Wednesday, November 17, 2010

Aktuaalne

Juhised, kuidas anda kassile tabletti
1. Võtke kass kindlalt kätte. Asetage tema pea oma küünarnukile, täpselt nagu hakkaksite lapsele lutipudelit andma. Ümisege rahustavalt: "Tubli kiisu..." Pillake tablett kassile suhu.

2. Tooge kass laelambi otsast ja tablett diivani alt ära.

3. Kasutage sama protseduuri nagu p.1, aga hoidke kassi esikäppasid vasaku käega ja tagakäppasid parema küünarnukiga kinni. Pistke tablett kassile parema käe nimetissõrmega suhu.

4. Tooge kass voodi alt ära. Võtke pudelist uus tablett. Pange vastu kiusatusele võtta uus kass.

5. Toimige jälle nagu p.1, aga kui kass on teil kindlalt haardes, istuge tooli servale, toetage oma rindkere kassi peale, tõstke oma parem käsi vasaku küünarnuki juurde, avage kassi suu ülalõua kergitamise teel ja pistke tablett sisse — kähku! Kuna teie pea on põlvede vahele surutud, siis te ei näe, mida teete. Vahet pole.

6. Jätke kass kardina külge rippuma ja tablett endale juustesse.

7. Kui te olete naine, siis nutke üks tubli peatäis. Kui te olete mees, siis nutke üks tubli peatäis.

8. Nüüd võtke ennast kokku. Kes siin lõppude lõpuks peremees on? Tooge kass ja tablett. Võttes sisse asendi 1, öelge karmilt: "Kes siin lõppude lõpuks peremees on?" Avage kassi suu, võtke tablett ja... ups.

9. Sellest ei tule midagi välja, eks ju? Istuge maha ja mõelge. Ahhaa!

10. Komberdage pesukapi juurde. Tulge tagasi suure rannalinaga. Laotage lina põrandale.

11. Tooge köögilaua pealt kass ja lillepotist tablett.

12. Asetage kass linale ühe otsa lähedale nii, et tema pea ulatuks üle lina pikema serva.

13. Suruge kassi esimesed ja tagumised käpad tema kõhu vastu. Ärge andke järele kiusatusele kass laiaks litsuda.

14. Keerake kass lina sisse. Tehke kiiresti, aeg ja tabletid ei oota!

15. Võtke asend 1. Suruge kassi lõuad laiali.

16. Pistke tablett kassile suhu ja lükake kergelt sõrmega takka. Voila!

17. Tõmmake tolmuimejaga (kassi) karvad kokku. Plaasterdage (enda) haavad.

18. Võtke kaks tabletti aspiriini ja heitke pikali.

Friday, November 12, 2010

Tita...

Meie väike kassipoeg Milti... Leidlaps, kes oma mängude ja pugemistega juba suvel meeli ergutas.
Kadus ära ühel päeval. Kolmandal oli tagasi trepile ilmunud.
Värises, tuikus, pea liikus küljelt külejele nii tugevalt, et limpsida ega pala haarata ei saanud. Kõndimine oli enam kui vaevaline.
Hirm hakkas, polnud midagi sellist iial näinud. Ta nimi oleks võinud olla KAOS.
Süles hoides ja pead fikseerides sai pisut süüa, aga liiga vähe, vaatasin, et hakkab käest libisema see hingeke.
Meie piirkonna loomatohtrid Lüüdik & Kalja OÜ. Mees ja naine. Kõne kl 9.32 naise telefonile, aga vastab mees*: ei, täna ei saa, jah, ma tean, et reede, aga kõik ajad on täis, juba niigi oleme vahele võtnud ja kauem lahti.
Aga ta sureb äkki ära...
mees: heaküll, ma räägin teise arstiga. OK, tooge kl 10, jääb mõneks tunniks jälgimisele.
Tööl, vaja kassikohvrit, poes ei ole, apteegis saba, kl 10 on tööl koosolek, saan kohvri, koju, kass, kliinikusse, teel kõned tööle, alustagu teised külalistega...
Loomaarst - oi-oi-oi, mis toimub! Mis tal juhtus? Prognoos väga halb, aga ei ütle midagi, kohtume kl 13.30 uuesti.
Pisar, tööö, kohtumised, töö, kliinik.
LoomaArst - pole midagi sellist näinud, lisaports ussirohtu, tilgutid, vitamiinisüst...
Teadvus - ei panda magama!!! Pisar...
Koju - poputamine, toidad süles, gramm grammi haaval, tilk piima, sooja, aitad potile, hoiad kinni, et ei kukuks maha, kraabid ise liiva peale... Loomake väriseb, tudiseb, halab, aga ainult põrandal... Süles nurrub, tänulikult, õnnelikult...
Kaks päeva hiljem... Tuigerdab ikka, aga kaos on kadunud, sööb ise, joob ise, asjad ajab ise korda. Kogu pere hallitab, teleriees istujal on Tita süles, diivanilt ja voodilt aitame Tita alla, õhtul paneme pessa tuttu ja välistame kõikvõimalikud kukkumiskohad... Trepp on barrikaadide taga... Meie Tita:)
Nädal hiljem LoomaArsti juures - ei süsti, ei muret, saame kiita ja hakkame edaspidi pikka aega prednisoloni rohtu võtma. Tõenäoliselt on Tita kaotanud osa või kogu oma nägemise... Põhjus teadmata. Hommikul püüdis kellegi varbaid maha murda... Pisar... mitte valust...
Jah... Nüüd on ta Tita... kas saab kunagi veel Miltiks, eks seda näitab aeg...
* naine tunnistas hiljem, et lasi mehel vastata, sest mees oskab paremini "EI" öelda. Ja oli rõõmus, et mitte seekord....

