Mehel päevad...

Nomaeisaaaaa aru, mis mu kalli Metsatölliga nii korra kuus või vahel kahe tagant juhtub... Pöörab puhta lolliks peast...

.

Ma juba näen, kuidas mehanism toimub... Võetakse üles mingi lahe teema... Kes kuipalju kodus midagi teeb (ja mina teen apsaluutsesti alati liiga vähe), miks ma õigeks ajaks tööle lähen (sest norm näeb ette, et noored emad tulevad iga päev pool tundi hiljem tööle ja lahkuvad tund varem) ja kui midagi muud võtta ei ole, siis mis mõttetu raamatulugemine see siin nüüd käib!!! Ja kujuta ette, ma lähen 60% kordadest mõnuga kaasa... Panen leegitsema kui tõrvik ja särtsun ja praksun, kuis jaksan... Varasema 120 % võrreldes on see nüüd juba hea saavutus, aga tegelikult need maso mängud mulle sellisel kujul ikka ei meeldi... Ma tahaks olla rahumeelne ja mõistetud-mõistev abikaas, mitte seletada, miks on mul vaja areneda, tunda ja kogeda, see peaks olema ju enesestmõistetav... Või olen jälle liiga enesekskne ja hoolimatu?? Ja mis siis, nii ongi hea!

.

Igatahes on täna Kaalu sünnipäev ja ta on nüüd siis 3 aastat vanaks saanud.... Mu väike munake, praegusel hetkel niiiiiiiiii ISE ja niiiiiii armas... Hommikul sai pakid kätte ja ei taht teine enam kuidagi aeda minna... Lõpuks ikka läks, kui lubasime, et saab teistele kooki ja limonaadi viia... See oli justkui alles-alles, kui ta 5. veebruari ööl sündis... 4,5 kg raske ja 53 cm... Sünnitus oli selline nagu ta oli, aga võrreldes esimesega ikka väga "mõnus"... Kui keegi peab mõnusaks valu, mis teda rebestab kohtadest, millega eriliselt hellalt peaks ümber käima ja paneb lambukestena vaiksed naised mõnusaid mõmmimörinaid tegema... hea oli see, et kogenuna teadsin oodata hetke, mil kogu see valu lihtsalt kaob, nagu kerge laine viiks selle kaasa... Ja nii oligi... Väike Karlutt mu kõhul kisamas ja teada tahtmas, mis värk see nüüd siis olgu...

.

Õudusega mõtlen, et temastki peab kasvama mees...

.

Olen siin mõtisklenud inimeste üle ja maailma seaduspärasuste üle ja mis seal salata ikka jälle ka valikute üle... Kedagi teist ei saa ju süüdistada, kui oled teinud valiku, mida hiljem kahetsema pead, valiku, mille meeleldi ümber valiksid... Ei saa süüdistada kedagi teist ka valimata jätmises... Iga inimene saab valida, mida ta räägib, mida kuulab jne.

.

No miks me siis ei saa ausad oldud? Ei ole võimalik, et kardetakse teise inimese arvamust ja põrmustavat pilku... Ühiskonna hukkamõistu... Iseennast?

.

Kui palju on suhteid, mille lagunemisel peale kümneid koosoldud aastaid heidetakse niiii paljut ette... Kus olid need sõnad, mis väljendavad ju kellegi soove ja vajadusi (või kujutlusi nendest) siis, kui oli nende avaldamiseks õige aeg... Kui janune vaevleb veepuuduses, siis oleks kena, kui ta ÜTLEKS, et vajab vaid vett... abistajad võivad ta mässida soojadesse tekkidesse, toita rammusa lihaga, silitada pead või deklameerida Pushkinit... See ei tee janust õnnelikuks.... Ja keegi ei saa aru, mis tal küll viga on, kui ta seda ei ÜTLE....

.

Andke mulle jõudu valida õigeid asju, mida öelda, et mind keegi ka kuuleks... kui seda vaja läheb...

.

Neile, kel raske... pole midagi öelda... see on nii ja see läheb üle...

Inimesed...

