Laagrisuvi

Juhtus seekord niimoodi, et Kasteheina perenaine pakkis asjad ja sõitis kaunisse Rõugesse kõhutantsu-pilatese ühislaagrisse.
Kõik oli kena: ilm, tegevus, seltskond, söök jne.

Ometi mõlkus meeles mõne nädala eest Töllilt saadud ettepanek Maarja ja Rannapi suvegurmee kontserti külastada. Kaunis Luke pargis, meeldivas seltskonnas...

Helistasin siis laupäeval ja küsisin, kas kutse jõus. Ta vastas, et kohe hakkab Tartumail vihma sadama ja sajab hommikuni ja siis veel natukene ja siis veel veidi... Ma sain aru, et koju mind küll ei taheta ja valmistasin end ette veel üheks magamiskotiööks klassipõrandal... Viimasest trennist tulles aga sain näha kolme vastamata kõnet oma taskutelefonil, kõik ühelt ja samalt inimeselt: kallilt kaasalt.

Vihma ei saja, paistab, et ei hakka ka, tule koju:)
Ja siis panin asjad kokku, Emmetähtismõmmi kõige otsa ja kimasin... Kiirust ei ületanud (sest sain Pärnust tulles kihutamise (!) eest hoiatuse, aga see on juba teine jutt:)), võtsin peale ühe hääletaja, kes rääkis veel palju rohkem kui mina, isegi Riitast rohkem...

Lukel oli kaunis, kontsert viimasepeal, gurmeeosas pakkus naudingut küll muusika, eriti C-Jam, mitte telkides müüdav võisai...

Aga! Peale kontserti läksime Tartusse, Wildes üks hilisõhtune salat ja varahomikune vahukoorekook ja lustakas jalakeerutus Raen Väikese pilli järgi... Mängis ta ju ainult meile, sest saal oli tühi!!! Koduteel põikamine Vaiksesse järve ja hommikul mõnus lastevaba ärkamine...

Jah, selliste õhtute ja ööde pärast abielu hallimad päevad üle elataksegi... Taaskord tänud ämma-äia eest, ilma nendeta ei oleks meil vist ühtegi omaetteolemise hetke...
Pühapäev täis pesumasina jauramist, murutraktori huugamist, laste nagistamist... Vahele perekeskne lõunasöök õues ja tunne, et maailm on hea ja ilus ja kõik läheb hästi ja lootus tilgub tasapisi tagasi...

Maasikad vahukoorega... ma arvan, et väga hea stressiravum:)

Ah jaa, lastekodu hoonete 100. sünnipäeva pidasime ka ära. Muinsuskaitseamet tegi selle puhul parima kingi, mida üldse soovida ja õhtuse ürituse pilte saab näha siit: http://foto.elva.ee/thumbnails.php?album=63

Lahtiste uste päev oli ka hea mõte, sest külalisi oli kuhjade kaupa ja tundus, et kõigile meeldis meie tagasihoidlik toimetamine:))

Päikest ja laineharjadel seilamist...

Eile...

olin ma jälle üksinda kodus... Poisid vanaema juures, sest neile ei meeldinud teises lasteaias... Ja kuna nad oleksid pidanud seal nagunii vaid kaks nädalat olema, siis jätsime peale kolme päeva asja pooleli ja nad saavad vanaema-Liivi juures suvitada. Tädi-Eda pidi hakkama vahepeal vanaemale puhkust andma ja siis saab see 4-5 nädalat hakkama küll.

Aga ega ma tegelikult seekord tares püsinud. panin aga nõude- ja muidu pesumasina huugama ja vurasin suurde linna. Vaatasime Hillega Indiana Jonesi ja kristallpealuud. Pean tunnistama, et pole varem ühtegi IJ filmi näinud ja noh... oli nagu oli, kuidagi seebiks kiskus kätte... Siis pean oma häbiks tunistama, et ma pole ka James Bondi filmidest ühtegi näinud, aga need pidada paremad olema, mõned vähemalt - ehk teen kunagi selle mehega lähemat tutvust.

Siis kook ja kohvikene Wildes, jalutuskäik Toomemäel, kui päike loojus ja vihma sadas... Siis südaöölähedane surnuaialkäik ja parklas jutlemine.... Ja vurasingi koju. Tegin masinad tühjaks ja tuttu. Kella ei pannud, mõtlesin, et magan, kaua tahan, mis siis, kui hiljaks jään... Ärkasin 6.45 tavalise 6.30 asemel:-))) Niisiis, kui keegi vajab äratusteenust, siis võin sellele spetsialiseeruda:))

Kuu paistis öösel, Karl Madis laulis ja mina üürgasin kaasa... Mõnus sõit oli...

