Pühad...

Jõulud läbi, teod tehtud, lapsed ravitud ja Vantsi pärast muretsetud... Täna meie viies pulmaaastapäev.. Soovin, et ka viie ja viiekümne aasta pärast saaksin turvaliselt Tölli kaisus ärgata ja tunda rõõmu oma kodust, lastest, koertest ja elust...

Kaunist vana-aasta lõppu ja kohtumiseni uuel ja hullemal:)

Ah jaaa...

Kaarel: emme, vaata, viiner on ühe torgi otsas! (viiner oli aetud kahvli ühe haru otsa)

Kaarel: emme, puuksud ja peerud tulevad pepust...
Emme: tulevad jah, aga ei tea, mis neil vahet on...
Kaarel: tead, nad on tegelikult natuke ühtemoodi, omavahel nagu sugulased või nii!

Kaarel: mängib, ütleb korraga, oh sa perse küll!
Emme: Mis asi see perse on?
Kaarel: see on üks väike koletis!

Rasmus ja Kaarel käivad koos vetsus, pissivad seal sorud risti ja teatavad, et see paneb vanapaganal pea valutama.
Tulevad kööki ja Kaarel teatab: emme, vanapaganad elavad potis!
Rasmus segab vahele: ei, ei, nad elavad kuskil palju kaugemal, kohe väga kaugel...
Kaarel: jah, Ameerikas vist vähemalt...

100

just niipalju postitusi sai siis täis. Juubel ju suisa:-))
Ja olgu siis ilus juubel:)

Kui ma vahepeal Tölli aju pakkisin ja sõrmuse sõrmest võtsin, siis panin selle nüüd tagasi, tegin tema lemmiktoitu ja pidasin küünlavalgel jutluse sellest, kuidas kallimat kaasat kohelda võiks:-)) Väike vein ja valgehallitusjuust ka... Ma olen shokolaadi juustu vastu vahetanud... Mingid veidrad maitse-eelistused, milleks nagu mingit põhjust ei ole...

Selleks korraks (mitteniiväga)lõbus kaklus-mäng lõppenud ja saime hommikul enne laste ärkamist elutoas rumbatki tantsitud:-))) hmmm, tasus leplikuks Mooriks muutuda, aitähh toetajatele!

Karlutt, kes teadis, et vanaema on ära ja tundis, et vanemad kisklevad hankis endale kohe ka köhapoisi külge... Inteniivne raviesmaspäev möödus teetades, aurutades, piibutades, jalavannitades, islaminti lutsides, soojendavat salvi määrides ja pikka lõunaund magades... Täna lükkasin lapse õndsalt aiauksest sisse ja, VW, ta ei ole kindlasti haigem, kui kõik ülejäänud rühmas olijad, vaat, et tervemgi...

Ah jaa, lein on meil ka majas... Selline kurioosum, et hetkel, mil ma heaks Mooriks hakkasin, lõpetas tegutsemise meie veekeedukann... Ta teenis meid ustavalt 9 ilusat aastat ja muuhulgas oli esimene kingitus, mille Töll mulle tegi... Minu tolleaegses pesas ei olnud nimelt sooja vett, sooja ka muidugi, aga see on teine teema... Küll sooviks, et Sind, kallis kannuke, saaks veel elustada, aga vist on aeg astuda edasi... Tänud igatahes, et meid nii kaua abistasid:-)))

Kohtumine...

Täna kohtusin vanapaariga... Huvitava memme ja taadiga, kes vaevu kuuleb ja väga vähe näeb...
62 aastat on nad koos eluteed tallanud ametlikult abielus olles... enne seda oli kurameerimise aeg ja aasta pealesunnitud prooviabielu, sest kui pulmapäev juba kindel, suri ühe isa ja tuli aastake leinaaega ületada, enne kui pulmapidu teha...
Kuidas vaatas hallipäine mees oma kaasat, millise soojusega... Kuidas rääkis memm oma mehe kuldsetest kätest ja tublidest töödest varasematel aegadel... Käsikäes kõnnivad nad tänagi, rohkem küll selleks, et tugevam astuda oleks, mitte niiväga romantikast põledes...
60 aastat elasid nad ühes korteris ja 50 aastat töötasid samades asutustes... Näinud erinevaid võime ja vaime...
Ma tahan ka!
Tahan seda soojust ja igavest armastust... Tahan anda ja saada... Tahan 50 aasta pärast istuda Tölliga taretrepil ja kuulata sirtse siristamas, kui aeg kõrvakuulmist niikauaks annab...

Kas ainult minu tahtmistest siinkohal piisab? Kas see on üldse miski, mida tahta tasub?? Kas meil Tölliga on seda üldse võimalik saavutada??!

Vastust teab vaid tuul...

Sügis...

Murrab täiega.

Vajan ainult süsivesikuid ja neid kohe suuremas koguses... Hommikuks, lõunaks ja õhtuks, mida hullemad kalorid, seda parem... Ma pole iial eriline kalordaja või nälgija olnud, nüüd aga tunnen, kuidas suu hakkab iga rasvasema maiuse peale vett jooksma...

Kalli Tölliga oleme jälle mingis seisus, kus ma pole talle piisavalt hea ja alandlik naine, ei kuula sõna, ei tea, kus asub mu koht jne. No ükspäev oleksin talle ilmselt taldrikuga virutanud, kui lapsi poleks juures olnud... Lähen ikka enam ja enam oma kalli ämma moodi, tema olevat nooremana tihtipeale lendavaid taldrikuid demonstreerinud... Miks ma küll ei oska olla vagur ja rahumeelne, meest kiita ja soove ta silmist lugeda? Miks ma pean togima kodutöid, mida ma üksi tehtud ei jõua (miks ma ei jõua?? Kõik teised ju jõuavad!!), miks tahan trennis käia ja lugeda? Miks tahan õhtul natuke filmi või miskit vaadata?? Võiks selle asemel pesu lapata ja kappidesse sildikesi kleepida, mehele naeratada ja lasta end kõrva tagant sügada...

Aga ei! Tuleb mehele öelda, kui miski ei meeldi! Tuleb anda märku, et ta midagi teeks... Tuleb nalja visata ja teda tögada... Uhh, ta vist suisa vihkab mind, sest sellist naist ei taha ju keegi!!! Iriseja, viriseja, lohakas ka pealekauba... Mis parata...

Nägin unes hüvastijättu inimesega, kes kunagi pani mu maailma teistpidi pöörlema... Me pole väga kaua kohtunud... Ilmselt ei kohtu ka tulevikus, aga hommikul ärgates oleksin tahtnud teada, kuidas tal läheb...



Vantsile leidsin nõustaja, kes tema leinaprotsessidega tegelema hakkab. Tuleb kohe koju kaasa... Super! Näis, mis see maksma läheb, aga mingu palju läheb, talle on juba väga abi vaja ja minust ei piisa enam...

Palun nüüd ühe sooja kalli ja mõne hea mõtte...

Kontakt...

Kui ma olin pisike tüdruk... Nii 5 aastane, siis käisin vanematega Tartu botaanikaaias. Sain sealt endale esimese päris oma lille. Ahvileivapuuu... turdlehe, kui targemat keelt kõnelda... Kasvatasin teda ja hooldasin, elas ta koos minuga üle lahutuse ja elukohavahetused... Kasvas suureks-suureks, vars oli juba mu randmest tugevam... siis ta hakkas hääbuma, nagu oleks alla andnud... Kui ma kodunt lahkusin, siis teda enam kauaks ei olnud... Aga saime koos olla vast pea 15 aastat.

Mõni nädal tagasi tuli mu juurde tööl üks naine. Ta on hiljuti paranenud väga raskest haigusest... Meie esmakordsel kohtumisel tuli ta kuidagi arglikult, pelglikult... Teisel korral kindlalt, pea püsti... Tal oli kaasas väike kinkekott... Seal sees oli väike ahvileivapuu... päeis pojake alles, just selline nagu 23 aastat tagasi botaanikaaiast saadu... Lisaks väike kott mullaga, sest lemmikud tulevat ikka koos toidukotiga uuele omanikule üle anda... Ja ta tõi mulle uue ahvileivapuu! Ma tean, et see on levinud lill, mis kõik veel, aga minu oma on nii eriline, sest selle tõi keegi, kes arvas, et ma olen seda väikest ime väärt! Aitäh, Kristiina (kes sa seda kunagi ei loe!) See oli võrratu! Ma hoolitsen ta eest hästi!

Killud...

Ma pean rääkima tunnetest... Iseenda tunnetest...

Mu tädi kaotas oma vanima poja. 20 aastase Maiko.

Maiko oli esimene beebi, keda ma nägin, hoidsin, uhkelt ringi kärutasin. Maiko oli rõõmus ja reibas, vähemalt tegi ta sellist nägu. Ta oli absoluutse muusikalise kuulmisega ja võis mängida mistaes pilli.... Koolis tal väga hästi ei läinud... Ma arvan, et ta kandis maski ja oluliselt lihtsam on mitte uurida, mis toimub maski taga. Ma mõtlen ilmselt alati Maikole, kui Kosmikuid ja Metsatölli kuulan, just sellel konterdil kohtusid meie maskid viimati (kolleeg tõi mulle kuhja nende muusikat vast kaks päeva enne Maiko surma... Irooniline, ma ei ole veel plaati kuulanud)

Maiko võttis endalt ise elu. Elu, mis oleks võinud olla suurepärane ja helge... Aga ju siis ei olnud... Mul on kahju... Kahju sõbrast ja inimesest... Mul on kahju, neist, kes jäid maha... Ma toetan,. helistan ja ajan asju... Ja ma tean, et mul on mask ees...

Ma olen nii õnnetu ja katki, et sellised asjad juhtuvad. Ma tahan hoida lapsi valu eest, selle suure ja murdva valu eest...

Peitsin oma tundeid nii väga, et jäin haigeks.. Alguses tuli tagasi see puuteallergia... Kui miski puutus mu nahka, siis jäi järele nõgeslööve, oli siis vihmapiisk, pisar või juuksekarv... Nüüd enam ei ole hullu... Siis jäi haigeks kurk... Ärkasin hommikul ja kõri oleks justkui öö jooksul kinni õmmeldud... Palavik, üleüldine nõrkus... Nüüd ei ole enam väga hullu...

Ma pelgan pimedat, esimest korda keerasin kodus olles maja ukse lukku... Ma tahaksin, et keegi oleks pidevalt mu lähedal... Kõige parem, kui kogu pere oleks koos minuga... Lihtsalt oleks...

Ma mõtlen endast ja oma elust, valikutest ja vajadustest. Ma otsin need killud endast üle, mis hetkel tunduvad puudu olevat ja ma elan edasi koos mälestustega - ilusate mälestustega... Kuid ei unusta... ei unusta iial.

Teiste valu on kohutav... Mida tunnevad vanemad, mida tunnevad vanavanemad, vennad ja lähedased sõbrad... Mul on nii kahju...

Mul on ka valus, väga, valus Maiko ja maailma pärast, mis laseb sellistel asjadel juhtuda...

Need on mu tunded... Ma lasen neil tulla ja olla ja muutuda. Aitäh, teile, kes olete mu maski liigutanud...

Argipäeva toimetused

kena nädalakene keskpaiga poole veremas... Eilsest on mul siis tööl armas Agnes, kes lastekaitseosa enese peale võtab. Ta tundub innukas ja tubli olevat, võin kohe rahus hingata...

Karlutt sai astmarohud peale... Kiskus juba jamaks... Nüüd joonel... Rassule esialgu ei anna midagi, vaatame, kuis läheb...

Töll käis geikohtumisel:-)) Tuli koju, rääkis, et kõhus keerab... Ma siis ütlesin, et kas ma pole varem öelnud, et Waildes ei tasu lõhet süüa, sellest saab kõhuvalu... Ta jõllitas mind kahtlustava näoga, et kuidas ma tean!!! No lihtsalt huupi pakkusin... Ta sööb ju 90% kordadest väljas käies mereande:-))

Hilleke-lilleke sattus haiglasse... Loodetavasti ei midagi nii hullu, aga kahtlustavad ka puukentsefaliiti... Uhhh!

Kusagil Eestimaa otsas juhtuvad asjad, millest mõtleminegi võtab silmanägemise hägusaks... Kuidas muutuvad paljude elud, kuidas niimoodi saab... ei saagi, nii lihtsalt on...

Ootamatud külalised laupäeval andsid põhjust küpsetada... ja noh, Under siis ... aitähh selle eest!

Kallid ka, mul kurk valus, katsun mitte haigeks jääda...

Ah jaa, eile polnud elektrit ka, ega meest kodus... sain ahjupaistel lastega viineripiknikku pidada ja küünlavalgel unejuttu veeretada... Polnudki nii paha...

Lapsesuu

Emme teeb süüa, segab keskendunult kastet...
Kaarel seisab kõrval ja vaatab: emme, kui Sa nii kurva näoga süüa teed, siis mina seda küll ei söö!

Kaarel vaatab taldrikusse... seal riis aedviljadega... Vaatab ja teatab: emme, ma ei saa seda süüa, siin on akrobaatikad sees... Väike arutelu tõi selguse: söömist takistavad paprikad.

Kass...

Läheb Moor lastega Elvasse... Lapsed ratastega ja Moor kondimootoriga sabas... Märkavad pea, et Miu kaasa tulnud. Moor ei viitsi tagasi minna ja otsustab kassipoega erilise hoolega silmas pidada...

Läheb tee surnuaiast mööda, seal kogu tähelepanu autoteede ületamisel... korraga saab Moor aru, et Miu on kadunud... Kus täpselt maha jäi, ka öelda ei oska... Täitsa jama, kaks kassi ühel hooajal ära kaotada on ikka õudne küll!! Tehakse linnatiir õndsalt ja suundutakse sama teed tagasi, sest ÄKKI siiski õnnestub leida kadunud kassike...

