Kräntsu...

meil oli koer kaotsis... Jooksis korra mehe venna pool teispool jõge mehe autole järgi ja sinna ta jäigi. Mina kuulsin muidugi mõni aeg hiljem, et selline intsident juhtunud oli (ja kuulete küll kergelt süüdistavaid noote)...
Igatahse metsas hõikumised ja otsimised, kohaliku lehe ja suunasõnaliste uudiselevitajate kasutamine ei andnud tulemust. Käisin ka varjuka kodulehel...
Ja siis ühel õhtul ütles poja, et emme, ma nägin unes Kräntsut ja ta tahtis koju tulla, aga ei saanud. Uhh, oli see alles jube, arutasime siis asja ja lootsime parimat...
Järgmisel päeval hakkasin otsast varjuka kodukat kammima ja seal ta korraga oligi. Kräntsan oli nimeks saanud Kriša ja vaatas seal oma altkulmupilguga....
Helistasin rõõmuga varjukasse, et teie Kriša on meie Kräntsu ja siis Töllile, mispeale ta küsis, et mis Sa kavatsed ta sealt ära tuua või?! No kavatsesin jah! Sõitsin Elvast Tartusse ja siis tagasi Elvasse, mis siis, et Töll oli Tartus. Tema küll koera oma autosse ei võta ja looma eest raha ei maksa! Kuigi varjupaik ütles kohe, et võtke suuremat sorti rahakott kaasa (155 eeku päev, ta oli seal juba 8 päeva olnud, ma ei tea, kuidas me varem netis ei kohtunud?!)
Ta näis üsna rahul olevat, üritas süllegi ronida, mitte Töll muidugi, koer ikka ja jõudsime kenasti koju. Nüüd siis otsin võimalust talle ja ka Jemmale telefoninumbriga kaelakett muretseda ja kasvatan ennast, et loomadega ikka rohkem metsa ka saaks....
Mõtlema panevad sellised "seiklused"... endast ja oma lähedastest... Ja oma valikutest.
Varjupaigas oli ka kena mõttetera üleval - kõigepealt tee hädavajalik, siis niipalju, kui võimalik ja märkamatult suudadki võimatut! (andestage, kui eksin sõnastusega).

Teguderohkust! Ja noh, hoiame üksteist!