Vaba voolamine...

olen tööl... olen vist kõik või vähemalt nähtavad asjad ära lahendanud ja nüüd siis olen ja ootan uut tulva... Päris raske nädal on olnud... Pole hullu, juba reede...
Hommikul võttis väike kratt lasteaeda õnge kaasa ja teatas, et tema läheb liblikaid püüdma! No jõudu talle sel tähtsal tööl! Laps on tubli olnud, ei ole juba kolm päeva lasteaias ühtki paari ära märjutanud, varem ikka juhtus korra päevas:) Ja viis päeva vastu ka pidanud... natuke nohuseks on kiskunud, aga mis teha...
Rassul käisid eile esimesed külad! Leenu, suur 7aastane jurakas hakkas häbenema ja ei julgenud talle õnne soovida;) Rass oli siis ise agar ja ajas plikat taga, et anna mu paljuõnne kohe siia!! Sai siis lõpuks oma õnnitlused kätte ja rahu majas... Kui enne lehtsabade saabumist käis hull murdmine, et issi, lähme üles mängima, ära vaata onu-Rauli Kanaaride pilte... siis neiukeste maabumisega olid kõik lapsed korrapealt teisel korrusel ja esivanemad oleksid võinud ka üldse olemata olla... Nii ta on, meiega lepitakse ainult hädapärast, kui nooremaid võtta pole!!
Täna õhtu jookseb linnavalitsuse võistkond Jüriöö jooksul ja ega siis noori moore ka pundist päästeta... Mulle ju meeldib joosta küll, kas just kostüümis ja linnarahva pilkude all, aga noh, ei saa ju pirtsutada...
Ilm on selline sombune ja raske, justkui vajutab kulmud põsesarnadeni... Eks naerata siis, kui selline tunne tekib... puhhhh....
Ja Metsatöll on loll kah... Kui tal on mingi mure, siis rääkigu ja lahendame ära, mis asja ta kiusleb nagu mõni naine!! Aru ma ei saa... Ei ole vaja öelda, et ma midagi ei tee, kui ma olen juba kõik ära teinud... No ei ole vaja, see pole ju ka miski põhjus meeldiva õhtu rikkumiseks... Milles siis värk, olen ma liiga paks, saab ta liiga vähe palka, on metsaelu depressiivseks muutunud, oleks vaja mõnda virgutavat hobitegevust otsida?? No mina ei saa võtta mehel käest kinni ja teda laulukoori või spordisaali viia... Või peaksin, kui temast hoolin?? Ähh, ju tal kevadväsimus, mis läheb üle, kui enne suvetüdimust ei tule!! Aga tüütu on küll!!
Järgmisel nädalal pidin puhkama, aga nüüd ikka ei puhka, tööd plju jne... Las see nädal siis jääb, nt oktoobrisse... Hakkan oma megasuurest palgast koonerdama ja sõidan siis soojemasse kohta päikesepaistet otsima;) Väga hea mõte, nii ma teengi... Lähen nüüd siis reisikalendreid laastama;) Edukat Jüriööd võitlejatele!! Ja üks toost surnud või halvatud autodele!! Ja vabadust naistele!!

Lapsed-lapsed...

Olen ikka laisk kribaja, aga mis teha...

Igatahes oli meil väga kena kevadepühine aeg. Kuna varasem nädalavahetus kulus endid poputades, siis viimane aeg oli ka lapskeste peale mõelda...

Esiteks võtsime suurel reedel ette ühiskülastuse Aura veekeskusesse... Kaasajateks oli tegelikult üks Leede punt, aga me lõime rõõmuga kampa ja ei lasnud ennast pikalt paluda... Väga tore oli, kuigi Kaarel arvas, et asi on jama, paneks nüüd kohe jälle riidesse ja läheks õue!! Laps tark, oli ju selle kevade soojem ja kauneim ilm... Igatahes Rasmus oli pöördes, siis lasid isaga torust ka alla ja üsna varsti teatas isa, et tema läheb nüüd Kaarliga ära ja mina pidin hakkama ise trepist üles tormama, et laps ei suvatseks üksinda torusse karata... (etteruttav märkus, et jalad olid järgmisel päeval valusad justkui peale esimest kekatundi kooliaasta alguses).

Ja no minu lapsed on ju ikka viisakad... Väike Lee oli ikka asine mees: emme, vaata, kui suured tissid... kuule, Sul tissid ripuvad... no ja juttu jätkus... Terane poiss ja orientatsioon konkreetne...