Wednesday, October 13, 2010

Nagu näha

ei ole internet mind alla neelanud. Tegemisi on kuhjaga ja ei raatsi vabamaid hetki ekraani ees veeta...
Loen, et sõber tahaks võtta aega, süveneda, olla rahus ja teha asju järgemööda.... Ise tahaks ka! Tahaks sättida ennast ja enda ümbrust, ilma kiirustamata lõpetada õhtul õigeaegselt töö ja astuda rahulikultvälja...
Valikute teema, eksole... Kuskilt läheb piir isikliku ja professionaalse vahel, kuskil on tegematajätmisel tagjärjed... Tegemisel samuti...

Ja tegelikult... tegelikult olen ma nii õnnelik... Mul on oma tee, mida käia, omad viidad, millelt rada lugeda... Ja nagu padjaklubis ennustati: mul on sõnnikukuul, mida veeretada päikesetõusu poole, et järeltulijad õnnelikud oleksid.... Või umbes nii.... Pere on vahva ja tubli ning sõbrad ainulaadsed, ükskõik kui harvad on kontaktid....

Selle viimasega haakub hästi see, et eile avati LK uute majade projekteerimishange. Kui kõik sujub, siis on 6 kuu pärast oodata ehitushanget ja suvel ehitust, näis, kas puhkust ka saan:-) See kõik saab olema niiiiiiii põnev ja huvitav, et suurenenud töökoormust ja isiklikku küündimatust ei oska veel kartagi... Te ju lohutate mind, kui need suure kolinaga kaela langevad... eksju!

Saturday, October 2, 2010

IME

Saadan esimese läkituse Kasteheina pere kohta Kasteheinalt:)

Kuna armas ÄMM on emigreerunud ja britanniasse põrutanud, siis tõime tema KÕU enda majapidamisse kõmisema ja näe, töötabki. Minu itimehekogemused lasid ilma igasuguste probleemideta kõik juhtmed õigetesse kohtadesse torgata ja voilaa!

Nüüd lasen mängusõltlase toolile, ta istus juba siis laua taga, kui arvuti ise veel autos oli ja teadustas, et kohe läheb lahti:-)))

Seega, Kasteheina on kaardil:)

Tuesday, September 28, 2010

Tegevusaruanne

Eelmisel nädalal käisin Jurmalas konverentsil ja see oli väga vahva:) Sõitsin laenuks saadud GPSiga ja tädi juhatas meid kenasti läbi suure linna:)

Aga äge päev oli laupäev.
Käisime kõik neljakesi Saadjärve sügisjooksul ja tegime kepikõndi 16,7 km. Poisid küll sõitsid ratastega, aga olid meiega koos ikka:) Hille kõmpsis ka usinalt. Väga vahva oli. Töll küll kippus ära väsima, aga eks ämmgi ergutas meie lapsi, kui need väiksed olid: kui kõndida ei jaksa, eks sa siis jookse:) Nii egutasime tedagi. Uhked särgid kirjadega ELVA EI OLE ENAM KAUGEL köitsid kõigi möödujate tähelepanu ja saime hulgaliselt kuulda, kui valel suunal me ikka astume:)

Peale seda asusime minema kinno. Step Up 3. Hip-hoptants jm. Ekraan ütles, et nemad seda alla 12 aastastele ei soovita ja kõik peavad täispileti ostma.... See on 90 krooni nägu.....
Läksime siis Cinamoni ja seal saime lastele 40 kroonised ja endile 65 eegused piletid ja kokakoola oli nagu maast leitud:) Film ise oli vahva ja tõeline lastekas. Rassule meeldis ja mulle ka, Kaarel jäi uniseks.... sest...

...filmi oli vaja oodata üle kolme tunni ja me lihtsalt tegime Auras aega parajaks. See oli vahva, mulistasime seal ja saunatasime ja käisime soolatünnis jne. Äge.

Peale kino olin siis kindel, et kukun varsti surnult maha ja teatasin, et nüüd on kõik, mina süüa ei jaksa teha. Lõpetasime õhtu Mägra pubis Elvas. Lastel oli jaksu kõiki filmis nähtud trikke (seinu, laudu, toole jm pidi jooksmine, hüppamine, kukkumine, hundirattad ühel ja kahel käel jm) omal nahal järgi proovida ja me lihtsalt tegime näo, et oleme seal kahekesi ning meil pole aimugi, kelle lapsed need on:)

Uni tuli magus:)

Ja töönaädal on alanud kiirelt ja pingeliselt. Küll kuidagi ikka saab:)
Kallid ja hoidke ennast, eks!

Wednesday, August 18, 2010

Miks merevesi on soolane?

