Laiselda on mõnus...

No nüüd ei ole olnud mahti kohe kaua pajatada, aga näed, nüüd siis aeg käes...

Mis on juhtunud, lapsed on olnud haiged ja siis natuke terved kah! See viimane on kohe eriliselt vahva!

Tööd on juurde tulnud, sest elvalaste küttekompensatsioon hakkab ikka minu kaudu käima ja saan kogu sõimu ja saasta oma kraesse... Eks ikka: sõnumitooja lüüakse maha...

Suursündmus on see, et käisime Pärnus... Vanad noh, jätsime pojakesed hoolsa ämma helladesse kätesse ja panime putku... Laupäeva hommikul purjesime minema ja esmaspäeva õhtul maabusime taas kodusadamasse. Etteruttavalt tuleb öelda, et argipäev lajatas täie raksuga vastu kolpa nii et silmist lendas tuld...

Igathes veetsime siis ühe laheda nädalavahetuse miskis kenas hotellis. magasime nagu põrssad (sest kodus ju ei lasta magada ei ööl ega päeval), nautisime iluprotseduure ja hommikusööke, Mehhiko toit Lahkes Margaritas, käisime teatris ja ööklubis, natuke merd nuusutamas... Ja oli väga virgutav, uinutav, lõõgastav... Mõnna... Teisel õhtul igatsesin laste järgi kui meeletu, aga asju ikka ei pakkinud, laiskus sai võitu:)

Naljakaid seiku oli ka: meil oli mingi pakett, mille sisse käis saabumisel majavein... Väga tore: vein, klaasid... Kena, ainult korgitseri ei olnud... Ja ei olnudki... Vaatasime siis seda veini jupp aega... Kui alla helistasime, siis teatati, et võtke pudel kaasa ja minnge tehke all baaris lahti!! No aitähh, tippteenindus igatahes... Kallis Metsatöll siis läks alla ja tõi avaja üles ning viisime selle pärast isegi tagasi...

Ja kui vähe naeratusi me seal kohtasime.... Oi-oi-oi, ma ise naeratan oma kaasale ka sagedamini;) Igatahes viimasel päeval küll üks proua naeratas ja sauna ukse juures istuv näitsik oli ka lahke, aga muidu oli ikka üsna nukker... Hommikusöögilauas teenendasid ikka täielikud zombid... Näost hallid, käed värisevad, naeratus suht negatiivne...

Siis taheti minu toreda laavakivimassaazi eest kaks korda raha küsida, kõigepealt minu käest ja siis Metsatölli käest kah... Tore, et ma vähemalt teda infoga varustanud olin ja ta sõrad vastu ajas ja maksmast keeldus... Siis üritasid minu käest teist korda raha saada, aga ma ütsin, et oi ei... Ühe teenuse eest ma topelt ei maksa... Siis vabandati ikka ka, aga vaevaliselt see tuli... No ikka soovitan kõigil kaasmaalastel toredasti inglise keelt kõnelda või soomet või suahiilit, aga jumala eest mitte eesti keelt eestis asuvas hotellis... Seda ei suuda teenindav personal taluda:)

Igatahes on Pärnu veepark väga vahva, eriti esmaspäeva hommikuti, mil rahvast megavähe ja saad teha, mis tahad ilma suuremate sebimisteta!!

Ja kui kaua me pole oma Metsatölliga saanud rääkida, lesida ja mõtiskleda... Arutada maailma-, pere- ja muid asju... Lihtsalt olla vagusi vaadates telekat või lugedes ajakirja... Kaisus magada... Uhhhhhh....

Koju tulles saime teada, et lapsekratid pole meist suuremat puudust märganud tunda (kas pole solvav?!) ja kõik on väga tore, ämm oli korjanud ära nööril tolmuksmuutuva pesu ja küürinud puhtaks pannikaane ja nii mõnegi minu kätukestest pikemalt puutumata eseme! Ta nägi küll vähe kurnatud välja, aga ju ikka elab edasi...