Jätkus söömaorgia mäkis, milles Kaarel oli küll esimesel kohal ja ajas friikaid ikka kohutaval kogusel pugusse... Ja ega tema ema nüüd ka väga tagasihoidlik ei olnud:)

Terve laupäeva veetsime õues... Issi küll ehitas vanaisale maja, aga meie poistega muudkui riisusime ja korjasime ja tassisime... Küll koerad on ikka julgamasinad... Talvega oli ikka selline laadung mööda õue maha laotatud, et andis kohe astumise kohta otsida... Nüüd on ilus...

Pühapäeva hommikul siirdusime rõõmsalt kinomajasse ja vaatasime Jääaja suurt sula... Poikad sillas muidugi... Ja oli tore küll, hea, et mind väljasuremisoht ei ähvarda... Võin vabalt edasi pirtsutada...

Seoses Pärnuga meenus mulle veel, kuis pidin ennast massaazilaual näpistama, et mitte küsida, mis mure teenuse osutajat vaevab... Ta muudkui ohkas ja ohkas... Juba esimesel päeval segas see mind, et oleksin tahtnud ta mure kasvõi ära kuulata... Ja teisel päeval sattusin sama tädi juurde ja siis oli mul vaja vaat et kõva häälega öelda, et Moor, sa oled puhkusel, see pole Sinu töö!!

Ja täna siis tähistame üht toredat sünnipäeva... Laps sai hommikul hunniku väikseid asjakesi... Õhupallipump oli kõige popim!! Ja mina meenutan päeva neli aastat tagasi:) Uhh, see polnud kuni kella 21.07ni küll eriti kena päev... Aga tulemus on seda väärt!!! Iga sekundit!

Laiselda on mõnus...

No nüüd ei ole olnud mahti kohe kaua pajatada, aga näed, nüüd siis aeg käes...

Mis on juhtunud, lapsed on olnud haiged ja siis natuke terved kah! See viimane on kohe eriliselt vahva!

Tööd on juurde tulnud, sest elvalaste küttekompensatsioon hakkab ikka minu kaudu käima ja saan kogu sõimu ja saasta oma kraesse... Eks ikka: sõnumitooja lüüakse maha...

Suursündmus on see, et käisime Pärnus... Vanad noh, jätsime pojakesed hoolsa ämma helladesse kätesse ja panime putku... Laupäeva hommikul purjesime minema ja esmaspäeva õhtul maabusime taas kodusadamasse. Etteruttavalt tuleb öelda, et argipäev lajatas täie raksuga vastu kolpa nii et silmist lendas tuld...

Igathes veetsime siis ühe laheda nädalavahetuse miskis kenas hotellis. magasime nagu põrssad (sest kodus ju ei lasta magada ei ööl ega päeval), nautisime iluprotseduure ja hommikusööke, Mehhiko toit Lahkes Margaritas, käisime teatris ja ööklubis, natuke merd nuusutamas... Ja oli väga virgutav, uinutav, lõõgastav... Mõnna... Teisel õhtul igatsesin laste järgi kui meeletu, aga asju ikka ei pakkinud, laiskus sai võitu:)

Naljakaid seiku oli ka: meil oli mingi pakett, mille sisse käis saabumisel majavein... Väga tore: vein, klaasid... Kena, ainult korgitseri ei olnud... Ja ei olnudki... Vaatasime siis seda veini jupp aega... Kui alla helistasime, siis teatati, et võtke pudel kaasa ja minnge tehke all baaris lahti!! No aitähh, tippteenindus igatahes... Kallis Metsatöll siis läks alla ja tõi avaja üles ning viisime selle pärast isegi tagasi...

Ja kui vähe naeratusi me seal kohtasime.... Oi-oi-oi, ma ise naeratan oma kaasale ka sagedamini;) Igatahes viimasel päeval küll üks proua naeratas ja sauna ukse juures istuv näitsik oli ka lahke, aga muidu oli ikka üsna nukker... Hommikusöögilauas teenendasid ikka täielikud zombid... Näost hallid, käed värisevad, naeratus suht negatiivne...

Siis taheti minu toreda laavakivimassaazi eest kaks korda raha küsida, kõigepealt minu käest ja siis Metsatölli käest kah... Tore, et ma vähemalt teda infoga varustanud olin ja ta sõrad vastu ajas ja maksmast keeldus... Siis üritasid minu käest teist korda raha saada, aga ma ütsin, et oi ei... Ühe teenuse eest ma topelt ei maksa... Siis vabandati ikka ka, aga vaevaliselt see tuli... No ikka soovitan kõigil kaasmaalastel toredasti inglise keelt kõnelda või soomet või suahiilit, aga jumala eest mitte eesti keelt eestis asuvas hotellis... Seda ei suuda teenindav personal taluda:)

Igatahes on Pärnu veepark väga vahva, eriti esmaspäeva hommikuti, mil rahvast megavähe ja saad teha, mis tahad ilma suuremate sebimisteta!!

