Reedene hellusehetk...

Ma elan ja olen olemas ja mõtlen, mis on see, mille nimel elan ja olemas olen...
Kõige tähtsam on ju meie pere... Need võrratud poisikonnad, kes jagavad tuhandeid kallisid, rõõmsaid pilke, tarku ütlemisi ja õiglaseid (vahel valusaid) hinnanguid... Eks Töll on ju ka paras poiss, kuigi püüab vahel igavusest eriti isane olla ja meesõiguslusest jutlustada...

Kuidas see küll niimoodi on läinud, et meie, kes väidetavalt väga erinevad, oleme saanud hakkama millegi sellisega... Kõigest hoolimata, kõigest läbi-üle-mööda minnes... On meil need imelised poisiväntsud, on kodu, kus ma ei kardaks kuraditki! Hmm, veeuputust vahel ehk siiski...

Varsti saab 9 aastat mööda, sellest päevast, kui tutvusime... Nüüdseks on ilmselt teravamad nurgad lihvitud, valusamad haavad ravitud, selgemad sihid seatud...

Mina olen õppinud palju, oi kui palju... Kuidas märgata ja usaldada märke, mis vahel ehk kõige võimatumaid asju teatavad... Kuidas olla heam (mis sõna, aga paremat ei tea:-)), kuidas öelda jaaaaaaaaaaaa, kuigi lihtsam oleks öelda EI!, kuidas mängida printsess Fionat nii, et Eesel ja Shrek mõlemad rahul oleks:-))) Kuidas olla õnnelik sellepärast, et keegi teine seda on...

Mul on sõbrad, kes hoolivad, märkavad ja toetavad... Mul on töö, mis on meeldiv ja minu jaoks sobiv... See kõik on vaid boonuseks...

Ma olen ju õnnelik inimene.... Seda ei tohi kõvasti välja öelda, sest siis kõik kaob ja muutub koledaks (seepärast kirjutasin selle sosinal;-)

Päikeseliseid päevi kõigile sõpradele ja sõprade sõpradele...

Aitäh sõbrale Josh Grobani plaadi eest...

Eheeeee

Elan siin mõnusat üksikema rolli ja olen sellega päris rahul... Issi tegeleb meil oma uue ja toreda ehitaiseüksmajajaolerahul projektiga.... See tähendab, et me kohtume õhtul kl 23, kui ma midagi uniselt mõmisen ja kaissu küsin, enamasti selleks ajaks juba on keegi, kellele küsida... Ja siis hommikul kl 7- 7.30, mil vastastikku võileiba nosime:-)) Aga kõik on rõõmsad ja kuna selline olukord on kestnud ju suhteliselt kasinat aega, siis pole hullu... Ja pühapäeva õhtuks on mul plaan taaskord kogu pere Aurasse lükata, siis peab ta mõneks hetkeks tsemendi unustama:)

Tööl kiire... lastega käin soolakambris sügiseks valmistumas... Pere ka valmistub.... talveks ja kevadeks... Ja noh... Ongi kõik...

PS, kas keegi veel vahel mõtleb, et oi, ma peaks sellest kirjutama... Siis on hetk kadunud... ja pärast ei olegi seda nagu enam olemas, millest kirjutada.... Hmmmm

Sõprusest...vist

Olen ma mõelnud viimasel ajal, kuidas sai väikse plikana endale sõpru leitud... Nägin Kadrit kriidiga kõnniteeplaadile sirgeldamas, sinine koolimüts viltu peas... ja plaksti! said meist aastateks lahutamatud kaaslased... Jeekim, see oli umbes täpselt 21 aastat tagasi!

Või Hille, kes klassiuksest sisse lükati ja ma teadsin, et temast saab tore pinginaaber... Saigi! Ja mitte ainult.

Ja Aili... Kes on küll kinnine ja jäärapäine kui vana sikk, kelle mõtted tuleb ninahoiakust välja lugeda, kuid kes on ometigi imeline.