Kalmistu juures hakkab Moor hüüdma... Ja Miu - tark loom, hüüab vastu, ikka miu ja miu... Moor otsib, uurib, kuuleb häält, aga loomakest ei kusagilt... Peale pikka põõsastes hüplemist tõstab Moor pilgu ja tuvastab hallikirja karvapalli kõrgelt-kõrgelt puulatvade kandist... Kutsumise peale teeb Miu niiiii haledat häält... Aga alla ei saa...

Moor helistab Töllile kui oma tugevale ja targale toetajale... Et kas päästeamet tuleks välja ja kas pean selle ise kinni maksma? Tema ei tea ja ütleb, et istugu aga puu otsas, kui alla sajab, küll koju tuleb...

Moor seda ei usu... Kiisu alles tita, kodunt kaugel! Vat ei tulnud siis talle pähe sõber Agurile helistada...

Igatahes annab Moor telefoni lapsele ja hakkab ronima. Enne veel kindlad juhtnöörid selle kohta, et kui emme kukub alla ja enam ei liiguta, siis helistagu issile, ja kui emme enam puu otsast alla ei saa, siis helistagu ka issile... Et siis saab Töll päästeametisse helistada ja teatada, et naine puu otsas ja alla ei tule!

Ronib Moor, ronib, hoiab küünte ja hammastega tüvest kinni, murrab oksi, kriimustab silmnägu, lehvitab möödasõitvatele autojuhtidele ja loodab, et nood vähemalt sellesama puu otsa ei sõida, kui sellise kõvera kaelaga roolima peavad... Lapsed ergutavad puu all tõmmates endale surnuaialviibijate tähelepanu: emme, super, Sa oled nagu ämblikmees, tubli emme! Saab kassi kätte ... võta see elukas või hambusse... Kass õlale istutatud laekub väsinud Moor maapinnale, võtab vastu laste ovatsioonid ja värisevi jalu suundub kodu poole...

Teinekord võtab luua kaasa, kui uitama läheb:-))

Reede 12 ehk pealinna tuled...

Raske sellest päevast mõeldagi... Ärge siis mind kohe psühhiaatri juurde saatke, nüüdseks olen end juba taas leidnud:-))

Reede hommik, ärkan väärtuslikemate sugulaste juures printsessibaldahiini all, vudin putru sööma... Kõik on kena... Pereema saadab minu kui vanima lapsukese bussile ja aidaaa...

Vihma sajab, marsa teeb selliseid imeliigutusi, signaalitab ja huilgab, et hakkan mõtlema, miks ma küll Margusel end ära viia ei palunud... Siis oleks olnud lootus ainult sõidul hukka saada, muu jama oleks olemata... Iiveldus kurgus leian end siiski Vabaduse väljakult, kust läbi kallava saju õnnelikult õpetajate majja jõuan...

Rahvas kohal... aga... lektorit ei kusagil... 10 minutit hiljem saame teada, et lektor hilineb 10 minutit... Noh, pole küll teada, mis ajast arvestades, aga hakkan raamatut lugema... Helistan siis Vantsile ka, ta pidi arsti juures käima, et kuis seis on... No nii, ta on täitsa läbi, vaevu suudab rääkida, püsti tõusta ja kraadida ei saa, jõuetus, vappekülm ja palavik juba ei tea milline... Naabrinaine pidi tulema teda vaatama... Helistan siis kohe emale ja palun Vantsil silma-kõrva peal hoida, arstid kutsuda, kui vaja jne. Olen väga mures!

Lektor saabub olulise hilinemisega, teatab, et peab varem lahkuma ja asume tööle... Kõik sujub... Kui kell saab 11.30 saame kuulda, et nüüd peab proua ära minema ja tal on meile üks kurb uudis, et õhtupoolne loeng jääb ära, sest sellel lektoril on "hädaolukord"...

Jama! Mul rongipilet netist kl viiesele ära ostetud... Mõtlesin, et shoppan natuke... aga no kuule, viis tundi! Keegi sosistab põrgulikest sügavustest, et mine vaheta pilet ümber, saad varem koju armastava pere juurde... Hea mõte, nördinuna sellest, et kunagi peame ju selle aja tagasi istuma, mis nüüd raisku läheb sammun läbi jätkuvalt kallava vee Balti jaama... Suundun asjalikult informaatori juurde... haaa, näen silti, et enne kui järjekorranumbrit võetud ei ole, kedagi ei teenindata... Võtan nr. Midagi ei juhtu, seisan veidi eemal ja jälgin, kuidas kolm inimest ilma numbrita ikka ära teenindatakse... tädi siis sügab ennast, haigutab, helistab, vaatab niisama ringi... Noh, astun siis ka juurde ja teen nagu oleks mul asja... Tädi ei tee väljagi, mõne aja pärast, kui näeb, et ma ei kao küsib, noh?? Ma räägin mure ära, tädi ütleb, et ei, netipileteid ümber vahetada ei saa... KUI ma proovin minna varasema rongi peale, mis läheb 2 tunni pärast, siis ÄKKI on seal kohti... Uurin siis, et kas ma saan pileti tagasi müüa... Tädi ütles, et saab, aga sellega tegeleb kõrvalkassa, mis on kinni ja avatakse poole tunni pärast...

Hmmm, otsin kohta, kus see pool tundi veeta, kõik istmed on hõivatud, aga leian ühes nurgas sobiliku aknaorva, kuhu pesa teha... Võtan siis telefoni ja püüan hankida mõne adekvaatsema infoallika numbrit... Käed juba värisevad nördimusest... Riided on märjad... Helistan VWle, noh, ta pole parasjagu arvuti juures... Valin siis abikaasa numbri, tema teatab kiirustades, et tangib ja tal netti ei ole... hmmm, valin siis sõbrast itimehe numbri... ah noh, ta on koosolekul... Nutt tuleb peale, see ei ole ju võimalik!! Helistan emale ja saan numbri... See ei vasta, helistan uuesti emale ja saan teise numbri... Seal vastab hääl, mis annab mulle selle esimese numbri... Aitähh, aga see ju ikka ei vasta... Tahan ära! Tahan sooja ja pehmesse kohta, kus keegi ei ignoreeri, kus on hea... Helistan uuesti abikaasale... Ta hääl tundub tõrjuv... Püüan oma muret rääkida... kuulen, kuidas taustal kilkab laps... Kus? Minu sõbranna juures... Miks? Need tööasjad... Mis tööasjad? Tal on piinlik ja ei taha enam rääkida... Ütleb, et tehku ma midagi, et koju saan... Uhhhh, siis tuli tõsine üksildus peale... Kurat, päevad ka veel!! Märg, üksi, kellegagi kontakti saada ei õnnestu, vanaema haige, mees mu sõbrannaga viimase kodus lõunatamas (mulle midagi rääkimata, et juba ammu midagi kokku lepitud), klienditeenindajad ignoreerivad ja ametiasutuste telefonid ei vasta... Keeran publikule selja lasen natuke pirinat vihmataktis pudeneda... Kodu tundub nii kauge ja kättesaamatu... Keegi puudutab mind õlast... Keeran ümber... turvamees! No mida?! Siin ei tohi istuda... Tõusin siis aknaorvast püsti, keerasin talle selja panin ikka lahinal nutma... Keset Balti jaama... Tönnisin nagu kolmeaastane, lohutamatult ja õnnetult... Mina, kogu oma enesekindluse ja väidetava ülbusega...

Nutsin natuke, siis pühkisin silmnäo kuivaks ja avastasin, et see kassa, mis pidi pileteid tagasi ostma on lahti tehtud... Läksin sinna ja tahtsin teada, kas saab ümber vahetada või tagasi osta... Tädi, kes ei teinud minust esialgu väljagi, nägi, et ma ei kao kuhugi ja kuulas mure ära... teatas, et ei, netipileteid ei ole võimalik tagastada... Mina, et mis võimalused siis on?! Sain kuulda, et võin endale uue pileti osta ja vana läheb raisku... Oh taevas, tühja see 140 krooni, oleksin palju rohkem olnud nõus maksma, et sellist jama ei oleks olnud... Tädi andis mulle siiski blanketi, mis tuleb täita, kui oma raha tagasi soovitakse saada... Noh, kasutamata jäänud pileti eest või nii... Hakkasin seda siis täitma, ise mõtlesin nürilt, et eks ole mullegi õpetatud, et tülikale klienile anna paber ja pliiats ning palu kirjutada...

Telefon... Mõtlesin, et mis veel?! See oli proua Olga Edelaudtee klienditeeninduse nina, numbrilt, millele eelnevalt mitu korda valisin, tulutult... Küsis, mis mureks... Rääkisin siis oma loo veelkord ära ja teate... Olga ütles, et oi, kohti küllalt, minge varasema rongi peale, ta helistab ja teatab neile... Ja teatab ka hilisemale rongile, et nende koht nr 13 on vaba ja saavad sinna teise inimese võtta... Aitähh OLGA!

Käkrasin siis avalduse blanketi kokku, just nii nagu gestaldis pahade tunnetega tehakse... Kõmpisin kempsu ja nutsin veel natuke, noh nii, närvide rahustamiseks... Kempsutädi oli ilmselt juba turvameest kutsumas, kui ma sealt välja marssisin (igatahes pani ta mind nähes telefonitoru hargile tagasi:-))

Läksin kohvikusse, võtsin ühe latte ja hakkasin kirjutama, et oma tundeid natuke selgitada... Siis võtsin ühe veel... ja kirjutasin edasi... Ei nutnudki enam... Mõtlesin ainult, miks mu mees ei saa mulle öelda, kui MINU sõbranna juurde läheb... No ju siis ei tulnud jutuks, mind ju polnud kodus... Tundsin, et oleks võinud!! Rääkida...

Sain õnnelikult rongile, lugesin terve tee mingit toredat naistekat, ämm-äi olid linnas vastas, sest noh.. ega Töll ju kogu päeva ka ei saa töölt ära olla... Lapsed aiast ja koju...

Töll siis üritas mind lohutada, kui kõiges kuulis... No jah, ja ma olen nõus, et kui ma ise oleksin saanud oma sõbrannat aidata, teda lapsega arsti juurde ja tagasi sõidutada, siis oleksin seda teinud... Suurima heameelega... See on ju tore, kui mu sõpru aidatakse, ma ise palusin seda kunagi suvel teha... Nüüd siis jõudis aeg kätte... Aitähh talle... Teinekord soovin vaid, et meil oleks teineteisega rohkem aega rääkida, see hoiaks palju segadust ära...

Selline päev siis...

Oi seda elukest...

Käisin siis vahepeal Päälinnas koolitusel... Teemaks perelpitus ja koolitus jätkub jõudsalt veel 6 korda, mil siis samuti tuleb aga Tallinnasse siirduda... Sain teada, et raekoja plats on Balti jaamale suhteliselt lähedal... Seni olen käinud uljalt tiiruga nii ümber Toompea:-))) Kõik oli ok... Ühistranspordi kasutamise kogemused võtsid suisa hingetuks... Mis seals ikka... Tähh võõrustajaperele!

Sai ämm aasta vanemaks õnnitletud, lastega Vitipalus üks mõnus matk tehtud ja nüüd siis istun edasi 3l toolil, lisaks praktikant kuklasse hingamas... Homme on lastekaitsjate trikoovoor, mille lõppedes siis peame mulle toreda kolleegi olema leidnud... Kandidaate neli alles jäänud ja no eks näis, kas hakkame komisjonis kaklema ka:-))

Täna siis täitus 9 aastat minu ja Metsatölli kohtumisest... See saatuslik öö... Ja 6 aastat abielus oldud... Noh, 7. abieluaasta pidada kõikse raskem olema... Ise arvan, et meil võiks hullem juba möödas olla... Paistab... Tänase õhtu igatahes veedame romantiliselt mina flamenkos ja Töll korvpallitrennis:-))) Vanad ja väsinud abieluinimesed nagu me oleme:-))

Jõudu, jaksu ja ilusaid mõtteid...

Öised külalised...

ÖÖÖ, maailm magab, Kasteheina talu tukub tähtede valguses ja nohistab tasakesi... Palgid ägisevad raske kivikatuse koorma all...

Moor kuuleb hääli... Kraapivaid, järjekindlaid.... Hmmmmm... Aaaaaaa, küllap on Miu meie tuppa lõksu jäänud ja nüüd lillepotti asjale läinud... Moor kargab püsti, lajatab tule põlema ja jookseb palmipoti juurde (noh, ütleme, et see on palm)... Kassi pole... Töll vaatab uimase näoga... Noh sellisega nagu tal ikka ees on, kui kl 2 peab ärakama...

Moor krabab hüsteeriliselt teist suuremat lillepotti, et kassipoeg ikka kätte saada, haisu ju veel tunda pole, ehk saab jaole! Ei midagi, ainult pidev kraapimine... Töll teeb toaa ukse lahti ja kass jalutab nurrudes sisse nagu õige mees (või mis iganes soost ta võiks olla....) Moor saab aru, et ei tasu nurkades nähtamatuid taga ajada ega voodi alla pugeda...

Aga... Kraapimine, uuristamine ja nühkimine jätkub... ja mitte Moori peas, oh ei... Nüüd juba Tölli peas ka... Moor nagu õige elukas sai aru, et keegi tema lillekesi ei ohusta ja puges põhku tagasi... Töllil aga und ei ole, sest keegi ju kraabib endale majaseina urgu:-))

Natuke dialoogi:

T: see on mingi suur lind, kes katusel joob...

M: jaa, toonekurg, mul ongi temaga üks jutt vaja ajada...