Ja kui kaua me pole oma Metsatölliga saanud rääkida, lesida ja mõtiskleda... Arutada maailma-, pere- ja muid asju... Lihtsalt olla vagusi vaadates telekat või lugedes ajakirja... Kaisus magada... Uhhhhhh....

Koju tulles saime teada, et lapsekratid pole meist suuremat puudust märganud tunda (kas pole solvav?!) ja kõik on väga tore, ämm oli korjanud ära nööril tolmuksmuutuva pesu ja küürinud puhtaks pannikaane ja nii mõnegi minu kätukestest pikemalt puutumata eseme! Ta nägi küll vähe kurnatud välja, aga ju ikka elab edasi...

Ja vahel ei olegi vaja sõita Pariisi (kuigi seal võiks samuti tore olla ja teenindajad jagaksid naeratusi ette ja taha), ega Egiptusesse (sest mis see päike ikka nii erilist on)... Järgmisel korral läheme ilmselt Pühajärvele, sõiduaeg ja kulu jälle kokku hoitud:)

Aga tegelikult läheme järgmisel korral koos lastega kuhugi, enda peale sai juba nagu mõeldud, las siis saavad lapsed ka elamusi:)

Igatahes keerasime õhtul juba Tölluga tülli, sest ta ütles, et ma annan lapsele vanaks läinud piima, aga mina ei andnud... Ja asi lõppes sellega, et ta ei usalda mind, sest eeldab, et ma annan lapsele vanaks läinud piima!! No lahe igatahes! Saime siis aru, et illusioon on läbi ja tere tulemast argipäeva!!

Üks argipäeva pelgav Metsamoor, kes ootab üleujutust.... Suurt-suurt lainetust oma hoovile, aga laseb alles oodata!!

Kestab-kestab talvekene...

No mis värk see on, märts käes juba ammuilma, peaks igal pool olema üks plirts ja plärts, aga võta näpust, hanged põlvini ja kui juba korraks tekib päikesepaistel lootus, et ehk ta tuleb, kevad noh, kes muu, siis sajab öösel jälle hea hulk pehmet kohevat lund alla. See oleks ju olnud äraütlemata ilus ja teretulnud nähtus no näiteks detsembris... Aga märtsi keskpaigas.... Äkäääääää...

A mingid hullunud lumikellukesed on ometigi oma nina välja pistnud ja teevad nägu, nagu oleksid nad kõikvõimsad... Oli see alles jõustav hetk, kui ma need kuulutised avastasin... See ütles mulle üsna vaikselt ja siis suure kisaga, et ta tuleb ikkagi ja Eestimaad ei ole tabanud mingisugune talveneedus...

Kuid suhetele mõjub see külmus küll üsna vähekirgastavalt. Paar päeva tagasi oleksin pannud üles kuulutuse, et ära anda mees, 74. aasta väljalase, keskmiselt pruugitud, heade tõuomaduste ja koolitussertifikaatidega, hästi hooldatud....

No miski mees tuleb mulle ütlema, et ma peaks koju jääma ja ainult kokkamise-kraamimise-titetamisega tegelema.... Miks ta siis ei võtnud endale mimmu, kes oleks kenasti ainult talle otsa vaadanud ja käskluseid oodanud, kes ei vajakski muud ja saaks oma eneseteostusevajaduse koduseintevahel rahuldatud.... Mina olen küllalt kaua peidus olnud, tahan inimesi, tahan kuuluda, tahan olla keegi. Lisaks sellele, et olen ema, abikaasa, koduperenaine, pesunaine, kokk ja koristaja... Kudzu võttis ka alles sel teemal sõna, kui tähtsad me oleme ja kui palju peame ära tegema... Ja nii ongi.... Mis siin ikka muud...

Palju õnne kõigile kiirelt ja kenasti sünnitanutele.... Ehhhh, hullud ajad teil ees, aga kui mööda saavad, olete enda üle ärateenitult uhked!!
Kaarliga kohtumist ootame juba väga, sest Rassu tegi igasuguseid üllatunud-joovastunud nägusid, kui kuulis, et Kaisu sai endale venna ja venna nimi on Kaarel... Ja nüüd siis ootame, et kõik oleksid terved... Ilmselt kuskil jaanipäeva paiku võib see isegi juhtuda, siis läheme Jõgevale... Kartke kõik!!!

Miskid talvehärmased mõtlused...

NO nii kaua ei ole Metsamoor sõna võtnud... Mis teha, on olnud halvemaid aegu ja natuke veel halvemaid, aga need on selleks korraks ehk möödas ja asjad liiguvad veidi positiivemaile radadele.
Lapsed olid haiged mis kole ja tundub, et Kaarel on kohe eriliselt õrnakene, sest täna hommikul oli ta jälle kuidagi kahtlane. Kui mu ingellik ämm veel kannatab, siis saab taas paar päeva lapsukesi hoida... Mis teha, ma ei saa/ei taha kogu aeg kodus olla... Siis võiks ju üldse töölkäimisest loobuda...