....on imelikud... Mina ise ka olen, mis seal salata... Vahel olen isegi nii kuri, et särtsub ja pragiseb, mis mu selliseks küll muudab? No näiteks see, kui keegi topib oma nina teiste asjadesse, kobiseb ja viriseb ja õiendab, aga midagi tarka ka ei kosta... Kui keegi laidab maha teise pere ostetud maja või tuleb teatama, millises järjekorras peaks majapidamises askeldama... Pähhh...

.

Veel on vastik, kui ollakse teiste inimste vastu ebaõiglased... Aetakse kiusu kiusu pärast ja veeretatakse teise teele takistusi, ilma milleta võiks teine paista ilusam, tublim ja targem. Ei meeldi kohe, kui tehakse haiget selleks, et teisel oleks valus... Kui seda valu annaks vältida (alati muidugi ei anna).

.

Ei meeldi ka väga kindlad "põhimõtted", kuidas elama peab... Et rinnahoidja peab olema nii suur ja juuksevärv selline ja pikkus selline... et minu laps võib süüa ainult seda ja mitte teist, et naine peab tööl käima ja peret toitma... mkmmmmm, las inimesed elavad nagu tahavad ja oskavad... Mina ka.... Ma teen vigu, ma leian uusi kogemusi, ma saan targemaks... ka ilma pideva nüpeldamiseta....

.

Kadedus on ka vastik... Kõike ei saa mõõta, ei saa lahterdada ja järjekorda panna, mis tähtsus on sellel, millal kellegi auto välja anti või mitu sõna ütles kellegi laps 9 kuuselt... Jah, see info võib olla teatud olukordades asjakohane, kuid lause: NO minu laps KÜLL juba nii vanalt.... on üks iiveldamaajavamaid (kuigi vahel kasutan seda ka ise, mis teha, magi pole veatu ja endagi peale saan vihastada küllalt:-))

.

Muidu on elu ilus, naudin mõnepäevast üksikemadust, mis on täitsa kenasti talutav, kui tead, millal see lõppeb... Töll laseb ennast järjekordses spaas sügada... seekord koosoleku nime all... Lapsed on aias ja läksid sinna üllatavalt rõõmsasti...

.

Homme algab meil isade kool, kus väiksemat sorti laste isad saavad psühholoogi juhendamise all toredat grupitööd harrastada... Väga põnev lugu, aga oi-oi, kui raske oli isasid sinna kokku saada... Igatahes läheb grupp käima ja saab kindlasti olema kasulik!

.

Lähen nüüd ja olen natuke asjalik ka:-))

Püsige vähemalt tasapinnal, kui parasjagu laineharjani ei küündi....

Rahu südamesse ja armastust igale poole:-))

Käigud käidud...

Ooperit, me ooperit, me armastame oooooperit... Igatahes mulle meeldis madaam väga... Isegi Töll ei jäänud magama, ei jooksnud poole pealt minema ja peale esimest vaatust ütles, et täitsa talutav;-) Lõpus oli suhteliselt rahuolev;-))

.

Ja laevasõit oli väga tore... Tagasiteel väike kõikumine, aga hommikusöök raisku ei läinud... Tahaks suvel poistega minna suure laevaga suurde linna:-))

.

Lapsed praegu terved ja mässavad aias... Koos nendega on seal olemas ka kodanikud Tuule Rõu ja Pune Tised... Loodetavasti me midagi külge ei saa, sest järgmisel nädalal täitub pesamunal 3 aastat... Täpselt sama paljukest oleme siis ka oma metsamajakeses püsielu nautinud...

.

Rassu: emme, miks Sul nii õmmeldud nägu on?

Emme: mismoodi õmmeldud?

Rassu: kui keegi on nukker noh, siis öeldakse niimoodi....

Emme: aaa, sa mõtled, et õnnetu nägu?

Rassu: no jah, et nagu õmmeldud ikka öeldakse...

.

Peale seda vestlust püüan vähem "õmmeldud" välja näha...

Sama teilegi, kus iganes olete ja kui raskeid koormaid iganes veate:-))

Taaskord...

....on kiire mööda saanud ja toimub mõõdukas kulgemine sissetallatud radadel... Väikeste kõrvalepõigetega muidugi tundmatule maale...

