Aastaring

on saanud täis ajast, mil lastekodus alustasin. Oleks ehk aeg väike kokkuvõte teha...

Algus oli ikka üsna raske. Töötajatest olid osadel väga suured ootused, teistel jälle skepsis näpus (ja ei ole siiani kõigil kadunud).

Tuli teha arenguvestlused kõigi töötajatega, et selgitada välja varjatud ressursse ja saada rohkem infot.

Sain anonüümkirja loeteluga tegemata töödest kolmandal töönädalal.

Koondamine.

Verandaprojekti kirjutamine ja raha saamine.

Detailplaneeringute algatamine, muinsuskaitse, tervisekaitse, keskkonnakaitse, tööinspektsioon, päästeamet, dokumendiaudit jne.

Lastele uued madratsid, pesemistingimused, üritused, kokaring ja kunstiring, valgustuse parandamine, kuivatuskapid ja mööbel, pesumajainventar, netinurk, arhiivikorraldus jne.

Ja ongi aasta täis saanud. Enam ei keera auto hommikuti linnavalitsuse poole.... Lapsed jooksevad kõik kallistama ja poevad sülle, kui aga saavad. Ja ma ei tahaks töötada mitte kusagil mujal:) Mis siis, et toimikuid lugedes läheb süda pahaks ja nutt tuleb peale - ma ei pea neid siis edasi lugema! Ja mis siis, et üks mutt on kurja keele ja mürgise ütlemisega - see on tema elu ja tema mürk.

Mis ees tulemas - no eks verandaprojekt tuleb õnneliku lõpuni vedada. Mööbel sisse saada ja vaadata, et ruumid hakkavad oma ülesandeid täitma. Ja siis on meil veel 2 verandat, mida soojustada/sisustada, ei tea, kust sinna raha saada?

Uute majade ehitus tuleb käima saada ja seda veel sel aastal. Aga kahjuks on endal väga vähe ära teha, hetkel on minu pool tehtud ja saan vaid mõnel hetkel teemat päevakajalisemaks tõstatada.

Dokumentatsioon - ei ole ikka veel päris korras, aga küllap ta ükskord saab:)

Millest olen puudust tundunud? Eks ikka tugevast toest - nii tahaks, et keegi kuulaks ja ütleks, kuskohas mõte sõlme läheb, laseks verbaliseerida need uitmõtted, millest lõpuks peab saama seisukoht ja otsus. Olen sõpru kuritarvitanud ja neile seda sodi kaela veeretanud, aga see pole õige... Oma Kodus on sõna "lastekodu" muutunud tabuks, parem, kui seda üldse üle huulte ei too ja blogosfäär ei ole koht, kuhu kõike panna... Vahel podisen linnas kõndides oma valusaid mõtteid või pistan killukese kuhugi, kust teised ei saagi aru saada, aga küllap tulen toime ja leian koha, kus hautada:))

Päikest ja ilusat kevadet!

Moor, kes on ehk õpipoisist selliks saanud:)