Just seda küsis Rasmus minult mõne aja eest. Rääkisin midagi üsna umbmäärast ja küsisin geograafilt nõu. Ta ei teadnud, aga tegi lisatööd ja saatis allolev info... Aitäh, Kadri! Panen siia kirja, et kui kellegi lapsed küsivad, siis saate kohe oma tarkusega hiilata:))

Miks merevesi on soolane?
Vesi on suurepärane lahusti. Mitmesugused maakoore koostisse kuuluvad kivimid lahustuvad vees. Kuid isegi parimad lahustid suudavad lahustada ainult teatud koguse ainet. Maakoore koostisse kuuluvad silikaadid lahustuvad äärmiselt vähe. Maailmameri lahustab neist vaid tühise osa. Selle tulemusena kõva maakoor ei lahustugi, ükskõik kui palju meri seda ka ei uhuks. Maakoore mõned mittesilikaatsed komponendid võivad vees küllaltki suures koguses lahustuda, enne kui vesi neist küllastub. Nii näiteks on tavaline keedusool hästi lahustuv. Kui vesi on sulatanud niipalju soola kui ta seda suudab lahustada, siis tekib 35 %-line soolalahus.
Maakeral ei saa olla merd, mis koosneks üksnes puhtast veest; uhub ta ju välja ja lahustab maakoores sisalduvaid aineid ning seepärast sisaldab ka merevesi alati hulga lahustunud aineid. Kuna keedusool on üks kergemini lahustuvaid maakoore osi, siis pole midagi imestada, et merevesi on üsna soolane. Maakoores ei leidu küll nii palju soola, et küllastada kogu merevett. Kaalulises koguses sisaldab merevesi 3,45 % lahustunud aineid, millest 4/5 langeb keedusoola arvele. Kui me tõstaksime kogu maailmamere vee hiigelkatlasse ja keedaksime seda kuni vee täieliku aurustumiseni, siis jääks katla põhja 50 000 000 000 000 000 tonni tahket ainet, mis vees oli lahustunud olekus.Sellest piisaks, et katta 50 USA suurust territooriumi 2,5 km paksuse ainekihiga. Et sool moodustab sellest tahkest ainest 80 %, siis järelikult leidub merevees 40 000 000 000 000 000 tonni soola. Kuidas sai sool merevette? Kas oli see juba algusest peale soolane, kui tekkis Maa ja moodustus maailmameri? Või koosnes maailmameri esialgu magedast veest ja hakkas alles hiljem oma põhjast ja kallastest soola tasapisi välja lahustama? Või oli veel mingi kolmaski võimalus? Seda peame alles järele uurima.
Isaac Asimov "Seal kus lõpeb Maa" Tallinn, "Valgus" 1982

Monday, August 16, 2010

Situatsioon

Naine teeb lastele enne tuttuminekut võileibu, paneb kõrvale ka kohukesed ja arvab, et see on õhtuampsuks väga hea. Lapsed rahul.
Tuleb mees. Teatab: Ma planeerisin need kohukesed hoopis homseks!
Naine seletab lastele, et saate kohukesed homme, võtame täna hoopis jogurtit. Üks lastest saab kurjaks, aga lepib lõpuks peale veenmist ja selgitustööd.
Mees ütleb seejärel: Sa võid need ju neile täna ka anda, kui homseks uued ostad.
Naine ei hakka lapsi veenma, et jogurti asemel võib ikkagi kohukest saada...

Mida nad küll tunnevad? Ja miks?

Tuesday, July 27, 2010

Järv

Vaikset järve teavad vist juba kõik blogilugejad, kindlasti need, kes suvel Kasteheinale sattunud...
Kahel hommikul olen enne tööd peatuse teinud ja vaikselt vette hiilinud... Kartes häirida seda rahu, olles sõnatu suurest rõõmust, et seal ühetegi inimest peale minu ei ole.... Nii hea....
Täna aga sammus ühel hetkel sillale vanaproua. Uuris sulistavat mind natuke ja hakkas siis rääkima. Tere ja tore ja vahva.... ma andsin alla ja lasin õndsa unelusehetke minema libiseda ning suhtlesin kenasti tagasi....

Kui veest välja ronisin ja end kuivatama hakkasin hüüatas proua:
"Kas te ujusite alasti?!"
Olles teadlik, et mõnel mehel pole viimasel ajal selle peale hästi läinud (hr. Kiis taaskord) ütlesin kohmetult, et no jah...
"Miks te ometigi ei öelnud!? Mina ka varem käisin sõbrannaga koguaeg kahekesi alasti ujumas, aga üksi nagu ei tihka või nii, miks te ometigi ei öelnud?!"

Njahhh, mis ma ikka oskasin kosta... Kas peaksin edaspidi kohe kui inimest sillale tulemas näen üürgama nagu udupasun: "Ma olen alasti, täitsa alasti, ärge kartke midagi?!"

See on muidugi idee.... Kena päeva, soovisin ka prouale.... Soovin teilegi:)

Tuesday, July 13, 2010

Laager!

Tere!
Laager toimub.
Kohtume neljapäeva õhtupoolikul alates kl 18st.

