On jõudnud kätte ja üsna märkamatult, sest suvi oli varasügise hõnguga kevadest saadik... Ega ma ei kurda, see sobis mulle sel aastal erakordselt hästi.
Kui olen vahel kiiruse üle kaevelnud, siis nüüd on kõik hoopiski uue tuuri võtnud ja kiirus ruudus on ehk sobilik väljendus.
Käisin liinibussiga Leedus konverentsil Õnneks oli seltskond ütlemata muhe ja nii ma siis sõitsin kõigepealt Tartusse, sealt Riiga, sealt Vilniusesse ja sealt edasi Drskininkaisse. Õnneks sai paar päeva kohal ka olla ja siis toimus kõik see vastupidises suunas. Aga NBO konverentsid lihtsalt on kohad, kuhu minna. See on ainus koht, kus sotsiaaltöötaja ja psühhiaater on võrdsed partnerid, kus kaob ära tähtsusejärjekord ja professionaalne hierarhia. Lisaks meeliülendavad ettekanded.
Siis sõitsime perega Inglismaale, saime kogeda reedeõhtupoolikust Londonist väljasõitu, mis kestis mingi 3 tundi? Sain imevahvate noorte piigadega juttu puhuda, nägin omma äia täiesti uues valguses ja sain pakuskõhuriideid osta:) Sõitsime Eestist välja siis niimoodi, et mu mees, mehe isa ja VIIS last olid veel lisaks rasedale pardal. Mõtlesin ette küll, et peaksin pärast liitri piima kosutuseks saama, aga tegelikult sujus kõik kenasti, kui mehe reisiärevusest tekkinud stress välja arvata.
No ja siis pidas töökoht oma 65. juubelit. See oli üks päris vahva üritus.
Ja majades pannakse parasjagu parketti ja vuntsitase seinu. Kiireks neil nüüd läheb küll, aga jõulud peavad lapsed oma uutes kodudes veetma!
No ja siis see ka, et Inglismaalt oli põhjust helesiniseid toone kaasa tassida:) Ei, mind ei ole vaja lohutada, kolm poega kõlab pea-aegu sama uhkelt kui neli poega:) Olen mõnusasti paksukeseks läinud ja hetkel veel liiga raske ei ole:) Hull mõte tekkis, et kuu aja pärast võiks tegelikult juba kojujäämise peale mõelda... Samas olen lubanud ikka 12. jaanuarini ära olla.... Eks näis....
Riita Inglismaalt ütles just, et Eestis sajab praegu lund... Mina siin ei teadnudki seda veel... Kas pole kummaline see tehnikamaailm...
