Nädalavahetusest...

... mis möödus turvaliselt koduseinte vahel... Poiskestel olid ninad veel nõnda tatised, et mitte ei saanud koos nendega seltskonda minna... Oli pakkumisi, üks ahvatlevam kui teine, seekord näe, pidin aga eitavaid vastuseid oma suust välja punnitama, kuigi oleks tahtnud joosta, mis joosta, getsida tuhinal kohale.... Aga tore oli niigi... Ma siinkohal püüan ennast muidugi lohutada, sest mis saaks olla toredam, kui Palamuse suur väljanäitus, batuudil hüplemine, poole ööni toredas seltskonnas veini tinistamine ja argielu filosoofiaks väänamine, aurasklemisest ei maksa rääkidagi...

.

Igatahes sai laupäevahommikul Töll kenasti ämmale põrandaid ehitama saadetud (ämm ju käinud truult lapsi hoidmas, peame ikka pugema, et teinekordgi hädast välja aitaks)... Meie kluttidega läksime seenele... Väga tore on sellise seltskonnaga seenel käia... Kui seda "õnne" veel kunagi peaks tulema, siis tean, et võtan kaasa kolm korvi (sest ühe pärast minnakse kaklema), kolm nuga, võileibu (sest Kaarel teatas õige varsti, et tal pole süüa raasugi, mis on märk, et lapsel on kõht tühi...), siis pean ma olema valmis seenekorvi endale pähe tõmbama ja mörisedes mööda metsa kakerdama (sest see on parim viis Urri eemale ajada) ja kõige lõpuks pean olema valmis kõike kaasavõetut, juurdekorjatut ja muidu armast (pean silmas lapsi) süles-seljas-kukil ja kusiganes tassima, sest nemad väsivad ära... Siis pean veel olema valvel, et mõni draakonikütt kogemata mulle noolt tagumikku ei vibuta või et mõni teine kuskile orgi otsa ei hüple... Kaarlil muideks nägu taaskord lõhki... Seekord küll ämma valvekorra ajal, aga ega see teda ilusamaks ei muuda...

.

Olles seeneralli lõpetanud tabas mind udune unistus kahest magavast lapsest, mida ma siis ka kohe täide viia üritasin, Kaarel uinus varsti kui inglike, Rassu pidi ise jääma... Käisin siis ajasin natuke omi asju, näitasin naabrimehele, kuhu silda võib ehitada ja kuhu on seda parem mitte rajada... kui tuppa naastes kuulen ülevalt sosistamist... Tõttan vaatama, mis imelugu.. Kaks paljast porgandit tulevad alla... Üks neist hirmus trossis ja tusase näoga... Minu nina haistis halba, kui Rass rõõmsalt teatas, et emme, Kaarel ärkas ka üles.... Küsisin siis hellalt, et kas Sa kallis toppisid talle näpud silma ja karjusid umbluu-umbluu? "Eei, emme, ma lihtsalt tegin talle "kus on beebi?", sest sina olid all ja tema tahab kogu aeg sinu juures olla, nüüd siis saabki..." No vot siis, sain oma unistuse pooleks tunniks.... Õhtupoolik möödus tegusalt nagu ikka.... Ja päris õhtul, kui unistasin lendavast vaibast, mis mu Jõgevale viiks (sest rooli istuda ei olnud jaksu) juhtusin nägema filmi "Üle parda", selline naljafilm... Eriti meeldis mulle koht, kus naine istub õhtu hakul tuima pilguga ja toob kuuldavale teatud seosetuid häälitsusi ja siis 5 meesolevust seda kõrvalt analüüsivad... Meil on meesloomi küll natuke vähem, aga olukord oli väga tõetruu! Ja mul tuli pisar silma, kui ma ennast selle vaese naise kannatustes nägin.... Tema sai lõpuks miljonäriks ja hakkas veel ühte last tahtma, eks selle rahaga saab endale nii mõnegi majapidajanna ja koduabilise ja lapsehoidja hankida.... Mina olgu ikka õhtust-õhtusse masendunud ja väsinud... No eks see nüüd natuke naljajutt ka, sest tegelikult on tore igal hommikul seda mõttetut koristamist jälle otsast alustada või mis?

.