Võtke kaasa telgid tudumiseks, ujukad ja käterätid. Soovitavalt ka sääsetõrjujaid (kuigi osa hangin ise ka)... Kes soovib, veel midagi meelepärast nosimiseks jne, mida ise vajalikuks peate:)

Kavas -
neljapäev - sisseseadmine, (taas)tutvumine, murumängud lastega, supelmine ja jutustamine
reede - teeme savitööd (Maris), supleme, vildime prossid või midagi? maalime koos lastega kaevuümbrust, õhtul loovtants ja indiaanisaun.
laupäev - maalime/kaunistame endile kenad kandekotid, supleme ja olekskleme. Kui tekib veel mingeid põnevaid ideid, siis viime need ellu.

Jätame siis endale õiguse kava vabalt ja spontaanselt vastavalt kohaletulijate soovile muuta ja kohendada. Hoidkem sooja südant ja lahket meelt ja kohtumiseni!

Osavõtutasu 300 eeku saab maksta kohapeal sularahas:)
Ja hirmus hea oleks, kui inimeste arvu ka enam-vähem kolmapäeva õhtuks teada saan. 5346 2888 (Seni on kindlalt jah hüüatanud Gerda +2, Lagle+4?, Anni+1, Maris+3, Helbe+2, Hille+1, Kadri+1?. Andke julgelt teada, kes veel tulla tahavad!

Monday, June 21, 2010

Puhkus, ehhh

Hei!
Kodus tagasi, palju pesu pestud, lillepeenart rohitud ja tööl käidud... Eksole! Puhkuse ajal, aga mis teha - mõne asja juures on lihtsalt vaja, et asutuse juht ise käpad külge paneks.... Uute tööle võtmine ja vanade vallandamine on näiteks ühed neist ja nende mõlemaga sai tänagi tegeletud... Juhtub, näis, millal ja milliste kadudega see ükskord lõppeb, aga õudne lõpp on parem, kui lõputu õudus. Eksju?!

Lapsed olid täna ämma juures - ja tegid munasõda! Kujuta ette! kaks kaheksa-aastast ja üks kuuene ja määrivad üksteisele tooreid mune pähe! Njahhh, vanaema oli ju linnas asju ajamas ja emme hiljutine jutt munaga peapesust tuli ometigi läbi teha! '

Nüüd aga kaks kutset:

1) 25. juunil kell 11 ootab Elva Väikelastekodu talgulisi, et ühiselt 100 rummi puid riita/kuuri toppida. Talgusupp ja kook ning töökindad on maja poolt! Ootame kõiki! Tulekust võiks anda teada gerda@elvalastekodu.ee või 5346 2888

2) Kasteheina loovuslaager - toimub 15-17. juuli Kasteheinal. Veedame ühiselt aega, loodetavasti tabab meid selline ilm nagu oli eelmisel aastal ja tegevust leiab kogu pere! Kes graafikuga tööl, katsuge sättida. Kohtume neljapäeva õhtul, katsun täpsema info üles heita, kui saan teada, et ikka mõni tulija on! Kasteheina looduskaunis atmosfäär ja vaba liikumisrum võib olla heaks kosutuseks. Pulli asula loodki ootavad järge! Telefon ikka 5346 2888, kuna meil on ka natuke projektiraha selle asja peale, siis on osalustasu kindel summa 300 krooni pere peale ja hiljem juurde ei küsita. Oma lemmikumat näksimist või joogipoolist võib ikka kaasa võtta. Või topinamburit või mõnda muud taimejuurikat:)

Nüüd lähen koju, koorin keha kohviga, et sellest kaelasaanud sodist osagi maha kraapida ja homme puhkan!
Kalli!

Wednesday, June 16, 2010

Viimane õhtu...

Homme alustame koduteed, kohe üsna vara hommikul.... Ja õhtul saame tudida oma voodis... Mmmmmmmm......
Täna nägime ka Bulgaaria vihma ja see ei teinud meelt üldse kurvemaks, päikest on juba omajagu olnud....

Gerda on tööl saanud enda kanda väga palju asju, mida ma lootsin, et ta ei saa. Hakkame Etsi asemel uut meest valima, V tegi oma viimase hingetõmbe ja homme saame lapse... Njahhh, eks siit eemalt vaatan ja kuulan kõike läbi udu ja mõnigi emotsioon on varem läbi seeditud...

Ja nüüd, Gerda, ära edasi loe....
Täiesti imeline on olla töölt eemal ja mitte muretseda selle pärast, mis mu selja taga toimuda võib. Ma tean, et info liigub seekord ka tuhandeid kilomeetreid ja kõik oluline on kontrolli all ja heades kätes. Kui aus olla, siis ei kujutanud ettegi, kuidas hakkab välja nägema reaalne koostöö ja kuidas G. suudab minus näha oma reaalset kolleegi ja kaasteelist selles asutuses, aga seni on kõik olnud super ja mul tuleb pisar silma, kui mõtlen, millest oleksin pea-aegu ilma jäänud! Küll on hea, et mõistus pähe tuli!!!!

Nii, aga Bulgaaria... Taaskord tahaksin nõustuda suure filosoofi Sidiga: Inimesed on vastikud! Kohutav prügi ja mustus, rannas, vees jne. Nukker... Aga eks isegi ju jätame oma prahti maha, küll prügikasti, aga pole ju teada, kushu see selat edasi läheb.... Njahh....

