Puhkus Pärnus, vol 1

No, mis kiirelt plaanitud, see häste tehtud. Asusime siis märtsikuu esimesel esmaspäeval Pärnu poole teele. Rass ootas kannatamatult, luges päevi ja ei lubanud kellelgi aevastada, sest Moor oli targu hoiatanud, et kui keegi haige on, jäävad plaanid katki...

Jansa tuli oma pudinatega, Kaisa sai muidugi üles aetud ja tee Pärnuni, Mustla kaudu ringiga, et "rõõm" autovaevastest lastest kauem kestaks ja elu lõpuni mällu sööbiks, olid nad üleval. Suuremad poisid küsisid pidevalt, mitmeni nad peavad lugema, et kohal oleks... Vastus 100 korda 60ni ei olnud neile meelepärane:). Kohale me saime, lisaks saime ka mõne jahmunud pilgu tänu meie koloratuursele seltskonnale.

Tuba asus Terviseparadiisi 7. korrusel, väga vahva, nagu tavalised toad, ainult uksega ühendatud. Etteruttavalt tuleb öelda, et seinad ukseaugust hoolimata läbi ei kostnud ja südaööl istusime Jansaga kumbki oma koikuveerel ja mõlgutasime mõtteid teise juurde ehale minna... Jäi seekord käimata... Ja veinipudelidki, mida varutud sama targalt tagasi sõidutatud, sest... et kogu meie energia läks lastele... Hommikusöök, mängutuba, soolakamber, jalutuskäik, veepark, bowling, kuhugi jäi lõunasöök, õhtusöök ja lõunauinak ka, siis veel jõusaal (kus ma kahe kena noorhärra saatel sain end tõelise vaatamisväärsusena tunda, no nagu Vabadussammas või nii... Noormehed olid muidugi Kaupo ja Rasmus:-)) Vot nii ja siis õhtul tuli endalgi Muumitrolli raamatu peale uni silma:-))

Lapsed olid tublid, supertublid! Ja emmed ka!

Sain oma laste kohta väga palju teada... Et Rass suudab väga hästi juba jagada nii asju kui aega jm. Et Kaarel on üks pisike esteet... Tal pidi olema basseini kõrval rätik... Käis siis iga mõne minuti tagant nägu kuivatamas. Õhul rääkis issile telefoni äärmise solvumisega: Issi, ma käisin basseinis, sa kujuta ette, ma sain seal TÄIESTI märjaks!!! Rass sai muhu pähe ja no see on seal siiamaani, ma loodan, et ta ennast lollikeseks ei koputanud, sest nii vägevat muhku olen harva näinud...

Taaskord nägin, kui hea on Jansaga rääkida... Ta on nõus kuulama ka teisi arvamusi ja võtma sealt vastu endale sobiva info... Ja on täitsa päri, et teine võib mõnest asjast teisiti arvata jne... Tagasiteel oli auto siis meie päralt, sest viimne kui laps kustus sujuvalt ja nohises mõnuga Kasteheinani... Väike-Kaisa... No see on alles veeloom. Ma pole sellist küll iial varem näinud: astub, ei viskub vette suvalises kohas, kaob vee alla ja tuleb jälle suure naeruga pinnale, ei läkastamist, pahameelt ega midagi, ainult manni-manni ja kohe mõnuga... No saaks Kaarel sellest osakese endale, oleks kaks päris normaalset last:-)) Kaisat kohe andis valvata, kõikaeg vee all, ise nii rahul ka sellega veel... Ja Kaisa on muideks 2 aastane;-))) Kui keegi ei tea:-))) (inside joke)

Nii, siis saabusime koju, kuna Kaarel oli juba päeval veidralt käituma hakanud, siis oli ta kõrgendatud tähelepanu all, mistõttu tuli juhuslikult välja, et tal kehatemperatuur 39,6 kraadi ja muidu ka paha olla... No nii... Minu pikalt planeeritud kaks puhkepäeva, mil lapsed aias ja Töll tööl pidid olema kulgesid siis nagu alati... lapsi ravutsedes... Õnneks oli, mida oodata, muidu oleksin vist kurvastanud....

Ja no Soolakambri mute oli ikka mingi paras mühkam... Pahatahtlik ja lapsevaenulik... Plaanisime tema kohta isegi halva sõna öelda, aga nii kiire on olnud, et jääb vist ütlemata, aga äkki ei jää ka;)

Puhkuseleeee

Hei..... Väike puhkus kulub ju ikka ära... Loodan, et tuleb kena aeg koos laste ja sõpradega ja sõprade lastega:-)))

Kallid kõigile:-))

Karjääriemme...

Laps oli haige, kosub siiamaani... Kõriturse, kihutamine Lunini tn lastehaigla pühapäevasesse vastuvõttu... Esimest korda vaadati enne last, kui dokumenti küsiti... Sellest sain ise ka aru, et asi pidi eriti hull olema, no sain enne ka, ega ma muidu kihutanud oleks... ja samal ajal palvetanud!!

Nüüd kosub... Ämmale medal ja pronkskuju katusele suure abi ja toe eest!!
Töllile mitte!

