Kui me ilma sünnime, siis on ootamas juba posu inimesi, kes beebit uudishimu ja enamasti rõõmuga tervitavad... Nii oli ka minuga... Pole teada, kas mu isa rõõmustas, kui ma sündisin ja oma rahutu olekuga niigi segase elu taaskord uppi lõin... Mu vanem vend ju veel ei kõndinud, kui mina juba sündisin ja võin vaid kujutleda, kui raske see pidi noorele perele olema...
.
Olid siis ajad sellised nagu nad olid... emad ruttu tööle ja lapsed vähemalt sama kiiresti sõime... Ja haiguseid oli siis sama palju kui nüüdki...
.
Pikad olid need nädalad ja kuud, mil me vennaga vanaema ehk Vantsi juures olime. Mina olin küll kõrvahädas, aga Vants ainult mind ei tahtnud, ikka koos vennaga, et seltsis segasem oleks... Ta ise oli siis pisut üle 40 aasta vana, töötas karjalaudas... Rohkem mäletan ühte kohta, kus ta lambaid kantseldas ja teist, kus seakarja eest hoolitsemine ja farmi töö korraldamine tema kohustuseks oli... Rasket elu armukadeda ja napsilembese vanaisa kõrval ta nägi, aga sellest olen vaid kuulnud... Minu mälestustes on vanaisa naerusuine mees... Ta suri, kui olin väike...
.
Aga Vants on olnud üks tähtsamaid isikuid mu elus. Ta ei ole küll iial vist öelnud, et ta mind armastab - aga seda polegi vaja ÖELDA, ma tunnen seda tema murest, tema häälest, pilgust ja soovidest. Ta on lihtne naine... Teeb asju nii, nagu ise õigeks peab, kuidas oskab ja suudab... Kuni keskkoolini, isegi ülikoolis veel olin igal suvel tema juures... Sain teada, kuidas tomatitele tuleb istutusauku panna kalapäid (väkkk!), kuidas marineerida kurke, keeta moosi, teha kaneelisaia, millised seened sobivad süüa ja millised teps mitte... Meie seenelkäigud olid äärmiselt erilised.... Olin siis veel väga väike, kui ta mu kaasa võttis, seljas läbi padriku tassis... Küllap ma vahel virisesin ka (ma arvan), aga nüüd meenutan seda hella südamega ja tassin oma lapsi metsa seenele, õpetan neile, mida võtta, mida jätta...
.
Vantsi moraalsed tõekspidamised on väga konkreetsed: on asju, mida ei sobi teha ja on asju, mida sobib... Need ei ole mingid ületamatult kõrged ideaalid, pigem leebed manitsused, mis mõjuvad aga seda enam... Kui tihti ma nooremana talle muret kurtsin... Tihti ei kurtnud ka, sain lohutust lihtsalt sellest, et võisin ta lähedal olla... Vesised pihtimused ja jutuajamised pole tema stiil... Ikka tegutsemine ja konkreetne asjade lahendamine... Ilma suurema jututa...
.
Vants nuttis, kui kuulis, et mu pojake on sündinud... Ta muretses, kuidas ma kosun, ta teadis, et mul on raske, aga teadis ka, et saan hakkama... Ta nuttis ka siis, kui sündis mu teine poja, ta arvas, et see oli mulle liiga raske, sest Kalutt oli ju kaalukas poiss, aga ta teadis, et kõik saab korda... Vants oli see, kes tuli meile appi poisse hoidma, kui ma pidin tööl käima ja kallis ämm vahel hõivatud oli... Vants leiab alati aega, et teisi aidata ja mul ei ole tema jaoks millestki kahju...
.
Jah, tema mälu hakkab tasapisi tõrkuma, tema füüsiline pool on 70 aasta jooksul palju räsida saanud ja logiseb mitmest kohast... Kuid tema heasoovlikkus ja armastav hing ei ole kuhugi kadunud... Ikka leiab ta aega kuulata, ikka on nõus andma näpunäiteid, kuduma lastele sokipaari... Ja ta helistab, kui ma tema juurest tulekuga hilja peale jään... et kas ikka jõudsin tervena kohale...
.
Olen temalt õppinud palju... Eelkõige tahan hoida endas seda soojust ja püüan oma lähedastele teha samavõrra head... ja teada, et teod on need, mis loevad... sõnad on tihtipeale tühjad...
.
Vants on praegu haiglas, tal on kopsupõletik ja muud hädad... Loodan väga, et ta paraneb pea...