Lisaks Kaliakra delfiinidele nägime ka millimallikaid. Need tarretisekalad meeldivad mulle millegipärast väga-väga... On alati meeldinud, alates 5. klassidt, kui neid bioloogias õppisime ja ma ei osanud ette kujutadagi, et neid kunagi peos saan hoida. Siinsed olid väiksemad ja õrnalt helesinised, kui võrrelda Egiptuse omadega, kes olid paksud ja rasked.... Rasmus kutsus mind vaatama, ise ehk ei oleks märganudki.... Vahva...

Ja siis on tulnud mulle mõte, et kas meie lapsed saavad kõik ehk liiga vara kätte. Kas oskavad nad veel tulevikus elida rõõmu väikestest asjadest - käbidest ja konnadest? Hetkel veel oskavad. Ka reisil olles näen, et parim ja lõbusaim on neil olnud laineid taga ajades ja üksteisele liiva pähe tõstes, karbikuid korjates ja üle kõnniteepiirete kitse hüpates.... naernud on nad palju.... Ja koos nendega lõkerdasin isegi paar korda südamepõhjani.... Esimene kord ehmusin ära... kadunud on see oskus ja ehk võimegi niimoodi naerda... teine kord oli juba soe tunne.... Hea...

Ja energiatase on selline, et hoia alt. Hea, et kohe tööle ei lähe vaid puhata saan, ehk õnnestub osa sellest energiast Kasteheina maandada ja nii mõndagi, mis ootel ära teha. Igasugused plaanid ja mõtted, kuidas, mis, kuhu jne...

Nii, nüüd minekut, viimane õhtusöök ja korras.... Kohtume Eestis!

Ja laagriga olen mõelnud, et ehk õnnestuks meil koguneda neljapäeva õhtul, siis reede täispäev ja laupäeva õhtuks hakkaks laiali minema? Ja kuupäevad siis 15-17. juuli? Kavas loovtants, playmais ja veel midagi ägedat? Suplemine ja suvitamine niikuinii?