Näiteks sõidame me kalli Tölluga Romantikaga Rootsimaad kaema... No eks näis, kuidas talvine meri Moorile meeldib ja kuidas me päevakesega suures ja kaunis Stokholmis toime tuleme, aga küllap laabub kõik... Enne seda tuleb aga käia lastega dr. Kivivare hella pilgu alt läbi, sest Rass kipub taaskord köhatama moel, mis mu kõrvakestele valus kuulata on...

.

Enne veel aga naudime mdm. Butterfly etendust vanemuislaste esituses. See saab teoks suisa täna õhtul ja loodetavasti on meeldiv elamus nii mulle kui ka Töllile, kes teatavasti kultuuri teatava reserveeritusega suhtub... Pole hullu, on ta pidanud mu sabas hullemaidki katsumusi läbi tegema...

.

Laupäeval vihtusime hommikul Vasalemma, et Tölli õe- ja ühtlasi ka ristitütart sünnipäeva puhul õnnitleda... Poisid olid küll natuke häiritud, et seal niipalju muid inimesi oli ja nemad ei saanud tähelepanu keskmes olla, aga käitusid kogu aja väga tublilt... Nägime ka prk. Reimandit kogu oma kauniduses (ja Moorile tundus hr ja pr läbisaamine kuidagi... no ma ei tea, eks näis)... Igatahes oli väga meeliülendav neid kohata ja juttu puhuda... Ja need poisid-konnad... nad ei jäänud tagasiteel magama!, kuigi olin kindel, et veel enne Keilast väljasaamist nohisevad mõlemad magusasti... Võta näpust, trall ja nali ja jutt kestis koduni, kus küll enneolematult kärmelt öörahu saabus...

.

Pühapäeval tantsisin hommikul Mari pilli järgi flamenkotantsu ja siis käisime kogu perega Lottet vaatamas, et ka lapsed varakult teatripisiku külge saaksid... Ja etendus oli väga mõnna... Rahvast suhteliselt vähe, pidev tegevus ja selge üleminek ühelt teemalt teisele... Laura Peterson vist oli kena Pipo osatäitja... Ta küll kippus nimitegelasest enam silma torkama, aga mis siis, mõni ongi ilusam kui mõni teine:-)) Lastele oli aeg mõõdukas ja endal ei jäänud ka tagumik kangeks... Väga soojalt soovitan...

.

Mis aga mu eelmise nädala nii kiireks tegi... Noh, ütleme nii, et tööl tekkisid asjaolud, mis tõid kaasa paar kolekeerukat juhtumit... Kusagil olid hädas koerad... Nii hädas, et kaks neist ei olnud oma mitmeaastase elu jooksul kordagi toast välja saanud... Kõik oma ihuhädad jm olid nad elupäevad sinna samasse korterisse teinud jne... Oi kus oli alles sebimist... Ja kui ma olin võimelnud ja helistanud ja kasutanud kõikvõimalikke veenmisvahendeid, saanud kokku politsei, vaet. ameti töötaja, varjupaiga inimesed ja LV inspektori (õnneks alles verbaalne kokkulepe, mitte füüsiline kohtumine), siis selgus, et koerte omaniku sugulane tegeleb ise asjaga, lahendab kõik ja kannab kulud jne. See tähendab, et LV, vet amet ja politsei jäid rõõmuga aktsioonist kõrvale... jahh... sotsiaaltöötaja peab ikka iga elusolendiga tegelema... Sain kogemuse võrra rikkamaks...

.

Üks teine juhtum, mida pikalt ei saa puudutada muudkui venib ja venib ja venib ja lõppu ei paistagi, kuigi korraks oli see lõpp meil ju suisa käeulatuses... Eks näis, kuis asi läheb, järgmisel nädalal peaks saama selgemaks, millal võiks antud loole tõepoolest kriipsu alla tõmmata...

.

