Tuesday, May 19, 2009

Naine nagu traktor....

G. ütles, et varsti muutun selliseks... naiseks nagu traktor - künnan ja külvan ja teen ise kõike ja suudan kõike jne.
Aga ma ju ei taha! Traktorid ajavad hirmu nahka, teevad koledat häält ja noh, haisevad ka halvasti... Ja no ENAMUS tänapäeva meestest ei oska sellega
Kui, siis oleksin nõus olema selline armas väike roosa traktor, mis teeb nurruvat häält (sekka ehk mõni pisike turtsatus ja vaikne podin) ja kütuseks on headus, soojus, armastus, rahu, tunnustus ja hoolimine.
Kas ma ise suudan seda kõike teistele pakkuda, mida endale osaks saada loodan.... Küllap ma suudan...
Aga vahepeal on lihtsalt kurb ja raske. Kui õhtul lastega köögis toimetades hakkab pilk värava poole volksuma.... Et kas kaasa tuleb juba? Puhtast harjumusest.... Ja kui lapsed räägivad emmest ja issist... Ja kui peab lastele rääkima, et issi teeb kogu aeg nii palju tööd... Ja no ma ei tea, mis tuleb...
Mu eesmärgiks ei ole ju tegelikult saada kiire lahutus ja joosta pea seljas kuhu iganes... Traktori panevad käima muud asjad... Kui need asjad olemas oleks, siis saaks traktor kraavist välja... No mida iganes, olen täna vihmases tujus, vaatan sügavamale kui vaja oleks... Olge paid!

2 comments:

Karuema said...

ole Sina ka, pai.
Muide tujud tulevadki, kõik tuleb ju ometi läbi elada, ja hea kui kirjas on, siis pärast avastad, et oh ma polegi nii tuim tükk ja olen nii mõndagi juba tundnud ja kogenud. Ja edasi minek tuleb siis, kui ta tuleb
veelkord pai-kalli

Sol said...

Üksindus ongi ängistav ja ajab hirmu peale. See on ju normaalne tunne. Mitte see pole raske, et ise tuleb kõigi töödega hakkama saada. Ängistav on tunne, et selja taga ja kõrval haigutab tühjus. Kellelegi pole toetuda, oodata ega otsa vaadata...
Teiselt poolt - üksindusega võib harjuda, sellega sõbraks saada ja nautida. Ning kui on häid sõpru, sugulasi ja muid toredaid inimesi, siis ju polegi üksindust : )

Aga jah, kuidas harjuda sellega, et oled abielus, aga ometi üksildane, elad kellegagi koos, aga tegelikult üksi...? Väga paljud kooselud on sellised. Kas sellega peaks harjuma ja rahul olema? Või on õigem see lõpetada, et lasta oma ellu midagi ehtsat ja toredat?
Valik on igaühel.