Monday, June 14, 2010

Puhkus

Bulgaaria, Kuldsed liivad 6.06-17.06. 2010

Kuidas reisiplaanid meie peres alguse saavad, seda vist paljud juba teavad – põrandafondist. Maja valmides oli Kasteheinale kolimisega suur rutt taga ja nii jäid lauad lihvimata, üleüldine viimistlus tegemata ja kuna materjal ei olnud just tippkvaliteediga, siis olid esimesel aastal juba hiiglaslikud praod maas. Igatahes alustan ma igal sügisel usinalt põrandafondi kogumist, et järgneval suvel see töö tehtud saaks – ja kevadel on VAJA hoopis kuhugi soojemasse kohta rutata, et päikest leida
Sel korral siis kogu perega ja ainult oma perega Bulgaarias. Miks? Sest siin võivat olla soe, hind oli kogu kamba peale suhteliselt soodne ja meist keegi ei ole siin ka varem käinud. Kaarel teatas, et tema ei tule, sest seal ei saa kala püüda! Meie pere tabanud õnn või needus, kes seda teab, on kuueaastane kirglik kalastaja. Püüdma hakkas ta juba eelmisel suvel küll ja lootused, et see talvega üle läheb olid asjatud. Nüüd on iga vaba hetk kalastamise või kalale nuiamisega seotud. Reisile sai laps meelitatud lubadusega, et tema ristiisa võtab oma põnnid kaasa ja tuleb koos temaga kalale, kui oleme tagasi Eestis.
Ühel ilusal pühapäevahommikul umbes kl 4 me siis ärkame ja Tallinna poole teele asume. Lend toodi tund aega varasemaks, aga noh... Unistan sookamaalendudest Tartu lennujaama kaudu – milline ajasääst ja enese ka, sest iga ühest paigast teise kulgemise tund on päris väsitav.
Kohale jõudsime! Maandumisel võtsin küll juba oksekoti kätte, aga vaja seda siiski ei läinud... Varna lennujaam võttis meid kenasti vastu, andis kogu pagasi kohe kätte ja kohtusimegi Estouri reisisaatja Leenaga Viimati jätsime temaga Hurghadas hüvasti... See on hea, sest juba tunnen natuke selle inimese tööd. Tal on komme rääkida asjadest nii nagu need võivad kõige hullemates kujutlustes vahel ka olla, seekord siis saime teada: kuritegevus kõrge, kotiröövid ja lõikumised massides, liiklus väga ohtlik, kui autot rentida, siis sõita tasakesi parempoolses teeservas ja ILM suvi viibib, eelmine grupp, kes oli kohal 10 päeva olevat saanud 2 päikeselist päeva... Veepark on väga lähedal meie hotellile, aga seal vesi kangesti külm, merre ka veel ei saa ja basseiniski pole soojendust... Aga muidu kõik OK.
Jõudsime hotelli, saime oma toa – double ja kaks lisavoodit lastele... Toas on täpselt 2 rm kulgemispinda uksest rõduni (õnneks võimalusega vahepeal sobivas koikus külili keerata).... Taevas oli pilves, kogu pere reisist väsinud ja avastusretkele minnes pidime fliisid/jakid selga toppima. Minu kui vastutava reisikorraldaja meel läks murelikuks – äkki nüüd ongi nii, et istume siin pea kaks nädalat ja kogu aja sajab vihma, ruumi on nii vähe, et me läheme hulluks nii tiheli koos olles jne. Aga püüan säilitada kainet meelt koos optimistliku soustiga selle ümber ja räägin teistele, kui vahva meil siin olema saab... Hea, et nad mu sisse ei näe... Rummikoola aitab ja söögid on ka väga head. Kaarel arutleb, kas meres näkkaks ka?
Esmaspäev – päikesekreemi osta pole vaja. Uurime ümbrust, jalutame, uurime lisa autorendi, ekskursioonide ja muude meelelahutuste kohta, sest rannamõnud jäävad ilmselt ära. Taevas suht pilvine ja tuul nii kõva, et rannas punane lipp väljas. Poisid leiavad kaks meelelahutust – rannas suurte lainete eest ära jooksmine (muidugi on nad peagi nabani märjad, sest alati neil ei õnnestu pääseda) ja emmega võidu tegemine – see tähendab, et nemad lähevad 4. Korrusele liftiga ja mina pean samal ajal jala mienma ja ssiis vaatame, kes enne kohale jõuab. Lastele on vähe rõõmuks vaja. Mina tahan päikest ja lasen toidul ennast lohutada. Kaarel tahab kalale...
Teisipäev – Vaatame aknast välja ja näeme – pilvi! Otsustame alustada kultuuriprogrammi. Rendime auto ja ostame kaardi ja pinek Nessebari saarele, kus pidada olema antiikne linnake? On tore saareke, huvitav arhidektuur ja palju rahvast. Ja palju poode ja pekesi Shopingust me eriti ei hooli, vaatame saare ära ja laste suurimaks rõõmuks saab ühel maabumissillal suurte lainete eest ära hüüpamine. Nende rõõmuks taaskord aegajalt ebaõnnestudes. Ja soe, oi kui soe meil hakkab. Mornilt mõtlen, et jah, siin see päike siis elabki. 100 km meie pesast eemal... Ja mina valisin just selle „vale“ koha.... Oma kuurorti naasnutena märkame, et sealgi on päike täies väes ja lippame randa, kreemi ei osta, ajame kodunt toodud jääkidega läbi. Punane lipp rannas... Kaarel on nägi Nessebaris kalapaate ja tahab ka!
Kolmapäev – päike! Ja ei mingit punast lippu. Veedame suurema osa ajast rannas mängides ja jalutades, supeldes ja niisama jutustades, ostame uue päevituskreemi ja loodame, et see ei jää viimaseks päikesepäevaks. Õhtul jätame poisid multikaid vaatama ja läheme kahekesi tuterdama. Väga mõnna.
Neljapäev – vaata kolmapäev. Mu jalalihased muudkui kasvavad selle treppidest jooksmisega. Ja kee ise ka. Kõik hinnas pakett ei ole figuurisõbralik. Kõrvetame Kaarli õlad ära ja Rassu köhib. Merevesi on 2 päevaga juba väga soojaks läinud. Lapsed nuiavad jäätist ja meelelahutusi, mida rannas usinalt pakutakse –palli sees vee peal kõndimine, batuudid, grossing, seiklusrada, rodeopull, viburada jne.
Reede – vaata neljapäev. Päike ja soe meri, hämmastav. Pole isegi pilvepoega ja palavus on supersuur. Päike küpsetab kuni kl 19ni ja siis on paari tunniga pime. Siin ei paista kuud. Poistega sõlmisime kokkuleppe, et saavad iga päev ühe meelelahutuse (pea iga asi maksab 10 leevi, nii suur batuut, pall, kui ronimisrada = 80 eeku)Nad jäid nõusse ja mõtlevad juba hommikul, mida küll õhtuks soovida. Kaarel on nõus mu rumeenlastele müüma, kui ainult kalale saaks!
Laupäev – kuumust trotsides rendime taas Daewoo Lanose ja sume teele – Aladža klooster kaljude sees on väga võimas. Räägime siis lastele, et siin elasid mungad. Kaarel vaatab astmeid koopas ja räägin, et seal nad magasid ja seal tegid süüa ja seal palvetasid. Siis näitab: jah, ja selles väikses kohas magasid mungalapsed. Njahh, viisime siis läbi väikse usuõpetuse tunnikese.
Sõitmine mägistel teedel oli jube küll. Mina istusin ja kriiskasin kõrvalistmel, et kiirusepiirang 400 ja 20 ja 60 ja 30, aga Töll sõitis ikka nii, kuis ise tahtis, ta vaatavat teisi juhte, mitte märke. Olin kole vihane küll ja mõlgutasin mõtteid, kas küünejäljed istmes tuleb autot üle andes kinni maksta kui püsivad kahjustused?
Järgmine peatus Varna lähistel asuv KIVIMETS. Suurel maa-alal (50 rkm) on erinevad kivimoodustised. Sellised suured ja väiksemad, ühe ja mitmekaupa koos, seda ei kujutagi ette, kui näinud ei ole. Saan tulevikus ehk ka kuhugi mõne pildi panna Igatahes oli see äge! Tegemist olevat looduslike evolutsioooniliste protsessidega, aga et seda kuskil mujal maailmas ei ole juhtunud, siis on see imelik ikkagi.
Pühapäev – Auto ikka veel meie päralt ja sõidame Kaliakra neemele. Kohta, kus juba antiikajal oli inimasustus ja kus hetkel asub piirivalvepunkt, aga ka suur turismimagnet vanade keskaegsete linnavaremete vahel. Liskas ujuvad ümber neeme delfiinid – vabad ja looduslikud. Neid me ka nägime ja see oli väga vahva. Oleks ainult tahtnud nende juurde vette saada.... Kaarel nägi kalakasvatust, kus parasjagu püük käis ja langes musta masendusse. Õhtu rannal uimates. Ostame Kaarlile ekskursiooni – kalapüük laeval. Teeme uudise teatavaks ja laps langeb värisedes pikali ja ainult ümiseb vaikselt – kalale, ma saan kalale, ma saan kalale, ühe öö magan ära ja siis saan kalale, lähme kohe magama, ma saan homme kalale... Rasmus ei taha kaasa minna....
Esmaspäev – see on siis täna, kui seda kirjutan Kaarel on õnneuimas ja lahkus kl 8 hotellist, et püüda kala. Loodan, et ta tõepoolest ka kala kätte saab või vähemalt väga hea seletuse leiab endale, miks kala ei näkanud.... Vastasel korral tuleb meil taluda jupp aega ühe pisikese äiksepilve müristamist. Meie Rassuga läheme randa ja vaatame siis veel ringi, kuni teised tulevad. Homme on plaanis veekeskust külastada ja kolmapäeval asju pakkida ning viimased nipet-näpet asjad osta. Neljapäeval lahkume hotellist kell 5 hommikul ja siis kodu-kallis kodu.