Kui lihtne oli esimese 10 minutiga kogu ome elu teisele avada ja kõigest kõigiga rääkida:-)))

SUURENA on need asjad ju veidi teistsuguseks muutunud... Praegu Piretiga hiilime tasahilju teineteisele lähemale... Ükord räägib üks rohkem, teinekord teine... Juba 3 aastat vastastikku elutsenud, nüüdseks üheskoos metsas, jooksus ja saunaski käinud... Ikka veel hiilime, et mis ja kuis ja kui palju võib teist usaldada... Iga korraga järjest enam ja kui piir ületatud, siis peame mõnda aega pikemat vahet... Arad on need vanainimesed, ei julge endam haiget saada...

Mida me veel vanusega ära kaotame? Mulle tundub, et liiga palju naeru jääb naermata ja mõni nutt jääb nutmata, saab heidetud liigseid kahtlustavaid pilke ning külvatud umbusaldust puhtale pinnasele... Elu on imeline!

See pilt, mille, Sa, Jansa saatsid on ju imeilus ja sõnad seal juures nii õiged!

Püsiks mul vaid meeles... see..

Tagasi võrgus...

Ehh, kuis kuus nädalat võivad linnutiivul kaduda:-)) Mis me siis ära tegime? Hakkan algusest peale ja lühidalt:

Sai Marise perega Mokrat ja mustikaid kaetud, Aili juures käidud, vanemad viibisid meil külas mõned head päevad, Lillu andis aimu, kuidas võiks olla elu koos tütrega, klassi kokkutulek oli väga vahva, Kerli ja Raul pidasid oma suurt sünnipäevapidu, Mihli ja Mari Emilia üle vaadatud, Pillel sai Külitses külas oldud, naabrinaise ja "tema" lapsega ringi kolatud, Hillega Karl Madist kuulatud, Vantsi juures käidud, loomi vaktsineeritud, Seto kuningriigipäeval möllatud, Lätimaal trallatud, Kaupo ja Kaisaga Põlvamaad vaadatud ja niisama müratud, ämma sauna väisatud, Võrumaal perega matkatud-telgitud, Vaskna turismitalus said poisid kahe tõelise amatsooniga tuttavaks;-), Indiaanisaunas kükatud, järves ja selle ääres lebotatud, flamenkolaagris Garrotini õpitud ja eile siis uhkelt Karuperega Vembutembumaal puhkusele kuninglik punkt pandud:-))

Mõned kontserdid sai läbi elatud - Metsatöll ja Kosmikud, väga vahva oli, väiksemas paigas, kui Tartu laulukas oleks ehk veelgi paremini meeldinud...

Siis Karl Madise kontsert, kuhu ma Hille tulema sundisin:-))) Ja kus ma laulma küll nõus ei olnud:)

Siis Kolm Graatsiat Põltsamaal, mis noh, oli ju kena, aga oleks võinud olla vähe stiilsem, lahjaks jäi veidi ja kuidagi pisut üle nurga tehtud mekk küljes... Peale seda kui Gets leitud, oli eriti tore Jaanikaga Tartus tatsata:) Ja ta võiks juba mind ükskord usaldama hakata, kui ma teatan, et enne Pierre'i minkut pole vaja söömas käia:))))

Ja siis Piretiga Sangastes Inest ja Dave Bentonit kuulamas, see oli ilus... Kas just kogu piletiraha väärt, aga 3/4 ikka:-))

Ja siis kogu perega Munamäel Jäääärt kuulamas, seal oli ikka sebimist ja siblimist, aga see oli 200% piletihinda väärt:-)))

Siis olen natuke heegeldanud ja kudunud ja tahaks veel õmmelda ka midagi:-))) Lugenud Iris Murdochi Itallannat, Meri, merit ja Ükssarvikut, siis veel posu ajaviitekirjandust...