T: ise oled toonekurg, ja mis sa magad seal, kui ta nii jätkab, on hommikuks toas...

M: ja mis sa arvad, kes seal on, majavamm ründab või?

T: viskab Moori mingi rõivaesemega... Ise oled üks Vamm!

M: itsitab sadistlikult... Kes siis?

T: ma ei tea, mingi loom...

M: jah rebane või mäger uuristab endale urgu...

T: ise oled Mäger, mis sa naerad seal, asi on tõsine!

M: on jah, hirmus jube... uni on kallal...

T: liigutab katuseakent, aga lahti ei julge teha, kardab mägraga pikku pead saada....

M: õpetab, et no aja siis see koll minema...

T: teeb koss-kosss-koss ja kõtt-kõtt, kasi minema, kõrvetatud kass! ise klopib vastu katusealust kaldseina:-)))

M: tee ikka sõjatantsu ka:-)))

T: ma sulle teen sõjatantsu, viskab jälle midagi!

Aga selle kohaga juhtus nii, et sissetungija hakkas kartma ja panin putku.. Noh, vagusi jäi vähemalt... Pererahvas põõnas edasi... Kui...

Saabus Kaarel: issi-Kai (kui tahab, et mõlemad vanemad talle tähelepanu pööraksid).. Kuule, mul tuli natuke piss püksi... Möhhh... Moor ajas aga kargu alla, lasi lapsel ülejäänud soru potti teha, hindas voodikahjud nullilähedaseks ja kuiva pidzaama saanud laps jäi taas tudile...

Moor laekub magamistuppa ja teatab tähtsalt: aga mina tean, kes seal kratsis... See oli Kaarli pissihäda:-))) Töll keerab selja ja pobiseb midagi saatuslikest vigadest ja nõdra ajuga naistest:-)))

Mul igatahes siiamaani nali peal:))

Hommikul üritas ta mulle rääkida urgukaevavate nahkhiirte juttu:-)))) Enne usun nokaga palki puurivat toonekurge:-)))

Igatahes lõbus ööö:-)))

Reedene hellusehetk...

Ma elan ja olen olemas ja mõtlen, mis on see, mille nimel elan ja olemas olen...
Kõige tähtsam on ju meie pere... Need võrratud poisikonnad, kes jagavad tuhandeid kallisid, rõõmsaid pilke, tarku ütlemisi ja õiglaseid (vahel valusaid) hinnanguid... Eks Töll on ju ka paras poiss, kuigi püüab vahel igavusest eriti isane olla ja meesõiguslusest jutlustada...

Kuidas see küll niimoodi on läinud, et meie, kes väidetavalt väga erinevad, oleme saanud hakkama millegi sellisega... Kõigest hoolimata, kõigest läbi-üle-mööda minnes... On meil need imelised poisiväntsud, on kodu, kus ma ei kardaks kuraditki! Hmm, veeuputust vahel ehk siiski...

Varsti saab 9 aastat mööda, sellest päevast, kui tutvusime... Nüüdseks on ilmselt teravamad nurgad lihvitud, valusamad haavad ravitud, selgemad sihid seatud...

Mina olen õppinud palju, oi kui palju... Kuidas märgata ja usaldada märke, mis vahel ehk kõige võimatumaid asju teatavad... Kuidas olla heam (mis sõna, aga paremat ei tea:-)), kuidas öelda jaaaaaaaaaaaa, kuigi lihtsam oleks öelda EI!, kuidas mängida printsess Fionat nii, et Eesel ja Shrek mõlemad rahul oleks:-))) Kuidas olla õnnelik sellepärast, et keegi teine seda on...

Mul on sõbrad, kes hoolivad, märkavad ja toetavad... Mul on töö, mis on meeldiv ja minu jaoks sobiv... See kõik on vaid boonuseks...

Ma olen ju õnnelik inimene.... Seda ei tohi kõvasti välja öelda, sest siis kõik kaob ja muutub koledaks (seepärast kirjutasin selle sosinal;-)

Päikeseliseid päevi kõigile sõpradele ja sõprade sõpradele...

Aitäh sõbrale Josh Grobani plaadi eest...

Eheeeee

Elan siin mõnusat üksikema rolli ja olen sellega päris rahul... Issi tegeleb meil oma uue ja toreda ehitaiseüksmajajaolerahul projektiga.... See tähendab, et me kohtume õhtul kl 23, kui ma midagi uniselt mõmisen ja kaissu küsin, enamasti selleks ajaks juba on keegi, kellele küsida... Ja siis hommikul kl 7- 7.30, mil vastastikku võileiba nosime:-)) Aga kõik on rõõmsad ja kuna selline olukord on kestnud ju suhteliselt kasinat aega, siis pole hullu... Ja pühapäeva õhtuks on mul plaan taaskord kogu pere Aurasse lükata, siis peab ta mõneks hetkeks tsemendi unustama:)

Tööl kiire... lastega käin soolakambris sügiseks valmistumas... Pere ka valmistub.... talveks ja kevadeks... Ja noh... Ongi kõik...

PS, kas keegi veel vahel mõtleb, et oi, ma peaks sellest kirjutama... Siis on hetk kadunud... ja pärast ei olegi seda nagu enam olemas, millest kirjutada.... Hmmmm

Sõprusest...vist

Olen ma mõelnud viimasel ajal, kuidas sai väikse plikana endale sõpru leitud... Nägin Kadrit kriidiga kõnniteeplaadile sirgeldamas, sinine koolimüts viltu peas... ja plaksti! said meist aastateks lahutamatud kaaslased... Jeekim, see oli umbes täpselt 21 aastat tagasi!

Või Hille, kes klassiuksest sisse lükati ja ma teadsin, et temast saab tore pinginaaber... Saigi! Ja mitte ainult.

Ja Aili... Kes on küll kinnine ja jäärapäine kui vana sikk, kelle mõtted tuleb ninahoiakust välja lugeda, kuid kes on ometigi imeline.

Kui lihtne oli esimese 10 minutiga kogu ome elu teisele avada ja kõigest kõigiga rääkida:-)))

SUURENA on need asjad ju veidi teistsuguseks muutunud... Praegu Piretiga hiilime tasahilju teineteisele lähemale... Ükord räägib üks rohkem, teinekord teine... Juba 3 aastat vastastikku elutsenud, nüüdseks üheskoos metsas, jooksus ja saunaski käinud... Ikka veel hiilime, et mis ja kuis ja kui palju võib teist usaldada... Iga korraga järjest enam ja kui piir ületatud, siis peame mõnda aega pikemat vahet... Arad on need vanainimesed, ei julge endam haiget saada...

Mida me veel vanusega ära kaotame? Mulle tundub, et liiga palju naeru jääb naermata ja mõni nutt jääb nutmata, saab heidetud liigseid kahtlustavaid pilke ning külvatud umbusaldust puhtale pinnasele... Elu on imeline!

See pilt, mille, Sa, Jansa saatsid on ju imeilus ja sõnad seal juures nii õiged!

Püsiks mul vaid meeles... see..

Tagasi võrgus...

Ehh, kuis kuus nädalat võivad linnutiivul kaduda:-)) Mis me siis ära tegime? Hakkan algusest peale ja lühidalt:

Sai Marise perega Mokrat ja mustikaid kaetud, Aili juures käidud, vanemad viibisid meil külas mõned head päevad, Lillu andis aimu, kuidas võiks olla elu koos tütrega, klassi kokkutulek oli väga vahva, Kerli ja Raul pidasid oma suurt sünnipäevapidu, Mihli ja Mari Emilia üle vaadatud, Pillel sai Külitses külas oldud, naabrinaise ja "tema" lapsega ringi kolatud, Hillega Karl Madist kuulatud, Vantsi juures käidud, loomi vaktsineeritud, Seto kuningriigipäeval möllatud, Lätimaal trallatud, Kaupo ja Kaisaga Põlvamaad vaadatud ja niisama müratud, ämma sauna väisatud, Võrumaal perega matkatud-telgitud, Vaskna turismitalus said poisid kahe tõelise amatsooniga tuttavaks;-), Indiaanisaunas kükatud, järves ja selle ääres lebotatud, flamenkolaagris Garrotini õpitud ja eile siis uhkelt Karuperega Vembutembumaal puhkusele kuninglik punkt pandud:-))

Mõned kontserdid sai läbi elatud - Metsatöll ja Kosmikud, väga vahva oli, väiksemas paigas, kui Tartu laulukas oleks ehk veelgi paremini meeldinud...

Siis Karl Madise kontsert, kuhu ma Hille tulema sundisin:-))) Ja kus ma laulma küll nõus ei olnud:)

Siis Kolm Graatsiat Põltsamaal, mis noh, oli ju kena, aga oleks võinud olla vähe stiilsem, lahjaks jäi veidi ja kuidagi pisut üle nurga tehtud mekk küljes... Peale seda kui Gets leitud, oli eriti tore Jaanikaga Tartus tatsata:) Ja ta võiks juba mind ükskord usaldama hakata, kui ma teatan, et enne Pierre'i minkut pole vaja söömas käia:))))

Ja siis Piretiga Sangastes Inest ja Dave Bentonit kuulamas, see oli ilus... Kas just kogu piletiraha väärt, aga 3/4 ikka:-))

Ja siis kogu perega Munamäel Jäääärt kuulamas, seal oli ikka sebimist ja siblimist, aga see oli 200% piletihinda väärt:-)))

Siis olen natuke heegeldanud ja kudunud ja tahaks veel õmmelda ka midagi:-))) Lugenud Iris Murdochi Itallannat, Meri, merit ja Ükssarvikut, siis veel posu ajaviitekirjandust...

Mis tegemata jäi? Hmmmm, koristada oleks võinud rohkem, aga selliseid häid koristamisilmasid kippus na väheks jääma, veel oleks võinud kuskil külas käia... Isegi veel mõnd küla vastu võtta, aga noh... Nii, Terjele lähen aga külla lähemal ajal, kui tekib mõni kena õhtu või laupäevakene:)

Ah jaa, kassipoja kaotasime ka ära ja sellest oli meil väga-väga kahju, sest Nurr oli ju niii imepehme ja armas tegelane, aga saime endale kohe uue MIU ka majja, kes on küll veel väga tita ja oleks ehk pidanud veel emme juurde jääma, aga noh... Ta on tubli ja kasvab hästi:-))

Poistel viimane nädal puhkust, see möödub siis issi seltsis:-) Väga tore, saavad ka koos olla, emme hakkaski juba ära tüütama:-)))

Mõned pärlid ka:

Kaarel: mina abiellun Rasmusega...

Emme: ei, poisid ei saa omavahel abielluda, ainult mees ja naine saavad Eestis abielluda.

Rasmus sekkub: Noh, siis ma abiellun iseendaga!

Emme: no tead, ma arvan, et üksinda kohe kindlasti ei ole see mingi abielu...

Rassu: aga emme, Jenny-Liina (matroon Draakoniküttidest) ütles, et tema teab nii palju abielunaisi, kes täpselt teavad, mis asi on üksindus! Nemad ju on üksinda abielus?!

Emme, kuhu küünal kaob, kui ta põleb?

Emme, miks magneti üks pool tõmbab ja teine ära ajab?

Emme loeb enne naabrinaisega metsaminekut sõnu peale: nii, issi on nüüd pealik ja peate tema sõna kuulama!

Rass naabripoisile: ehh, see lubab palju rohkem asju teha kui Kai!

Lillu meil külas, söövad Rassuga kohutava koguse arbuusi ära.

Lillu röhitseb ja teatab: ma õgisin ennast täis nagu siga...

Rass (vaatab plikat pika pilguga ja teatab): jah, ma sõin ka päris palju!

Vot nii, teen siis nüüd tööd ka edasi, meie kollektiivi on tekkinud üks uus nägu, armsa ja tumeda Eeva asemel on tema kabinetis üks väga hele ja segadusseajav kogu... Muideks hakkab mul süda kogu aeg peksma, kui trepist üles lähen ja seda EEVA kabineti lõhna tunnen... Ilmselt on pettumus mu ilmesse kantud, kui seal ju kohe kindlasti mitte Eeva ei istu!!!

Ja lastekaitsja peaks ka pensionile minema hakkama:-))) Shalalaaaa...

Tere puhkus!

Olen jooksnud jalad rakku ja varbad villi, andnud üle töid ja tegemisi, vedanud murtud luudega vanainimesi, kes mu sõidustiili peale infarkti saanud... Söönud Metsatölliga lõunat, ostnud mett ja saunakulpi, kosmeetikume ja juukselullasid, lobisenud Heliisega ja kuulanud meeste muhedat vada, saanud teada, et mu silmi opereerida ei saa, sest läätsedes pole häda, mu silmad lihtalt ei oska vaadata... Nüüd lähen ja laulan ja jätan maha kõik töised mõtted ning teod!

Tulge siis ise ka külla:-))) Ja küll ma ka tulen;)

Kallid ja noh... kes teab, kas enne sügist netti näengi:-)))

Põrgulikult väsinud õnnelik Moor... Kes läheb ja hakkab tegema neid asju, mida tahab:-))))

Tantsija pimeduses

Oi taevas küll, kes sundis mind minema selle plaadikorvi juurde neid filme tuulama:)))

Eile õhtul siis lükkasime filmi käima, lapsed tudusid ja sai mõeldud, et tuleb tore õhtu tee ja filmielamusega...

Kui tuli rongitseen, siis ma juba nutsin... ja kui tuli tapmine, siis läksin ära, ma ei suutnud vaadata seda, mida teadsin/arvasin, edasi tulevat. See oli nii kohutav tunne - ja see on siis maailm, milles me elame!

