Klassikirjand, kuupäev 06.11.1996
Hinne 5.
Mäletan, et teemad, mille vahel lühikirjandiks valida sai olid Varblase laul, Armastuse laul, Varblase armastus jne. Nüüd leidsin selle kuskilt sodi hulgast ja ei oska ära imestada 17 aastase inimesehakatise mõtteid... Ahjaa, õp Kukke suutis asja muuta eriti piinlikuks käskides mul selle klassi ees seistes ette lugeda - kirjutada julged, julge ka avaldada...
Las see armastuse laul siis jääb siia mälestuseks...
Meloodia algab vaikselt, pilkudes. Helid on õrnad ja kutsuvad. Unustatakse aeg, koht ning iga, ainult kuulatakse kevade tulekut, oodatakse midagi uut, ainulaadset ja samas kardetakse kukkuda, sest miski liiga ilus ei saa igavesti kesta.
Nii algab minu jaoks armastuse muusika. Esmakordsel kuulatamisel on helid eriti erksad, toonid hellitavad ja uudsuse võlu kõige ahvatlevam. Alati räägitakse sellest, et esimene armastus on õrn ja puruneb enamasti, tuues kaasa pettumuse, viha või kurbuse. Olen kindel, et see on juba inimloomuses: kogedes midagi kaunist ja meeldivat, ruttame edasi ja loodame, et kunagi jõuame täiuslikkuseni. Hiljem otsimise sära tuhmub, hinge asemel hakkame mõistusega mõtlema, kaotades sellega siiruse armastuse viisist.
Olen veel piisavalt noor ja kogenematu, unistan igavesest armastusest, kuigi tean, et iga laul saab ükskord otsa. Ei taha kuulata helgesse lauluviisi sekkuvaid madalaid noote, püüan eitada halba, arvates naiivselt, et siis see kaob. Korra kukkunud, püüan sulgeda kõrvad, et ei peaks kuulama kutsuvaid meloodiaid, mis uuele katsumusele ahvatlevad.
Ilma armastuseta ei saa elada. Võin küll mõnda aega oma südant vagusi hoida, kuid igaveseks ei saa ükski võim teda vaikima sundida. Tunnen varsti jälle seda kaunist, uut ja samas huvitavalt hukutavat laulu ja ruttan, jooksen teda kuulama, nautima, endasse ahmima, lootes vaid, et seekord jääb kõik kauniks ja päike tõuseb igal hommikul niisama helgelt.
Aeg möödub ja lauluviis jääb järjest vaiksemaks. Taevast katavad sageli tumedad pilved, vahel lööb välkugi. Lõpuks olen taas üksi, armastades vaid iseennast.
Muusika on vaikinud, et võiks jälle kõlama hakata, et ma taas saaksin püsti hüpata ja joosta vastu uuele hukatusele.