Ja vahel ei olegi vaja sõita Pariisi (kuigi seal võiks samuti tore olla ja teenindajad jagaksid naeratusi ette ja taha), ega Egiptusesse (sest mis see päike ikka nii erilist on)... Järgmisel korral läheme ilmselt Pühajärvele, sõiduaeg ja kulu jälle kokku hoitud:)

Aga tegelikult läheme järgmisel korral koos lastega kuhugi, enda peale sai juba nagu mõeldud, las siis saavad lapsed ka elamusi:)

Igatahes keerasime õhtul juba Tölluga tülli, sest ta ütles, et ma annan lapsele vanaks läinud piima, aga mina ei andnud... Ja asi lõppes sellega, et ta ei usalda mind, sest eeldab, et ma annan lapsele vanaks läinud piima!! No lahe igatahes! Saime siis aru, et illusioon on läbi ja tere tulemast argipäeva!!

Üks argipäeva pelgav Metsamoor, kes ootab üleujutust.... Suurt-suurt lainetust oma hoovile, aga laseb alles oodata!!

Kestab-kestab talvekene...

No mis värk see on, märts käes juba ammuilma, peaks igal pool olema üks plirts ja plärts, aga võta näpust, hanged põlvini ja kui juba korraks tekib päikesepaistel lootus, et ehk ta tuleb, kevad noh, kes muu, siis sajab öösel jälle hea hulk pehmet kohevat lund alla. See oleks ju olnud äraütlemata ilus ja teretulnud nähtus no näiteks detsembris... Aga märtsi keskpaigas.... Äkäääääää...

A mingid hullunud lumikellukesed on ometigi oma nina välja pistnud ja teevad nägu, nagu oleksid nad kõikvõimsad... Oli see alles jõustav hetk, kui ma need kuulutised avastasin... See ütles mulle üsna vaikselt ja siis suure kisaga, et ta tuleb ikkagi ja Eestimaad ei ole tabanud mingisugune talveneedus...

Kuid suhetele mõjub see külmus küll üsna vähekirgastavalt. Paar päeva tagasi oleksin pannud üles kuulutuse, et ära anda mees, 74. aasta väljalase, keskmiselt pruugitud, heade tõuomaduste ja koolitussertifikaatidega, hästi hooldatud....

No miski mees tuleb mulle ütlema, et ma peaks koju jääma ja ainult kokkamise-kraamimise-titetamisega tegelema.... Miks ta siis ei võtnud endale mimmu, kes oleks kenasti ainult talle otsa vaadanud ja käskluseid oodanud, kes ei vajakski muud ja saaks oma eneseteostusevajaduse koduseintevahel rahuldatud.... Mina olen küllalt kaua peidus olnud, tahan inimesi, tahan kuuluda, tahan olla keegi. Lisaks sellele, et olen ema, abikaasa, koduperenaine, pesunaine, kokk ja koristaja... Kudzu võttis ka alles sel teemal sõna, kui tähtsad me oleme ja kui palju peame ära tegema... Ja nii ongi.... Mis siin ikka muud...

Palju õnne kõigile kiirelt ja kenasti sünnitanutele.... Ehhhh, hullud ajad teil ees, aga kui mööda saavad, olete enda üle ärateenitult uhked!!
Kaarliga kohtumist ootame juba väga, sest Rassu tegi igasuguseid üllatunud-joovastunud nägusid, kui kuulis, et Kaisu sai endale venna ja venna nimi on Kaarel... Ja nüüd siis ootame, et kõik oleksid terved... Ilmselt kuskil jaanipäeva paiku võib see isegi juhtuda, siis läheme Jõgevale... Kartke kõik!!!

Miskid talvehärmased mõtlused...

NO nii kaua ei ole Metsamoor sõna võtnud... Mis teha, on olnud halvemaid aegu ja natuke veel halvemaid, aga need on selleks korraks ehk möödas ja asjad liiguvad veidi positiivemaile radadele.
Lapsed olid haiged mis kole ja tundub, et Kaarel on kohe eriliselt õrnakene, sest täna hommikul oli ta jälle kuidagi kahtlane. Kui mu ingellik ämm veel kannatab, siis saab taas paar päeva lapsukesi hoida... Mis teha, ma ei saa/ei taha kogu aeg kodus olla... Siis võiks ju üldse töölkäimisest loobuda...

Kolmapäeval ootab ees arenguvestlus hr.Linna Peaga. Kolleegid on nii ärevil ja sahmivad ringi, ei saa mina aru, mis neil viga on... Räägid ülemuse ülemusega tunnikese juttu sellest, kui tubli oled ja ongi nagu kõik? või?