Kolmapäeval ootab ees arenguvestlus hr.Linna Peaga. Kolleegid on nii ärevil ja sahmivad ringi, ei saa mina aru, mis neil viga on... Räägid ülemuse ülemusega tunnikese juttu sellest, kui tubli oled ja ongi nagu kõik? või?

Ja ootan kevadet... Päikest ja seda, et lilleninad mullast piiluma hakkavad - see on kohe eriliselt lootusrika ja edasiviiv vaatepilt... Kükitad kusagil maja seinaääres, päike paistab, õhk on märg, ja siis märkad neid esimesi pruunikaid-rohekaid ninakesi... Ja siis tead, et kevad tõepoolest on kuu aja pärast kohal ja lilled hakkavad õitsema... Süda hakkab värisema, kui selle peale mõelda...

Eile käisid miskad sõbrad külas... Nii tore, kui nad ikka vahel viitsivad metsa tulla ja natuke ringi kuulatada... Väikesed Pipid ja MMid...

Kaisu Käps oli eriline Kaarli lohutaja/kallistaja. Mu pesamuna oli päris kindel, et pliks tahab temaga "kaketa" ja kisas korralikult, aga mõne aja pärast juba kallistasid ja musitasid mõnusasti.... pean sellel plikal ikka silma peal hoidma, tarmukust tal tundub jaguvat mitme eest...

Ja need väiksed tüdid tekitavad tunde, et äkki siiski kunagi meie peres ka veel.... aga no tõesti.... titt? Äkäääää, räägime viie aasta pärast uuesti ja vaatame siis, mida mõtteid on:) Nüüd teen jälle vähekese tööd...

Ah jaa, kui Rassuga ühel õhtul diskuteerisime, et peaks ikka peput ka pesema, saime vastuseks, et nii umbes seitsme aasta eest ta juba pesi ennast... No lahe, ta ju ise saab varsti nelja:)

Aja kulust ja veidi vist elust

Kuidas see küll niimoodi saab olla, et päevad kaovad veel enne, kui nende kohalolu korralikult märagata jõuad... Tõusen hommikul ja hakkan jooksma... trepist alla-üles, riided selga, lapsed aeda, süüa, juua, tegevust... Raamat tolmub, sest mahti ei saa seda sadat lehte keerata...

Ma tean, et õues on imekaunis talv, ma tean, et mul on kõige armsamad ja tublimad lapsed, mis siis, et ka kõige kangemad. Seda läheb neil paarikümne aasta pärast ju vaja, kangust, sitkust ja tugevust... Ma tean, et abikaasa on parim isa ja mees. Ma tean, et maailm on ilus, sünnivad lapsed ja loojub päike... Ma tean, et kutsikad kasvavad nii kiiresti, et varsti nad jooksevad mulle vastu, aga ma ei tunne endas seda jõudu, et kõike rõõmuga tervitada...

Miks see küll nii on? Mu koormus ei ole ju ühtäkki ilmasuureks kasvanud? Ma ei ole ju kõiki oma tundeid korraga kaotanud? Ma ei ole ometigi suureks ja igavaks kasvanud? Ma tean, et see läheb mööda, ma hakkan taas nägema värve ja vikerkaari, kuulma veevulisemist ning tundma müstilisi kaugusesse meelitavaid lõhnu...

Ma ootan, et see juba juhtuks, sest mu parem mina magab vist talveund... Loodetavasti virgub ta enne märtsi...

Aeg möödub...

....ja sabast tal kinni ei saa... Läksin vahelduseks sinisele lehele, et mu lapsekesed jõulustressi kenasti üle saaksid elatud, ju nad said... Olin vaheldumisi hunt, lumivalgeke ja mammut, vahel harva võisin ka Laiskloom Sid olla, aga üsna harva... Targemad teavad juba, et Jääaeg on Kasteheina talu vallutanud... Ja nii ka on... Lühikeste lontidega jumbud piiksuvad ülearu ja inimesed on vastikud!!

Siis veel kutsikad... Oi, ma saan nutta... 5 emast... Ja 2 isast, kes mulle ehk vähegi lohtu pakuvad...

Mõistatuslikud ja toredad uusaastasoovid iseendale ja kõigele muule mu ümber...

Ja jälle päev möödas... Hillele julgust ja südikust, Kadrile rahu ja rõõmu, kõigile seda va mõistmiseraasukest!!!

Ja kunagi kirjutan taas....