Kusjuures olin kindel, et Töll viskab end norskama juba enne, kui plaadi masinasse saan, et teda nagu tõsisem kraam ei huvita... No ta vaatas lõpuni ära, tuli siis ja teatas, et see oli õnneliku lõpuga lugu... Tõsine, aga hea film olevat olnud!

Hommikul nägin päikest ja pugesin kl 6 voodist välja, eks ikka filmielamust saama... Ja ei jõudnud ära vaadata, sest oli vaja ju aeda minna, panin siis Töllil sõrmed sahtli vahele ja ta rääkis lõpu ära... Ja mis seal õnnelikku oli?? Pean muidugi ise üle vaatama ja no jah... Mida need emad küll teevad oma laste nimel... Ma mõtlen veel pikalt selle üle, kui filmi korra ka läbi vaadatud saan... Aga emotsioon oli laes!

Oi-oi, aga teisipäeval oli LV oma kahandatud koosseisus Võrtsjärvel trallitamas. 2 korraline saunaga parv, veesuusad ja suur kummirõngas, mootorpaat ja värk, lisaks muidugi imeilus ilm, mis abipealiku tellimisel kohale triivis:)

See oli väga lahe üritus, Töll proovis suuska ka, mina lasin end kummil vedada ja laseks iga kell uuesti:-)) Ja tegelikult tahaks suuska ka ikka proovida, aga ei julenud:((( Eks tegemata jäetud asju kahetsetakse ikka kõikse kibedamalt:)

Võtsin nagu näha kaasa kaasa ja sel korral ei pidanud seda mitte kahetsema:-))

Oli megalahe mõnus üritus ja video on vaatamist väärt. Siin asutuses kohe filmitakse nii palju, et ma enam ei minestagi end ekraanil nähes ja oma häält kuuldes:)

Aga homme on siis selle suve viimane tööpäev:-))) Pikk puhkus on õnn ja õnnetus, eks ole, nagu maailmas ikka. Ma kavatsen seda õnneosa nautida ikka iga keharakuga... uus soeng on mul kah:-)) Kes teed teab, tuleb ja kaeb ise järgi:)))

Vihmas

Elus on niimoodi, et tee käänab ja keerab oma kurvilisi pöördeid ja iial ei või teada, mis järgmise nõksu tagant vastu vaatab... See on see, mis muudab olemise mitmekülgseks, huvitavaks, eks veidi hirmsakski... Kunagi ei tea ju täpselt, mis tulemas, kui kaua on antud aega, kas satud veel samale rajale või käid vaid uusi teid... No jah, sellised mõtted...

Suvepäike laseb ennast nii sageli pilvelooridesse mässida... Ju ootab mu puhkust, milleni jäänud vaid loetud päevakesed... Ja siis... ohohooo, kuni augusti viimase nädalani tööelust peidus... püüan juba emotsioone ja psüühikat nii pikaks puhkuseks ette valmistada, see ei ole ju kerge, aga meil on ridamisi küllakutseid ja muid toredaid plaane nii et küllap saab see aeg kena olema... Mina ja mu poisslapsed - 6 nädalat:)) Eks hiljem saan tööl taastuda:) Ja siis tuleb vastu pidada suisa järgmise suveni... No hea küll, kui ikka väga jube reisinälg kallale kargab, peab midagi leiutama:-))

Nii, nüüd lähen ja täidan natuke neid va kodukäijakohustusi, siis lastega veepüsse ostma ja siis koju kukeseenesousti keetma:-))

Loodetavasti saavad kõik haiged kenasti terveks ja päike paistab ära iga lapse valu ja iga suure hingevalu:-))

Kallid!

PS! Kudzu, mis selle firma nimi oli?

Pole hullu...

...teeme ju igaüks omi valikuid, mis elu kujundavad, muudavad, kirgastavad ja stabiliseerivad... Eile rääkis minuga Doris Kareva, oma luuleridade kaudu muidugi... Ta ütles palju asju, mida mul oli vaja kuulda... Kõige tähtsam ehk, et tulgu veeuputus enne mind, kui et minu pärast:-)))

Eksootiliste tantsude festival oli tore, sain proovida kõhutantsu ja jazztantsu ja loomulikult uues kleidis flamenkot keksida:-)) Õhtused külad ja saunatamine olid üle kõige! Aitähh, sõbrad!

http://www.elva.ee/eksootika

Sellelt aadressilt saab siis festivalist ülevaate, nii töötubadest kui õhtusest esinemisest:)

Päikest!

Kuutõbine

Mis see ometigi on?
ma ei maga, ma ainult tunnen... Kõike ja väga võimsalt... Liiga võimsalt, et seda taluda, liiga raskelt, et seda endast eemal hoida... Liiga tuttavalt, et mitte märgata Liiga valusalt, et mitte mäletada... Palun võtke see kõik ja andke tagasi emotsionaalne kooma...

Kõik saab korda!

Jaanimälestus...

Jaanilaupäeva hommikul sai niisama mösserdatud ja siis läksime kanuutama. Oli tore ja kui Töll poleks tagaistmel liiga palju õpetanud, oleks veel ülitore olnud:-))

Kodus siis sai pärast kraamitud ja raamatuid loetud... Eile muideks lõpetasin Otori lugude kolmanda osa... See lõppes hästi, tea, kas olekski vaja neljandamat lugema asuda?

Jaaniõhtul tegime külale tiiru peale ja kuna viimase aasta jooksul on kaks sillakest tekitatud, mis lasevad meil rõõmsalt ringiratast tatasata, siis seda tegimegi.... Arvi-Piretiga sai kokku lepitud, et tulevad hiljem meile grillima, Raul-Kerli lustisid juba rõõmuga ja eks pidin seal ka natuke sööma... Kala oli täiesti erakordselt maitsev ja ämm rõõmus kui hernes:) Kuna ma olen pistu juurde võtnud, siis avaldati lootust ka pere juurdekasvu osas, aga pidin need kähku kummutama:)

Kodus seadsid lapsed endid kenasti sängi külili ja uinusid vastuvaidlematult silmapilk... Isegi igaõhtused kakalkäimised, janutamised ja kaisumõmmide otsimised ununesid seekord...

No ja siis avastasingi Kudzu vastamata kõne ja ei suutnud ennast ära kiruda, et ma ikka seda telefoni kaasas ei tassi... Nad olid sel ajal meie õuel, kui me naabrirallit tegime ja ma ei kohanudki neid!!! Istuda Kudzuga keset ööd lõkke ääres ja juttu puhuda... Uhhh, saunaski kügeleda.... Ja sellest kõigest jäin ma nüüd ilma!

Piret ja Arvi vähemalt tulid ja ajasime siis nendega lobajuttu... sõime ja jõin oma esimese alkoholiga õlle. No ei olegi nii halb, kui ma seni arvasin aga erilist ovatsiooni nüüd ka ei tekita...

Saun oli tore nagu ikka, pärats olin küll väsinud mis kole ja uinusin vist juba dushi all, ei teagi, kuidas padjani roomatud sain... Kallis Töll aga vaatas miskit filmi ja väitis hommikul, et ta olla vaid 3 h magada saanud... Vaesekene... Ma mõtlesin siis, et võtan lapsed ja lähen kuhugi kolama, aga olime hoopis isekeskis kodus ja möllasime mis jaksasime... Korraga... uhhhhh, mul oli puude ladumine just poolelei, kui hakkas äikesevihm... selllise pladinaga kallas, et oli kohe... Minu mälus tõi see esile mingid soojad mälestused mu enda lapsepõlvesuvedest, mil Vants meiega mööda vihmaloike jooksis... Küsisin siis, kas leidub mõni laps, kes tahaks paljalt vihma kätte lippama tulla.. Ja kujutage ette, kostus ühehäälne Jaaaaaaaaaaaaaaaa! Nii me siis silkasime kolmekesi porgandpaljana vihmas ja olime rõõmsad mis kole... Sealt otse sooja vanni... Vee olin ettenägelikult juba jooksma pannud ja oli ikka mõnus... Mõtlesin ise, et seda ei ole ehk vaja Töllile rääkida, ta meil selline alalhoidlik ja külmapelglik... No jah, kui Töll õhtul saabus, oli enne tere ütlemist vaja Rassul teatada, et meie emmega... paljaks... vihm... vann... No et ikka kõik teada oleks... Eheheee...

Esmaspäeval siis tomus suur kolimine ja kui ma varem arvasin, et haamer on suht mõtetu tegelane, siis peale mutrivõtmega naelte kapi tagaseina toksimist olen oma arvamusi tugevalt korrigeerinud... veel oskan kruvisid seina panna ja sektsiooni paika seada:) Kolimisfirmale KLG suured tänud mu elu päästmise eest, sest vaevalt sellest midagi head oleks tulnud, kui ma iseseivalt need lambid oleksin seina kruvinud ja ära ühendanud:-))) Aga ma oleksin seda kindlasti teinud, kui abikätt poleks ulatatud:-)))

Täna käin Velloga veel vallamajas ja siis ongi kõik korras. Panen ukse kinni ja jätan ta saatuse hooleks... Oleks see saatus ta vastu vaid armuline:)

Jaa, infarkt ka... eile õhtul, oli see nüüd vihmas trallimisest või kolimisel külmetamisest, aga rindu lõi selline kohutav avlu, et ei saanud istu ega astu, seisin keset tuba kui soolasammas, selle vahega, et valupisar nirises silmist ja ainult sosistasin, et valus... hmmm see kestis ikka hea mitu minutit ja kallis Töll tahtis kiirabi kutsuda, mul oli niipalju ikka oidu, et ei olnud nõus... ain aru, et see on see kuulus "libainfarkt", ehk tõenäoliselt mingi närvipõletik... Aga valu oli kohutav... Kui juba rääkida sain, siis konsulteerisin Ülle-reedaga, kes peab olema mu ihuarst ja mentor nii töös kui tervises... Kuna ühtegi korralikku rohtu meil ju kodus pole, siis sain endale kaks küünalt saba alla ja läksin tuttu... Natuke veel pakitseb täna ka (mitte saba), aga EKG oli korras, vererõhk parem kui korras ja nüüd söön miskit ravumit selle va närvipõletiku vastu, millega ilmselt ikka tegu on:-)) Aga... Vaene Metsatöll veetis taaskord ühe unetu öö, sest pidi muretsema, kuidas ta pesumasina käima saab, kui mind haigalsse viiakse või ehk infarkti saan ja ära suren... Ja kui tihti lilli tuleb kasta, seda ta ka ei tea... Küll on meestel elu raske...

Mis veel... ah jaa, põgusad kohtumised, mis muudavad elu... ovulatsioon ja heegeldamine...

Ja muideks: elu on tõsine asi... naerame selle peale!

Kes annab, see saab?

Kas elus on nii, et näed, seda mida tahad, saad osa sellest, millest tahad ja teed seda, mida tahad?

Ma arvan, et on... Valikud-valikud.... Ja Eeva naerab selle koha peal... Ja siis nutab natuke, sest valmised ei ole ju tegelikult üldsegi kerged...

Minu tööalane juhtum hakkab lõpule jõudma, 1,8 aastat ja lahendus jõuab kätte... Esmaspäeval on kolimine ja peale seda annan Vello lahkelt üle teisele vallale... Mida kõike see mees ei ole pidanud oma elus nägema... Nüüd aga tunnen endas professionaalset segadust: ma olen teinud kõik, mida olen suutnud, olen otsinud abi, kuid pole seda paraku sageli saanud, olen ikkagi edasi punninud, küll mitmeid kordi mõelnud käega lüüa... Aga, kas ma olen teinud õigesti? Kas need valikud, mida olen teise inimese eluga teinud (või pannud ta nendega nõustuma) on olnud talle sobilikud?

Tunnen, et olen temaga mänginud nagu väike tüdruk mängib nukuga... Võtnud kodunt ja saatnud haiglasse, sealt hooldekodusse, nüüd lükanud ta uude elukeskkonda... Jah, ta on selle kõigega rõõmuga nõus olnud, kuid kas tal oleks tekkinud üldse selliseid vajadusi valida, kui oleksin valinud mitte sekkuda... Jah, ta oleks võinud olla juba surnud... Tal oleks võinud minna hullusti... Kuid mind usaldades on ta nüüd, 70 aastasena astumas iseseisvasse ellu... Ja ma ei tea, kas see elu toob talle rahu ja õnnehetki... See on väga segane tunne... Mind lohutab vaid teadmine, et ta ise valis nõustumise minu ettepanekutega... Jah, ilmselt kuluks siinkohal ära väike supervisiooniseanss ja küllap ma selle endale enne puhkust ka välja nuian, kui vähegi superviisori leian.

Kodus.... on kõik tore ja vahva ja mõnna... Minu töö muidugi põhjustab teatud probleeme, aga ka nendest saab jagu... Avastasin, et kõige tähtsam on mõistuse tasandil ära tunda hetk, mil tuleb VALIDA kas tülitseda või mitte... Kui seda hetke märkad ja ehk ka välja ütled, et kuule, nüüd siin on see koht, kus peaks korraks mõtlema, siis on võimalus asju lahendada, niisama sahmimise ja peedistamise asemel... Ja see on vahva:-))

Loen Otori klanni lugusid... Seni meeldivad:)

Ja siis... ohoo, ma ostsin Päälinnast ilusa sinikirja lõngajubina ja nüüd heelgeldan... Küll tundus nõel algul kohmakas käes, aga mõne hetke pärast juba libises mõnuga:-)) Hetkel teen toredaid kuuekandilisi lillmotiive, et nendest siis midagi kokku sebida:) Mustrit ega tegumoodi mul ees ei ole, lasen vahva rätsepa moodi ja pole üldse ime, kui palitust peapaela loon, aga asi seegi;-)) Mõnus on kohe...

