paari nädala eest....
...mina olin see õnnetu põgenev nõid....
...hoidku taevas mind eal kellegi pihta kivi heitmast.... kindlasti olen seda teinud kunagi varem.... Andeks!
Kividega pildumisest jäi väheks... Järgmisel hommikul olin tuleriidal.... Võitlused luupainajatega, kõrvetavad süüdistuste salvavad leegid - halb, õel, kuri, hoolimatu, talumatu, ebaõiglane ja samas suurepärane inimene.... Täiesti skiso tunne tekkis....
Mu kallis keha ütles, et temale nüüd aitab. Kui nõiajaht lõppes, vedasid riismed end koikusse ja tõusid sealt nädal hiljem. Pidev palavikuuim ei taandunud ka antibiotsidega... Mõtlesin, et suren ära... Üks osa surigi... Järgi jäi tühjusest tühjem... Nagu oleks tühi, aga midagi sinna asemele ka ei mahu...
See ma siis nüüd olengi...
Saame tuttavaks...
4 comments:
Minu tagasihoidlik arvamus: sa põled puhtaks. Kõigest, mis aastate jooksul tasahilju kogutud. Põlemine ei ole meeldiv, aga pikemas perspektiivis tunne muutub. See tühjus, millesse sa praegu midagi panna ei saa - see, mis sinna sobib, tuleb ise ja omal ajal. Pikk-pikk pai!
Tühjuses on omamoodi lootus, sest see on igal juhul parem olnust ja annab võimaluse tulevikuks ja muutusteks. Esialgu muidugi on kurbus ja lein, mis asemele tulevad. Hiljem juba kindlasti midagi muud! Kalli!
Oi, kalli kalli, ma tundsin, et peaks helistama :(
Lihtsalt hiiglama suured kallid ja olen igal ajal olemas nagu sina olid mõnel väga skisol hetkel.
vaja kontrollida:)
Post a Comment