Tegin siis ka testi ära...

Miks ma ei kirjuta?

Kui ütlen, et aega ei ole.... no siis on see sulaselge vale...
Kirjutav tükk minust on talveunes... Ma loodan, et ta ärkab kunagi...

Siiski - imelist jõuluaega kõigile, kes läbi astuvad... Püsige pinnal!

Teie Moorike...

Porgand?

You Scored as Carrot Ironfounderson You are Captain Carrot Ironfounderson of the City Watch in the greatest city on the Disc – Ankh-Morprok! A truly good natured, honest guy, who knows everyone, and is liked by all. Technically a dwarf, but only by adoption. You’d rather not be reminded that you are the true heir to the throne, but that does explain why people naturally follow your orders… Carrot Ironfounderson 94% The Librarian 75% Lord Havelock Vetinari 69% Death 63% Esmerelda (Granny) Weatherwax 63% Gytha (Nanny) Ogg 56% Greebo 50% Commander Samuel Vimes 44% Rincewind 31% Cohen The Barbarian 25%

Nõiajaht

paari nädala eest....
...mina olin see õnnetu põgenev nõid....
...hoidku taevas mind eal kellegi pihta kivi heitmast.... kindlasti olen seda teinud kunagi varem.... Andeks!
Kividega pildumisest jäi väheks... Järgmisel hommikul olin tuleriidal.... Võitlused luupainajatega, kõrvetavad süüdistuste salvavad leegid - halb, õel, kuri, hoolimatu, talumatu, ebaõiglane ja samas suurepärane inimene.... Täiesti skiso tunne tekkis....

Mu kallis keha ütles, et temale nüüd aitab. Kui nõiajaht lõppes, vedasid riismed end koikusse ja tõusid sealt nädal hiljem. Pidev palavikuuim ei taandunud ka antibiotsidega... Mõtlesin, et suren ära... Üks osa surigi... Järgi jäi tühjusest tühjem... Nagu oleks tühi, aga midagi sinna asemele ka ei mahu...

See ma siis nüüd olengi...
Saame tuttavaks...

Teel

... olen teel. Hetkel teelahkmel. Ainus teadmine, et tagasi minna ei saa...

Vasemalt vaatab vastu üksikvanemluse ehmatav üksildus... Vastutus ja kohanemine, valu ja haiget tegemine, lohutamine ja väsimus.

Paremalt helkleb loobumine. Osakesest endast, kohustustest, mis rõõmu valmistavad, hobidest, mis silmad särama panevad... illusioonidest, et suudan, jaksan, tahan, saan...

Kolmandal rajal on segadus, suhted ja inimesed, tuttavad võõrad ja sõbralikud vaenlased...

Neljas suund pillub küsimusi - kes olen, kust tulen, kuhu lähen, kellel hoian käest, miks, kuidas, kas ja kui palju...

Seljataga on valu, ahastus, mure, väsimus, pinge, raskus, viha, nördimus, üksildus, abitus, jõuetus, alistumine, trots, mälestused, illusioonid ja tahe...

Lasen kui kork end voolul kanda ja siis näeb... Nii ongi... valikute kuldne koorem. Küll on hea, et mul on võimalik valida, eksole!

Kiiksud...

Kas teil on?
Mina vajan sirgeid ja siledaid voodilinu - ilma putsukeste, kortsude ja juuste või küpsisepuruta...
Laulan, räägin ja kärgin autoga sõites valjuhäälselt...
Kannatan külmetavate varvaste-sõrmede käes - või no jah, pigem kannatavad inimesed, keda puudutan...
Nutan, kui on ilus ja valus ja hea...
Ja ongi nii...

Metsa ja metsast välja

Mehega suhted p...s. Näis, mis elu toob, ei viitsi nutta ja närve raisata.... (räisata?)

Aga metsas on mees tagasi. Mitte abikaasa, lihtsalt mees. See Rehepapp, kes eelmisel aastal ära varastati. Nüüd Elva Roheliste eestvedamisel uus sarnane kuju loodud. Just selline:

Kodus juhtus väike ime ka. Olen aastaid endale üht lauda igatsenud. Ümber posti jne. No ei ole meistrit trehvanud. Rääkisin Annile muret ja peagi käis Hannes mõõtmas ja siis läks veel paar nädalat ja siin ta on:

Tahab ilmselt veel õlitamist ja harjumist, aga lauamängude mängimiseks ja meisterdamiseks on see koht nüüd küll parim meie majas.

Triin käis külas ja säras üle kogu olemuse. Nii hea oli teda vaadata!

VW oli pea kaks nädalat lastekodu praktikal ja see oli ka väga hea, ütleks, et revolutsiooniline!

Hoolekoda ja tublid memmed käisid Narva-Jõesuus spaas. Ehh, on ikka memmedega sebimist, aga kõik said tagasi toodud ja ellu jäid ka:)

Ja nojah. Mis muud kui et elagu armastus ja hoolivus ja soojus ja kinoelamused ja shokolaad!

Videvik

Loen Videviku sarja kolmandat lugu... Kuidas ma üldse selle raamatu otsa komistasin... Noh, Jansa ütles millalgi, et tema loeb ja millegipärast näeb mind selle peategelasena... Ajas uudishimulikuks... Ei teadnud loost midagi muud, kui et miskitpidi vampiiridega seotud... Hakkasin lugema... Ja sain aru, et jätan inimestele kohutavalt kohmaka ja üsna juhmi mulje... Ja arulageda... Aga lugemist ei lõpeta sellegipoolest:-)))

Täna on mu enese sees suur videvik... selline hämar, et tahaks tõmmata kerra ja ollagi nii... Natukene ehk nutta, teha pai ja kalli ja kõikuda küljelt küljele nagu vaimuhaige... Nii ongi... See algas juba öösel une pealt ja nii lohutamatu oli olla...
See oli nüüd see veel hullem hetk... Noh, oli sõbraga juttu, et tal kallim, kelle kaissu ei saa pugeda, sest teda pole läheduses ja läheks igatsusest lõhki... Mul abikaasa, kes magab samas koikus ja ei saa kaissu pugeda, kuigi lohutamatus ajab hulluks... See teine variant oli me mõlema arvates hullem... Ja ärge öelge, et kuidas ei saa?! Lihtsalt ei saa...

On see sügis, langevad lehed, töö ja lastemured? Ei tea... Küllap läheb üle...

Indigolapsed ja mitte ainult...

Eile käisin Genialistide klubis kontserdil. Koos Anniga. Enne seda käisin elu muutmas... mitte et see teine ei oleks sama teinud, isegi palju ilusamal, õrnemal ja meeldivamal moel - muutnud elu noh. Mulle väga meeldis kügeleda villakotil ja silmad pärani kuulata ja ümiseda, itsitada, lagistada, mõtiskleda, unistada, kommi süüa jne. Iga moosi viija sai demoplaadi kaasa, ma unustasin moosi koju, nii paha tunne oli, aga Anni lubas siiski oma plaati minuga jagada... Tegelikult teeme voorimeheviiside vastu vahetust:))

Minus ei tekkinud pessimistlikke mõtteid, tundeid ega midagi muud...

Tööl.... Ohohoo, remont. Selline põhjalik, laudis laiali, soojustus, uus laudis, värv jne. Oi, mida kõike siit nüüd tuleb... kalliskive ja luukeresid ei ole veel tulnud, küll aga sodi ja saasta... Teen iga päev pilte, et mis ja kuis, hiljem hea vaadata. Jõuluks peab valmis olema:)

Homme Hoolekojaga raamatukogu kaminasaalis toitumisloeng. Sirli Kivisaar tuleb rääkima. Loodan, et on asjalik:) ja siis kohe ämma sünnipäev sinna otsa, kus pean miniate au kõrgel hoidma! Kerli suvatses Korfule sõita ja kui ma ütleks, et ei ole kade, siis valetaksin ikka küll kohutavalt! Õnneks on ehitamine ka nii põnev, et pole aega suurt soojust ja päikest taga nutta - küllap tuleb aeg!

Täna olen natuke ohtlik - hommikul panin jogurtikruusi lauast mööda ja see kukkus mulle lihtsalt sülle.... Jõllitasin kohe natuke aega, ei osanud miskit kosta... siis veel tõmbasin vett kurku, pidin trepist alla kukkuma, auto alla jääma jne. Peab ettevaatlik olema:)

Õhtul Väikse Nõia juurde lasanjet sööma... ja mõtteid mõlgutama...