Pühapäev möödus rõõmsalt, kui hommikul lesisin voodis ja ootasin, et pannkoogilõhn ninna hakkaks immitsema ja seda kohe mitte kuidagi ei tulnud, siis ronisin alla ja küsisin, et mis värk on, kuhu mu koogid jäävad.... Töll teatas, et mune pole! Sa pühademuna ja kuusteist konna! Ma olin eelmisel päeval justnimelt munade pärast poes käinud! Tegin siis külmkapi lahti ja näitasin silmade kõrgusel seisvat munapakki ka abikaasale, kes siis miagi pobises ja küpsetama hakkas.... minul oli muidugi pool mõnu võetud, aga sain siiski koogikesi vahukoore ja maasikamoosiga, mis mind vähekese lepitas... Siis võtsin korvi ja läksin üksi seenele... Arvestades laupäevast oli seekordne käik jalutus paradiisis... Järsku vaatan kella ja hoplaaa! vaja koju joosta ja lastega kinno minna, seal põnev animatsioon "autod" nähtavale laotatud... Milline müra ja virr-varr, uhh, pidasime ikka lõpuni vastu, aga napilt, see õudus kestis ju 2 tundi!

Edasi koju ja kui üks laps magas, siis teine mitte, ma vaaritasin seeni ja no Töll oli taaskord ema juurde kablutanud tööd tegema... Õhtul ta saabus ja läks poiskestega ära õue... Mina ei teinud midagi, küürisin ennast puhtaks, kreemitasin varbaid ja vaatasin telekat, mida, ei mäleta, aga ma tean, et vaatasin...

.

Ja kui nüüd keegi midagi ära ei murra või kääna, siis homme on see päev, kui mu lapsukesed aeda lähevad;-((( Veel täna hommikul kuulsin kalli Metsatölli ettepanekut, et ma ikka koduseks jääksin... See oli nüüd umbes 100s kord sel poolaastal... Miks ta küll aru ei saa, et ma olen ainult tänu sellele veel vähegi normaalne, et saan tööl käia... Mis siis, et palk on allapoole igasugust arvestust, mis siis, et puutun kokku väga kahtlaste ja ka ebameeldivate olevustega... Mulle meeldib mu töö, ma tahan seda teha... Ja teen ka! Natuke tuge oleks lihtsalt tarvis...

Ok, läks jutt vähe hapuks, loodan, et teisel korral mind ikka veel kutsutakse kuhugi, ei taha alati pidur olla, aga näed, kukub niimoodi välja...

Töist ja tegemistest

ja neid ikka jagub tegelikult.
Kirjutamiseks kohe mitte ei taha mahti olla, aga näe, et rakendada venivat reedepealelõunat, siis nüüd ma kribangi paar rida, et mitte luua illusiooni, et olete mu pajatustest igaveseks pääsenud...
.

Ahaaa, Vantsi sünnipäevast ei ole saanud kirjeid luua, aga pidu oli tõepoolest väga vahva! Üllatuspidu, kõik rahvas koos, ei olnud puudu ühtki ta last, lapse- ega lapselapselast. etteruttavalt olgu öeldud, et enamus rahvast jäid peale pidu haigeks, aga ärge minu otsa vaadake, olin köögitoimkonnast suhteliselt prii... Vants löristas nutta veel mitu päeva. No eks ole, tee veel vanainimesele pidu, tema nutab silmad peast!!! Süüa jagus, tantsuks mängis ansambel nimetusega "Tibupojad" ja meie pere tantsis kohe mõnuga. Rass küll ei lasnud mul Tölliga tantsida, aga salakaval plaan lapsed kl 20 koju saata õnnestus ja sellest hetkest algas ka vabadus keerutada kellega ja mispidi vaid soovi... Ühtegi sambat ei mängitud kogu õhtu jooksul, aga mu 30ks juubeliks lubas bänd end parandada...

.

Pühapäev peale pidu oli imeilus... Mina ja mu ületamatu ämm istusime jalgratastele ja osalesime suurejoonelisel Tartu rattamaratonil. Naisolevustele kohaselt piirdusime 40 km pikkuse rajaga ja nautisime nii ennast kui ilma kohe täiega. Aeg 2.44 lasi mu kallitel kolleegidel üle huulte küsimuse, et kas seeni ka korjasin... No mis seal salata, ei korjanud, kuigi himu oli suur!

.