Ülla-ülla... Kuna MTÜ Hoolekoda on kenasti registrisse kantud ja ootab head ideed, mida ellu viima hakata, siis on meid juba märganud kasuahned rahandusettevõtted, kes sotsiaalabiga tegelevas MTÜs olulist ressurssi ja lüpsmisallikat näevad... Igatahes tuli mulle ühispanga poolt kena roheline parkimiskell, mille tagakülg õnnitles uue ettevõtte asutamise puhul ja kutsus agaralt stardipaketiga tutvuma:-))) Nalja nabani... Nüüd võiks võtta laenu küll ja siis selle eest Rhodosel natuke "koolitust" saada... Juba kripeldab soojamaa ihalus mul kontides, mitte midagi ei ole parata, ma tean, et märtsis muutub see paaniliseks, kuigi on otsustatud, et selle aasta jätame vahele ja teeme midagi kodule kasulikku.. Neljakesi reisimine võtab ikka sellise nutsu, et sellest kohe annab kosuda... Võiks ju vahelduseks poistega Eestimaad mööda ringi tuiata, neile on siingi veel meeltult palju põnevat näidata ja endalgi vaadata... Olen plaaninud puhata 16. juuli kuni 1. september... selle ajaga võiks jõuda küll kõikjale:-)

.

Aga mis sellest soojast maast ja suvejutust siin praegu puhuda, kui lõpuks ometi tuli talv... Lund on niiiiii palju ja külma ka mõnusalt, päike paistab ja hommikul ei ole kottpime... Kõik läheb ainult paremaks... Läheb jah... Veel paremaks... Eile rooksin lund ja poisid (köhast hoolimata lubasin mõlemad natukeseks õue) mängisid, et nemad on Sööbik ja Pisik... Laulsid kaevul seistes kõik need laulud ära ja ajasid niisama pulajuttu... Lõpuks mängisid, et hanged on hambad ja uuristasid sinna sisse endale pesasid... Väga vahva oli... Küll on ikka lapsed lahedad ja kui hea ikka, et neid on kaks... Vahepeale õudus ja väsimus on möödumas ja nad mängivad palju koos ja ajavad omi asju.... Vahel tuleb ikka väikseid jagelemiseid ette, aga kõigest saab ju üle ja kellegi peal on hea konfliktilahendamist harjutada...

.

Mis veel... Märksõnadest võiks tuua välja valikud... valikud igal sammul ja igas situatsioonis... Eeva ütleb küll, et igal hommikul tuleb valida, kas elada või surra... No ma olen leebem, lihtsalt tuleb valida, mida tunda, mida tahta, mida teha, kuhu minna... Ja see just elu lahedaks teebki, seda saab ise oma valikute järgi kujundada...

.

Valutuid valikuid ja selget pilku, kallikesed!

kiirus, vaid kiirus, ei muud...

Nii, olen siis saanud aastakese vanemaks ja oh imet, ikka veel ei ole saabunud õnnestav 30. eluaasta, aga ta läheneb iga päevaga ja mis see paar aastat veel oodata:-)

No ja ei saagi rohhkem kirjutada... pealkiri ütleb kõik...

Mina ütlen Kurat küll!!!

Lauri...

Oli mul vanust siis 14 või juba ehk hakkasin 15 saama, kui üks aasta noorem poiss oli nii julge, et minuga väga tihedalt suhtlema hakkas... No naljakas küll... Selles vanuses vaid piilutakse ja õhatakse niisama... Teda võib ilmselt pidada mu esimeseks "käimiseks"... Koos tantsimine ja koridorinurgas kallistamine oli siis kõik, mis suureks armastuseks vaja...

Naljakas, ta rääkis igasuguseid asju, mida selles vanuses ei peaks rääkima... Isegi seda, milliseid riideid ma kannan, kui tulevikus tema naine olen:-)) Nii armas...

Kahjuks oli mul mõistust vähem kui temal... Ütlesin, et kõik on läbi ja asi mutt... Naljakas, see oli mingi päris totter põhjus...

Igatahes oli tema valmis olema minu sõber, mis selles vanuses on jällegi suhteliselt tavatu... Kuid mingit vihkamist meie "armastusest" ei saanud...

Tantsisime ikka aeg-ajalt koos, kui kedagi lähedasemat võtta ei olnud ja rõõmustasime alati üksteise nägemise üle...