Kräntsu...

meil oli koer kaotsis... Jooksis korra mehe venna pool teispool jõge mehe autole järgi ja sinna ta jäigi. Mina kuulsin muidugi mõni aeg hiljem, et selline intsident juhtunud oli (ja kuulete küll kergelt süüdistavaid noote)...
Igatahse metsas hõikumised ja otsimised, kohaliku lehe ja suunasõnaliste uudiselevitajate kasutamine ei andnud tulemust. Käisin ka varjuka kodulehel...
Ja siis ühel õhtul ütles poja, et emme, ma nägin unes Kräntsut ja ta tahtis koju tulla, aga ei saanud. Uhh, oli see alles jube, arutasime siis asja ja lootsime parimat...
Järgmisel päeval hakkasin otsast varjuka kodukat kammima ja seal ta korraga oligi. Kräntsan oli nimeks saanud Kriša ja vaatas seal oma altkulmupilguga....
Helistasin rõõmuga varjukasse, et teie Kriša on meie Kräntsu ja siis Töllile, mispeale ta küsis, et mis Sa kavatsed ta sealt ära tuua või?! No kavatsesin jah! Sõitsin Elvast Tartusse ja siis tagasi Elvasse, mis siis, et Töll oli Tartus. Tema küll koera oma autosse ei võta ja looma eest raha ei maksa! Kuigi varjupaik ütles kohe, et võtke suuremat sorti rahakott kaasa (155 eeku päev, ta oli seal juba 8 päeva olnud, ma ei tea, kuidas me varem netis ei kohtunud?!)
Ta näis üsna rahul olevat, üritas süllegi ronida, mitte Töll muidugi, koer ikka ja jõudsime kenasti koju. Nüüd siis otsin võimalust talle ja ka Jemmale telefoninumbriga kaelakett muretseda ja kasvatan ennast, et loomadega ikka rohkem metsa ka saaks....
Mõtlema panevad sellised "seiklused"... endast ja oma lähedastest... Ja oma valikutest.
Varjupaigas oli ka kena mõttetera üleval - kõigepealt tee hädavajalik, siis niipalju, kui võimalik ja märkamatult suudadki võimatut! (andestage, kui eksin sõnastusega).

Teguderohkust! Ja noh, hoiame üksteist!

Juhtub! Ka paremataes aedades...

Ma sain peaaegu valmis ühe lillepeenra maja äärde. Suvised külalised võisid miskit veidrat sonkimist vundamendi ümber märgata ju ka... Üks piire tuli puudu, aga ilmselt saab ka see kord hangitud ja teiste kõrvale maasse kaevatud...
Päris vahva peenar minu arvates, eks nüüd hakkan seda poolvarju ja pärisvarju taimedega katma...
Umbes nädal peale peenrakaevamise lõpetamist leidsin hostalehe alt ühe kilekoti juurikatega. Ilusad rammusad juurikad, mõtlesin, ehk on ämm või kaasa mulle kuskilt juba mõne haruldase varjutaime toimetanud. Kuna mehega oli tekkinud väike arusaamatus ja verbaalne suhtlemine lünklik, siis ei saanud küsida ka... No - virga naisena sudisin juurikad kenasti mulda, mine tea, kaua teised seal räästa all juba vedelesid.... (Aguri I. Orava nali on asjakohane, olgu etteruttavalt öeldud)

Mõni päev läks mööda ja ühel leebusehetkel küsisin, mis juurikad ja kas Töll võiks neist miskit teada?! Noh, kas oli tegu ikka varjutaimega või oleks pidanud päikselisemale poolele panema...

Oh, jah, Madis saatis Sulle vesiroose...
Loomulik, kes siis vesiroosijuurikaid ei tunne?!

Uhhhh!

Lapsele meeldib koolis. Mulle meeldib, et talle meeldib:)
Teine laps läheb ka hea meelega lasteaeda, kuigi esimene päev üle kolme kuu oli jube...
Ise jaksan veel hommikuti jalutamas ja suplusel käia, ilmselt mitte enam kaua, kui öökülmad algavad ja jahedaks läheb, siis ehk ei taha enam paljaks koorida...
Tööl hullumaja. Projektide tähtajad ja muud hullused... Saan hakkama...

Olge tublid kõik ja leidke endale see olemise hetk igas päevas!

Kooli!

Täna siis algab meie pere koolitee taaskord esimesest klassist peale.
Väike Rasmus, kes on saanud nii suureks, et oskab ühmata "mind ei huvita!" vaheldumisi "vahetpolega" paneb lipsu ette, viksib kingad ja läheb. Ja mina ei muretse ega ohi, vaid tunnen rõõmu lapse kasvamisest... Nojah, omajagu on selles jutus ka tõtt.
Aga niiiiii pagana põnev on tegelikult, kui jätta kõrvale mured asjade unustamise, auto alla jäämise, koolikiusamise jm pärast.

Vahvat kooliteed kõigile, nii suurtele kui väikestele ja kade olen ma muidugi ka natukene...

Ma armastan Sind!

Kui tihti seda öeldakse? Kas ja kuidas selliseid tundeid üldse väljendada?
Mäletan end kunagi maigutavat peale filmi Anna ja kuningas vaatamist. Mitte korda ei räägitud armastusest, kuid tunded olid nii tihked, et lõika või noaga...
Kunagi oli see oluline... KUULDA, et armastab....
Nüüdseks on olulisem... TUNDA, et armastab...
Ma tõin Su lemmikkoogi
kas tunned, kuidas maikelluke lõhnab?
ole hea, võta vihmavari kaasa
siin on Sulle tekk - et külm ei hakkaks
kas ma võin pea Sulle sülle panna?
ma ootasin Sinuga kohtumist
mu uks on alati lahti
Su silmad on nii ilusad
parandasin Su kaelakee ära
panin katkise trepi alla telliskivi, et Sa luid ei murraks
istu mu lähedale
lähme/teeme/oleme koos
see on nii hea, mida Sa teed
räägi, kuidas päev möödus
kuula, kuidas mul läks
istu veel viivuke
olen alati olemas (ja siis ollagi)

Ja eks ütelnud vanad eestlasedki Pulli asulas - kui sõnad ja teod lähevad vastuollu, usalda tegusid...
Eks igaüks vist tahab tunda, et teda armastatakse...

Midagi imelist

Kui ma olin väike tüdruk, no vast algklassides käisin, andis elu esimene päris sõbranna ja naabritüdruk Kadri mulle kaktusepoja. Kole okkaline tüüp on ta (mitte Kadri)... Aastal, mil lõpetasin gümnaasiumi näitas ta mulle oma esimest õit, kunagi veel korra ja edaspidi ei ole tal olnud jaksu õisi välja ajada, vaid pisikesed pehmed nupukesed, mis peagi kuivavad ja küljest kukuvad.... Eelmisel aastal istutasin ta ümber, võtsin pojakesed külje alt ära, seadsin ta koridori, kus suvel rohkem päikest ja talvel jahe, kevadel lükkasin ta majast välja värske õhu kätte... ja palun:

Hetkeks on ka viies õis avanenud ja no see on lihtsalt imeilus, ütleks võimas - nagu ütles Rassu, kes ei suutnud kuidagi uskuda, et see juba kaktus võib midagi sellist enda seest välja ajada...

Ehh, ei tasu pealispinda liialt usaldada.

Igatahes täna õhtul etendus Agustikuu teemaja ja esmaspäeval on ootamas Happy go lucky Cinamonis. Seal üldse mingi toredate filmide nädal alates laupäevast kl 19. Vaata www.cinamon.ee

Laupäeval tahaks minna setusse http://www.mikitamae.ee/setokuningriik/ Oleme seal ämmaga juba pikka aega igal aastal käinud ja noh, tore on:)

Nii palju kohti on, kuhu tahaks minna ja asju, mida teha ja kodus tahaks ka ju olla, peenra lõpetada ja sisustada, koeri sügada jne.

Ilusat kõigile!

Niisiis...

Kunagi (nii umbes 100 a tagasi) puhkusele jäin, siis sõitsime poiste ja ämmaga Kreetale, Haniasse. No oli hea pakkumine ja need va Kasteheina tare põrandad las olla aga veel aastakese samasugused, kui nad juba on:)

No hea oli, soe oli, mõnus oli, kõik oli super. Kui ämma Santorini välja arvata.

No kui me nüüd ei arvesta Kaarli kõriturset - aga ka sellega saime hakkama!

Nutsin lennujaamas ja ei tahtnud tagasi tulla. Rasmus õppis seal ujuma, käis vanaemaga Samaria kurus ja no üldse, kreekalik õhk mulle sobib. Lennujaamas ei olnud meie ainsad, kellel Mamma Mia masinast tuli:) Uno kaarte mängisime naabritega lõputult ja noh... Ähh, panen mõne pildi parem, seda tunnet ei saa kirjeldada, kõht hakkab krampi tõmbama, kui sellele mõtlen...

Pauer...

Hull tegu on, et jalgu maas hoida. Aina toimetaks ja teeks - samaaegselt kaevaks peenart, rohiks kasvuhoonet, koristaks ja joonistaks (mina!), mängiks lastega ja heegeldaks ja kooks... Selge see, et kaua selline hoog püsida ei saa, seepärast katsun piiri pidada... Ja lennata, aga mitte eriti kõrgelt.... "õnneks" vaevab mind seljanärvipõletikukene ja pidurdab hoogu:)

Eile käisin ämma juures saunas. Mõtlesin, et jään ööseks, aga siis seadsin end ikka koduteele... Sõitsin ja mõtlesin, et ei tea, kas Töll saadaks mulle sõnumi, kui ööseks ära jääksin (meil on nimelt praegu suur arrrrmastus puhkenud;)
Ja koju jõudes tervitas kaasa mind tare trepil ja küsis, kas sain sõnumi kätte? Mis asja?! Jah, telefon teatas, et on uus sõnum - head und! ütles see.... Ilmselt toksitud sisse selsamal hetkel, kui ma mõtlesin, et kas.... naljakas, eksole...