Töönädal algas ludinal ja kuna Töll on lõppude lõpuks olnud nõus koju jääma, siis meie kõhulahtisuse alla kannatavad lapsed võtsid nõuks kodusolekut veelgi pikendada ja lasevad nüüd ninasõõrmeist ka koledat ollust välja - tundub, et tegemist on tavalise nohuga! Loodetavasti koidab järgmisel nädalal siiski kord ka päev, mil nad taas lastekollektiivi suunduvad ja sealt hakkavad endale haiguseid külge hankima, ma näen kurja vaeva, et neid pisikuid koju tassida ja neile edukalt edasi anda... Eelolevale tuginedes võite küll arvata, et mu vaev saab tasutud ja lapsed jätkuvalt haiged... Sõpru, kes külla kutsusid sai juba rõõmustatud, et kutsugu aga julgelt, ega me enne jaanipäeva ilmselt kõik terved ei ole:-)) Seega oht, et me kutse realiseerime on suhteliselt pisikene!

.

Kas kolleegide tapmisel on kergendav asjaolu, kui nad on erakordselt mõistmatud, hoolimatud, ebapädevad, enesekesksed ja ei lase Sinul ka oma hiilgavaid teadmiseid ja suurepäraseid võimeid täies mahus esile tuua?? peaks hr meeri käest küsima, et kas mu töökoht säilib, kui ma ta ühest vingatsist vabastan ja noh, nii umbes 10 aasta pärast tagasi tahan tulla... Ehk küll pisut tätoveerituna ja oluliselt kasinama juuksepahmakaga, aga see-eest tähelepanuväärselt suurema kogemustepagasiga...

.

Ja noh, mina olen ju veel heas seisus..... Vaene Kudzu, kes Sa oled kuskil üksi oma suurepäraste laste, loomade ja majapidamisega... Tea, et me vähemalt mõtleme Sinu peale, eriti neil hetkil, kui on vaja ennast lohutada ja leida keegi, kellel on veel hullem (sa tead küll, mis tooniga ma seda ütlen), aga me tõesti mõtleme ja tahaks kuidagi aidata, aga jah, ei saa ju teile veel kõhulahtisust lisaks tuua.... Teil muresid niigi kaelas... Jahh, kas see just kaela puudutaks, aga noh...

Tsirkus Barcelona, 12 karvast looma jne...

Just umbes nii võiks seda kirjeldada ju küll. Mis meile siis osaks on saanud... Ah see adenoidiopp, mis töötas täielikul kanveiermeetodil ja lastesõbralikkusest lastevaenulikkuseni ongi ju tegelikult vaid üks väike subjektiivne sammukene... Kohati sai see samm vist ka astutud ja seda nii päris kainelt võttes, jättes kõrvale kõikvõimalikud neurootilise ema ülierutatud emotsioonid. Kui ikka tuimestavat kreemi enne kanüüli panemist ei ole ja selle peale teatab kena (aga mitte seesmiselt) õde, et vahet pole, nad karjuvad nagunii!!, siis no jah... Aga laps oli ju vägagi tubli ja elas selle ilusti üle!

Kipsis jalga meil ka enam ei ole, see on asendunud ühe äärmiselt kange ja kondise poisisäärega, mis teeb vapralt arsti ettekirjutatud kükke...

Väikesed perenägelused, mis eriti pingeliste aegadega kaasas käivad said meilegi osaks ja on nüüdseks juba suurema osa oma võlust kaotanud...

Mõned külad käisid, mõnel sai ise külas käidud, palju multikaid vaadatud, töiseid intriige alla neelatud ja kogenud inimestelt väärt palakesi vastu võetud.

Kodus kirbujahti peetud, no ma ei kujuta ette, kes küll sellised olevused ilma lõi?!!! Süüa mu laps niimoodi ära ja ise siis nähtamatuks muutuda.... Jube!! Vihkan neid elukaid ja judisen siiamaani võimetust vihast, mida tekitab võitlemine nähtamatu vaenlasega... Kanged mürgid käiku ja selle sõja kavatsen ma võita!!

Orgunnin Vantsi 70 aasta sünnat, loodetavasti tuleb vägev ja vahva pidu, mis talle endale ka rõõmu valmistab!!

Nüüd jooksen, sest ämm on latsekarjas...

Ja nii kahju, et aeg kogemuselt maigu röövib...