NO ja seda kõike teen ma muidugi seepärast, et elektroonikapoest kasti õllet tooma minnes anti kena kodumasin pealekauba:) Nüüd ta siis juriseb seal nurgas ja mina kõlgutan jalga:-)) Eks näis, kuidas asi edasi kulgeb, aga praegu tundub mulle, et see ost oli igati tore ja asine:) Mis me selle õllega teeme... Vot seda ma küll ei tea:(

Jaanipäevaks tegime endile kena kanuutamise Elva jõel... Naabrite ja Kaisukarudega ja ehk läheb seltskond segasemakski... Lõpetame kodus ja siis teeme mis tahame:)) Väratid on valla ja kes teed teab, see teab...

Muideks meisterdas Metsatöll omaenese pisikeste käppadega valmis ka lipuvarda ja me saame uhkelt lipu lehvima panna:)

Kaunist jaani siis kõigile, lähen päästan klutid:-)) Ja ooooooootan juba puhhhh-kust:)

Päälinn:-))))

Nu nii... Koolitusel sain teada, miks mehed nii vara ää surevad... Ja naised: palun silitage oma kaasasid kolm korda päevas, kui süüa annate (mida te ju nagunii teete)... Siis on neil oluliselt suurem tõenäosus ületada 60. eluea piir ja nautida teie seltsi kõrge vanuseni... KUI te seda muidugi soovite, eheee;)

Siis olen sõitnud rongiga ja käinud jala, sõimanud Savisaart Keemia tänava teise kohta tõstmise eest ja ligunenud vihmases vanalinnas... Asendanud strateegiliselt olulisi esemeid, mis pagasiga maailmalõppu kadusid ja lobisenud VWga elust ja asjadest...

Loomaaias käisime, sugulasi külastasime (VW ei lähe suglasena arvesse, nemad on rohkem nagu sõbrad;), Tabasalu pangal turnisime ka...

Intsident Loomaaiast:

Kaarel (3a) sõidab oma jalgrattaga ja just tema ees veab üks isa oma tütart, vast ka nii 3-4 aastast selles loomaaia kärus. Hakkavad lapsed seal siis kihistama ja itsitama üksteisele, kui:

Kaarel: Minu nimi on Kaarel:-)))

Tüdruk oma emale: Kuule, ta räägib meiega ja ütles, et tema nimi on Kaamel!

Kaarel (ahastavalt karjatades): ma ütlesin, et olen KaaRel!

Tüdruk (nipsakalt saba keerutades): ise kaamel ja sõidab jalgrattaga!!!

Selle peale lähevad meie teed lahku, sest hirmunud vanemad kartsid Kaarli kurja kättemaksu hingepõhjani solvamise eest:-))

Täna siis võtame suuna lõuna poole, käia veel üks sünnipäev ja siis saame me minna ära oma koju... Oma vannituppa ja oma voodisse:-))))

Kohtumiseni:-)

Analüüs ja arm...

Hmmm... Mõni aeg tagasi jõudsin lõpuks siis selleni, et vaadata natukenegi kaugemale oma ninast... Heita pilk hoopistükis hinge või pisut veelgi sügavamale... Olen olnud parasjagu isekas ja nõudlik... Oodanud, et maailm kohaneks minuga olemata valmis ise kompromisse tegema... Mis kõige halvem... Ma ei ole tahtnud leppida sellega, et kõik ei muutu, kui muutun mina... Nüüdseks olen välja kaevanud tõdemuse, et teis(t)e seismine või teises suunas liikumine ei peaks ju mitte pahameelt tekitama... Ma lihtsalt olen ja võtan vastutuse enese tegude, mõtete ja tunnete eest rohkem iseendale... Püüan mitte oodata ja loota asju, mis eksisteerivad vaid kellegi - minu - pealuus...

Eks näis, kuidas see kõik kulgeb... Igatahes sai fundamentaalne suhe vundamendini läbi raputatud, nuusitud ja sakutatud ja nüüdseks võib päike paradiisis paista ja üksmeel ühendada ühes suunas vaatavaid pilkusid... Uhhhhh, lahe...

Igatahes on suvi lahe ja töö tore ja lapsed armsad ja mees jumalik;-)... Vaatame - vaatame, mis edasi saama hakkab, aga sellist keemiat ei ole ma meie vahel juba õite pikka aega särtsumas tundnud... Loodetavasti on kriisid ka mõnes teises suhtes jahtumas ja hääbumas ja mõistlikkuse soojade hoovuste tuuleke puhumas:) Igatahes sõlmime juba kihlvedusid;-)

Ootamas on Päälinn oma tossu ja rahvamassidega... no need paar päeva ehk elan üle kah:-)) Eriti veel nii heas seltskonnas;)

Kallid ja päikest ja aitäh kõigile, kes raskel hetkel toeks olid ja mulle mu väärtus(t)eid meelde tuletasid:)

Suvi

on jõudnud nüüdseks igasse Eestimaa nurka... Veel ei ole päike ilu suutnud ära tappa: kõik lõhnab, õitseb, särab... Noh, tolmab muidugi ka natuke, aga mis sest märkida...

Tore indiaanisaunahooaeg sai alatud ühel vähestest troopilistest päevadest meie pere täiskasvanute vahelises suhtlemises... Nii ta paraku kipub olema, et omaette saame sõbralikud olla ja üksteist adekvaatselt mõista järjest harvem ja harvem... Miks on see nii? Mida ma teha saaksin, et see nii ei oleks? Loobuda iseendast? No vast mitte... Ma olen nõus loobuma reisimisest, tervisepordist, autost, sellest, et keegi mind kodus abistab... Ma ei tahaks loobuda flamenkost ega raamatutest... Ma ei saa loobuda töötamisest...

Mõtlikult ja uudishimulikult vaatan ennast üha sagedamini ja näen inimest, kes tunneb hirmu, kes kaotab oma hingest vabadust ja rõõmu... Näen väikest tüdrukut, kes tahaks pugeda kuhugi sooja ja turvalisse pessa peitu ja üldsegi mitte sealt välja tulla... Tüdrukut, kes soovib vaid turvatunnet ja kindlust...

Ma ei ole ju ise täiuslik... Teen vigu: ütlen asju, mida ei peaks ütlema, soovin soove, mida keegi teine ehk ei pea mõistlikuks... Aga see olengi ju mina! Ja ma tahan olla rõõmus ja lustiline, avatud ja julge... Ma ei saa seda osa endast ära kaotada... Võin ta küll ära peita, aga mitte igaveseks.

Sel nädalal olen käinud hooldekodus vanakestele klõbistamas, siis käisid Käpsid meil külas... Oi need väiksed Karukäpad on toredad ja Kaisu ning meite-Kaarel leidsid teineteist. Lõpuks ometi sai mu noorem poeg nautida tütarlapse tähelepanu, kes mitte tema vanema venna külge ei klammerdunud vaid suu lahti kuulas, mis pojal öelda on:-))

Ja uni oli kõigil lastel ka hea... Kui Helps veel enne nõiatuuridele minekut oma Lutika köha pärast muretses, siis tegelikult oli ainus, kes paar köhhi tulla lasi vana Karukäpp ise:-))

Kolmapäeval oli töökaaslastel ootamatu idee tekkinud vibusid lasta ja grillida... Noh, metsas sain ikka vibuga sehkendada, aga grillist jäin ilma, sest olin suutnud kogemata kalli Tölli niimoodi välja vihastada, et ta minuga isegi ei räägi mitte... Isegi mailile ei vasta... Mis seal siis ikka... Ma ei oleks pidanud ütlema tema kuuldes "ole normaalne" ja kui vabandusest ega roomamisest ei piisa, siis on tal järelikult lihtsalt vaja marineeruda... Jõudu talle selleks!

Mu tore hooldusteenuse arendamise projekt sai fondist eitava vastuse ja jääb ilmselt teostamata... Mis seals ikka... KUi kunagi tulevad helgemad ajad, eks siis tuleb ka raha sinna, kuhu vaja:-))

Olge terved kallikesed ja kes soovib kutsikat, siis http://setipojad.blogspot.com/

Aitähh sõpradele toetava sõna eest;)

Imelik...

tundub see eluke mulle aeg-ajalt oma tõusude ja mõõnadega... oma käänakute ja kurvikestega... Ei, ma ei ole midagi ootamatut ette võtnud, lihtsalt vaatan, kuidas kõik kulgeb ja tõesti ei suuda aeg-ajalt mõista... Mis paneb meid tegema valikuid, mida teeme... Millest tuleneb see, et ilu nähes tunneme valu...

Karlutt oli jälle haige... Nüüd kosub juba, aga see köhiva lapse vaatamine on midagi hullemat, mia mu silmad seni näinud on... Täna öösel oli lõpuks natuke jahedam ka meie katusealustes magamistubades ja laps sai peale õhtust köhhamist öösel hästi magada... Muu pere ka:-) Ärkasin kl 7.42 Rasmuse rõõmsa "tere hommikust" peale... Vaatasin kella ja nähes, et Töll ennast välja ajab keerasin uuesti kerra... Ise veel mõtlesin, et tea, kas ta viitsib hakata pannukaid küpsetama... Ja siis lajatas, et asi on laupäevahommikust vähemalt 2 h kaugusel ja tegelikult hakkab mul kohe tööpäev ja enne seda on vaja veel porgandpaljas laps vormi saada ja aeda viia.... Uhh... 7.56 sõitsime aiast välja... lapsel kohuke näpus ja hambahari teises peos... Natuke jäin hiljaks, aga mitte rohkem kui tavaliselt:-)))

Nii, olen hea ja ilus ja tubli:-))

Lähen koju oma haihe lapse juurde teda kosutama:-)) Emmesüli ja -kalli on ju parimad ravumid!

ootan sisutihedat ja toredat nädalavahetust...

Nuh...

Olen elus ja rõõmus...
Kaarel nägi tuulerõugetega väga lahe välja, on seni veel mõnus lapiline, aga käib juba aias, sest nakkusohtu ei pidada olema...
Võtsime oma perre uue liikme... ühe pisikese karvase kassipojakese... nimeks sai talle üksmeelselt Nurr pandud ja lähengi kohe vaatama, kuidas tal esimene päev meie kodus möödunud on...
Peresuhteid oleme loputanud siit ja sealtpoolt, nüüd vaatame, mis edasi saab... rahulikult ja tasapisi...
Tööd teen ja tunnen sellest rõõmu...
Kodu sain haiguslehe ajal kenasti kraamida... Igasugust sodi ära visata (va Töll küll tassis mõned asjad prügikastist tuppa tagasi, aga noh...) Ega liigne puhtus ole enne kellelegi hästi mõjunud, ei mõju ta ka meie perele... Ja sanitaarkontrolle ma muidugi sisse ei lase:-)))
Mõtteid on vahepeal olnud väga palju ja mitmesuguseid, aga näed... ei olegi nagu neil enam seda väärtust ja kaalu, mis mõtlemise hetkel...
Ah jaa, 10. km kepikõndi sai tehtud ajaga miski 1. 23 ja maijoooks sai ka läbi vuditud... See hullumeelne Lasnamäe pangale tõus - raja tutvustuse lubatakse kauneid vaateid, aga no andke andeks, kui sa oled jooksnud 5 km, siis jooksed 200m püstloodis mäest üles ja pead oma selja taga asuvaid vaateid imetlema - noh, mul oli igatahes silme eest must ja ainus mõte, et see saab ükskord läbi ... saigi:-)) Saime Piretiga veel mööda linna matkata... kohvi juua ja loodustoodete poes kraami kokku krabada:-))
Nii, töö juures vaatan, kuidas kolleege kaob ja leinan neid vaikselt... Nad jah õnneks ei sure, aga noh...
Agur käis ka uut tibinat näitamas... Selline lihtne noor tüdruk... ei oska veel midagi väga kosta... Kui rohkem näeme, eks siis paistab, mis materjalist ta on...
Ootan väga ühte sünnipäeva pidamist:-)))

Kena kevadet, mul juhe ikka päris koos.... parem mitte enam kirjutada:-)))

elu...

Käisime vahepeal Rootsimaal ja oi kui imeilus on õitepitsis Uppsala ja Västeros.... Hmmmm Kõik oli justkui väga kena ja kaunis...

Kõigel aga on oma hind, oma hind ja väärtus....
Ja nüüd on tasumise tund käes.... Mis seals ikka, mis ei tapa, teeb tugevamaks....

Tuulerõuged on meil ka....

Kaunist kevadet, sõbrad.... Ikka teie, emantsipeerunud Moor...

Elusalt...

tagasi olen ma siis jõudnud ühelt äärmiselt meeldivalt ja toredalt reisilt:-))
KOLMAPÄEV, 25.aprill
Start kodunt, et viia lapsed aeda, siis Elleni autosse ja Tallinna poole teele. Sõit kulges kenasti, mul läks küll juba Mäos süda pahaks, aga Kükitas näsitud võileib andis kosutust. Lennule jõudsime kenasti ja probleeme ei tekkinud. Saabusime Malaga lennuväljale, kus meid tervitas äärmiselt nipsakas reisiesindaja (no tegelt ei tervitanud, aga olemas ta vähemalt oli) kell 19. 25 või nii. Sõitsime Torremolinosesse, kus meie pesa ehk hotell Don Paquito asus. Ilm oli sompus, kuid soe. Asjad tuppa ja linna uudistama, sõime õhtusööki ja lasime maitsta mõnusal Hispaania veinil. Tuduaeg!
NELJAPÄEV.
Hommikusöögi mitmekülgsus lausa jahmatas meid: sai võiga, sai moosiga ja sai meega!!!! Super! Tegelikult oli ikka siniseks keedetud mune ja voolavaid praemune ka:))) Polnud häda kedagi!
Siis kappasime laadaplatsile, see oli algul natuke Anne-turu moodi, aga oli ka paremat kraami, kui oskasid märgata... Tsikid krabasid endale 1-euroseid kulinaid kokku, noh, ma siis võtsin ka ühe, mis meeldis...
Siis kapakuga taas hotelli, et sõita Malagasse ja sealt edasi Sevillasse (enne veel broneerisime endile järgmiseks päevaks varase hommikueine, muidu saab süüa kl 8-10). Pakuti reisibüroo poolt ka seda käiku, aga nad olid nii hullud röövlid, et me saime 70 juuriku asemel 35ga hakkama.
OI-oi, siis me saime oma esimese, loodetavasti mitte viimase FERIA - kogemuse. See on niimoodi, et mingil hektaritesuurusel maalapil on ridamisi tohutuid telke, kus rahvas pidutseb ja tantsib ühtainust tantsu: savellianost! See on flamenko ABC, ehk esimene tants, mis selgeks saadakse! Igas telgis omad pillimehed ja tantsijad, kostüümidest üks kirkam ja kaunim kui teine. Tantsisid kõik alates sülelastest kuni vanamemmedeni! Meil olid karbid ikka lahti ja emotsioonid laes!