Ja mõtlesin, et katsuks järgmisel aastal laagri jaoks mingi projekti kirjutada... Peaks vist saama küll, kui rääkida, et nö pilootprojekt osutus edukaks:)

Laupäeval tahaks minna Harry Potterit vaatama:) Saab näha...

Laagerdamine

sai taevataadilt täieliku soosingu ja tulisespäikesepaistes oli Kasteheinal superlahe sõbralikus õhkkonnas mõnuleda.
Kudzu tantsutunnid olid nii turgutavad ja said naiste lobahimust hoolimata täidetud. lapsed said särgid ka suure lustiga maalitud, viltida sai, kes veel jaksas ja ongi kõik - need ametlikud tegevused.
Vaikse järve ja Paisjärve juurde sai sügavad rajad tallatud, näkikolooniat esindati nii ööl kui päeval (aga näkiliikidest räägib Anni rohkem, mulle jäi meelde Lõõritaja-mehelemb?)
Süüüüüüüa sai ka. Ikka vist 7 korda päevas ja vahele veel natuke (minu kõhule vähemalt tundus nii). Indiaanisaunast tiiki kargamised, jutu vestmised, lakkamatu laste kokkulugemine (üldse kokku käis läbi vist 17 lapsejõmmi), noormeeste sillal kaameksehmatamine Lagle poolt, uitamine kottpimedas metsas mööda "lühemat" teed, kuu tõusmine, sitasitikate päästeaktsioon, unustamatud lood Pulli asulast, Eugen Kapo-Kapa-Kopast jne.

Meie pereelu sai mõnusa pai - no ei olnud aega kakelda, tahtmist ka ei olnud. Kui tulevikus kraavi põrutame, siis kutsume kõik rahva jälle kokku... Mõnna on praegu olla. Aitäh tulijaile, olijaile ja lustijaile Kasteheina kogukonna poolt.

Ja et mitte liiga helgelt lõpetada, siis rahad ka. Nüüd kõike kokku lüües tuleb välja, et pere hinnaks laagri eest kujuneb 350 krooni. Seda on rohkem kui ma arvasin, et läheb. Ja nüüd on natuke paha tunne, et lajatan sellise arvega aga järgmisel korral lepime summas enne kokku ja siis lihtsalt rohkem ei söö, kui eelarve läbi saab, eksole:)
Aga saate kanda mulle SB 1106246699.

Järgmisel korral... ehk see ikka tuleb:)

Kaunist ja aitäh veelkord Kasteheinat oma loova energiaga rikastamast.

Moor

Laager:)

Niisiis on plaanid muutunud konkreetsemaks:) Ja ma tsiteerin taas Kudzut, siis räägime vähemalt sama juttu:)

17.-19. juulil toimub loovuslaager Elva külje all asuvas Kasteheina talus. Kogunemine reedel, 17. juulil kell 11.00. Talu asukoht on Rõngu vallas, aga kus täpselt, tuleks uurida Moorikeselt (Moorike ütleb, et tuleb leida üles Tartumaa Tervisespordikeskusesse viiv tee (Elva kalmistu kõrvalt läheb mööda ja suunaviit näitab). Umbes 250 m pärast näete paremal pool silti RÕNGU VALD, siis keerata vasakule, ja kohe nagu uuesti vasakule, selline kelmikas kurv on seal. Ja siis 632 m mööda metsateed ja tere tulemast. Paar haukujat tervitavad ka, üks neist on kinni, teine tahab pai ja kalli (ja kardab kõiki hullusti) - ärge siis ehmuge. Moor on ka pesakonnaga ootel:)(http://www.kasteheina.blogspot.com/) või Delfi kaardilt.
Kaasa võtta: telk, magamiskotid ja madratsid vms küljealune, vihmariided vihma puhuks, soojad riided õhtuks, dressipüksid või midagi muud mugavat tantsutundideks, ujumisriided ja vannilinad, sääsetõrjevahendid ja näiteks midagi nosimist. Pean silmas kas koogikest või moosikest või seeni või marju, muu toitlustamise osas on nii, et jagame toiduraha inimeste vahel ja kuna plaanis on rohkelt liikuda, mitte rohkelt süüa, siis ilmselt ei tule söömine kallim kui kodus. Otse loomulikult on teretulnud ettepanekud toitlustamise osas, praegune menüü on pudrud hommikuks, supid lõunaks ja vorstikesed õhtuks, aga seda me saame veel täna-homme täpsustada.
Tegevustest: kaks korda poolteist tundi loovtantsu päevas (sellest saab osa minu praktikast loovtantsu aines, aitäh kõigile, kes plaanivad osaleda), viltimine, sokilooma meisterdamine, sallide maalimine, taichi, kõhutants, ujumine, mandala maalimine, jahuvärvide keetmine ja nendega mätserdamine, T-särkide kaunistamine, indiaanisaun, matk Lendava juhendamisel, lobajutu ajamine jne. Ühesõnaga- see on esialgne kava, aga küll me siis kohapeal täpsustame, et mis ja kes.
Kõik ideed on teretulnud! Minu meil on marisknuättmail.com, ühenduge julgesti!
Kohtumiseni reedel Kasteheina talus!
Kudzu
Kohtumiseni ka Moori poolt:) Rajalt eksides haarake päästva telefoni järgi ja valige 5346 2888
Ah jaa - kui on mõni isa, kes soovib üritusel osaleda, siis on see ka lubatud, Töll peaks enam-vähem kodune olema, Andres on ka olemas, Üllari kohta olen saanud lubavaid märke jne. Seega ei diskrimineeri, vähemalt mitte eriti;)

Kuulutus

Ma puhkan, jõudsalt - eemal internetist ja tööst.... Aga selline asi on välja hautud küll (tsiteerin Kudzut):


Ja siis ka uudis - TÄHELEPANU! TÄHELEPANU!- on tulemas emade-laste suvelaager Kasteheina talus.
Laager toimub 17.-19. juulil ja kavas on: loovtants, natuke kunstiteraapiat, viltimine, loodetavasti ka kõhutants, tai-chi ja voolimine-maalimine, pärlite nöörile lükkimine jne ehk siis kõik tegevused, milles laagris osalejad tegijad on st iga tegija valmistab ette pisukese õpitoa, et oma suurepäraseid oskusi teistega jagada. Loodame, et ilmavana on meie vastu lahke ja me saame harrastada palju tegevusi vabas õhus nagu näiteks matkamine, ujumine ja päikevannid. On plaanis ka saunatada, mis on samuti suurepärane ning igati tervistav tegevus. Lapsed saab ja suisa tuleb laagrisse kaasa võtta.
Ööbimine telkides, kui on ilus ilm ja kui ei ole ilus ilm, siis mattidel toapõrandal maas.
Palun andke teada, kes on laagrist huvitatud, siis saame edasi arutada, mida tuleks veel kaasa võtta, kuidas toitlustamist ja transporti organiseerida jne jne jne. Siiasamasse blogisabasse saab oma osalusest teatada (kas aeg sobib, mitu inimest tuleb) ja soovid-ettepanekud esitada. Kuna on vaja natuke ettevalmistusi teha, et laager ikka edukalt ja põnevalt kulgeks, siis mida varem me teame, kes tulemas on, seda parem.
Teeme oma suve ise rõõmsaks ja kirevaks! (tsitaat läbi)

Lisan siia ka telefoninumbri 5346 2888, vastab Moor ise:) Kes kõigil päevil ei saa tulla, siis mõnel ehk siiski:)

Päikest ja kui naasen, siis pajatan:)

M

laisk nädal

P-5068
L-5009
R-4588
N-12967
K-5502
T-5983
E-5782
Kokku 44899 sammu.
Peegeldab väga hästi mu teotahtelisust ja elujõudu!
Tarkusehammas ka kasvab ja teeb haiget. Ega seda ilmaaegu stressihambaks kutsuta...
Päikest! Ja no palju õnne kõigile, kellele ei jaksanud õnne soovida! Kui kohtume, siis kallistame! Puhkuseni 4 tööpäeva:)

Sammud

P - 9017
L-31752 (Maijooks ja Tallinnas jalgsi liiklemine)
R-20464
N-10782
K-19242
T-10150
E-4004 (no juhtub)

KOKKU 105 411. Kui ma nüüd õigesti arvutasin, suured numbrid ei ole mulle hingelähedased. Super!

Maijooks oli vahva - seltskond hea, ilm muutlik, rongisõit tore.
Eile oli Hoolekojaga kanuumatk-loovusring. Väga-väga vahva hoolimata rahest, selle aasta esimesest äikesest ja porisevast paadikaaslasest:) Loodan, et ka osalejad rahule jäid.

Naine nagu traktor....