Ja ootan kevadet... Päikest ja seda, et lilleninad mullast piiluma hakkavad - see on kohe eriliselt lootusrika ja edasiviiv vaatepilt... Kükitad kusagil maja seinaääres, päike paistab, õhk on märg, ja siis märkad neid esimesi pruunikaid-rohekaid ninakesi... Ja siis tead, et kevad tõepoolest on kuu aja pärast kohal ja lilled hakkavad õitsema... Süda hakkab värisema, kui selle peale mõelda...

Eile käisid miskad sõbrad külas... Nii tore, kui nad ikka vahel viitsivad metsa tulla ja natuke ringi kuulatada... Väikesed Pipid ja MMid...

Kaisu Käps oli eriline Kaarli lohutaja/kallistaja. Mu pesamuna oli päris kindel, et pliks tahab temaga "kaketa" ja kisas korralikult, aga mõne aja pärast juba kallistasid ja musitasid mõnusasti.... pean sellel plikal ikka silma peal hoidma, tarmukust tal tundub jaguvat mitme eest...

Ja need väiksed tüdid tekitavad tunde, et äkki siiski kunagi meie peres ka veel.... aga no tõesti.... titt? Äkäääää, räägime viie aasta pärast uuesti ja vaatame siis, mida mõtteid on:) Nüüd teen jälle vähekese tööd...

Ah jaa, kui Rassuga ühel õhtul diskuteerisime, et peaks ikka peput ka pesema, saime vastuseks, et nii umbes seitsme aasta eest ta juba pesi ennast... No lahe, ta ju ise saab varsti nelja:)

Aja kulust ja veidi vist elust

Kuidas see küll niimoodi saab olla, et päevad kaovad veel enne, kui nende kohalolu korralikult märagata jõuad... Tõusen hommikul ja hakkan jooksma... trepist alla-üles, riided selga, lapsed aeda, süüa, juua, tegevust... Raamat tolmub, sest mahti ei saa seda sadat lehte keerata...

Ma tean, et õues on imekaunis talv, ma tean, et mul on kõige armsamad ja tublimad lapsed, mis siis, et ka kõige kangemad. Seda läheb neil paarikümne aasta pärast ju vaja, kangust, sitkust ja tugevust... Ma tean, et abikaasa on parim isa ja mees. Ma tean, et maailm on ilus, sünnivad lapsed ja loojub päike... Ma tean, et kutsikad kasvavad nii kiiresti, et varsti nad jooksevad mulle vastu, aga ma ei tunne endas seda jõudu, et kõike rõõmuga tervitada...

Miks see küll nii on? Mu koormus ei ole ju ühtäkki ilmasuureks kasvanud? Ma ei ole ju kõiki oma tundeid korraga kaotanud? Ma ei ole ometigi suureks ja igavaks kasvanud? Ma tean, et see läheb mööda, ma hakkan taas nägema värve ja vikerkaari, kuulma veevulisemist ning tundma müstilisi kaugusesse meelitavaid lõhnu...

Ma ootan, et see juba juhtuks, sest mu parem mina magab vist talveund... Loodetavasti virgub ta enne märtsi...

Aeg möödub...

....ja sabast tal kinni ei saa... Läksin vahelduseks sinisele lehele, et mu lapsekesed jõulustressi kenasti üle saaksid elatud, ju nad said... Olin vaheldumisi hunt, lumivalgeke ja mammut, vahel harva võisin ka Laiskloom Sid olla, aga üsna harva... Targemad teavad juba, et Jääaeg on Kasteheina talu vallutanud... Ja nii ka on... Lühikeste lontidega jumbud piiksuvad ülearu ja inimesed on vastikud!!

Siis veel kutsikad... Oi, ma saan nutta... 5 emast... Ja 2 isast, kes mulle ehk vähegi lohtu pakuvad...

Mõistatuslikud ja toredad uusaastasoovid iseendale ja kõigele muule mu ümber...

Ja jälle päev möödas... Hillele julgust ja südikust, Kadrile rahu ja rõõmu, kõigile seda va mõistmiseraasukest!!!