Mis tegemata jäi? Hmmmm, koristada oleks võinud rohkem, aga selliseid häid koristamisilmasid kippus na väheks jääma, veel oleks võinud kuskil külas käia... Isegi veel mõnd küla vastu võtta, aga noh... Nii, Terjele lähen aga külla lähemal ajal, kui tekib mõni kena õhtu või laupäevakene:)

Ah jaa, kassipoja kaotasime ka ära ja sellest oli meil väga-väga kahju, sest Nurr oli ju niii imepehme ja armas tegelane, aga saime endale kohe uue MIU ka majja, kes on küll veel väga tita ja oleks ehk pidanud veel emme juurde jääma, aga noh... Ta on tubli ja kasvab hästi:-))

Poistel viimane nädal puhkust, see möödub siis issi seltsis:-) Väga tore, saavad ka koos olla, emme hakkaski juba ära tüütama:-)))

Mõned pärlid ka:

Kaarel: mina abiellun Rasmusega...

Emme: ei, poisid ei saa omavahel abielluda, ainult mees ja naine saavad Eestis abielluda.

Rasmus sekkub: Noh, siis ma abiellun iseendaga!

Emme: no tead, ma arvan, et üksinda kohe kindlasti ei ole see mingi abielu...

Rassu: aga emme, Jenny-Liina (matroon Draakoniküttidest) ütles, et tema teab nii palju abielunaisi, kes täpselt teavad, mis asi on üksindus! Nemad ju on üksinda abielus?!

Emme, kuhu küünal kaob, kui ta põleb?

Emme, miks magneti üks pool tõmbab ja teine ära ajab?

Emme loeb enne naabrinaisega metsaminekut sõnu peale: nii, issi on nüüd pealik ja peate tema sõna kuulama!

Rass naabripoisile: ehh, see lubab palju rohkem asju teha kui Kai!

Lillu meil külas, söövad Rassuga kohutava koguse arbuusi ära.

Lillu röhitseb ja teatab: ma õgisin ennast täis nagu siga...

Rass (vaatab plikat pika pilguga ja teatab): jah, ma sõin ka päris palju!

Vot nii, teen siis nüüd tööd ka edasi, meie kollektiivi on tekkinud üks uus nägu, armsa ja tumeda Eeva asemel on tema kabinetis üks väga hele ja segadusseajav kogu... Muideks hakkab mul süda kogu aeg peksma, kui trepist üles lähen ja seda EEVA kabineti lõhna tunnen... Ilmselt on pettumus mu ilmesse kantud, kui seal ju kohe kindlasti mitte Eeva ei istu!!!

Ja lastekaitsja peaks ka pensionile minema hakkama:-))) Shalalaaaa...

Tere puhkus!

Olen jooksnud jalad rakku ja varbad villi, andnud üle töid ja tegemisi, vedanud murtud luudega vanainimesi, kes mu sõidustiili peale infarkti saanud... Söönud Metsatölliga lõunat, ostnud mett ja saunakulpi, kosmeetikume ja juukselullasid, lobisenud Heliisega ja kuulanud meeste muhedat vada, saanud teada, et mu silmi opereerida ei saa, sest läätsedes pole häda, mu silmad lihtalt ei oska vaadata... Nüüd lähen ja laulan ja jätan maha kõik töised mõtted ning teod!

Tulge siis ise ka külla:-))) Ja küll ma ka tulen;)

Kallid ja noh... kes teab, kas enne sügist netti näengi:-)))

Põrgulikult väsinud õnnelik Moor... Kes läheb ja hakkab tegema neid asju, mida tahab:-))))

Tantsija pimeduses

Oi taevas küll, kes sundis mind minema selle plaadikorvi juurde neid filme tuulama:)))

Eile õhtul siis lükkasime filmi käima, lapsed tudusid ja sai mõeldud, et tuleb tore õhtu tee ja filmielamusega...