G. ütles, et varsti muutun selliseks... naiseks nagu traktor - künnan ja külvan ja teen ise kõike ja suudan kõike jne.

Aga ma ju ei taha! Traktorid ajavad hirmu nahka, teevad koledat häält ja noh, haisevad ka halvasti... Ja no ENAMUS tänapäeva meestest ei oska sellega

Kui, siis oleksin nõus olema selline armas väike roosa traktor, mis teeb nurruvat häält (sekka ehk mõni pisike turtsatus ja vaikne podin) ja kütuseks on headus, soojus, armastus, rahu, tunnustus ja hoolimine.

Kas ma ise suudan seda kõike teistele pakkuda, mida endale osaks saada loodan.... Küllap ma suudan...

Aga vahepeal on lihtsalt kurb ja raske. Kui õhtul lastega köögis toimetades hakkab pilk värava poole volksuma.... Et kas kaasa tuleb juba? Puhtast harjumusest.... Ja kui lapsed räägivad emmest ja issist... Ja kui peab lastele rääkima, et issi teeb kogu aeg nii palju tööd... Ja no ma ei tea, mis tuleb...

Mu eesmärgiks ei ole ju tegelikult saada kiire lahutus ja joosta pea seljas kuhu iganes... Traktori panevad käima muud asjad... Kui need asjad olemas oleks, siis saaks traktor kraavist välja... No mida iganes, olen täna vihmases tujus, vaatan sügavamale kui vaja oleks... Olge paid!

Sammud

P -27535 (senine rekord. ämma juures kive korjamas)
L-5624
R-8862
N-3639 (no ei jaksanud!)
K-25327
T-9115
E-6710
Kokku 86812 sammu nädalaga. Kuidagi ebastabiilne on see kõver... Keskmine tuleb küll üle 10000 päevas, aga noh... Igatahes on tore, et Kerli ka minuga vahel kõnnib:)

Harjutusi iseseisvaks eluks....

See on siis mu praeguse eluperioodi teema. Millega siis hakkama olen saanud?

- ruloode ülespanek (kusjuures Töll on ilmselt osa asju välja kolinud, trelli nende hulgas ja pidin kõike tegema käsitsi... TEADES, et on ka lihtsam võimalus.... Korra lõin naela liiga sügavale seina (sest naelaga saab augu ette toksida, et kruvi lihtsamalt läheks;) ja siis oli jube jama seda seinast välja saada.... No jah, lõbus....)

- öökapi tükkidest kokkupanek.... Ühed kruvid ajasin väiksematega sassi (sest need olid niiiiiii sarnased) ja tagumise seina pisikesed naelad lõin mõned kõveraks ja mõned valesse kohta, aga kapp on koos ja sahtlid liiguvad:)

- peenrapiirde paigaldamine... loon tare ümber peenart, sest seal on ainumas koht, kuhu üleujutus ei ulatu ja saan mööda aeda pillutet peenrad ühte kohta koondada. Natuke on viltu ja kõver, aga ehhh, enda tehtud vähemalt!

- abi palumine... Palusin Tölli appi, kui jamaks läks ja neid väikseid naelu kätte ei saanud. Tuli ka...

Ees seisab ka rida asju:

- kasvuhoone kõpitsemine,

- kompostikasti loomine,

- kardinate õmblemine,

- kaevupiirde meisterdamine,

- suurte kivide veeretamine (nagu Suve filmis, aga pileteid ei müü!!)

- eneseusu taastamine ja pilgu tulevikku suunamine (kuidas, seda veel ei tea:)

Üldiselt on siis lood sellised, et Kasteheinal puhuvad nukrad tuuled. Mitte küll vihased tormid - sellised lootusetud uhked pigem...

Töll lubas ära kolima hakata siis, kui Viinamärdi maja juurde kaevu valmis saab. Nii kuu aja pärast. Selle aja jooksul loodab uue naise ka leida. Lastega kohtumistest arvas, et äkki tema ikka igal teisel nädalavahetusel ei saa või ei taha nendega kohtuda ja kuna mina olen lastele põhjustatavas traumas süüdi, siis pean ise seda neile seletama ja nendega toime tulema.... Näis, mis saab... Kui enne arvasin, et võiksime mõnda head terapeuti külastades proovida suhet reele tagasi saada, siis peale seda juttu ei usu, et sellel mõtet oleks. Küll leian ehk ise selle hetke ja selle inimese, kes aitaks riismed kokku panna ja rahus edasi kulgeda...

Ja ma usun, et tal on raske ja valus ja tunneb ennast halvasti ja mida iganes.... Aga mina ei saa ju teda aidata, eriti kui ta ei räägi...

Ähhhh, olge tublid ja järgmise korrani....

Sammud

eile 15 153, selle hulgas 10 km sörki, mis oli ikka üsna raske küll:) Aga Rasmus sõitis rattaga kõrval ja ei olnud nõus lühemat distantsi valima... Küll lubas lahkelt, et kui mul keel vestil, siis laenab ratast...

Samm on ka see, et läheme täna Tölliga salsapeole. Ta kutsus ja ma ütlesin uhkelt "äkääää!"... Pärast hakkas kibelema ja nii me siis koos välja lähemegi. Loodetavasti ei ole tulemas mõnda suurt tulevärki....

Kaunist volberdamist ja kallid kõigile!

Ikka teie!

Samm

eile 7002... Kuidagi ei jaksanud enam... Aga täna luban tublim olla:) Esiteks ei saa ju kohe algul üle pingutada, teiseks ei taha, et kõmpimisest mingi kole kohustus saaks... Päikest!

ja nüüd

kui vaatan üleelmist postitust, siis eks seal ole ju omajagu vingumist ka hulgas... Oma osaluse nägemine ja tunnistamine ja omaks võtmine on keeruline tegu... Miks ma olen asjad nii kauaks seisma jätnud ja milliseks muutuks meie pereelu, kui ma saaksin koheselt adekvaatselt vastatud ja öeldud sõbralikult, et tee/käi/ole/keeda ise ja ma hoopis vajan seda/teist/kolmandat...

Kuna kallis kaasa hetkel püüab pingutada, siis oleks niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii lihtne öelda, et kõik on OK ja jätkame sealt, kus pooleli jäime.... Aga oleme sarnases kohas juba korduvalt olnud, kaua Sa ikka ringteed sõidad ja tuttavat pinnaprofiili mõõdad (eriti kuristiku serval kõõludes)! Kui leiame lahenduse üksteist säästvaks ja toetavaks kooseluks, siis küll, aga kuni see meil välja ei tule, ajagu kumbki omi asju....

Mina siis ajangi... Näiteks eile tegin koos Jansaga umbes 12 km kepikõndi... Päevaseks sammude arvuks näitas lugeja 18 840 sammu. Täna on kl juba peaaegu 14 ja tehtud alla 2000 sammu. Püüan seada eesmärgiks see õnnelik 10 000 sammu iga päev ära tippida, et siis pidada süda tervem olema ja endorfiinid ja muu nali sinna juurde. Lisaks oli Jansaga vahva vantsida. katsun siis nüüd edaspidi ka siia oma sammude arvu üles rivistada, siis hea hiljem vaadata... ei ole juba peaaegu kaks nädalat nutnud (endorfiinid, mis muu)...

Päikest!

Märgid ja suunad...

Siiras ja suur aitäh kõigile, kes helistasid, kirjutasid, mõtlesid ja aitasid... Töll on kaks ööd koos lastega oma ema juures olnud. Emale ütles, et mul on liiga pikad tööpäevad... Tegelikult käisin ühel õhtul Vanemuises Oneginit vaatamas ja eile oli traditsiooniline Jüriöö jooks, kus asutuste kostümeeritud võistkonnad mööda linna leegivad... Lastest tunnen juba puudust, eks saab ju helistada, aga tahaks kalli ka teha juba:) Töllist ei ole tundud, nutnud ka ei ole... Täna saab siis suur õnnelik pere jälle kokku...

Küll aga vaatan, et elu pakub vahvaid kohtumisi... Nii õigel ajal... Merike Kahju alustas eelmisel nädalal, eile aga sain osa Jure Biechonski metoodikast... http://www.hypnoteraapia.ee/index.php taaskord teemaks allasurumine ja ootamine, et kõik ise üle läheks ja lõpuks selles sodis käärimine ja plahvatamine.... Valutamine... Miks me seda teeme ja kuidas oma lastele edasi õpetame... Seda meetodit uuriks hea meelega sügavamalt, aga veel ei julge hästi....

Almer Jansu gongitamisest oleks natuke rohkem osa tahtnud saada, aga põgus hetk pani mingid mahlad teisiti voolama... Naljakas, kuidas helid võivad mõjutada iga keharakku, nii nähtavat kui vaimset...

Ballett mõjub mulle ka väga teraapiliselt.... Praegu on päris hea olla... Ma ei ole see, kes olin eile ja miski ei saa enam iial olema samasugune...

Päikest ja soojust ja julgust oma vajadusi näha...

NB! Jure ütles, et teie keha ei valeta KUNAGI!