Ja kunagi kirjutan taas....

Kasteheina m�ttekesed

Nädalavahetus möödus mõõdukas melus... Hille käis külas ja vaatasime romantikat;) Mis Sa tibidelt ikka ootad... Let's Dance koos Richardi ja Jennyga... No Rich on väsinud ja juba natuke vana ka, no aga oli kena film.. Ja vägagi ootuspärase lõupga (mitte nagu mõni ütles)... Ja siis Angel Eyes... Taaskord Jennyga... See meeldis isegi kriba rohkem, aga meesosatäitja oleks võinud kriba etem olla... Muidu olin tubli, panin Hille muudkui aga nõusid pesema ja lapsi valvama, aga saime ikka lobiseda ka!

Laupäeval oli klassi kokukas... Päriski vahva. Leed on omale kena pesa soetanud... Väga armas ja nunnu, mitte liiga euro, vaid lihtsalt ilus... Rahvast oli mõõdukalt, mahtusime seega kenasti ära! Risto ei jõudnud... Polnud hullu, loodetavasti oli tal Saaremaal ka lõbus!

Maku läks Iraaki... EstPla 12 juhina! Nii hirmus mõelda... Ja tema ema ma olla ei tahaks, sest väga raske oleks innustada poega oma soovide järgi tegutsema ja teda nende saavutuste eest tunnustada... Seal võib ju kõike juhtuda... Aga omasuguste hulgas on ta järelikult ikka väga tubli ja kõvasti vaeva näinud, et nii kaugele jõuda... See olevat juba pikka aega tema siht ja eesmärk olnud, nüüd siis jõudis selleni... Tubli, Maku, ja tule palun elusalt-tervelt tagasi!

Kajaga kirjutasime, tal Maria haige ja üsna tõsiselt... Saadame tervised siitkipoolt teele... Ja rahu neile hinge.... Ootame lihavõtteid suure hoolega!

Ühistranspordist kirjutan teine kord... Sellist häbi on üsna raske lihtsalr ridadesse valada!

Külmon - külmon- külmon...

Ohhh.... Käisin kodukülastusi tegemas... Kolm peret-abivajajat... Ja elavad kui eskimod! Teen kohe ettepaneku, et neile küttetoetust määrata, muidu meil polegi varsti ühtegi klienti, kõik külmuvad surnuks!

Nüüd siis imen endale tasapisi teetassist sooja sisse ja lisaks manustan shokolaadi ka otsa! Päev on olnud põnev ja tõotab üha põnevamaks minna... Mees pages hommikupimeduses kuu poole uludes metsa... Tegelikult küll läks Saaremaa Spaasse mõnulema... Jättis minu maha... Koos külma maja, kahe jõmmi ja kasina külmkapiga!! Seega pean ise mammuti tapma ja lõket üleval hoidma! Õnneks lubas mimmu-Hille mulle appi tulla ja koopas mitte sanitaarkontrolli teha! Seegi hea, peaks ehk vähe veini ka varuma! Ja mõne hea filmigi? Kuigi praktika näitab, et kui kutid õhtul ära vajuvad, on emmedel ka keel vestil ja padi armas, aga proovida ju tasub ikkagi! Juba hakkab soojemaks minema! Ja homseks on ette nähtud mõnus külaskäik Leede poole, et nende uut kättevõideldud pesa sisse õnnistada ja taaskord mõnusalt aega veeta...

Pühapäevaks on tehtud broneering jõulushoppamisele ja tantsukeerutusele! Lahe! Ja küll ma kunagi ikka koristan kah! Kes tolmukolli kardab, ärgu meile külla tulgu!

A Rassu paneb meil ka kildu. Üleeile vaatas hommikul sussi ja pasundas maailmavalust pakataval nördimuskisal, et jällllle shokolaaad! Päkakas siis võttis last kuulda ja täna hommikul oli sussis väike auto... Pisarsilmi tuli laps ja pihtis, et Päkapikk peab ikka söödavaid üllatusi tooma... No soovitasin siis tal auto ära süüa... On ikka tüüp küll! Äkki ta on nüüd nii kaval, et loodab mõlemat saada? Emasse ta küll ei ole!

Ei ole enam üldse külm, klaviatuur tegi sõrmed ka soojaks!