Sunday, September 27, 2009

Videvik

Loen Videviku sarja kolmandat lugu... Kuidas ma üldse selle raamatu otsa komistasin... Noh, Jansa ütles millalgi, et tema loeb ja millegipärast näeb mind selle peategelasena... Ajas uudishimulikuks... Ei teadnud loost midagi muud, kui et miskitpidi vampiiridega seotud... Hakkasin lugema... Ja sain aru, et jätan inimestele kohutavalt kohmaka ja üsna juhmi mulje... Ja arulageda... Aga lugemist ei lõpeta sellegipoolest:-)))

Täna on mu enese sees suur videvik... selline hämar, et tahaks tõmmata kerra ja ollagi nii... Natukene ehk nutta, teha pai ja kalli ja kõikuda küljelt küljele nagu vaimuhaige... Nii ongi... See algas juba öösel une pealt ja nii lohutamatu oli olla...
See oli nüüd see veel hullem hetk... Noh, oli sõbraga juttu, et tal kallim, kelle kaissu ei saa pugeda, sest teda pole läheduses ja läheks igatsusest lõhki... Mul abikaasa, kes magab samas koikus ja ei saa kaissu pugeda, kuigi lohutamatus ajab hulluks... See teine variant oli me mõlema arvates hullem... Ja ärge öelge, et kuidas ei saa?! Lihtsalt ei saa...

On see sügis, langevad lehed, töö ja lastemured? Ei tea... Küllap läheb üle...

Friday, September 25, 2009

Indigolapsed ja mitte ainult...

Eile käisin Genialistide klubis kontserdil. Koos Anniga. Enne seda käisin elu muutmas... mitte et see teine ei oleks sama teinud, isegi palju ilusamal, õrnemal ja meeldivamal moel - muutnud elu noh. Mulle väga meeldis kügeleda villakotil ja silmad pärani kuulata ja ümiseda, itsitada, lagistada, mõtiskleda, unistada, kommi süüa jne. Iga moosi viija sai demoplaadi kaasa, ma unustasin moosi koju, nii paha tunne oli, aga Anni lubas siiski oma plaati minuga jagada... Tegelikult teeme voorimeheviiside vastu vahetust:))
Minus ei tekkinud pessimistlikke mõtteid, tundeid ega midagi muud...
Tööl.... Ohohoo, remont. Selline põhjalik, laudis laiali, soojustus, uus laudis, värv jne. Oi, mida kõike siit nüüd tuleb... kalliskive ja luukeresid ei ole veel tulnud, küll aga sodi ja saasta... Teen iga päev pilte, et mis ja kuis, hiljem hea vaadata. Jõuluks peab valmis olema:)
Homme Hoolekojaga raamatukogu kaminasaalis toitumisloeng. Sirli Kivisaar tuleb rääkima. Loodan, et on asjalik:) ja siis kohe ämma sünnipäev sinna otsa, kus pean miniate au kõrgel hoidma! Kerli suvatses Korfule sõita ja kui ma ütleks, et ei ole kade, siis valetaksin ikka küll kohutavalt! Õnneks on ehitamine ka nii põnev, et pole aega suurt soojust ja päikest taga nutta - küllap tuleb aeg!
Täna olen natuke ohtlik - hommikul panin jogurtikruusi lauast mööda ja see kukkus mulle lihtsalt sülle.... Jõllitasin kohe natuke aega, ei osanud miskit kosta... siis veel tõmbasin vett kurku, pidin trepist alla kukkuma, auto alla jääma jne. Peab ettevaatlik olema:)
Õhtul Väikse Nõia juurde lasanjet sööma... ja mõtteid mõlgutama...

