Kasteheina m�ttekesed

Nädalavahetus möödus mõõdukas melus... Hille käis külas ja vaatasime romantikat;) Mis Sa tibidelt ikka ootad... Let's Dance koos Richardi ja Jennyga... No Rich on väsinud ja juba natuke vana ka, no aga oli kena film.. Ja vägagi ootuspärase lõupga (mitte nagu mõni ütles)... Ja siis Angel Eyes... Taaskord Jennyga... See meeldis isegi kriba rohkem, aga meesosatäitja oleks võinud kriba etem olla... Muidu olin tubli, panin Hille muudkui aga nõusid pesema ja lapsi valvama, aga saime ikka lobiseda ka!

Laupäeval oli klassi kokukas... Päriski vahva. Leed on omale kena pesa soetanud... Väga armas ja nunnu, mitte liiga euro, vaid lihtsalt ilus... Rahvast oli mõõdukalt, mahtusime seega kenasti ära! Risto ei jõudnud... Polnud hullu, loodetavasti oli tal Saaremaal ka lõbus!

Maku läks Iraaki... EstPla 12 juhina! Nii hirmus mõelda... Ja tema ema ma olla ei tahaks, sest väga raske oleks innustada poega oma soovide järgi tegutsema ja teda nende saavutuste eest tunnustada... Seal võib ju kõike juhtuda... Aga omasuguste hulgas on ta järelikult ikka väga tubli ja kõvasti vaeva näinud, et nii kaugele jõuda... See olevat juba pikka aega tema siht ja eesmärk olnud, nüüd siis jõudis selleni... Tubli, Maku, ja tule palun elusalt-tervelt tagasi!

Kajaga kirjutasime, tal Maria haige ja üsna tõsiselt... Saadame tervised siitkipoolt teele... Ja rahu neile hinge.... Ootame lihavõtteid suure hoolega!

Ühistranspordist kirjutan teine kord... Sellist häbi on üsna raske lihtsalr ridadesse valada!

Külmon - külmon- külmon...

Ohhh.... Käisin kodukülastusi tegemas... Kolm peret-abivajajat... Ja elavad kui eskimod! Teen kohe ettepaneku, et neile küttetoetust määrata, muidu meil polegi varsti ühtegi klienti, kõik külmuvad surnuks!

Nüüd siis imen endale tasapisi teetassist sooja sisse ja lisaks manustan shokolaadi ka otsa! Päev on olnud põnev ja tõotab üha põnevamaks minna... Mees pages hommikupimeduses kuu poole uludes metsa... Tegelikult küll läks Saaremaa Spaasse mõnulema... Jättis minu maha... Koos külma maja, kahe jõmmi ja kasina külmkapiga!! Seega pean ise mammuti tapma ja lõket üleval hoidma! Õnneks lubas mimmu-Hille mulle appi tulla ja koopas mitte sanitaarkontrolli teha! Seegi hea, peaks ehk vähe veini ka varuma! Ja mõne hea filmigi? Kuigi praktika näitab, et kui kutid õhtul ära vajuvad, on emmedel ka keel vestil ja padi armas, aga proovida ju tasub ikkagi! Juba hakkab soojemaks minema! Ja homseks on ette nähtud mõnus külaskäik Leede poole, et nende uut kättevõideldud pesa sisse õnnistada ja taaskord mõnusalt aega veeta...

Pühapäevaks on tehtud broneering jõulushoppamisele ja tantsukeerutusele! Lahe! Ja küll ma kunagi ikka koristan kah! Kes tolmukolli kardab, ärgu meile külla tulgu!

A Rassu paneb meil ka kildu. Üleeile vaatas hommikul sussi ja pasundas maailmavalust pakataval nördimuskisal, et jällllle shokolaaad! Päkakas siis võttis last kuulda ja täna hommikul oli sussis väike auto... Pisarsilmi tuli laps ja pihtis, et Päkapikk peab ikka söödavaid üllatusi tooma... No soovitasin siis tal auto ära süüa... On ikka tüüp küll! Äkki ta on nüüd nii kaval, et loodab mõlemat saada? Emasse ta küll ei ole!

Ei ole enam üldse külm, klaviatuur tegi sõrmed ka soojaks!

Kassidest ja muust...

Kuidas küll me muutume siin ilmas aja ja kogemuste sügavpuudutaval toimel... NO nii, ei ole vaja kohe poeetiliseks muutuda, aga pean tõdema, et viimane aasta on oluliselt kainestanud mu maailmavaadet ja lõhkunud roosasid uitmõttetupsukesi... Mis mind selle nägemuseni viis... Surnud kass...