Mehed kinkisid mööduvatele naistele lilli, saime meiegi omad õied juustesse pista:-))). Seeeeee oli niiiiiii vägev... Südaööl väljus buss tagasi Malagasse, 2,5 h sõitu möödusid mõnusas unes, ma oma ülbuses ronisin viimasesse ritta ja sain seal pea täispikkuses tudida ja see oli hea, sest...

REEDE

hommikul kl 6.15 väljus buss ekskursioonile Gibraltari poolsaarele. See oli üks põnev päev, sest kui me peale 2 tunnist und kl 5.50 hotellitoast alla kobisime võttis kallis reisikorraldaja endale vaevaks meil nägu täis sõimata, peamiselt küll Ulvil, kes esimesena alla jõudis: kus me olime, miks me ei käinud infotunnis, ja temal oli nüüd nii palju jama, sest meie ei teatanud, et me sellele üritulele tuleme (mis siis, et meil olid pääsmed juba Eestis ostetud!!!) Ja no lasi aga täiega, kuidas me oleme tema une rikkunud, sest ta kl 24ni ajas meid taga, ilmselt helistades hotellituppa, sest meie mobiile ta jumala eest ei kasutanud, sest siis oleks võinud veel ühendust saada.... Prrrrrrrrrrrrrrrr, üks naine võib olla väga ilus, aga kui ta on nii halb suhtleja, siis no jah, võib ta kogu oma iluga kuu peale minna!!

Igatahes saime Gibraltaril käidud, kõige lahedamad olid vast koopad:

Seal oli ka kontserdipaik ja no suurima heameelega oleksin tahtnud selles koopas mõnda erilist muusikaelamust saada, aga seekord jäi see paraku saamata...

Lisaks oli koopa ümbruses ja mujal kari ahvipärdikuid, kes inimestele kaela hüppasid ja neil käest kotte ära krabasid. Õnneks olime juba selle kohta eelnevalt infot saanud ja jätsime asjad bussi. Pärdikud muideks on juba nii targad, et kaameraid ei söö:-))) (enam).

Tagasiteel Külastasime Marbella jahisadamat, sest meie giidikese arvates on see üks tore koht... Noh, kui lahedad autod ja valged jahid tibi keema ajavad, siis oli see tõesti paras paik.

Ah jaa, leche-leche juhtus ka. Nimelt kui me Gibraltari poole sõitsime, siis seletas tibi meile mitte Gibraltari või Costa del Soli ajalugu või midagi sellist vaid andis juhtnööre, kuidas kohvi tellida, et lihtsalt Cafe ja siis Cafe Leche ehk siis piimaga kohv ja kui tahad magusat kondenspiima ja piimaga kohvi, siis tuleb küsida Leche-Leche! No nii, Marbellas istusime siis esimesse toredasse kohta maha, sest see tund tuli ju kuidagi ära veeta... Tellisime kohvi ja mina kui kohveiinivaenulik tüüp soovisin Leche-lechet... Noh, mees vaatas otsa, et mis värk, kas sa tahad piima piimaga või??? Ta oli ikka üsna jahmunud... Me siis kõik neljakesi seletasime, et ei, see on üks kohvijook, aga lõpuks ma teatasin, et tahan sooja kohvijooki väga väiksese koguse kohvi ja suure annuse piimaga. Nii siis tuligi papi ja tõi mulle teelusikatäie kohvi ja valas meie nähes sinna piima peale:-)))) Ja teate, see oli minu jaoks natuke kange:-)))) Aga leche-leche on nüüd kuulus jook vähemalt:) Õhtul tiiruke linnas ja õhtusöök pubikeses...

LAUPÄEVA

hommikul võtsime vabalt, tõusime, mil juhtus ja nautisime saiavalikut, siis käisime korraks sipsu rannas ja linnas... Õhtupooliku veetsime Malagas, vaatasime kindlust ja kirikut, palme ja aedu... Otsisime flamenkopoodi, aga see oli paraku juba kinni pandud. Korra lõid mu silmad küll särama, kui lelupoe aknal suurt Pikne MC Qeeni nägin.... Õnneks oli pood kinni, sest see lelukene maksis ei rohkem ega vähem kui 60 juurikut ja see on juba ühe mänguauto kohta liiga palju!!! Kõiki minu päevi ja shoppamisi läbiv teema oli pikksilm, mida Rasmus endale hullusti igatsenud on! Ja no ei olnud seda leida ka Malagast, binokleid pakuti küll igas värvis ja suuruses, aga laps ju tahtis pikksilma, mitte binoklit! Jälle üks õhtusöök ja tudin...

PÜHAPÄEVa

hommikul kl 5.50 väljusime hotellist (varane eine muideks koosneski eranditult kolmest saiast ja ühest õunast!) ja suundusime Malaga kaudu Granadesse, et Alhambra paleed ja Generalife aedu külastada. Sel ajal, kui hotellipoiss lubas, rongi muidugi ei läinud ja kl 7 bussist jäime maha, mis tähendas seda, et seisime hiljem 4 tundi sabas, et aedadesse sisse pääseda... saba ikka liikus vähehaaval ka, aga siis hakati ütlema, kui palju veel pileteid on, nii et algul, et veel 500, siis 450 jne. Kui öeldi 150, luges Ulvi nabinal kokku, palju meie ees seisjaid on ja noh, neid oli nii 250:-)) Selja taga oli teist samapalju... Vaatasime, et keegi laiali ei jookse, ja seisime ka mõnuga edasi, mina ohkisin, et oleks võinud ikka Annega hotelli jääda, sest nii jama on, seisime küll vahetustega ja saime palju ringi liikuda, aga ikkagi... Nii, siis said piletid otsa, saba plaksutas selle peale ja tädi teatas, et edasi müüakse ainult aedade pileteid ja see ei anna võimalust Alhambra paleesse minna... Nii: jeeeeeeeeeeeeee! Muud ma ei tahtnudki kui neid aedu näha! Varsti olime sees ja nautisime täiega, Ulvi, kes meil on ju aiandusedoktor oli muidugi kaotanud igasugused väsimuse jäljed ja kablutas kui väle põder ühe puhma juurest teise juurde, muudkui klõpsis aga pilte ja oli ikka pöördes küll:-)) mInagi olin oimetu ja ohkin, kui hea, et ma ikka Annga hotelli ei jäänud:) Õhtul kl 22 jõudsime Torremolinosesse tagasi, mõtlesime, et vaatame, kus üks hotellipersonali poolt lubatud flamenkourgas asub... ja ülla-ülla, tädi teatas, et poole tunni pärast algab sõu ja noh... mulle tundus see koht väga kahtlane, aga massiga jäin alla ja läksime siis kärmelt hotelli, haarasime seelikud selga ja Anne kaasa ja flamenkot vaatama... Sou oli selline naljakas, aga noh, ajas asja ära! Kellelgi oli sünnipäev ja saime lõpetuseks veel torti ka:-))

Meie Ulviga pugesime põhku, aga teised tipsid uitasi ööklubisid otsima! noh, peale mõnda konkreetset pakkumist põgenesid nemadki unehõlma...

ESMASPÄEVa

hommikuks oli kohustuslik kava juba läbitud ja hakkasime shoppama, sest kellel mida vaja oli ja kes mida viia tahtis... Otsisme ja ostsime ja vaatasime niisama ringi. Mina leidisn pikksilma!!!! nii vägev, ei, see ei olnud fotopoes, ei olnud tehnikapoes, ei olnud kaubamajas, see oli sigaripoes:-)))) Ma pidin minestama, kui see mu värisevatele kätele pandi:) Lahe ka muidugi seletada, et mul on vaja asja, millega vaadatakse väga kaugele ühe silmaga:-))) Aga käes ta meil on, nii et Arvi ja Piret olgu aga valvsad:-)) Õhtul sõime hotellitoas maasikaid, juustu, mädanenud liha (Hisp. rahvustoit) ja nautisime veini! Jututeemad käisid seinast seina ja uneuss murdis meid alles kl 2 maha:-))

TEISIPÄEVal

selgus, et mõned asjad on veel kellelgi ostmata, nt Ulvil barbikleit, millest olime 136 korda mööda kõndinud:-))) ja siis läksime randa... Ilm oli vähe tuuline, aga otsisime ühe lillesaare ja pugesime selle varju peitu... kreemi polnud nagu vaja panna, sest eriti kuum ju ei olnud... No jah, eks siis oli õhtul natuke istumisega probleeme, sest need kõrgemad kehapiirkonnad said rohkem päikest, kui nad eladeski vajanud oleksid:-))) Võtsime veel õhtusöögi, tegime linnas tiiru ja seadsime end randa kuuvalgust imetlema... See on absoluutselt täiesti kohutavalt ilus pilt, kui kuu tee jookseb üle vee, laine loksub ja maailm kaob kuhugi kaugele-kaugele... Armusin sellesse vaatesse juba Santorinil ja nüüd taas, see on selline kurb ja õnnelik tunne üheaegselt, täis igatsust, valu ja meeletust... Hmmmmm

KOLMAPÄEVA

hommikul igatahes sadas õues vihma, sõime taaskord liigvarasest hommikusöögist ära oma õuna ja sibasime bussile, et minna lennujaama, lennukile ja koju... Tallinnas sadas ka ja oli päris-päris külm:-( Enne seda aga sain ma teada, et minu seljakott on kas Hispaaniasse jäetud või lennul maha pudenenud, igatahes kadunud! Tore, see sisaldas kohutavas koguses pesu ja hügieenitarbeid, ravimeid ja värke... Hea seegi, et kingikohver kohale jõudis! Kallis kaasa kodus seletas, et lennufirmal on 1 kuu aega, et mu kott üles leida ja minuni toimetada, seni siis ma pesu ei kanna ja pead ei pese!!!! Lahe, mis?? On küll pagasikindlustus, aga nemad hakkavad liigutama alles siis, kui lennufirma kuu mööda on saanud, jah, isegi siis, kui ohvri abikaasa kindlustuses töötab:-))))

Nii, Mäos ootas meid tore lumesadu, mis katkematult kestis kuni koduni... Laiade räitsakate keskele sattusin oma koduõue ja pidin ennast küünte-hammastega kinni hoidma, et mitte lastele aeda järele tormata... Aga siis nad tulid, tõid mulle lilli, olid niiiii rõõmsad ja toredad... Hmmmmm Kodu ei olnudki paigast liigutatud ja kõik oli väga tore....

Mis siis muud kui, et teinekordki;-)))

Värisevi käsi...

... kriban siin neid ridu... Kohe-kohe lõppeb tööpäev ja algab puhkus... Puhkus, mil loodetavasti puhkamisest midagi välja ei tule, sest pakin oma kompsud ja siuhti, tuhisen läbi sinitaeva ja kevadtormide otse Hispaania päikese alla, et ehedamat flamenkot otsida, meeldivalt aega viita, ehk tantsidagi....

Kohver ootab mind kodus, et teda oma tagasihoidliku pagasiga täidaksin, seekord olen juba targem ja võtan suurema kohvri, sest tagasi tulles ON alati rohkem asju, kui minnes... 4 tantsutibi, neist 2 blondid:-))))) Saame näha:)

Vahepeal sai mu kallis pojakene aga juba viieseks, ta on nii tähtis, et anna olla kohe, isegi riided ei mahtuvat enam selga, sest ega viiene ei saa ju ometigi neidasmu riideid kanda, mis neljane:-)) Sünnipäevapidu oli kena ja poisid said teistega mängida... Vahva!

Tööd olen ka omajagu rüganud... mis sest ikka....

Hillele ja Kadrile palju õnne, kallistama ei ulatu, aga niigi on hea teie peale mõelda!

Paar naljalugu ikka ka, kuis muidu:

Arutasime, miks ei pandud meie kolleegile, kellel on jüripäeval sünnipäev nimeks ometigi Jüri? No ja siis ütleb üks, et tal on küll sõber Jüri, kellel jüripäeval ongi sünnipäev.

Mina: mul on ka üks selline sõber...

Kolleeg: hmmmm, äkki räägime samast Jürist.

Mina: ei tea.... see oleneb....

K: kus ta elab?

M: Tartus

K: minu oma ka...

M: mis tööd ta teeb?

K: politseis midagi....

M: minu oma ka!!!

Mõlemad: see on Jüri N!!!!

Seega, maailm on väike ja noh, palju õnne siis!!

Ärkasime hommikul ja elektrit ei olnud. Lähen Rassi äratama:

M: kuule, tõuse nüüd üles, meil on öösel elekter ära läinud...

