Rass: emme, me nägime Karl Cristoferiga lasteaia juures nii suuri poisse, et oli kohe, nii suuri, et sellistel peaks küll juba pruudid olema...
M: no kas olid siis või?
R: ei olnud.
M: aga mis asjad need pruudid on?
R: ma ei tea
M: aga äkki neil olid taskus, sa ei pannud lihtsalt tähele.
R: ei olnud, need pruudid, tead, need on ikka mingid inimesed...
M: noh, aga mis ende inimestega siis teha tuleb?
R: ma ei tea... tegelikult need pruudid on ju naised noh...
M: No siis on ju kõik selge, seda sa ikka tead, mis naistega teha...
R: jaaaa (üliõnnlikult), nedega peab suudlema ja siis abielluma ja siis rahulikult edasi elama.
Sekkub tagaistmelt Kaarel: ja kui rahulikult ei ela, siis surevad printsessid ära!!
Vot nii ja siis me jõudsime koju ja oli mul alles tegu, et naerupiuksud kinni püüda:-)))
Muidu elame siin tasapisi... KÕIGE suuremad kiirused on möödas, seni on projekt edukalt kulgenud ja homme peaks viimane koolituspäev olema... Kaarel-klutt on jällekord köha külge saanud, aga seekord ei ole surmahirmu ja küllap saab hädast üle... Täna jäi issi temaga koju, homme hommikul tsuhhutan rongiga Tallinnasse, siis peab ka keegi teine teda vaatama... Eks neljapäeval näeb, kuidas asjad edenenud on, kas saab aeda või peab vanaemaga kaupa tegema... Ilmad on imelised ja õnneks palavikuhaigused meid ei armasta ja saab ikka õues käia päikest nuusutamas.
Nii väga tahaks hommikuti autost mööda minna ja hoopis metsa uidata, heita kõik mõtted peast ja lihtsalt tunda... tunda seda värskust ja vaimustust, mis kevadega kaasas käib...
Loen Frans Halsi kadunud päevaraamatuid ehk olemiserõõmu... Oh tunneks igaüks olemisest rõõmu:-)))
Kirjutasin ämma palvel kõige kiiremal töönädalal valmis jutukese, kuidas Meeta meenutab oma Petserimaal käimist:-))) Taheti hingelist ja muuseumikeskset juttu... No sai tehtud:-)))
Nüüd teen tööd ka:-))