Enda peale olen ka mõelnud - milline viriplärin ma vahel ikka olen... Miks hädaldada, et jälle pean mina nõusid masinast võtma, kui võiks olla rõõmus, et mul ON masin, millest võtta... Miks vinguda, et bensiin on kallis, kui peaks olema õnnelik, et mul ON auto, mida tankida... ja nii edasi, saate aru, mida ma mõtlen?

Hommikul uksest välja astudes ja vihmajärgset varasuvehommikut nuuskides tundsin end nagu.... no ma ei tea... eestlane ütleks HÄSTI, itaallane ilmselt, et suurepäraselt, pulbitsevalt, taevalikult.... :-)))

Pere juurdekasv...

Tuntud-teatud on Moor just sellepärast, et tema plaanid on pikaajalised ja ta kipub neid ka ellu viima. Lühiajaliste kavatsustega on samuti enamasti nii, et mis pähe võetud, see teoks saab... Ka pereplaneerimisega on lood samad. Iga uus pereliige on hästi kavandatud ja kenasti ajastatud. Suur õnn, kui antakse selleks võimalus.

Nüüd aga! Kõik kasvab üle pea ja ei allu kontrollile. Imestusega võib vaadata, kuidas asjad toimuvad ja vähe sellest, et Moor ei ole neid ise valinud - ta ei saa aru, kas need talle ka niiväga meeldivad. Leplikkus on omadus, mida tasub arendada.

Kõiksepealt hakkas Rass kolm nädalat tagasi heina koguma. Tassis selle aita ja oli ise väga rõõmus. Moori küsimustele tuli vastuseks, et ta saab varsti endale jänese!

Eelmisel laupäeval luges siis seesama laps, kes on rikas kui troll, oma varanduse üle ja arvas, et Egiptusesse veel ei saa. Töll lohutas, et laps ei peagi oma raha Egiptireisiks koguma, selle kraabib issi ise kokku. Peale uurimist, kas iss ikka kogu pere jaksab Punase mere äärde lennutada laskus lapse näole õnnis naeratus: ma saan siis endale jänese osta.

Läksimegi kohalikule laadale, Moor palvetamas jänesepõua poolt, aga nehh... Seal see küülikukaubitseja siis oligi.

Läks laps ligi, küsis hinda.

Tädi: väiksed 100 krooni ja suured 500.

Võttis troll siis tengelpunga välja ja maksis oma jänesepoja kinni.

Vot nii! Kasteheinal elab nüüd küülik, kelle nimi on Robert-Lauri Heinanakits Janku!

Peagi peaks ta endale suure puuri ka saama:)) Arg nagu jänes, aga muidu ikka väga armas. Moor ka juba heldis ja käib põnevusega elukat uudistamas.

Aga ega sellega veel lood lõppenud ole! Paar kuud tagasi teatas Töll, et tema hakkab trottariks või rottariks või mingi veider nimi oli. Motomeheks noh... Moor võttis teadmiseks, et edaspidi peab ise pere toitma ja sinna see jäigi. Nüüd aga on Töll lasnud oma igivana Java (vist) korda teha ja uhkusest lõhkemas kärutab ringi. Ja no naene palus tal elukindlustussummat suurendada, sest kõik mootorratturid, keda ta tundnud, on nüüdseks teises ilmas... Töll vaid naeris Moori mure üle ja ütles, et kaasa ei peaks enam pesu kandma, sest mototibid ei tegevat seda... No jah, kui Moor nahkpüksid saab, siis vaatab, kuidas selle pesuga jääb, aga Rass jäädvustas ka ésivanemate esimese sõidu:)

Mis veel...

Aaa, kuu aega tagasi sai Rass kohutavalt kurjaks ja viskas kõik oma mündirahad põrandprakku. Seda oli ikka päris suur summa. Mooril süda suisa tilkus verd.

Nädal tagasi aga võis näha, kuidas noormees oma pisikese õngega, millel magnet küljes, kogu raha põranda alt välja "püüdis". Nokitses oma pooltunni ära ja ehk sai õppetunni ka:)

Hmmm siis veel selline asi on üles saanud: http://www.elvalastekodu.ee/ Moor isegi ei pidanud poisile ütlema, et helesinine ta meelisvärv on, kõik sai niigi just nii nagu peab:)))

Ah jaa. Kaarel: palun, kas keegi võiks mulle natuke sularaha anda.

Moor annab talle kahekroonise.

Kaarel: ma palusin SULAraha, mitte paberraha...

Üksinda kodus...

Ehhh... Rahu maapeal.
Töll sõitis täna Saaremaale... koos lastega. Mina jäin koju... Ma ei ole vist aastaid üksinda kodus olnud, nii et kohe mitte kedagi ei ole... Teagi, mis teha... Ilmselt käin metsas, söön sodi ja õmblen kõhutantsukostüümi... Seda ju poistega koos nagunii teha ei saa:)

Segadus kohe:))

Päikest ja rahu...