R: hmmm, kuule, üks draakon käis siin öösel, ma kuulsin mingit madistamist õuest. see oli emadraakon, kes voolu ära varastas. Ja vaata, kõik mänguasjad on teise koha peal, laps-draakon mängis siin sel ajal, kui ta ema voolu varastas! Jah, ja isadraakon valvas seda kõike pealt!!

seega oleme jätkuvalt draakonimaailma võluvais kütkeis... Lippan siis nüüd oma draakonikütte päästma ja kõigile kaunist kevadet!!

PS. Eile käisin Jüriöö jooksul ka, meil oli tubli võistkond! Ja regasin end Tartu maratoni kepikõnni 10 km distantsile ja maijooksule:-)) Tulge ka!!

Mõtlen....

mõtlen igasuguseid karvaseid ja sulelisi mõtteid elust, endast, sõpradest ja inimsoost üldse... Midagi geniaalset ei ole suutnud välja mõelda, niisama väiksed mõtterännud...

Tööd olen teinud ja puhanud ka... Laulasmaal oli... mmmmmmmmmmmõnus, sai lustida, sai rääkida, sai sulistada, tai-massaazi proovisin ka ära (kunagi tahaks seda Tais teha) ja üldse oli tore... Vaatasin, et hakkan vist "suureks" saama: kordagi ei helistanud koju, muudkui sebisin ja asjatasin seal omi asju, teadsin, et nad saavad hakkama:)

Naabri-Piretiga oleme kaks koda käinud kepikõndi tegemas, see on väga lahe: saab samal ajal juttu ajada ja värskes õhus viibida ja mõningane koormus ikka ka, olen na vedelaks läinud vastu kevadet, et endalgi kole vaadata... Mis seals ikka... See läheb mööda ju.

Töö juures on suured muudatused ees. Terve kari toredai(mai)d kolleege on lahkumas, lisaks veel mõned... Läheks või ise ka, aga töö on paraku hetkel veel huvitav ja lootusrikas, hoiab mu silmad säramas...

Käisime Tölliga Tühiranda vaatamas, oi küll see Laura on ikka armas näitleja, ta ei peakski midagi tegema, seisaks lihtsalt keset lava ja minagi vaataks pool tundi, mehed ehk kauemgi:-)))

Peale seda läksime Suudlevatesse tudengitesse õhtust sööma ja siis koju... lapsed olid Liivi päralt Liivi kodus ja oi-oi, oli see alles ärkamine meil hommikul: keegi ei sikuta varbast, keegi ei taha pissile-kaissu-hapsi... hmmmmmm, Mõistan hästi Kudzut, kes 5 aastat tagasi luges aastaid, mis poiste kodunt lahkumiseni jäänud on... (Mis ta hiljem tegi, et see ootus ei lõppeks teate isegi), aga sel ühel viivul ma tundsin seda sõltumatust ja vabadust...

Eile käisid ka toredad inimesed meil korraks külas... Kuna tegu lahkujatega, siis võtame veel viimast, sest kaugkontaktid on teada... Õnneks on tehnikasajand ja juured on neil siin, seega - jääme tagasitulekut ootama juba enne, kui minekupambud pakitud.

Peaks vereproovi tegema... Kaua aega juba viimasest möödas... Lähengi nüüd:))) ja lasen ennast torkida:)

Olge terved, ja Kudzu, ole ettevaatlik!!

Pruudijuttu...

Sõidab meie kena seltskond lasteaiast kodu poole...
Rass: emme, me nägime Karl Cristoferiga lasteaia juures nii suuri poisse, et oli kohe, nii suuri, et sellistel peaks küll juba pruudid olema...
M: no kas olid siis või?
R: ei olnud.
M: aga mis asjad need pruudid on?
R: ma ei tea
M: aga äkki neil olid taskus, sa ei pannud lihtsalt tähele.
R: ei olnud, need pruudid, tead, need on ikka mingid inimesed...
M: noh, aga mis ende inimestega siis teha tuleb?
R: ma ei tea... tegelikult need pruudid on ju naised noh...
M: No siis on ju kõik selge, seda sa ikka tead, mis naistega teha...
R: jaaaa (üliõnnlikult), nedega peab suudlema ja siis abielluma ja siis rahulikult edasi elama.
Sekkub tagaistmelt Kaarel: ja kui rahulikult ei ela, siis surevad printsessid ära!!

Vot nii ja siis me jõudsime koju ja oli mul alles tegu, et naerupiuksud kinni püüda:-)))

Muidu elame siin tasapisi... KÕIGE suuremad kiirused on möödas, seni on projekt edukalt kulgenud ja homme peaks viimane koolituspäev olema... Kaarel-klutt on jällekord köha külge saanud, aga seekord ei ole surmahirmu ja küllap saab hädast üle... Täna jäi issi temaga koju, homme hommikul tsuhhutan rongiga Tallinnasse, siis peab ka keegi teine teda vaatama... Eks neljapäeval näeb, kuidas asjad edenenud on, kas saab aeda või peab vanaemaga kaupa tegema... Ilmad on imelised ja õnneks palavikuhaigused meid ei armasta ja saab ikka õues käia päikest nuusutamas.

Nii väga tahaks hommikuti autost mööda minna ja hoopis metsa uidata, heita kõik mõtted peast ja lihtsalt tunda... tunda seda värskust ja vaimustust, mis kevadega kaasas käib...

Loen Frans Halsi kadunud päevaraamatuid ehk olemiserõõmu... Oh tunneks igaüks olemisest rõõmu:-)))

Kirjutasin ämma palvel kõige kiiremal töönädalal valmis jutukese, kuidas Meeta meenutab oma Petserimaal käimist:-))) Taheti hingelist ja muuseumikeskset juttu... No sai tehtud:-)))

Nüüd teen tööd ka:-))

Tibid ja lapsed ja mehed...

Nii see elukene veereb... Tööl on olnud kiired ajad, kolleeg puhkab, teine kasutab seda ära ja minul on kõik vanaviisi:-)) Projekt Hoolides Hooldajast on käivitunud ja neljapäeval toimub järgmine loeng - kodused abivahendid ja hooldajat säästvad abistamisvõtted... Eks näis, esimese loenguga ma eriti rahul ei olnud, sest kui peale kuulamist jääb tunne, et oleks ise paremini teinud, siis oli tegu halva valikuga... Keda süüdistada?? Ikka ennast, ei muud...

.

Nädalavahetusel sai siis tibitatud mööda Pärnut.. Seikluseid missuguseid: kinnised ja remondis söögikohad, siidrivabad poed, järjekorrad ja ekslemised... Vaene Jansa pidi saama aru, kui ristteel kostus seljatagant samaaegselt otse-vasakule-paremale... Aga ta atlus meid päris kenasti... Protseduurid ja teenindus... Hmmmmm kui elu rõõmsa pilguga vaadata ja mitte norida, siis oli OK, aga mitte parim võimalikest kohe kindlasti!! Strand on ikka alla käinud, hoolimata hea teeninduse kuust... Mõtlesin kirjutada pikemalt ka seltskonnast, et kuidas mulle tundus jne, aga eks siis mõni teine kord, kui veel natuke mõelnud olen...

.

Olen peast täitsa sossukene... Tahaks kirjutada hommikul või õhtul peale vanni... aga no ei ole ju võimalik... ainus koht arvutipiinamiseks on töölauatagune ja see on natuke pähh.... Ei tahagi kohe kirjutada vahel... Mis iganes.. Lähen toon oma lapsekesed aiast ära ja vaatan, mis nendega teha annab...

Ah jaa... Eile oli meil uus mäng: mina olin Kaisa, Kaarel oli emme ja Rassu oli Kaisa suur vend... Ukerdasin siis käpuli ringi ja rääksiin lahedaid sõnu... Nad muudkui õpetasid siis, kuidas öelda rrrrrr ja Rassu ja suur poiss... Kui jõudsime sõnani viinamari... oskas beebi-Kaisa ainult viinaravi öelda ja see oli kluttide arvates nii naljakas, et pidid püksid täis naerma:-))) Väga-väga lõbus on nendega....

Mõtted...

valikutest

headusest ja karmist,
kolekarmist eluseadusest...

Mõtted õnnest, ebaõnnest,
kurjast needusest...

Valitsevad, lummavad ja neelda püüdvad...
jõuan siiski aina hüüda, aina hüüda...

ja lähen ära

Uhhh...

Missugune nädal on selja taga... teisipäeval olin oma ullikestega 3,5 h notari juures ja pidin seisma vastamisi vastakate pilkudega, mis mind kaameliks kippusid pidama... saime hakkama...

Kolmpäeval PIKi koolitus Tallinnas, kiire-kiire ja mitmepalgeline reisirong, proovisin ära nii esimese kui teise klassi ja kui linn maksab, siis ei taha rohkem viimasesse minna... venekeelne Tapa narkomaan on töövälisel ajal liig mis liig...

Neljapäeval vastuvõtt, projekti sebimine, Noore pere tugi II ja kolimise korraldamine...

nüüd siis lähen kohe ja vaatan, kas nad ikka tõepoolest lahkuvad... Esmaspäeval vaja kohalikule sotsile ka öelda, et tolle klientuur on täienenud... Ega ta selle üle just rõõmu tunne:(

Andsin siis vahepeal www.lastekas.ee ühe intervjuu ka, varsti saan kuulsaks:-))

Ämm haigeks jäänud... Ei saa laupäeva õhtul vist välja minna:( taaskord... Aga järgmisel nädalavahetusel on tibituuri aeg, siis ehk saab puhata ka:)

Olge terved ja rõõmsad ja kallid kõigile...

Toimetan...

tasapisi oma töiseid ja koduseid toimetamiseid, viimaseid liiga vähe, aga ega see tolmutuusti tagaajamine elumõtet lähemale too. Tööl on põnevad ja natuke hirmutavad asjad ees, vastutus on suur ja kogemusi vähe, aga tasapisi tegutseda muudkui tuleb...

Eile käisime Tom Sebastiani sünnipäeval, mis muidu küll peaks 29. veebruaril toimuma, aga sel aastal oli sellega natuke probleeme... Poisid mängisid kõik kenasti ja neiu Kaisa küttis meie meesperel jälle titetuhina kõrgustesse. Kaarel pidada isegi lasteaias väikest-Kaisat mängima, kõnnib jalad harkis nagu pingviin ja Iiris siis hoolsa emmena kamandab ja sätib teda... Seega - nad ei taha mitte titte juurde saada vaid ise beebitasandile põigata... Noh, kui parasjagu kõik draakonid tapetud ja Urrid metsa aetud:-)) Eile teatas Kaarel muideks, et draakonid söövad liiklusmärke ja siis neil hakkab kõht valutama... Üldse andis ta Eevale sellise jonnikontserdi ja siis selgesõnalise ülevaate liiklusdraakonitest, et rohkem meid ilmselt nende autole ei võeta, peame ikka getsi andma...

Homme aga on lootus likvideerida võlg sõber-Kasperi ees, kelle sünnipäevale minu enese haiguse tõttu põigata ei õnnestunud... Ehk homme siiski saavad poisid koos mängida ja müterdada...

Väljas on kevad ja kõik sulab, voolab, plärtsub... Taevas on hall ja aeg-ajalt tibab vihmagi... Ootan päikest, soojust, valgust...

Ja lähen nüüd koju, et oma kallitega kena õhtukene veeta:-)) Anne on Hispaanias uusi samme õppimas ja flamenkonduses väike paus:-))

Haigus, saba ja muud mõtted

Oi-oi-oi, küll nüüd oli Moorikene haige... Asi algas juba õige ammu suure väsimusega, siis sai ühel õhtul ilma salli ja mütsita tantsutunnist autosse lipsatud... ja no järgmisel hommikul kael kange ja kurk kibe... No mis see tühi Moorile teeb, jõi aga teed ja oli toimekas edasi... Vot siis hakkas nohukene tulema ja korraga... Moor ei jaksa kõndida, kohe poole sammu pealt selline kondinõrkus vaevamas, et ei saa enam edasi ega tagasi... Mis teha, turgutas Moorike ennast ja käis tööl edasi, sest töö on teatavasti jänes, kui läheb, siis on lännu:-)) Said kiired ajad mööda ja üks sõber võttis endale julguse mainida, et ole õige kodus, kui paha olla... Ja siis ma olingi. Lapsed viidi vanaema juurde (ämma muidugi), sest aias oli ka tohutu epideemia, 22st lapsest oli 4 kohal (neist üks haigena) ja lihtsalt ei raatsinud enda omi sinna viia... Ja Moor magas, oi kuidas ta magas 36 h nagu vana karu (ma ei tea, kas karud vahepeal ihuhädasid kergendavad, seda ikka pidin endale lubama). teed jõin kannude kaupa, vett teist samapalju lisaks... Nuhh-nuhh, aga nohu ronis kõigest magamisest hoolimata põskkoopasse ja hakkas seal hullu tralli korraldama, kes hädaga tuttav, see kujutab neid piinu ette... Moor võttis siis arstirohukarbi välja, otsis sealt Töllist jäänud antibiootikumid ja hakkas neid manustama... Esmaspäeval siis sai tohtrile teada antud, et oi, ma olen suremas haige, hakkasin seda rohtu võtma, aga kuuriks ei jagu, vaja lisaretsepti... Jätku see valvelauda... Ja muideks, homsest palun tööle kirjutada:-)) Mähh-muhh ja kas ikka jõuad minna, oli kalli Maarika küsimus... Ma ütlesin, et jõuan ikka ja sellega meie seekordne kohtumine lõppeski... Tore, kui on mõistvad perearstid, kes tühjast tüli ei tee... Nüüd siis krõbistan veel rohtusid ja unistan ajast, mil nasaalne võimekus taastub, hetkel tunnen vaid eriliselt rämedate haisude algosakesi ja needki jätavad mu suht külmaks...