Elu

Käisin vägivallatu suhtlemise koolitusel. Töll oli ka kaasas... merike Kahju on üks armas inimene ja väga hellalt näitas mulle sügavkülmikut... Seal on juba mitme-mitme aasta vanused vajadused. Minu vajadused.... õrnuse, toetuse, kuuluvuse, tunnustuse, andmise, spontaansuse, vabaduse, tegutsemise jm vajadused... Kenasti alles, aga kõvad kui kivi ja hästi sisse pakitud.

Miks ma olen sellega nõus olnud, miks?? Oh miks küll??! Ma olen uskunud, et läheb parmekas, ma olen olnud veendunud, et ma suudan leppida ja luua harmoonilise pereelu, ma olen kartnud, nii meeletult kartnud olla üksi ja jääda üksi.... Ma olen peljanud pilke: me ju ütlesime!!!

Igatsen taga aega, kui need vajadused olid aktiivsed - vähemal või rohkemal määral rahuldatud, aga vähemalt ma teadsin, mida otsin ja vajan... ja tegutsesin, et seda saada...

Igatahes soovin ma lahutust.

Töll, ütles, et ta ei anna seda mulle. Võin kohtusse minna, kui tahan!

Ta ütles, et annab mulle veel võimaluse muutuda ja ei kavatse enne lahutada, kui on endale uue pere loonud!

Etteheited mulle (tema arvates ilma vägivallata esitatult):

1. Halb perenaine - ei tee piisavalt tihti/häid/sööke ja ei korista elamist (no aga sellega olen ma aegajalt nõus leppima - ütles ta)

2. Halb naine - ei poputa meest ja ei anna seksi, kui temal selleks soov tuleb...

3. Halb ema - ei taha lastega tegeleda, olen nede suhtes hoolimatu (näiteks söön enne enda kõhu täis koju jõudes ja alles siis vaatan, mis lastele saab;), lasen lastel ennast õues ära külmetada ja ei ole kogu aeg nende kõrval, kui nad mängivad... Lapsed ei tulevat minu käest midagi paluma ega tahtvat minuga mängida, sest teavad, et ma kunagi seda ei tee... Ma ei rahulda laste vajadusi nii, nagu üks korralik ema seda peab tegema.

4. Ma olen sundinud TEMA loobuma kõigest - sõpradest, hobidest, suhtlemisest, vabadusest jne. (Selleks ajaks olin juba tige ja nähvasin, et ta on ise oma valikud teinud ja ilmselt sellepärast ta minu ja lastega nii vastikult käitubki, et ise on rahuldamata - poleks pidanud)

5. Kõik meie pereprobleemid tulenevad eelmisest neljast punktist ja mina olen selles süüdi! (ei mingit vägivalda, eksole, muhhahaaa, olen tige:)

Peale selle epistli ärakuulamist oli selge, et minust ei saa iial seda, keda ta tahab, et ma oleksin ja tema ei ole ilmselt kunagi valmis nägema maailma pisutki teise pilguga... (Kunagi on muidugi pikk aeg, eksole)

Ja nüüd ongi kõik selge... Ma saan olla selline nagu ma tahan ja vastutan ise enda ja oma laste tuleviku eest... Ja see saab olema kohutavalt raske ja õudne, aga samas tundub, et ainuvõimalik.... Kui ma ka kohtusse peaksin minema!

Võta aega veidi ringi vaadata, veel ei ole hilja - jõuad elada.... ütleb laulusalm... Hetkel tundub, et ei jõua enam... Tahaks tabletti, mis võtaks kõik tunded ära, et ei ärrituks, et ei tunneks valu, ei tunneks igatsust...

Üks ütles, et see läheb üle, teine kõrvalt, et ei lähe! Saame näha...

Perekond jm

Nii, olen olnud üsna rõõmus ja rahulolev, koos mõningaste langustega küll paraku, aga mis teha... Kevad haljendab, suurvesi taandub, kasemahl annab elule mahemagusa hinguse... Või umbes nii...

Narva-Jõesuus oli vahva. Lapsed ütlemata tublid ja ega suurte kohtagi eriti midagi öelda ole... Sai palju vees mulistada jm.

Sel nädalal on mul kolm poega:) Kiirelt käib, eksole:)) Aga väike armas Tom-Sebastian on emme kooliskäimise ajal meie juures... Esimesel õhtul kurvastas ka natukene, aga eile jäi juba naeruga tuttu, kui olime kaks raamatut läbi vaadanud... Meie Kaarelpoiss teeb aga esimesi kokkupuuteid armukadedusega ja no ta käitub ikka nagu kole troll. Minuga eelkõige, sest olen ju talle lubanud teda elu lõpuni armastada:-))) Eks saame siis kõik uue kogemuse: hommikul viin kolm poissi lasteaeda ja õhtul toon koju, siis mängime õues ja sööme ja loeme ja vaatame multika ja tuttu. Kui Kaarel ka adekvaatselt käituda suudaks, oleks kõik veel ladnam, aga eks me õpime:))

Väike mõtteteema ka siia lõpetuseks.

Abikaasa lubab tulla koju ajaks, et teine abikaasa saaks trenni minna. Trenn algab kl 19.00. Kaasa laekub kl 19.20. Teine läheb trenni, tige mis tige... Peale trenni tuleb vestlus...

Ootaja teemad - Miks Sa ei helistanud, kui palju hilined? Palun edaspidi helista ja anna teada, kui kaugel oled.

Saabuja väited - ei saa vastutust hilineja peale lükata, oleksid võinud ära minna ja lapsed üksinda jätta, oleksid pidanud ise mulle helistama, kui Sul mingi mure tekkis, kui ma Sulle iga kord helistaksin, kui hiljaks jään, siis kuluks vähemalt kroon iga kõne peale ja kuus tuleks vähemalt 50 krooni! Helista lastekodu telefoniga!

Ootajal, ehk siis Mooril tekkisid mõned küsimused:

a) lastekodu vara on isiklik vara?

b) minu südamevalu on väärt vähem kui 50 EEK?

c) kui kaasa hilineb, on see minu probleem?

d) kumb meist hull on?

e) ta kavatsebki iga kuu 50 korda hilineda?

Proovisin kenasid neljaosalisi minateateid edastada, aga kõik läks lörri... Kas ma tõesti pean oma väärtushinnanguid muutma hakkama - ja minu meelest mitte paremuse poole... Kas sellised pisiasjad ei näita suhtumist teise inimesse enda kõrval kõige paremini? Selline paha tunne on praegu... Ja mina muutust ei näe.... Kui ma just ise midagi radikaalset ette ei võta... Aga muidu on elu ilus:)

Teatridraama

Tänapäeval võib juhtuda, et teatripiletid pead ostma ära juba mitu kuud varem... Ise olen teinud nii, et ostnud sügisese ja talvise Vanemuise piletisaju ajal igaks kuuks ühe etenduse, vahel kaks, vahel jääb mõni kuu ka vahele... Oleneb ressurssidest...

Eilsele päevale sattus etendus "Suurema kurbuseta"... Sotsiaaltöistele ei soovita, liiga karmilt erialane tükk.

AGA üleeile helistas kallile kaasale mingi endine (nais)kolleeg ja kutsus tema meie teatriõhtuks pubisse "idaregiooni infopäevale), hähhh!

Ja kui ma õrnalt teatrit meenutasin, arvas kaasa, et tema tahaks ikka kõike saada - läheks kõigepealt linna, käiks tibidega pubis ja siis mina ootaks teda teatri ees... Kuupeale, tõstis iidne esiema minus pead ja ütles:

EI! Mina mingi tagavararatas ei ole ja kui minuga tehtud plaanid mingi kõne pärast nurka visatakse, siis jäägugi sinna puppi!! (Ma tean küll, et see oli puhas reaktsioon ühele 10 aasta tagusele ootamisele, mil etendus juba peale hakkas, kui me lõõtsutades treppe mõõtsime, aga mis siis, reaktsioonid peabki vabaks laskma:)) Teatasin, et mina tema mänge ei mängi ja lähen kellegi teisega teatrisse. Ja temal on võimalik veeta õhtu mõnes teises seltskonnas.

Kudzu oli teisel etendusel (ja jumal tänatud, sest oleksin isegi meelsamini hoopis tantsu nautinud!), aga Hille sai tulla ja kõik oli kena. Jõudsime varakult, nautisime koledat kaubamajavaadet ja kujutlesime, et seal kuskil voolab jõgi...

KUI seisis seal kallis kaasa punane roos hambus, no näpus tegelikult. Ma ütlesin, et käigu kuu peale või vähemalt sinna, kust ta tuli... Roosi võtsin ikka vastu. Vaene sõbranna, ta pidi ikka kohutavat piinlikkust tundma! Tundsin rõõmu, et see Kudzu ei olnud, tema oleks ikka osanud midagi teha, et meie draamale vürtsi lisada:))) Igatahes istusime meie all ja kaasa rõdul, kust ta siis meile lehvitas ja viiples:) Ja jummalast õnnelikult naeratas... Tore...

Hiljem võtsime Maailmas väikse eine ka ja kojusõit, kumbki oma autoga... Lollikari, mitte staazikas paar...