Nii, töökohta ka vahetan... Jätan eakad ja armsad... Lähen lastekodu juhtima... Lepingut veel allkirjastanud ei ole, aga nõusoleku olen andnud ja lahkumisavalduse ka teinud... Märtsi viimasel nädalal siis kõlgutan oma jalga uue laua taga:)) (Tölli meeldiv väljend minu töölkäimise kohta). 37 alluvat ja 37 hoolealust... Kena!

Mis seal saab - kes seda teab!! Aga olen küps ja valmis ja ootan huviga.

Kui laps piisavalt kosub, siis läheme järgmisel nädalal Pärnusse... Mina ja Jansa ja neli last:)) Mehed marineerigu kodus ja tundku end häsi...

Nii, ees ootamas 7 kodukülastust ja no kuidagi ei taha minna!!!! Aga peab, sest töö tuleb enne kõik ära teha, kui minekut teen... ja vot nii ongi...

Napisõnaline Karjäärimoor;))

Mühh ja möhh...

On olnud segaseid aegu... Olen vaadanud teisi, siis iseendasse pöörasin pilgu ja hakkasin otsima... Seda ennast ikka, keda siis muud.... Paistis teine sealt arvamuste ja mõtete, vastandlike soovide, kadeduse ja saladuste, köördpilkude ja pahade ütlemiste alt vaevu välja...

Rõõm suur oli, eks ikka selle üle, et on, mis ta on, alles vähemalt! Kutsusin argliku eluka sealt sodi seest välja, tegin talle kalli ja pai, siis veel ühe:)

Lubasin toetada rohkem ja aidata, silisin juukseid ja teadsin: see kola las jääb sinna, kus ta on... Mina on sealt alt selleks korraks välja pääsenud, selja sirgu löönud ja silma sädeme tagasi saanud... Ehk õpib teinekord paha eest kaitsma end, tugevamaks saab, uljamaks ja uhkemaks end upitab...

Moorile sobilikult oli metsast ka seekord abi...

Mis põnevad mõtted?

Kas tasub vahetada töökoht, mis meeldib teise vastu vaid sellepärast, et selle eest ei maksta? Noh, ei maksta nii palju, kui on "prestiizne" saada?

Kas tasub elada koos inimesega, kes näeb Sinus vaid halba ja veel halvemat?

Kas on õiglane unistada suuremast perest, kui sellegagi ei saa hakkama?

Kuidas luua maailm, mis toetaks ja aitaks?

Millal on õige aeg istuda maha ja keerata pilk teise suunda?

Kui suurest osast iseendast võib loobuda?

Kas kiiresti joostes jõuab kaugemale?

Kas kiiresti joostes jõuab rutem vanasse kohta tagasi?

Kuhu olen sattunud?

Kes olen?

Kas see jääbki nii?

Aastad ja kogemused

Ehh, nagu ikka pisut aega peale aastavahetust sain ka seekord veidi vanemaks... Erilist märki ega suurt TUNNET sellega kaasas ei käinud... Küll aga ohtralt külalisi ja toimetamist... Jansa, hüatsindid õitsevad ja on helesinist värvi:-))

Kodus on lood nagu nad ikka on, kui kõigil on palju tööd ja kiire ka... Väiksem poiss köhhab hoolega ja sai täna meie jumaliku vanaema juurde komandeeritud... Ämm on ikka superleiutis, ei väsi ma kordamast... Kuna tema poeg tahab käia trennis, mis toimub just selsamal ajal, kui minu mitu aastat kestnud (mitte just mitu aastat järjest, aga saate aru ju küll) flamenkotunnid, siis peaksin mina oma kõpsimisest loobuma, sest lapsed ei jaksa 2,5 tundi kuskil koridoris rahulikult mängida... Tahaksid hoopis poole trenni paiku kossama keerata... Noh, aga kallis Liivi tuleb ja sõidab nüüd meitele ja mängib ise me kullakestega:-)) Ütles, et käib nii kaua kui saab ja ma olen nõus, et ta vahel ei saa ka:-)) On see mees, mis ta on, aga ämmaga on mind õnnistatud!

Täna juhtus nii, et meie hooldustöötaja asendaja jäi haigeks, aga töötaja ise haigestus nii ammu, et seda ei mäletagi enam, kui ammu see oli... Ja mis teha? Mina kui nende kamandaja vurasin aga koju, tõmbasin seksikad rohelised tunked jalga ja hakkasin siis memmekesi läbi käima.. Oi, kui koba ma olen: vett ei oska ka korralikult kaevust võtta, lödistasin jalad märjaks ja kastsin kindad ämbrisse, ei teadnud, kuidas kellegi solgipange tühjendada jne... Lõpuks sain ikka hakkama, kuhja tänusõnu ja imetlevaid pilke lisaks... Mõnes kohas tundsin end kui prominent: ikkagi tähtis tegelane ja tuleb puid tassima, oi taevakene küll!! Kõrgemini haritud hooldajaid annab kindlasti otsida:-))

Vot nii ja nii mõnigi valik tuleb lähemail päevil ära teha, aga eks ikka julgelt tuleviku suunas, mis muud:-))

Teistele ka, kergeid valikuid ja selget pilku:-))

Ja ühel hetkel..

...kirjutan ma jälle... Pajatan ja kostan, mis mõtteis mõlgub... Praegu ei jõua, ei jaksa ja ei saa... Uhh ja Ähh...

Kõigile kaunist aastat ja imelisi elamusi, edu ja õnne muidugi ka:-))