See on siis mu praeguse eluperioodi teema. Millega siis hakkama olen saanud?
- ruloode ülespanek (kusjuures Töll on ilmselt osa asju välja kolinud, trelli nende hulgas ja pidin kõike tegema käsitsi... TEADES, et on ka lihtsam võimalus.... Korra lõin naela liiga sügavale seina (sest naelaga saab augu ette toksida, et kruvi lihtsamalt läheks;) ja siis oli jube jama seda seinast välja saada.... No jah, lõbus....)
- öökapi tükkidest kokkupanek.... Ühed kruvid ajasin väiksematega sassi (sest need olid niiiiiii sarnased) ja tagumise seina pisikesed naelad lõin mõned kõveraks ja mõned valesse kohta, aga kapp on koos ja sahtlid liiguvad:)
- peenrapiirde paigaldamine... loon tare ümber peenart, sest seal on ainumas koht, kuhu üleujutus ei ulatu ja saan mööda aeda pillutet peenrad ühte kohta koondada. Natuke on viltu ja kõver, aga ehhh, enda tehtud vähemalt!
- abi palumine... Palusin Tölli appi, kui jamaks läks ja neid väikseid naelu kätte ei saanud. Tuli ka...
Ees seisab ka rida asju:
- kasvuhoone kõpitsemine,
- kompostikasti loomine,
- kardinate õmblemine,
- kaevupiirde meisterdamine,
- suurte kivide veeretamine (nagu Suve filmis, aga pileteid ei müü!!)
- eneseusu taastamine ja pilgu tulevikku suunamine (kuidas, seda veel ei tea:)
Üldiselt on siis lood sellised, et Kasteheinal puhuvad nukrad tuuled. Mitte küll vihased tormid - sellised lootusetud uhked pigem...
Töll lubas ära kolima hakata siis, kui Viinamärdi maja juurde kaevu valmis saab. Nii kuu aja pärast. Selle aja jooksul loodab uue naise ka leida. Lastega kohtumistest arvas, et äkki tema ikka igal teisel nädalavahetusel ei saa või ei taha nendega kohtuda ja kuna mina olen lastele põhjustatavas traumas süüdi, siis pean ise seda neile seletama ja nendega toime tulema.... Näis, mis saab... Kui enne arvasin, et võiksime mõnda head terapeuti külastades proovida suhet reele tagasi saada, siis peale seda juttu ei usu, et sellel mõtet oleks. Küll leian ehk ise selle hetke ja selle inimese, kes aitaks riismed kokku panna ja rahus edasi kulgeda...
Ja ma usun, et tal on raske ja valus ja tunneb ennast halvasti ja mida iganes.... Aga mina ei saa ju teda aidata, eriti kui ta ei räägi...
Ähhhh, olge tublid ja järgmise korrani....
7 comments:
Kullakene, katsu vastu pidada. Ma võin ka tulla naelu taguma kui vaja on! Ja abikäsi leiab kindlasti veel.
Iga jubeduse üleelamiseks aitab mantra "see saab mööda ja et ma praegu nii tunnen, on OK".
Töllile võiks anda haamri... et ta endale sellega ise vastu pead koputaks. Teist nii rumalpimedat isast inimest ei tule kohe nagu meeldegi. Kui ta tahab ideaalset naist, siis ostku mõni kummmist tegelane, lihast ja luust inimesed ei ole ükski täiuslik. Aga no ju ta tahab seda kindlasti ise tshekkida.
Tead sa, kallis Kai..
Mina olen selle kõik omal nahal läbi teinud ja ütlen sulle, et tegelikult..tegelikult on kõik väga hästi! Ja väga-väga varsti sa avastad, et oled nagu Raudnaine, kes tahab ja suudab ja jaksab kõike ja rohkemgi veel.. Mis sest, et vähe ei ole hetki, kui tunnedki, et enam lihtsalt ei suuuuuuuuuda ja üleüldse võiks kõik käia pikalt ja pimedasse.. Ja siis lubad endale ühe vaba õhtu ja teed kõike seda, mida hing ihaldab, sest järgmine päev on argipäev ja siis jaksad sa jälle..Olla Naine nagu traktor
Ehh...mis muud, tugevust, tugevust püsida valitud teel! Ma tean, kui on nii halb tunne, et ajab oksendama.
Aga selle kiviveeratamise asja tahaks ära näha küll, ehk paneks isegi käpa külge!
Mina jälle lisan, et võibolla ei pruugi terapeudi mõtet maha matta, see võib siiski aidata - kui mitte omavahelist suhet kokku lappida, siis vähemalt sellest kõigest üle saada. Igasugune abi on alati teretulnud, sest muidu võib seda suppi liiga pikaks helpima jääda.
Ise jätsin abi küsimata, praegu mõtlen, et oleks ehk siiski võinud. Ei ole mõtet oma kallist elu pika põdemise peale raisata.
Ei kommentaari. Aga kiva veeretama v6ib kyll tulla - kiviveeretamislaagri korras.
Trv Kaaren, kah hapude m6tete kyysis, ning osav6tlik, qigi isikliqlt ei tunne.
Edu, ning paxu nahka hingepaunakestele!
abi küsimine tuleb ära õppida. mina õppisin, kuid kahjuks nägin vägagi kiiresti, et oma laste isalt abi palumine võib viia negatiivse tulemuseni. eriti kuna ta peres oli nö sotsiaaltöö-tegijaid. nimelt selgus, et väga lihtne on tõestada nt kohalikule lastekaitse spetsile (jälle nö), et mina ei saa lastega hakkama - ma palun ju abi! igatahes jõudu ja julgust - viimast isegi rohkem!
sellest lastega kohtumistest mine aruta Tölliga lastekaitseametniku juures. Mingu pekki, või tema ei saa...
rutiinsed kohtumised on laste huvides. Sulle kättemaksmiseks peab ta muid võimalusi leidma, mis laste tirriteerimist ei sisalda.
Post a Comment