Aga ilmselt selliste vigurite pärast meie kaootiline suhe püsibki... Kas seda just vaja on... No ma ei tea, lõpuks läks ikka päris naljakaks juba...

Kasteheinal on uputus. Pardid lustivad meie vee alla mattunud muruplatsidel ja näitavad krantsidele pikka nokka:)

See siin on vaade elutoaaknast:))

Homme sõidame Meresuusse aega maha võtma. Vaprate read on kahanenud, aga küllap tuleb tore käik. Tööl on hullumaja... Emotsionaalselt ja füüsiliselt. Puhkust on juba väga vaja, eks eelmise aasta puhkuseta suvi annab tunda. Aga noh, me saame ju hakkama!!

Poiste mängud...

Rass: emme-issi, me tegime täna lasteaias munapiiksu! Ma tegin teistele ja tesised tegid mulle ka! (ise väga elevil)

Emme: Misasja? Kuule, aga nii ei ole õige küll teha, siis ei sünni pärast lapsi!

Rass (vaatab emmet kui hullu): Kuule, mehed ju ei sünnita ometigi!!

Emme: ääää ja öööö, et no aga need meeste seemned ei hakka siis naiste sees kasvama pärast.

Rass: mismoodi?!

Emme: ääää ja ööö (ootab Töllilt abi, aga see aint itsitab!) No vaata, kui poisid kasvavad suureks ja hakkavad mõnda naist armastama, aga poisil on munad ära piiksutatud, siis nende naise kõhus ei hakka titad kasvama.

Rass: ahsoo!!

Ja korras. Pääsesin seekord põhjalikumast jutust. Päris naljakas. Aga kas poistel on siis nii hirmsasti vaja selliseid mänge mängida??

Aastaring

on saanud täis ajast, mil lastekodus alustasin. Oleks ehk aeg väike kokkuvõte teha...

Algus oli ikka üsna raske. Töötajatest olid osadel väga suured ootused, teistel jälle skepsis näpus (ja ei ole siiani kõigil kadunud).

Tuli teha arenguvestlused kõigi töötajatega, et selgitada välja varjatud ressursse ja saada rohkem infot.

Sain anonüümkirja loeteluga tegemata töödest kolmandal töönädalal.

Koondamine.

Verandaprojekti kirjutamine ja raha saamine.

Detailplaneeringute algatamine, muinsuskaitse, tervisekaitse, keskkonnakaitse, tööinspektsioon, päästeamet, dokumendiaudit jne.

Lastele uued madratsid, pesemistingimused, üritused, kokaring ja kunstiring, valgustuse parandamine, kuivatuskapid ja mööbel, pesumajainventar, netinurk, arhiivikorraldus jne.

Ja ongi aasta täis saanud. Enam ei keera auto hommikuti linnavalitsuse poole.... Lapsed jooksevad kõik kallistama ja poevad sülle, kui aga saavad. Ja ma ei tahaks töötada mitte kusagil mujal:) Mis siis, et toimikuid lugedes läheb süda pahaks ja nutt tuleb peale - ma ei pea neid siis edasi lugema! Ja mis siis, et üks mutt on kurja keele ja mürgise ütlemisega - see on tema elu ja tema mürk.

Mis ees tulemas - no eks verandaprojekt tuleb õnneliku lõpuni vedada. Mööbel sisse saada ja vaadata, et ruumid hakkavad oma ülesandeid täitma. Ja siis on meil veel 2 verandat, mida soojustada/sisustada, ei tea, kust sinna raha saada?

Uute majade ehitus tuleb käima saada ja seda veel sel aastal. Aga kahjuks on endal väga vähe ära teha, hetkel on minu pool tehtud ja saan vaid mõnel hetkel teemat päevakajalisemaks tõstatada.

Dokumentatsioon - ei ole ikka veel päris korras, aga küllap ta ükskord saab:)

Millest olen puudust tundunud? Eks ikka tugevast toest - nii tahaks, et keegi kuulaks ja ütleks, kuskohas mõte sõlme läheb, laseks verbaliseerida need uitmõtted, millest lõpuks peab saama seisukoht ja otsus. Olen sõpru kuritarvitanud ja neile seda sodi kaela veeretanud, aga see pole õige... Oma Kodus on sõna "lastekodu" muutunud tabuks, parem, kui seda üldse üle huulte ei too ja blogosfäär ei ole koht, kuhu kõike panna... Vahel podisen linnas kõndides oma valusaid mõtteid või pistan killukese kuhugi, kust teised ei saagi aru saada, aga küllap tulen toime ja leian koha, kus hautada:))

Päikest ja ilusat kevadet!

Moor, kes on ehk õpipoisist selliks saanud:)

7 tõde tänasel õhtul

1. Mõned valikud tunduvad väga valed, kuid kõigel on põhjus.
2. Kahetsesin ühel õhtul, et juuksed maha lõikasin.
3. Loen liiga vähe raamatuid.
4. Armastan oma lapsi ja kodu.
5. Peidan pealiskaudsust ajapuuduse taha.
6. Kardan öelda tõde, kui see kuulajale haiget teeb.
7. Igatsen lennata...

Hmmm

miks ma siis ei kirjuta?

Sest olen väga vähe tööl ja kodus ei ole arvutit, või vähemalt netti mitte...

Miks ma vähe tööl olen?

Sest käisin koolitusel ja siis nüüd ravutsen lapsi... Mingi jäledamat sorti palavikuviirus, mis tuleb ja läheb ja käib ühelt lapselt teisele... Ja kui mees on majas töötu, siis võtab omatigi tema naine sinise lehe, et nende ühiste laste eest hoolitseda eksole.

No ja siis ma poputan neid kodus ja loen vahepeal ja mõtlen koristamisest:) Täna jõudsin ikka tegudeni ka juba.

Rasmus sai oma toa:)

Poiss on sellest nii pikalt juba rääkinud (Kaarel segavat teda õhtuti ja laulvat liiga kõva häälega) ja kuna sügisel hakkab koolitarkuse taganõudmine ka peale, siis sai täna mööbeldatud. Poisid nüüd üleval korral eri tubades ja vanakesed all endises jonnitoas. Andis seda mööblit alles tirida. No ja raamatute ümbertõstmine on äärmiselt kurnav tegevus - tahaks ju mõne vana armsaga voodisse pugeda, mitte teda tagasi riiulisse pista, onju?!

Miks ma siis ise mööbeldan ja Tölli appi ei oota?

No kogemustest lähtuvalt tean, et tema oskab alati teotahet pidurdada ja rõõmsat lusti maatasa trampida. Sellised kuldsed laused nagu "oled Sa ikka kindel, et Sa tead, mida teed?" või veel parem "mitte keegi ei pane voodit akna alla/raamatuid elutuppa/lillllli vannnnnnituppa jne". Muidugi, mis see minu asi on, et see mittekeegi nii heade ideede peale ei tule, aga kuidagi pidurdavalt mõjub see ikkagi...

Tööl käib tihe verandadeehitus ja no mulle tegelikult ikka ei meeldi mehi kamandada. Mulle meeldiks, kui nad teaksid, kuidas asjad peavad olema ja et nende teadmine ühtiks minu teadmisega ja kõik saaks tehtud. Nüüd aga pean ennast kogu aeg harima - mis asjad on kaetud tööd? Kas kinni kaetud või üle kaetud ehk kaetatud hoopiski? Ja siis seletama, et nad ikka ei ole päris hästi aru saanud jne. No põnev on ikka ka.

Ja nüüd tulevad meile uued lapsed ja selle ettekäändega sain ennast metsast välja asjatatud. Ehh, homme lubas ka armas Eda lõunaks krõllide juurde tulla, et saaksin külalisi vastu võtta.

Ahjaa, esimene lollike lumikelluke on ka ennast mullast välja ajanud:) Ja õiegi suutnud hangede keskel sünnitada... Ime, eksole! Puhas ja lootusrikas - kevad on teel...

Kultuurist

Raud/Salleri kontsert Viljandi Pärimusmuusika Aidas - naersin nii nagu kaua pole naernud...

Ürgmees Vanemuise väikesel laval - vaatasin ja imestasin kui palju ürgmehelikke jooni endas nägin - ei taha poodelda, ei taha koristada, ei taha ainult anda, tahan jätta riided vannitoapõrandale...

Savoy ball Vanemuise suurel laval - elu, pettuste virrvarr... Lõbus ja kena valsimuusika, mille järgi oleks isegi tahtnud printsiga keerelda, kaunis kleit lehvimas... Polnud ei kleiti, ei printsi...

Loen poistele Sirlit, Siimu ja saladusi... Lisaks Lendavat ja pr. Kaarnat (ma ei oska linki panna)... Peegeldumine ja peeglitagune maailm, see mis paistab eemalt ja milliseks muutub pilt lähemal silmitsemisel... Kus on minu nähtamatu uks, millest väljudes põsed õhetaks ja oleks jaksu/oskust olla hea ja lahke ja ilus....

Töö, valikud, pealinn, kohtumine sõbraga, laimikook... Ja mõtisklusi enesest enese üle...

Lapsed aga räägivad:

Sõidame mööda metsateed koju, raadio käib Uuno lainel.