Eile vaatasin esimest korda maile ja lugesin sõprade blogid läbi. Olen kindel, et Gerda saab töö juures kõigega suurepäraselt hakkama ja mul on hea meel, et tal igav ei ole Mõned kodused asjad tulevad küll juba tasapisi meelde – prügi jäi välja viimata ja ilmselt jookseb juba mööda maja ringi, kui jõuame, aga noh, kuuldavasti ei ole seal sellist leitsakut kui siin...
Nii, nüüd ootab mu vahva kaaslane, et läheksime 21 mängima. Mis iganes see on, ta lubas mind õpetada
Ah, mõned lapsesuud tulevad ka meelde:
Emme, kas robotid panevad õli hambaharja peale, kui nad hambaid pesevad? (Kaarel 6)
Hakkasime hotellis magama jääma. Kõik juba suigutavad, kui:
Kaarel – emme, misonellallanimi?
Emme - ? Mis asja?
Kaarel – kordab
Emme – ma ei saa aru ja ei tea, jää nüüd magama.
Kaarel, kole kurjalt – Misasja, Sa ei tea! Ma küsin, mis on Elva linnapea nimi?!
Emme – linnapea nimi?
Kaarel – jah, noh!
Emme - Elva LP nimi on Reno Laidre
Kaarel – ahjaa, õigus küll. Keerab külje ja jääb magama.

Meie Tölliga ajame mingit oma juttu. Räägime ja räägime, Kaarel ütleb, et olge tasa, ärge rääkige. Mina, et meil on vaja see asi ära rääkida. Ja siis laps vihastas:
Misasja te teete selliseid asju, mis mulle ei meeldi ja mina ei või mitte kunagi teha mitte midagi, mis ma tahan. Kogu aeg peavad suured inimesed saama, mis tahavad ja lapsed ei saa kunagi mitte midagi lõbusat ja toredat teha!


PS! Bulgaariakeelne bloger on naljakas:)

Saturday, April 24, 2010

Sauńa

Olen ämma juures ja lähen sauna ja see on väga vahva. Mulle meeldib saun ja ämmaga mõnusalt suhelda on ka hea:) Kevad on igal pool, ka tänahommikuses lumesajus, palju õnne, Hille, veelkord!
Pidasime Hoolekojaga taaskasutuslaata ja kõik läks kenasti, aitäh Gerdale ja Agnesele.
Poisid köhivad ja see ainus nukker nähtus....
Kallid!

Wednesday, April 14, 2010

Kevad

Kevad on tulnud ja vallutanud nii maad kui meeled. Kodus on kõik hästi, imeline üleujutus taandub ja konnad-pardid vallatlevad lustlikult tiigis ja kallastel.

Tööl on olnud keerulisi aegu, lähinädalad tunduvad töised ja pingelised tulema... Seoses Rassu sünnipäevaga on aga lootus hulgaliselt vahvaid sõpru näha ja see on nii hea!

Kui kevad on kohal, tuleb teadmine suve lähenemisest. Ja seda ma ootan - päike, Eestimaa, kodu, puhkus.

Olen hüvasti jätnud nii ajutiselt kui igaveseks ja tundnud segaseid tundeid...
Loobunud mõtteist ja saanud uusi... Ja nii ongi...

Siiraid tundeid südameisse ja päikest-päikest-päikest...