Kui tuli rongitseen, siis ma juba nutsin... ja kui tuli tapmine, siis läksin ära, ma ei suutnud vaadata seda, mida teadsin/arvasin, edasi tulevat. See oli nii kohutav tunne - ja see on siis maailm, milles me elame!

Kusjuures olin kindel, et Töll viskab end norskama juba enne, kui plaadi masinasse saan, et teda nagu tõsisem kraam ei huvita... No ta vaatas lõpuni ära, tuli siis ja teatas, et see oli õnneliku lõpuga lugu... Tõsine, aga hea film olevat olnud!

Hommikul nägin päikest ja pugesin kl 6 voodist välja, eks ikka filmielamust saama... Ja ei jõudnud ära vaadata, sest oli vaja ju aeda minna, panin siis Töllil sõrmed sahtli vahele ja ta rääkis lõpu ära... Ja mis seal õnnelikku oli?? Pean muidugi ise üle vaatama ja no jah... Mida need emad küll teevad oma laste nimel... Ma mõtlen veel pikalt selle üle, kui filmi korra ka läbi vaadatud saan... Aga emotsioon oli laes!

Oi-oi, aga teisipäeval oli LV oma kahandatud koosseisus Võrtsjärvel trallitamas. 2 korraline saunaga parv, veesuusad ja suur kummirõngas, mootorpaat ja värk, lisaks muidugi imeilus ilm, mis abipealiku tellimisel kohale triivis:)

See oli väga lahe üritus, Töll proovis suuska ka, mina lasin end kummil vedada ja laseks iga kell uuesti:-)) Ja tegelikult tahaks suuska ka ikka proovida, aga ei julenud:((( Eks tegemata jäetud asju kahetsetakse ikka kõikse kibedamalt:)

Võtsin nagu näha kaasa kaasa ja sel korral ei pidanud seda mitte kahetsema:-))

Oli megalahe mõnus üritus ja video on vaatamist väärt. Siin asutuses kohe filmitakse nii palju, et ma enam ei minestagi end ekraanil nähes ja oma häält kuuldes:)

Aga homme on siis selle suve viimane tööpäev:-))) Pikk puhkus on õnn ja õnnetus, eks ole, nagu maailmas ikka. Ma kavatsen seda õnneosa nautida ikka iga keharakuga... uus soeng on mul kah:-)) Kes teed teab, tuleb ja kaeb ise järgi:)))

Vihmas

Elus on niimoodi, et tee käänab ja keerab oma kurvilisi pöördeid ja iial ei või teada, mis järgmise nõksu tagant vastu vaatab... See on see, mis muudab olemise mitmekülgseks, huvitavaks, eks veidi hirmsakski... Kunagi ei tea ju täpselt, mis tulemas, kui kaua on antud aega, kas satud veel samale rajale või käid vaid uusi teid... No jah, sellised mõtted...

Suvepäike laseb ennast nii sageli pilvelooridesse mässida... Ju ootab mu puhkust, milleni jäänud vaid loetud päevakesed... Ja siis... ohohooo, kuni augusti viimase nädalani tööelust peidus... püüan juba emotsioone ja psüühikat nii pikaks puhkuseks ette valmistada, see ei ole ju kerge, aga meil on ridamisi küllakutseid ja muid toredaid plaane nii et küllap saab see aeg kena olema... Mina ja mu poisslapsed - 6 nädalat:)) Eks hiljem saan tööl taastuda:) Ja siis tuleb vastu pidada suisa järgmise suveni... No hea küll, kui ikka väga jube reisinälg kallale kargab, peab midagi leiutama:-))

Nii, nüüd lähen ja täidan natuke neid va kodukäijakohustusi, siis lastega veepüsse ostma ja siis koju kukeseenesousti keetma:-))

Loodetavasti saavad kõik haiged kenasti terveks ja päike paistab ära iga lapse valu ja iga suure hingevalu:-))

Kallid!

PS! Kudzu, mis selle firma nimi oli?