Kaarel: emme, kui me oleks vanad mehed, siis me kuulaksime Star FMi.

E: aa, kas vanad mehed siis kuulavad seda?

K: jah, seda nad teevad.

E: aga mida siis noored mehed kuulavad?

K: Uuno raadiot muidugi!

(Selgituseks siis niipalju, et Star FM on Rasmuse, varsti 7 aastaseks saava poisi lemmikraadio, ju ta on siis 5 aastase Kaarli jaoks see "vana" mees:)

Kaarel on pahas tujus: Kui Sa mulle kohe süüa ei anna, siis ma lõhun vanni ära ja maja ja seinad kõik löön puruks.

Emme: No tead, siis mul ei jää küll muud üle, kui politsei kutsuda ja lasta Sind vandaalitsemise eest kinni pidada.

K: Sa mõtled, et mind pannakse siis vangi või?

E: pannakse jah, kui Sa laamendad ja lõhud.

K mõtleb ja teatab: Lapsi ei panda vangi, lapsed pannakse nurka!

Emme, kas Sa tead, mis on maailma kõige suurem number?

ei tea, äkki mustmiljon?

Kaarel: ei, selle numbri nimi on vingerpuss!

5 aastat

on meie pere elanud Kasteheina talus. Hea on Kaarelpoisi sünnipäevaga meeles pidada, sest oli konnake ju reedel sündinud, kui teisipäeva hommikul viimased pambud kolisevasse Escorti surusime, ma ise sain vaevu istuda, aga ei olnud nõus nunnukest turvahälli panema, oh milline hoolimatus!
Siis kartsin natuke küll - võõras linnake, üksinda metsas, lamp pikendusjuhtmega sabas, sest ruumides ei olenud vool laiali veetud jne. Nüüd olen siin kodus ja teen omi toimetusi, nii tares kui linnakeses... Tundub, et juured on maas, kui sügaval just, ei oskagi öelda...

Igatahes toimub sel laupäeval kl 11.00 MTÜ Hoolekoja infopäev Elva raamatukogu kaminasaalis. Räägime MTÜst ja senistest tegemistest. Uutest projektidest, mis kevadel tulemas jm. Üle paari tunni ikka ei lähe. Näis! Olen Gerda näol endale toreda kaaslase saanud, kellega ühiselt seda rida ajada... Põnev igatahes:)

Aitame kaasa!

Oli see vast jaanuarikuu keskpaik, kui sain tööalase maili, et keegi tahab üritust korraldada ja sellest saadava tulu meie lastekodule anda, küsis veel, kas meil oleks kindel koht, kuhu seda raha panna.

www.alevasia.ee oli see ettevõte.

Eelmisel reedel, 6. veebruaril siis sai üritus Otepää kultuurimajas teoks. Esinesid Koguta segakoor, Suisapäisa ja Viljandi Kultuuriakadeemia tudengid. Meie omad lapsed ka. Ilmselt ei saada ma seda tunnet iial kirjeldada nii, et keegi seda mõistaks. Publik oli soe ja rõõmus, elas kaasa, plaksutas ja laulis, lavalolijad suutid jätta mulje, et annavad endast 200% vähemalt. Konguta küttis juba emotsiooni lakke, teised said selle najal purjetada... Ja kui siis Pihlapuud punasid ja saksofon mängis, oligi jokk, mul pill lahti ja nina vesine... peale seda oli tarvis minna aitäh ütlema ja no ega ikka ei saanud sõnagi suust, kökk ja mökk ja midagi ikka sai öeldud, aga see kõik oli nii armas olnud.

Raha koguti ka palju - piletitulule lisaks käis saalis ringi korjanduskarp ja Suisapäisa müüs plaate, mille tulu ka meile andis, kokku sai 9619 EEK. Selle raha eest läheme kevad-suvel loomaaeda ja kohvikusse:-))))

Töll oli ka kaasas, algul küll väga skeptiline, aga hiljem ütles, et oli superlahe. Ta arvas, et kunagi Pärnus vaadatud Kaunimate aastate vennaskonna kontsert oli ehk natukene parem....

Ega ei saagi sellise asja eest aitäh öelda, mida sõnadessegi panna ei suuda:-)) Igatahes jään heldimusega meenutama seda õhtut, mis oli ju ka meie poja sünnipäevaõhtu... Ja soovin häid tundeid kõigile, kes üritusele kaasa aitasid ja teen sügava kummarduse esinejatele.

Väe rada

Ehh, asjast küll juba mitu puhku mööda saanud, aga panen ikka midagi meenutuseks kirja.
Sünnipäevalistega matkal käimine tekitas Väikese Väeraja vastu mitteväikest huvi. Lubasin siis emale, et aitan leida kellegi, kes tema rühma laste ja -vanematega raja läbi käib ja natuke ikka räägib ka.

Lubadus antud, oli vaja sellest ka kinni pidada. Rääkisin Meriliga, kes soovitas Anni poole pöörduda (et ma ka ise selle peale ei tulnud, eksole!). Annile küünlapäeval matkata ajaliselt ei sobinud, aga sündis idee, et me temaga üheskoos jalutame raja läbi, mina saan info ja annan seda ise matkalistele edasi. See oli vahva! Sain teada selliseid asju, mida ilmselt väga vähesed teavad - kust on tulnud mõtted, kes ja mis murede-raskuste-rõõmudega kujud valmis ja paika saanud, lisaks tuletus meelde rida lapsepõlves kuuldud lugusid, sai aimu tundmatutest muistendeistki... Oli väga tore ja edaspidi muigan ilmselt alati Meie Mehe juurest mööda käies;) Väga naljakas oli aga rääkida Annile linnalegende, mis rajal jube liikvel ja millest ta suurt midagi ei tundunud teadvat - vanapagan, kes metsa eksitab, kui talle raha ei anna ja ehitusjääkidest tehtud "põhjapõder" nt.
Tegelikult ma ju Annit tean, noh, et tunnen tänaval ära juba paar aastat vähemalt, aga ega "korralikud" inimesed ju niisama teisega rääkima ei hakka (isegi kui tahaks) ja kuna tegemist on ikkagi kunstniku ehk siis Loojaga, oli mul isegi väike ärevus sees enne metsaminekut:) Naljakas:))

Kui siis küünlapäeval matkakeskuse juurde saabusin, oli sinna kogunenud kohutavalt palju inimesi, ma ütleks, et mingi 50-60. ma olin enne mõelnud 20-25 peale... jagasime siis tõrvikud ära ja leppisime kohe alguses kokku, et iga laps, kes tahab, peab mingi osa teest saama tõrvikut hoida. Ja siis leppisime kokku veel paljudes asjades - ei pane metsa, kaaslast ega kasvatajat põlema, minust palju ette ei jookse ja metsa ära ei eksi. Sain endale kohe kaks ustavat saatjat, üks oli vait kui sukk, aga valgustas usinalt mu jalgeesist (ei saanud ju endale tõrvikut krabada, kui neid nii vähe oli), teine võttis käest ja rääkis ja rääkis ja rääkis kõik maailma asjad kokku:)) Igatahes ilm oli taevalik - karge, täiskuu, lumi... Mul jäi küll hääl lõpupoole hädisemaks, pole ta harjunud külmas õhus nii palju välja andma... Jõudsime Tervisespordikeskuse juurde ja seal saadi sooja teed-pirukat ja Töll aitas mu tõrvikutega koju... Oli kena ja mõnus ja võiks mõnikord veel teha:)))
Väerajalt sai väge küll!

Isand Freudi mälestuseks...

Jooksevad päikese käes üks tüdruk ja naine. Jooksevad lambalauda juurde. Lähevad sisse, sees on hämar, tegemist on heledatest palkidest lambalaudaga... Tüdruk pistab pea välja ja vaatab küülikuid kes lambalauda ümber keksivad: suured on puuris ja väiksed puuri ümber. Siis ei jookse väiksed ka vanematest kaugele, aga samas on vabad - seda ütleb Vants, tema on see naine.

Korraga saabub suur vihmasadu. Oleme laudas peidus, seal kasvavad tomatid. Punased ja kollased, vaatan, et need on ülekastetud ja mõtlen, et kas katus laseb läbi, jääks sadu rutem järgi, muidu saavad tomatid hukka.

Vants ütleb, et läheme õige koju, see vihm kestab veel kaua... Ma pidurdan teda: ei tohi, saame märjaks ja Sa külmetud. Korraga olen suur, nagu praegu.

Laudauksest astuvad sisse klassivend Arli ja Andrus Ansip.

Arli viipab minu poole ja ütleb, et see on siis pr. direktriss.

Peaminister sõnab: ooo, delikatess!

Mina, et ma olen hoopis... ja minister segab: Ma tean, me juba rääkisime Sinust!

Mina: On alles jutumoorid!

Peaministri kokad hakkavad meile suurepäraseid suupisteid pakkuma, üks blond teeb mulle silma ja ma mõtlen, et heeringat ja kilu ma küll ei söö, need jäävad Vantsile...

