippe lahti kangutada, kuni tuli pähe helistada Raulile, kes OLIGI kodus ja lendas kang kaenlas kohale kui tuul... Samal ajal, kui Raul tuulena tuhises, ütles Kaarel mulle, et Emme, kätega ei jaksa, võta haamer või mingi selline asi ja proovi siis seda aialippi ära võtta...
Päris mõistlik, nii saigi tehtud ja kui abivägi kohale jõudis, jäi talle austav ülesanne Bambi aiaaugust välja sikutada ja metsa poole lükata. No aia parandamine siiski ka:-))
Kitseke ei läinud aga kaugele vaid heitis sinnasamasse murule maha. Hoidsin lapsed ja loomad temast eemale ja mõne tunni pärast võtsin kõne 1313 keskkonnainspektsiooni.
No nad ütlesid, et ei tohi toita ega puutuda ja kui hommikuks läinud ei ole, siis helistaks ühel numbril.
Õhtu jõudis, öö saabus ja kitseke ikka pikutas meil aia ääres. No ma ei lubanud teda sinna jätta ja nii hiilisime koos Tölliga taskulambid hambus kitse "päästma" - paigutasime ta ööseks küülikuaedikusse, mis on meil ju päris suur ja avar. Töll küll muretses natuke Küüliku vaimse tervise pärast, et mis siis küll saab, kui kitsehakatis ta kõrval sureb. Öösel hakkas mindki painama mõte verejanulisest tuttsabast, kes kitse näksima hakkab...
Hommikul oli aga kits elus, aga kõndida ikka ei tahtnud. Helistasin siis saadud numbrile
- Nigula LKA - ei, meie ei tegele selliste loomadega, helistage Elistverre!
- Elistvere loomapar - jah, meil on vabu aedikuid küll, aga üle me teda ei vaata ja transporti ei korralda. Helistage uuesti 1313.
- 1313 - no jah, aga ega meie ka ei tegele, vaadake, et tal on süüa ja juua ja helistage piirkondlikule keskkonnaametnikule, Toomasele.
- Toomas - ei, meie selliste asjadega ei tegele, helistage kohalikule jahiseltsile.
- jahiselts - teate, sellisest asjast peaks meile ikkagi linnavalitsusest kõne tulema, kes selle eest maksab jne, meil pole linnaga lepingut ega midagi, kuigi nad lubasid selle saata.
Selleks ajaks olin kogu lugu otsast peale rääkinud juba üsna mitu korda, eksole:) Küsisin siis jäägrionu käest, et kas ma pean siis helistama linna, et nad helistaksid teile ja paluksid teil mulle helistada? No see vist tõi muige teiselepoole toru ja lubaduse, et nad tulevad vaatama.
Tulid ka, võtsid Bambi kaasa ja ma ei tea, kuhu nad ta viisid, Elistverre või vorstivabrikusse... Võin ju loota esimest, mis iganes tegelikult sellest kitsetitast sai...
Kogemus eestipärasest asjaajamisest ja kohtumine looduse ja inimeste tegevuse vahel... On, mida mõelda....
Tuesday, June 14, 2011
Armastuse laul
Klassikirjand, kuupäev 06.11.1996
Hinne 5.
Mäletan, et teemad, mille vahel lühikirjandiks valida sai olid Varblase laul, Armastuse laul, Varblase armastus jne. Nüüd leidsin selle kuskilt sodi hulgast ja ei oska ära imestada 17 aastase inimesehakatise mõtteid... Ahjaa, õp Kukke suutis asja muuta eriti piinlikuks käskides mul selle klassi ees seistes ette lugeda - kirjutada julged, julge ka avaldada...
Las see armastuse laul siis jääb siia mälestuseks...
Meloodia algab vaikselt, pilkudes. Helid on õrnad ja kutsuvad. Unustatakse aeg, koht ning iga, ainult kuulatakse kevade tulekut, oodatakse midagi uut, ainulaadset ja samas kardetakse kukkuda, sest miski liiga ilus ei saa igavesti kesta.
Nii algab minu jaoks armastuse muusika. Esmakordsel kuulatamisel on helid eriti erksad, toonid hellitavad ja uudsuse võlu kõige ahvatlevam. Alati räägitakse sellest, et esimene armastus on õrn ja puruneb enamasti, tuues kaasa pettumuse, viha või kurbuse. Olen kindel, et see on juba inimloomuses: kogedes midagi kaunist ja meeldivat, ruttame edasi ja loodame, et kunagi jõuame täiuslikkuseni. Hiljem otsimise sära tuhmub, hinge asemel hakkame mõistusega mõtlema, kaotades sellega siiruse armastuse viisist.
Olen veel piisavalt noor ja kogenematu, unistan igavesest armastusest, kuigi tean, et iga laul saab ükskord otsa. Ei taha kuulata helgesse lauluviisi sekkuvaid madalaid noote, püüan eitada halba, arvates naiivselt, et siis see kaob. Korra kukkunud, püüan sulgeda kõrvad, et ei peaks kuulama kutsuvaid meloodiaid, mis uuele katsumusele ahvatlevad.
