Kas teil on ka vahel nii, et ei saa isegi aru, mida tahaks? Mul vahel ikka juhtub... Viimastel kuudel olen olnud kindel, et see on seotud söögiga ja kui kohe kuidagi ei mõista, mis see on, mida sööks, siis on ilmselgelt nälg millegi traditsiooniliselt mittesöödava järele... Kassipoegade limpsimine on kuldne klassika (aga ma EI OLE seda tegelikult teinud, ainult sellest unistanud!)
Praegu on selline hoopis teistmoodi tunne, tahaks, et kõik oleks tehtud ja samas ei taha midagi teha... Tahaks suhelda ja samal ajal rahus olla. Mingid veidrad dissonantsid päevast päeva... On need hormoonid?
Kõht on nii suur! Ja ma ei taha enam kuulda teiste jutte sellest, kuidas iga laps on kg raskem kui eelmine (Kaarel 4,5 kg!) või et sünnivad ka 5 kg lapsed jne. Tahan rahulikult oodata oma konnakest, kududa talle papusid ja heegeldada tekki...
Tööl on kiire nagu ikka. Eelmisel nädalal sai lõplikult selgeks, et lapsed ei saa pühadeks uutesse majadesse ja see oli vägev emotsioon, mis mind siis tabas - lapsed saavad kuu aega valmis maju vahtida, sest ministeerium ei olnud võimeline õigeaegselt sisustushanget korraldama. Kuigi ma oma tagasihoidlikus isikus hakkasin sellest juba augustis rääkima! Mõtlesin, et löön kedagi, nii tige olin! Ja pettunud! Ja jõuetu!
Igatahes loodan, et 8. jaanuar on siis see päev, kui hr. minister tuleb kohale ja lindi läbi lõikab... Ja siis 11. jaanuaril on mul ehk viimane tööpäev ja jääb veel terve kuu kodus kosserdamiseks ja pesa punumiseks:)
On, mida oodata!