Siis ärkasin üles. Ega need uned viimastel öödel ei ole suuremat asjad olnud. Kaarel väga raskelt haige, köhib, nohutab, palavik üle 39...

Hommikul helistasin Vantsile, et ta häält kuulda. Mu ema hääl vastas ja mu süda jäi seisma! Nad ei ela koos, nad ei saa keset nädalat hommikuti koos olla, KUI....

Vants on jälle kopsupõletikuga haigas. Eelmisest korrast on möödas 1 kuu ja 1 nädal.... Ma kardan!

Kunagi kirjutas Vants mulle Ave Alavainu luuletuse: Mu laps, Sa kuula, kuula siin ja praegu.... Kui suudad, proovi vältida mu vigu, kui ei, siis neidki omamoodi tee... on kõigest tähtsam rõõmus meel.... jne Alles eile lugesin seda luuletust uuesti sirvides Noore eurooplase lugemikku....

Juba küsiti pilte, eks mõned siis saab ka:)

Kõigepealt suur-suur aitäh Helbele pildistamise eest:)

Oleme Väerajal müttamas, mul sõber Kaisu käe otsas. Kaisu Ann kukkus, ma küsisin, kas jäid ellu - jah, kas said haiget - jah, kas jääme seisma - ei! Kõndisime siis edasi. Kaisu Ann kukub teist korda ja teatab kiiresti - ma sain haiget ja jäin ellu ja lähme nüüd edasi:)) Läksimegi

Nagu looklev uss liikus tõrvikurada ja need, kes taskulambid julgestuseks kaasa olid võtnud, võisid need rahus taskusse tagasi toppida:)

Pisike Kaisu-Kaarel! Meil Käpsidega Kaarlid jagatud. Meie oma on Rasmuse-Kaarel ja nende oma Kaisu-Kaarel.

No ja siis sai tantsitud ka natukene, kõigiga kahjuks mitte, aga eks pidusid tuleb ju veel:) Ja kõigist kenadest poistest ei raatsinud Helbe pilti ka teha:)

Külalised samal ajal tegid muid asju:)

Ja siis nad tegid niimoodi, et viskasid mu üles, kõik need kohutavaltpaljukordi. Algul kisasin ikka koledal kombel, aga lõpuks hakkas päris meeldima:)

Ja siis sai pidu millalgi otsa ka:)

Pidu peetud...

Oli sagimist, mis ta oli, aga sel' aastal sai sõbrad-sugulased korraga kokku kutsutud ja suurem pidu tehtud. Lustlikematega kohtusime õhtu hakul Elva matkakeskuse juures, süütasime tõrvikud ja sammusime väerajale. Rada oli üsna libe, aga sõbra käe toel said kõik kenasti edasi. Olin eelnevalt juba raja lasketiiru poolt linna läbi tipsinud ja küünlad paika seadnud, nüüd oli kena tulukese juurest teise juurde tippida.

Vaikse järve ääres ehmatas meid ilutulestik, mis oli jube armas!!! Kahju, et ma ise natuke maha jäin, aga esimene grupp sai kindlasti eriti toreda elamuse. (tean nüüd, et Töll selle korraldas, varem polnud õrna aimugi:)

Tiirus läks veidi sahmimiseks ja siis pidu, süüa ja tantsu ja tralli ja lilli ja kinke ja häid soove, mänge ja lapsi ja...

Lastele olin sebinud batuudi ja mänguasju, et vanemad saaksid rahus omi asju ajada ja toimetada. Eks neil, kes selles nurgas istusid, võis müratase ju pisut suureks paisuda, aga ise nägin omi poisse küll vaid selleks, et ühel nina nuusata ja teisele muhu peale musi anda. Kell pool neli läksime siis viimaste külalistega Kasteheinale. Kaisu Ann ja meie Kaarel teatasid, et neil on igatahes kõht täiesti tühi! Peale näpumakaronide söömist tassisin Kaalu voodisse, kus tõstatus kohe teema, miks LAPSED peavad koguaeg magama, aga suured mitte?! Lühidalt tegin selgeks, et võime arutelu mõnel sobivamal kellaajal jätkata:))

Natuke lobisemist veel ja jutuajamisi, kinkide lahtipakkimist ja toimetamist, kell 5 sai tareke rahu ja vaikust, mille saabumist ta enam ehk ei lootnudki. Järgmisel päeval sai asjatatud ja külalistest viimast võetud.... Õhtul pugesin jonnituppa peitu, panin vahaküünla põlema, kingiks saadud plaadi ümisema, Töll tõi mulle klaasi punaveini ka, et kõik ikka täiuslik oleks... ja mõnulesin siis uute asjade/elamuste keskel: proovisin pesu ja ehteid, lugesin Doris Kareva Dekat ja Eesti luule klassika II köidet. ja siis sukeldusin Kuldesse shokolaadiraamatusse, taevas küll!!! soolased, magusad, soojad, külmad, supid, vormid, praed, küpsised, vahud, jäätised, joogid - kõik shokolaadiga!!! Juba vaadates hakkas hea:)

Lilledega tegelemine võttis ka oma aja, see on superilus, kui maja on nagu lillepood. Ämmaga just arutasime, et küll oleks tore, kui saaks need aasta peale ära jagada, saaks iga nädal uued lilled, vahel kaks korda nädalas! Pisikese kaktusega tegime tutvust: ta torkas mu sõrme ilusa augu, ise näeb välja kena ja pehme:) Üsna minu sarnane:) Amarüllise suskasin potti ja jään õit ootama.

Üks tore üritus oli ja soojendab kindlasti pikka aega mu meeli. Ja nüüd tunnevad sõbrad, kes kaua näinud ei ole ikka tänaval ehk ära. Peopaigas kõndis mitu inimest must mööda... eks ikka mind otsides:))) See oli naljakas:)

Päikest

Kuulan

Indigolaste plaati, joon sinisest tassist vett ja mõtlen inimhingede mitmekesisuse peale. Kabinetis on palju roosasid lilli ja kaela silitab maavalitsuse kingitud punane siidsall... Väga ilus sall... Tööd peaks hoopiski tegema, aga nagu ei ole õiget lendu... eks teen, kui mõtlen välja selle otsa, millest alustada.

Värvid on ikka nii olulised. Toodi mulle Maru kokaraamat, Aasta helelillas köögis ehk... näksisin seda eile, kuna ta tundus nii isuäratav... Kas see või miski muu aga nägin unes, et sain maitseid ja värve kuidagi ühendaa... Ampsasin kukeseeni ja ütlesin, et kuule, need kukeseened maitsevad väga kollaselt ja see kala on absoluutselt rohelise maitsega, aga näe, see maitse, mis tuleb eiteakuskohast on täiesti õrnroosa... Konteksti olen unustanud, aga seal oli ka hõljumist ja soojust...

Kallid küsivad, mida ma kingituseks tahan... Kuidas ma ütlen, et tahaksin enim, et järgnev aasta tooks kaasa rohkem lihtsalt olemist koos sõpradega, vaba unistamist, jutupalliveeretamist või äkilist söötmist kaaslasele... Teeks koos ehk mõne kena matka või käigu? Looks midagi? Laseks kõigil tunda, et nad on niiii olulised, see ei ole ju raske, mis? Ja et me harvem ütleksime, et pole aega või ei jõua... Eks saan ise selle soovi täitumisele kaasa aidata;)

Päikest ja palju roosakollaseid maitseid:)

Olen kolmekümnene...

vot siis, ehk nagu Kersti ütles: taevakene, see tabas ka Sind!!

Ja on väga uhke olla:)

Poisid sahistasid ja nahistasid midagi eile õhtul ja hommikul siis tõid palju roose ja tordi, ise nii tähtsad! Rassu küll ei jõudnud ära oodata, millal Kaarel ärkab ja käis lõpuks teda üles ajamas, et saaks üllatuse ära anda:)

Kell 7.30 aga teatas Töll, et mingid hullud on meil värava taga! Ma just pesin hambaid ja arvasin, et ju keegi eksis ära või tuli elektrikontroll (kl 7.30, kindel see!!!)

Korraga hüppas armas Eda-Helgi tuppa, andis mulle imekauni lille, missugust ma pole iial varem näinudki ja need soovid ja kallid ja kõik, see oli hullumaja, pisar hakkas jooksma kohe! Helgi tuli ka autost, kui koerahirm üle läks ja no mul ei olnud kohe jupp aega ühtegi sõna öelda...

Eda on meie pere jaoks saanud äärmiselt tähtsaks inimeseks. Kunagi läks ta LVst pensionile, et mulle tööd anda (see küll naljaga pooleks...) Ja sellest ajast on meil järjest suurem "armastus" tekkinud, nüüd käib ta vahel poisse hoidmas ja me tal külas saia söömas:)

Niii, peagi tulemas linnavalitsuse õnnitlejad, siis oma maja rahvas ja õhtul on LC Elva pidulik õhtusöök... Pille laulis mulle telefonis ja olen saanud vajaliku kallidenormi juba kätte, hea, et neist üledoosi ei saa....

Ja niii hea on olla juba paar nädalat!! Uhh, ei sõnu ma midagi ära!

Teie Vanamoor