Wednesday, September 23, 2009

Kräntsu...

meil oli koer kaotsis... Jooksis korra mehe venna pool teispool jõge mehe autole järgi ja sinna ta jäigi. Mina kuulsin muidugi mõni aeg hiljem, et selline intsident juhtunud oli (ja kuulete küll kergelt süüdistavaid noote)...
Igatahse metsas hõikumised ja otsimised, kohaliku lehe ja suunasõnaliste uudiselevitajate kasutamine ei andnud tulemust. Käisin ka varjuka kodulehel...
Ja siis ühel õhtul ütles poja, et emme, ma nägin unes Kräntsut ja ta tahtis koju tulla, aga ei saanud. Uhh, oli see alles jube, arutasime siis asja ja lootsime parimat...
Järgmisel päeval hakkasin otsast varjuka kodukat kammima ja seal ta korraga oligi. Kräntsan oli nimeks saanud Kriša ja vaatas seal oma altkulmupilguga....
Helistasin rõõmuga varjukasse, et teie Kriša on meie Kräntsu ja siis Töllile, mispeale ta küsis, et mis Sa kavatsed ta sealt ära tuua või?! No kavatsesin jah! Sõitsin Elvast Tartusse ja siis tagasi Elvasse, mis siis, et Töll oli Tartus. Tema küll koera oma autosse ei võta ja looma eest raha ei maksa! Kuigi varjupaik ütles kohe, et võtke suuremat sorti rahakott kaasa (155 eeku päev, ta oli seal juba 8 päeva olnud, ma ei tea, kuidas me varem netis ei kohtunud?!)
Ta näis üsna rahul olevat, üritas süllegi ronida, mitte Töll muidugi, koer ikka ja jõudsime kenasti koju. Nüüd siis otsin võimalust talle ja ka Jemmale telefoninumbriga kaelakett muretseda ja kasvatan ennast, et loomadega ikka rohkem metsa ka saaks....
Mõtlema panevad sellised "seiklused"... endast ja oma lähedastest... Ja oma valikutest.
Varjupaigas oli ka kena mõttetera üleval - kõigepealt tee hädavajalik, siis niipalju, kui võimalik ja märkamatult suudadki võimatut! (andestage, kui eksin sõnastusega).

Teguderohkust! Ja noh, hoiame üksteist!

Friday, September 18, 2009

Juhtub! Ka paremataes aedades...

Ma sain peaaegu valmis ühe lillepeenra maja äärde. Suvised külalised võisid miskit veidrat sonkimist vundamendi ümber märgata ju ka... Üks piire tuli puudu, aga ilmselt saab ka see kord hangitud ja teiste kõrvale maasse kaevatud...
Päris vahva peenar minu arvates, eks nüüd hakkan seda poolvarju ja pärisvarju taimedega katma...
Umbes nädal peale peenrakaevamise lõpetamist leidsin hostalehe alt ühe kilekoti juurikatega. Ilusad rammusad juurikad, mõtlesin, ehk on ämm või kaasa mulle kuskilt juba mõne haruldase varjutaime toimetanud. Kuna mehega oli tekkinud väike arusaamatus ja verbaalne suhtlemine lünklik, siis ei saanud küsida ka... No - virga naisena sudisin juurikad kenasti mulda, mine tea, kaua teised seal räästa all juba vedelesid.... (Aguri I. Orava nali on asjakohane, olgu etteruttavalt öeldud)

Mõni päev läks mööda ja ühel leebusehetkel küsisin, mis juurikad ja kas Töll võiks neist miskit teada?! Noh, kas oli tegu ikka varjutaimega või oleks pidanud päikselisemale poolele panema...

Oh, jah, Madis saatis Sulle vesiroose...
Loomulik, kes siis vesiroosijuurikaid ei tunne?!

Monday, September 7, 2009

Uhhhh!

Lapsele meeldib koolis. Mulle meeldib, et talle meeldib:)
Teine laps läheb ka hea meelega lasteaeda, kuigi esimene päev üle kolme kuu oli jube...
Ise jaksan veel hommikuti jalutamas ja suplusel käia, ilmselt mitte enam kaua, kui öökülmad algavad ja jahedaks läheb, siis ehk ei taha enam paljaks koorida...
Tööl hullumaja. Projektide tähtajad ja muud hullused... Saan hakkama...

Olge tublid kõik ja leidke endale see olemise hetk igas päevas!