Ilma armastuseta ei saa elada. Võin küll mõnda aega oma südant vagusi hoida, kuid igaveseks ei saa ükski võim teda vaikima sundida. Tunnen varsti jälle seda kaunist, uut ja samas huvitavalt hukutavat laulu ja ruttan, jooksen teda kuulama, nautima, endasse ahmima, lootes vaid, et seekord jääb kõik kauniks ja päike tõuseb igal hommikul niisama helgelt.
Aeg möödub ja lauluviis jääb järjest vaiksemaks. Taevast katavad sageli tumedad pilved, vahel lööb välkugi. Lõpuks olen taas üksi, armastades vaid iseennast.
Muusika on vaikinud, et võiks jälle kõlama hakata, et ma taas saaksin püsti hüpata ja joosta vastu uuele hukatusele.
Hinne 5.
Mäletan, et teemad, mille vahel lühikirjandiks valida sai olid Varblase laul, Armastuse laul, Varblase armastus jne. Nüüd leidsin selle kuskilt sodi hulgast ja ei oska ära imestada 17 aastase inimesehakatise mõtteid... Ahjaa, õp Kukke suutis asja muuta eriti piinlikuks käskides mul selle klassi ees seistes ette lugeda - kirjutada julged, julge ka avaldada...
Las see armastuse laul siis jääb siia mälestuseks...
Meloodia algab vaikselt, pilkudes. Helid on õrnad ja kutsuvad. Unustatakse aeg, koht ning iga, ainult kuulatakse kevade tulekut, oodatakse midagi uut, ainulaadset ja samas kardetakse kukkuda, sest miski liiga ilus ei saa igavesti kesta.
Nii algab minu jaoks armastuse muusika. Esmakordsel kuulatamisel on helid eriti erksad, toonid hellitavad ja uudsuse võlu kõige ahvatlevam. Alati räägitakse sellest, et esimene armastus on õrn ja puruneb enamasti, tuues kaasa pettumuse, viha või kurbuse. Olen kindel, et see on juba inimloomuses: kogedes midagi kaunist ja meeldivat, ruttame edasi ja loodame, et kunagi jõuame täiuslikkuseni. Hiljem otsimise sära tuhmub, hinge asemel hakkame mõistusega mõtlema, kaotades sellega siiruse armastuse viisist.
Olen veel piisavalt noor ja kogenematu, unistan igavesest armastusest, kuigi tean, et iga laul saab ükskord otsa. Ei taha kuulata helgesse lauluviisi sekkuvaid madalaid noote, püüan eitada halba, arvates naiivselt, et siis see kaob. Korra kukkunud, püüan sulgeda kõrvad, et ei peaks kuulama kutsuvaid meloodiaid, mis uuele katsumusele ahvatlevad.
Ilma armastuseta ei saa elada. Võin küll mõnda aega oma südant vagusi hoida, kuid igaveseks ei saa ükski võim teda vaikima sundida. Tunnen varsti jälle seda kaunist, uut ja samas huvitavalt hukutavat laulu ja ruttan, jooksen teda kuulama, nautima, endasse ahmima, lootes vaid, et seekord jääb kõik kauniks ja päike tõuseb igal hommikul niisama helgelt.
Aeg möödub ja lauluviis jääb järjest vaiksemaks. Taevast katavad sageli tumedad pilved, vahel lööb välkugi. Lõpuks olen taas üksi, armastades vaid iseennast.
Muusika on vaikinud, et võiks jälle kõlama hakata, et ma taas saaksin püsti hüpata ja joosta vastu uuele hukatusele.
Wednesday, March 2, 2011
Mida siis elult tahta?
Turvalist ja toetavat paarisuhet
Terveid ja õnnelikke lapsi
Eneseteostust
Häid ja ustavaid sõpru
Kodutunnet
Veel midagi?
Ei, muud ei midagi...
Täna otsustasin olla õnnelik, lihtsalt olla ja mitte hoida sodi enda naha küljes... Täna ma siis olengi, mis siis, et KÕIK viis rida ei ole täidetud, mõned neist ju siiski on ja asjaks seegi... Pooltäis klaas on palju parem, kui pooltühi:)
Päikest! I'm back:)
Terveid ja õnnelikke lapsi
Eneseteostust
Häid ja ustavaid sõpru
Kodutunnet
Veel midagi?
Ei, muud ei midagi...
Täna otsustasin olla õnnelik, lihtsalt olla ja mitte hoida sodi enda naha küljes... Täna ma siis olengi, mis siis, et KÕIK viis rida ei ole täidetud, mõned neist ju siiski on ja asjaks seegi... Pooltäis klaas on palju parem, kui pooltühi:)
Päikest! I'm back:)
Subscribe to:
Posts (Atom)