Friday, February 5, 2010

Nii on läinud:

Töll kolis välja
PREP paarikoolitus
külma üle 30 kraadi
kass kakas tuppa
vesi külmus kinni
vool läks ära
Töll kolis tagasi
Kaarlil kõriturse
MTÜ sai heale projektile raha
Sõpru tahaks rohkem näha
magada tahaks
lumi on ilus
reisile tahaks

Ja homme Karluti sünnipäev. Palju õnne, pisipoja... Juba kuuene:)

Tuesday, January 12, 2010

Päev...

...nagu päev ikka... 13.01... Sünnipäev jah...

Kl 1.20 hiilis mu telefoni sõnum tekstiga "Tõuse ja sära jne"... ÕNNEKS hiilis ta sisse nii vaikselt, et ei suutnud mind äratada:) Ma loodan, et saatja pidi endale kella helisema panema, et seda saata;)

Kl 4.30... tatsuvad samud teisel korrusel (neid kuulen alati, ka kõige sügavama une ajal) Kaarelpoiss sosistabki varsti voodi juures:
"Emme! Emme!"
"Jah poja?!"
"Ma väga palun, et Sa mu nüüd kaissu võtaksid, kas sobib?"
"Jah, muidugi, kallikene" ütlesin ja mõtlesin Maria Miranda peale (vt Kudzu blogi)
Üritasin siis rääkida, et on öö ja öösiti magatakse jne...
Kl 5.50 sai teesklemisest küll ja keerasime endid voodist välja. Kaale rääkis juba jupp aega, et ta kuuleb mingit kolistamist ja krõbistamist...
Seal toimetas Töll ja ütles süüdlaslikult, et oih, Sa tõusid täna nii vara hommikusöök ei ole veel valmis! Ta küpsetas muffineid ja keetis kakaod... Ja mida ma siis ütlema pidin?! Ei muud kui et öhh ja möhh. See on nimelt esimene kord 11 aasta jooksul, kui teda küpsetamas nägin...
Kiitsin küll pärast:) Muffinind olid ju head:)
Ja tundub, et saab seegi päev üle elatud:)

Friday, January 8, 2010

Raputus

Eelmine aasta oli huvitav. Selle aasta algus andis aga silmad möödunud ajale ette...

Eile käisin vaatamas ühte korterit. Siira sooviga see osta. Paneelmaja neljatoaline. Mulle ja kahele pojale...
Laenukonsultandid andisd üksteise võidu lubadusi... Kõik nagu sobis. Juba sisustasin mõttes ja panin tapeeti...

Ja siis tuli see tunne!!!
Ma ei taha, et poisid peaksid sirguma Kasteheina asemel suures majas... Ma ei taha kuulata naabrite möllamist ja pidevaid uksepauke... Ma ei taha saada oskas sadade silmapaaride igapäevasest uudishimust...

Ma soovin suvehommikul öösärgis õue minna ja muru sisse pista kõik kümme varvast.... joosta paduvihmas ümber maja ja rimuda koeri... kasvatada piparmünditeed, mida koos sõpradega talvel juua... püüda Kaarliga tiigist kala.... mõõta üleujutuse kaugust majast silmade ja sendimeetriga... lasta poistel ehitada puuonne ja kaevata välja dinosauruseluid... lugeda võrkkiiges raamatuid... unistada saunast ja keldrist...
Küpsetada kaneelisaiu, mille lõhn täidaks maja koos laste naeruga...

See tunne.... see tunne.... nagu oleks maailm ära võetud... Nagu kukuksin ja teaksin juba kukkudes, et jalule ei saa enne igaviku lõppu...

Palusin õhtul Tölli, et ta läheks ise ära, laseks minul ja poistel jääda. Kaua rääkisime, ilma erilise kiusu ja vihata. Kalkuleerisime, mõõtsime, jagasime ja arutasime...

Lõpuks lubas ta minna. Esialgu kaheks kuuks. Samal ajal tegeleme oma suhtega ja siis vaatame, mis ja kuis edasi saab. Kas on veel lootust leida teineteisest midagi, mida hetkel silmad enam ei näe, kõrvad ei kuule...

Tõotab tulla taaskord eriti huvitav aasta... Keegi vist needuse peale lausunud...

Ilusat teile, sõbrad! Ärgu olgu te elu liiga huvitav!

PS! Olen täiesti teadlik, et paneelmajal on ka omad eelised, olen saanud mõlemat proovida ja tean, mis on mulle parim...

Wednesday, January 6, 2010

Uus aasta!

Tuli... ja on ja kestab ja lõppu ei paista...

Meie Anniga sulatasime siis ka (inspireerituna Kudzu uusaastapeost) ühe tinaplönni üles. Õigem oleks öelda, et mu eelmise aasta õnnetina ajasime kuumaks. See eelmine oli väga saare moodi ja eks sai möödunud aastal ju reisul ka käidud...

Seekord aga tuli kohe mitu juppi. Kuulsa oraakli ja tõekuulutaja Anni sõnul olid seal suure lakaga isalõvi, supikulp, ports peenraha ja üks jupp, milles ei saanudki selgust, on see kuldkala või kitse pealuu...

Me olime joonud kumbki ainult kolmandiku hõõgveinist, aga läks juba lõbusaks küll. Kahju, et Helbekas pidi enne rongile kihutama, kui meil see geniaalne plaan tekkis...

Ja mis muud kui et uuel aastal uue hooga... Onjuuu!