Meie viimane kohtumine oli koolipeol, millelt varem minema ruttasin... Lugu Bailando oli siis nii kuum... Tema käis siis juba teises koolis ja meie kohtumised olid äärmiselt harvad... Ta hoidis veel mu käest ja ütles, et ma ei läheks, aga ma läksin koos sõbrannaga... Ta jäi seisma ja hõikas veel järgi, et elu on ebaõiglane... Ma naersin vaid...

Kuu aega hiljem läksin hommikul kooli... Ta oli surnud samal hommikul autoavarii tagajärjel... Ma ei suutnud seda uskuda... Kirjutasin klassikirjandi teemal "Karukell - kurvameelsuse rohi", milline iroonia... Nutsin, nutsin... kirjutades ja peale seda... Kuid matustele ei läinud...

Ma mäletan teda elavana, naervana ja nukrana, meelitavana ja tõsisena... Ja nii see jääb...

Ta oli nii tore poiss... Ja vahel taban end mõttelt, milliseks ta oleks küll mehena saanud? Oleks ta tõesti majandust õppinud ja Tallinnasse tööle läinud? Mind ta ilmselt naiseks poleks võtnud, aga ühe naise oleks ta võinud õnnelikuks teha küll...

Täna on Lauri sünnipäev... Ta saaks 27 aastaseks... Homme oleksime me ühevanused, ta oli selle üle väga rõõmus, et me saame olla ühevanused, kasvõi ühe päeva:-) Ja ma mõtlen talle täna palju.... ei tea, miks... kõigele pole seletust vajagi... Ma tahaksin lihtsalt, et kellegi silmad lööksid mind nähes samamoodi särama...

Mida iganes, ise ka ei saa aru, mis toimub... Aga vahel ma siiski kujutan ette, et ta tuleb ja ütleb tere... et see oli eksitus ja ta oli kuskil peidus jne... Nagu ikka, ilmselt on lein veel lõpetamata... või leinan ma koos temaga seda ennast.... noort, lihtsat ja vahetut, usaldavat ja puhast...

Adios amigos, adios...

mõtteis...

...on mul olnud nii mõndagi, aga suurema osa neist mõtetest olen sujuvalt ära mõelnud ja minna lasnud...

Kallis Kudzu... palju õnne pisi-Ingeli sünni pühul... Loodan teda peagi näha ja rimuda... Sa oled vapper ja tubli ja nii tore, et ta ikka vanavanaisa sünni võimisiganes päeval sündis:-) Viivitamine oleks talle kahjuks võinud tulla...

... Oi sõbrad, kes te valate pisaraid ja kannatate valu, mida üksnes armastus võib tekitada... Ärge palun tehke nii... Ma ei söönud 2 päeva suutäitki ja olin täielikus shokis, et keegi kallis-armas on nii õnnetu.... Ei tohi!!! Saite aru küll! Hoidke ja armastage ennast ja oma peret!... See on käsk!

Aga... Mu kallis Rassu on jõudnud ikka, kus ma olen maailma kauneim ja parim printsess, keda tema kurjade lohede käest päästma tõttab... Veel aasta tagasi pidin valdavalt ise tapetav lohe olema...

Vana.aasta õhtul ütles Rassu mulle nii: Emme, ma nii väga tahaks väikest õekest...

mina: ah soo, no äkki ta kunagi hakkabki mul kõhus kasvama...

Rassu: tead mis, sa peaksid nüüd hästi palju neid asju tegema, mis kõhu kasvama panevad...

mina:.....................................................................................hmmmmmmmmmmmmmmmmm no eks ma püüan

Vot nii, mis sa ikka kostad nii targa jutu peale... Teab juba, et midagi tuleb teha ka, ei saa niisama oodata ja nina nokkida... Hea, et ma seekord veel täpsemaid juhtnööre ei saanud (aga ei julenud küsida ka, mine tea...)

Loen raamatut, mille nimetus on Pöörlev ingel... no on põnev küll, mul on ka paar ideed, kes võiks pähh olla, aga eks paistab...

Lähen ära ja saan vel natuke enne jõmmide laekumist lugeda... Ihihiiii