Aga alustame siis eelmise aasta jõulueelsest ajast, mil tõttasin flamencosse... Autoga, kähku-kähku... Tulin tagasi ja leidsin metsateelt meie kassikese, no päris surnud oli ta... Kõigepealt karjusin metsas ja proovisin teda ellu äratada nii soovide, pisarate kui palvetega... Siis tõstsin ta autosse ja nihkusin koduni... Tuppa jõudes nutsin ja kurvastasin ja olin niiiiii kohutavalt õnnetu, süüdistasin ennast ega suutnud mõista, kuidas ma teda küll ei näinud. Tapsin oma kassi, oma kõige esimese kassi nimega Sooru! Lein oli päris pikk, esinesid ikka kõik faasid: eitamine (arvasin, et keegi teien kimas meie metsas selle 2 tunni jooksul ja tappis mu kassi), süüdistamine (mina!!), läbitöötamine (panin faktid ritta) ja leppimine(puhaku ta rahus). Viisime tema hauale küünlaid ja seletasime Rasmusele, et Sooru nüüd magab seal ja ei tõuse enam kunagi üles ja et ta oli ettevaatamatu ja jäi auto alla... Ta mäletab seda siiamaani ja räägib vahel... Elu läks edasi ja kevadel võtsime endale uued kassipojad...

Ja nüüd on taas jõul uksele koputamas... Üleeile kiirustasin flamencosse... Lasin veel autol käia, sest mõtlesin, et äkki kassid sinna alla sooja pugenud... Ei olnud teisi näha kusagil... Koju tagasi tulles aga leidsin metsateelt ühe väikse elutu tombu, meie Manni... Tõstsin ta autosse, mõtlesin, et Sa vaene väikseke... Ja et hea, et sula ilm on, Rl lihtsam hauda kaevata... Nagu täiesti tundetu masin... Sõitsin koju, ütlesin Rle, ta lohutas mind ja kallistas.... Siis läks õue asjatama, mina panin koogi ahju, sest järgmisel päeval pidid külalised tulema, ja otsustasin, et Rasmusele ei räägi ma seekord midagi, kui küsib, kus Mann on, siis ütlen, et läks mehele... Ma ei hakka oma lapsele rääkima, et mul on mingi maniakaalne kirg kasse alla ajada... Ja seegi kord ei suuda ma mõista, kuidas see võimalik on, et ma teda üldse ei näinud... Kiirus on meie supersiledal koduteel ju äärmiselt madal.... R arvas, et kiisu puges kuhugi mootorisse sooja ja ei tulnud õigel ajal välja... Ju ta siis rappus juurikalisel rajal sealt ikka välja ja oligi õnnetus suur... Võib-olla tõesti, aga nüüd olen otsustanud iga kord enne trenni minekut neile süüa ette panna, siis jooksevad kõik kohale ja võin turvaliselt sõita... Aga kaks päeva hiljem on kõik nagu unustatud... Ja ega pisarat enam nagu eriti ei poetanudki...

Ja see muutus on toimunud ainult ühe lühikese aasta jooksul... Ma loodan, et järgmisel aastal jääb selline intsident olemata, sest ilmeslt olen siis juba nii kalestunud, et sõidan surnud kassist mööda ja siis järgmisel aastal üle ja siis hakkangi neid sihilikult küttima... No läksin vist natuke liiale, aga noh... Eks elu näitab... Ja jutt ei tulnud ju tegelikult kassidest...

Ei ole elul häda miskit...

Viimatine meeleheide on kuhugi kadunud, ilmselt olen ise ka natuke tubli olnud ja tal minna lasnud... Jõuluaskeldusi olen tasapisi teha saanud, kardinad vahetatud, küünlad õuekuusel säramas, lastel päkapikurõõmu silmad täis... Ja esimene jõulupidugi peetud... Tööl on koormus piisav, õues on lumi ja Laps saab terveks... Läheb ehk homme aedagi... Teine läheb niisama ja hea meelega!!! Polegi nagu millegi üle kurta... Selline seisund pidavat küll kähku üle minema, aga pole hullu.... Saame hakkama...

Olen siin mõtisklenud laiendatud perekonna väärtuste üle. On ikka tore, et meil on vanaemad ja vanavanaemad, kes tulevad nõu ja jõuga appi... Vahel võib ju kiruda, et no küll nüüd targutavad, aga nii hea on teada, et lapsed on turvaliselt hoitud, toidetud ja enamasti on kodugi peale vanaema äraminekut korram kui enne... Mida me küll ilma memmedeta teeksime? Aitähh, et olemas olete ja meie elu lihtsamaks teete;) Kuigi te kunagi neid ridu ei loe, usun, et mõtte jõud on tugev ja soojendab teie südant salamisi!