miks ma siis ei kirjuta?
Sest olen väga vähe tööl ja kodus ei ole arvutit, või vähemalt netti mitte...
Miks ma vähe tööl olen?
Sest käisin koolitusel ja siis nüüd ravutsen lapsi... Mingi jäledamat sorti palavikuviirus, mis tuleb ja läheb ja käib ühelt lapselt teisele... Ja kui mees on majas töötu, siis võtab omatigi tema naine sinise lehe, et nende ühiste laste eest hoolitseda eksole.
No ja siis ma poputan neid kodus ja loen vahepeal ja mõtlen koristamisest:) Täna jõudsin ikka tegudeni ka juba.
Rasmus sai oma toa:)
Poiss on sellest nii pikalt juba rääkinud (Kaarel segavat teda õhtuti ja laulvat liiga kõva häälega) ja kuna sügisel hakkab koolitarkuse taganõudmine ka peale, siis sai täna mööbeldatud. Poisid nüüd üleval korral eri tubades ja vanakesed all endises jonnitoas. Andis seda mööblit alles tirida. No ja raamatute ümbertõstmine on äärmiselt kurnav tegevus - tahaks ju mõne vana armsaga voodisse pugeda, mitte teda tagasi riiulisse pista, onju?!
Miks ma siis ise mööbeldan ja Tölli appi ei oota?
No kogemustest lähtuvalt tean, et tema oskab alati teotahet pidurdada ja rõõmsat lusti maatasa trampida. Sellised kuldsed laused nagu "oled Sa ikka kindel, et Sa tead, mida teed?" või veel parem "mitte keegi ei pane voodit akna alla/raamatuid elutuppa/lillllli vannnnnnituppa jne". Muidugi, mis see minu asi on, et see mittekeegi nii heade ideede peale ei tule, aga kuidagi pidurdavalt mõjub see ikkagi...
Tööl käib tihe verandadeehitus ja no mulle tegelikult ikka ei meeldi mehi kamandada. Mulle meeldiks, kui nad teaksid, kuidas asjad peavad olema ja et nende teadmine ühtiks minu teadmisega ja kõik saaks tehtud. Nüüd aga pean ennast kogu aeg harima - mis asjad on kaetud tööd? Kas kinni kaetud või üle kaetud ehk kaetatud hoopiski? Ja siis seletama, et nad ikka ei ole päris hästi aru saanud jne. No põnev on ikka ka.
Ja nüüd tulevad meile uued lapsed ja selle ettekäändega sain ennast metsast välja asjatatud. Ehh, homme lubas ka armas Eda lõunaks krõllide juurde tulla, et saaksin külalisi vastu võtta.
Ahjaa, esimene lollike lumikelluke on ka ennast mullast välja ajanud:) Ja õiegi suutnud hangede keskel sünnitada... Ime, eksole! Puhas ja lootusrikas - kevad on teel...
4 comments:
Kolimine - ka ühelt korruselt teisele, paneb proovile kõigi paaride kannatuse. Meie peres olen muidugi mina see, kes üürgab, et nii ei tehta ja mida sa mõtled! Ja paneb üksiti toalilli vannituppa ning voodi akna alla - mõnus on oma voodis lesida ja taevast vaadata ning vannis loksudes taimi silmitseda!
Lumikélluke kinnitab tõsiasja, et meis kõigis on olemas jõud nina hangede vahelt välja pista ja päikesele tere ütelda. Ja kui Sa oma lille kohe märkasid ning temast ka pajatad, siis on eriti just Sinus tema uudishimu, jõud ja vaprus olemas.
Lumikelluke!!!
Ma pole kunagi kohanud meest, kellele meeldiks mööblit ümber tõsta. Ilmselt on nad intensiivse küttimise tagajärjel välja surnud.
Kui mõnda sellist isasisendit siiski teate, siis võtke Punase raamatuga ühendust.
Eeee... Mu laste isa küll just ei armastanud mööbeldamist, aga ta ei julgenud kunagi isegi vingus nägu teha, kui ma nõudsin mitmeid kordi aastas põhjalikku mööbeldamist. Huvitaval kombel olime me parimad just kolimises. Me saime abielu ajal 6 korda koos kolida (rääkimata samas korteris põhjalikest ümberkorraldustest). Need olid kõige rahulikumad ja õndsamad ajad... Siis ei olnud aega mõelda sellistel ohtlikel eksistentsialistlikel teemadel, et kas armastus on...
Post a Comment