Vahepeal sain aga teada, kus mu saba käis... Ja see polnudki saba, oli hoopis nabanöör, mis vajas veelkord läbilõikamist. Avastasin, et olen oma emast liialt sõltuv, vajan tema heakskiitu ja tunnustust.... Noh, esitan talle põhjendamatuid ootuseid enda ja oma lastega suhtlemise suhtes jne. Aga ma olen suur inimene ja suured inimesed saavad ise hakkama. Kui lapsed sünnitatakse, siis neid ka kasvatatakse jne. Saate aru küll, tuleb neist sõltuvustest lahti saada ja ongi saba kohal, kus vaja. Mina olen mina ja tema on tema, ta ei pea vastama mu ootustele ja minul ei ole vaja pingutada, et talle meelejärgi olla:-)) Lihtne, kas on?

No jah, igasuguseid põnevaid asju on ees ootamas veel, aga nendest ehk siis, kui nad kätte jõuavad, hetkel ootan vaid töö juures, et Vello asi joonde saaks ja pusin projekti teha, sellega asjad sujuvad ja saab vist hakkama küll, kuigi tõeline kergendus saab siis olema, kui asi läbi saab ehk siis täpselt ühe kuu pärast:-)

Olge mõnnad ja mis peaasi, sõbralikud...

Ah jaa, vaatasime eile poistega Lõvikuningat... Jõudsime kohta, kus lõviisa Mufasa surnud on ja Simba kedagi meeleheitlikult appi hüüab... Rassu siis teatab, et kui tema seal oleks, siis ta helistaks kohe 112 ja kutsuks kiirabi ja teeks Mufasa terveks:-))) Sain naerul sabast kinni ja kiitsin last adekvaatse ja tubli plaani eest:-))

Hei...

vahel on lihtsalt vaja võtta see saba ja pista.... õigesse kohta tagasi... Küsimus on selles, et kui ei taha teada, miks saba ära läks, siis võib ta teinekord jälle minna, aga eks mõtlen sellele siis...

Eile käisime Tölluga uitamas, sõime Itaalia toitu, magustoiduks shokolaadikohvikus pakutavat.... jaaaa, päris mõnna...

Spaapakett on bronnitud ja märtsi keskpaiku kimab 6 tsikki Pärnu poole jättes maha ahastavat nägu tegevad mehed ja lapsekonnad

Dorisel sündis pojakene, palju õnne neile ja jaksu.

Lähen kodukaid tegema ja täna on kohe eriti jäledad kohad, aga ära nad käia tuleb... Hakkab ametnikuelu vist oma jälgi jätma, kui vahel tööd ei taha teha;-)) Paar aastat veel ja olengi kibestunud ja üdini õnnetu ametnik, kes siis ukse lukku keerab, kui vastuvõtuaeg ei ole:-))

Hoolekoda peab plaane, eks näis:)

Tõuske ikka üles!!!

ehhhh

Ei tea, mis viga on, aga tunnen ennast juba paar viimast päeva nagu Iiah.. Saba justkui kadunud ei ole, aga tunne on selline nagu oleks.... Ka see läheb ükskord üle... ma tean

Lapse sünnipäev

läks seekord üle ootuste kenasti.... "Õigel" päeval käisid tarekesest läbi Muhvid ja onu-Raul oma kaasaga. Eile siis pidutsesime sõprade ja Lähte-vanadega Tartus Anni mängumaal. Inimesi oli parasjagu sattunud, mõni kallishing jäi küll tulemata, aga nad saatsid vähemalt oma teised pooled lastega lustima ja selle üle vaid hea meel... Kaarel arvas algul, et me läheme Oskari sünnipäevale, aga kui aru sai, et pakke seekord hoopis talle kätte suruda proovitakse, oli see suht meeldiv üllatus... Kõik kingid olid väga vahvad ja lapsele meeltmööda, kuid no mis teha... punapäise ristiisa meisterdatud mõõk oli ikka üle kõige! See on nii popp, et Rass vaeseke võib esialgu selle katsumisest vaid unistada:-))

.

Homseks sai peenelt plaanitud Võrokeste juurde suurele jubileumile minekut... Mu isiklik ema lubas pika lunimise peale lapsi hoida ja puha... Noh, täna siis sain teate, et tal endal laps (14 aastane) haige ja kas me lubame oksendaval, palavikus ja taitisel noorukil tulla enda lapsi hoidma... Hmmmm, no ega ikka ei luba küll... Ja kuna mu ema ei saa ise tulla, sest ta ju ei sõida autoga (busse ning ronge Elva vahet vist enam ka ei käi) ja last üksi koju ka jätta ei saa.... No siis ma loobusin rahumeelselt juubelipidustustest.... Oma väntstükke ei võta ma kaasa selle pärast, et pidu algab alles kl 19 ja noh, väga lühike saaks olema see aeg, mil kõik rõõmsad ja rahulikud on:(( Ja igaüks, kes võtab vaevaks lapsi sünnitada olgu valmis neid ka kasvatama... Mis see üks tore pidu siis ikka, teeme parem kodus omaette vahva olemise... Läheme varakult magama ja naudime pühapäeval selget silma ja talveilma:-)) Aitähh, et mul vähemalt ämm oluliselt parema tervisega on...

.

Nii, siis plaanime veel rongaemalikult lapsi meeste hooleks jätta ja üheks nädalavahetuseks Pärnusse spaatuurile minna... Nii 4-6 tibinat, eks näis, mis saab ja kuis läheb...

.

Ja täna hommikul ma sain teada, et kevad ikkagi tuleb veel kunagi... Pikk ja hall aeg sundis sellest unistusest juba loobuma, aga täna nägin, et hommik ei ole enam kaugeltki pime ja päike särab ja ja ja... on niiiiiiiiii külm, et püksisääred hoiavad sirgelt ümber säärte... Aga ta tuleb taas, koos lootuste, mõtete, lõhnade ja tunnetega...

Mehel päevad...

Nomaeisaaaaa aru, mis mu kalli Metsatölliga nii korra kuus või vahel kahe tagant juhtub... Pöörab puhta lolliks peast...

.

Ma juba näen, kuidas mehanism toimub... Võetakse üles mingi lahe teema... Kes kuipalju kodus midagi teeb (ja mina teen apsaluutsesti alati liiga vähe), miks ma õigeks ajaks tööle lähen (sest norm näeb ette, et noored emad tulevad iga päev pool tundi hiljem tööle ja lahkuvad tund varem) ja kui midagi muud võtta ei ole, siis mis mõttetu raamatulugemine see siin nüüd käib!!! Ja kujuta ette, ma lähen 60% kordadest mõnuga kaasa... Panen leegitsema kui tõrvik ja särtsun ja praksun, kuis jaksan... Varasema 120 % võrreldes on see nüüd juba hea saavutus, aga tegelikult need maso mängud mulle sellisel kujul ikka ei meeldi... Ma tahaks olla rahumeelne ja mõistetud-mõistev abikaas, mitte seletada, miks on mul vaja areneda, tunda ja kogeda, see peaks olema ju enesestmõistetav... Või olen jälle liiga enesekskne ja hoolimatu?? Ja mis siis, nii ongi hea!

.

Igatahes on täna Kaalu sünnipäev ja ta on nüüd siis 3 aastat vanaks saanud.... Mu väike munake, praegusel hetkel niiiiiiiiii ISE ja niiiiiii armas... Hommikul sai pakid kätte ja ei taht teine enam kuidagi aeda minna... Lõpuks ikka läks, kui lubasime, et saab teistele kooki ja limonaadi viia... See oli justkui alles-alles, kui ta 5. veebruari ööl sündis... 4,5 kg raske ja 53 cm... Sünnitus oli selline nagu ta oli, aga võrreldes esimesega ikka väga "mõnus"... Kui keegi peab mõnusaks valu, mis teda rebestab kohtadest, millega eriliselt hellalt peaks ümber käima ja paneb lambukestena vaiksed naised mõnusaid mõmmimörinaid tegema... hea oli see, et kogenuna teadsin oodata hetke, mil kogu see valu lihtsalt kaob, nagu kerge laine viiks selle kaasa... Ja nii oligi... Väike Karlutt mu kõhul kisamas ja teada tahtmas, mis värk see nüüd siis olgu...

.

Õudusega mõtlen, et temastki peab kasvama mees...

.

Olen siin mõtisklenud inimeste üle ja maailma seaduspärasuste üle ja mis seal salata ikka jälle ka valikute üle... Kedagi teist ei saa ju süüdistada, kui oled teinud valiku, mida hiljem kahetsema pead, valiku, mille meeleldi ümber valiksid... Ei saa süüdistada kedagi teist ka valimata jätmises... Iga inimene saab valida, mida ta räägib, mida kuulab jne.

.

No miks me siis ei saa ausad oldud? Ei ole võimalik, et kardetakse teise inimese arvamust ja põrmustavat pilku... Ühiskonna hukkamõistu... Iseennast?

.

Kui palju on suhteid, mille lagunemisel peale kümneid koosoldud aastaid heidetakse niiii paljut ette... Kus olid need sõnad, mis väljendavad ju kellegi soove ja vajadusi (või kujutlusi nendest) siis, kui oli nende avaldamiseks õige aeg... Kui janune vaevleb veepuuduses, siis oleks kena, kui ta ÜTLEKS, et vajab vaid vett... abistajad võivad ta mässida soojadesse tekkidesse, toita rammusa lihaga, silitada pead või deklameerida Pushkinit... See ei tee janust õnnelikuks.... Ja keegi ei saa aru, mis tal küll viga on, kui ta seda ei ÜTLE....

.

Andke mulle jõudu valida õigeid asju, mida öelda, et mind keegi ka kuuleks... kui seda vaja läheb...

.

Neile, kel raske... pole midagi öelda... see on nii ja see läheb üle...

Inimesed...

....on imelikud... Mina ise ka olen, mis seal salata... Vahel olen isegi nii kuri, et särtsub ja pragiseb, mis mu selliseks küll muudab? No näiteks see, kui keegi topib oma nina teiste asjadesse, kobiseb ja viriseb ja õiendab, aga midagi tarka ka ei kosta... Kui keegi laidab maha teise pere ostetud maja või tuleb teatama, millises järjekorras peaks majapidamises askeldama... Pähhh...

.

Veel on vastik, kui ollakse teiste inimste vastu ebaõiglased... Aetakse kiusu kiusu pärast ja veeretatakse teise teele takistusi, ilma milleta võiks teine paista ilusam, tublim ja targem. Ei meeldi kohe, kui tehakse haiget selleks, et teisel oleks valus... Kui seda valu annaks vältida (alati muidugi ei anna).

.

Ei meeldi ka väga kindlad "põhimõtted", kuidas elama peab... Et rinnahoidja peab olema nii suur ja juuksevärv selline ja pikkus selline... et minu laps võib süüa ainult seda ja mitte teist, et naine peab tööl käima ja peret toitma... mkmmmmm, las inimesed elavad nagu tahavad ja oskavad... Mina ka.... Ma teen vigu, ma leian uusi kogemusi, ma saan targemaks... ka ilma pideva nüpeldamiseta....

.

Kadedus on ka vastik... Kõike ei saa mõõta, ei saa lahterdada ja järjekorda panna, mis tähtsus on sellel, millal kellegi auto välja anti või mitu sõna ütles kellegi laps 9 kuuselt... Jah, see info võib olla teatud olukordades asjakohane, kuid lause: NO minu laps KÜLL juba nii vanalt.... on üks iiveldamaajavamaid (kuigi vahel kasutan seda ka ise, mis teha, magi pole veatu ja endagi peale saan vihastada küllalt:-))

.

Muidu on elu ilus, naudin mõnepäevast üksikemadust, mis on täitsa kenasti talutav, kui tead, millal see lõppeb... Töll laseb ennast järjekordses spaas sügada... seekord koosoleku nime all... Lapsed on aias ja läksid sinna üllatavalt rõõmsasti...

.

Homme algab meil isade kool, kus väiksemat sorti laste isad saavad psühholoogi juhendamise all toredat grupitööd harrastada... Väga põnev lugu, aga oi-oi, kui raske oli isasid sinna kokku saada... Igatahes läheb grupp käima ja saab kindlasti olema kasulik!

.

Lähen nüüd ja olen natuke asjalik ka:-))

Püsige vähemalt tasapinnal, kui parasjagu laineharjani ei küündi....

Rahu südamesse ja armastust igale poole:-))

Käigud käidud...

Ooperit, me ooperit, me armastame oooooperit... Igatahes mulle meeldis madaam väga... Isegi Töll ei jäänud magama, ei jooksnud poole pealt minema ja peale esimest vaatust ütles, et täitsa talutav;-) Lõpus oli suhteliselt rahuolev;-))

.

Ja laevasõit oli väga tore... Tagasiteel väike kõikumine, aga hommikusöök raisku ei läinud... Tahaks suvel poistega minna suure laevaga suurde linna:-))

.

Lapsed praegu terved ja mässavad aias... Koos nendega on seal olemas ka kodanikud Tuule Rõu ja Pune Tised... Loodetavasti me midagi külge ei saa, sest järgmisel nädalal täitub pesamunal 3 aastat... Täpselt sama paljukest oleme siis ka oma metsamajakeses püsielu nautinud...

.

Rassu: emme, miks Sul nii õmmeldud nägu on?

Emme: mismoodi õmmeldud?

Rassu: kui keegi on nukker noh, siis öeldakse niimoodi....

Emme: aaa, sa mõtled, et õnnetu nägu?

Rassu: no jah, et nagu õmmeldud ikka öeldakse...

.

Peale seda vestlust püüan vähem "õmmeldud" välja näha...

Sama teilegi, kus iganes olete ja kui raskeid koormaid iganes veate:-))