Raske sellest päevast mõeldagi... Ärge siis mind kohe psühhiaatri juurde saatke, nüüdseks olen end juba taas leidnud:-))
Reede hommik, ärkan väärtuslikemate sugulaste juures printsessibaldahiini all, vudin putru sööma... Kõik on kena... Pereema saadab minu kui vanima lapsukese bussile ja aidaaa...
Vihma sajab, marsa teeb selliseid imeliigutusi, signaalitab ja huilgab, et hakkan mõtlema, miks ma küll Margusel end ära viia ei palunud... Siis oleks olnud lootus ainult sõidul hukka saada, muu jama oleks olemata... Iiveldus kurgus leian end siiski Vabaduse väljakult, kust läbi kallava saju õnnelikult õpetajate majja jõuan...
Rahvas kohal... aga... lektorit ei kusagil... 10 minutit hiljem saame teada, et lektor hilineb 10 minutit... Noh, pole küll teada, mis ajast arvestades, aga hakkan raamatut lugema... Helistan siis Vantsile ka, ta pidi arsti juures käima, et kuis seis on... No nii, ta on täitsa läbi, vaevu suudab rääkida, püsti tõusta ja kraadida ei saa, jõuetus, vappekülm ja palavik juba ei tea milline... Naabrinaine pidi tulema teda vaatama... Helistan siis kohe emale ja palun Vantsil silma-kõrva peal hoida, arstid kutsuda, kui vaja jne. Olen väga mures!
Lektor saabub olulise hilinemisega, teatab, et peab varem lahkuma ja asume tööle... Kõik sujub... Kui kell saab 11.30 saame kuulda, et nüüd peab proua ära minema ja tal on meile üks kurb uudis, et õhtupoolne loeng jääb ära, sest sellel lektoril on "hädaolukord"...
Jama! Mul rongipilet netist kl viiesele ära ostetud... Mõtlesin, et shoppan natuke... aga no kuule, viis tundi! Keegi sosistab põrgulikest sügavustest, et mine vaheta pilet ümber, saad varem koju armastava pere juurde... Hea mõte, nördinuna sellest, et kunagi peame ju selle aja tagasi istuma, mis nüüd raisku läheb sammun läbi jätkuvalt kallava vee Balti jaama... Suundun asjalikult informaatori juurde... haaa, näen silti, et enne kui järjekorranumbrit võetud ei ole, kedagi ei teenindata... Võtan nr. Midagi ei juhtu, seisan veidi eemal ja jälgin, kuidas kolm inimest ilma numbrita ikka ära teenindatakse... tädi siis sügab ennast, haigutab, helistab, vaatab niisama ringi... Noh, astun siis ka juurde ja teen nagu oleks mul asja... Tädi ei tee väljagi, mõne aja pärast, kui näeb, et ma ei kao küsib, noh?? Ma räägin mure ära, tädi ütleb, et ei, netipileteid ümber vahetada ei saa... KUI ma proovin minna varasema rongi peale, mis läheb 2 tunni pärast, siis ÄKKI on seal kohti... Uurin siis, et kas ma saan pileti tagasi müüa... Tädi ütles, et saab, aga sellega tegeleb kõrvalkassa, mis on kinni ja avatakse poole tunni pärast...
Hmmm, otsin kohta, kus see pool tundi veeta, kõik istmed on hõivatud, aga leian ühes nurgas sobiliku aknaorva, kuhu pesa teha... Võtan siis telefoni ja püüan hankida mõne adekvaatsema infoallika numbrit... Käed juba värisevad nördimusest... Riided on märjad... Helistan VWle, noh, ta pole parasjagu arvuti juures... Valin siis abikaasa numbri, tema teatab kiirustades, et tangib ja tal netti ei ole... hmmm, valin siis sõbrast itimehe numbri... ah noh, ta on koosolekul... Nutt tuleb peale, see ei ole ju võimalik!! Helistan emale ja saan numbri... See ei vasta, helistan uuesti emale ja saan teise numbri... Seal vastab hääl, mis annab mulle selle esimese numbri... Aitähh, aga see ju ikka ei vasta... Tahan ära! Tahan sooja ja pehmesse kohta, kus keegi ei ignoreeri, kus on hea... Helistan uuesti abikaasale... Ta hääl tundub tõrjuv... Püüan oma muret rääkida... kuulen, kuidas taustal kilkab laps... Kus? Minu sõbranna juures... Miks? Need tööasjad... Mis tööasjad? Tal on piinlik ja ei taha enam rääkida... Ütleb, et tehku ma midagi, et koju saan... Uhhhh, siis tuli tõsine üksildus peale... Kurat, päevad ka veel!! Märg, üksi, kellegagi kontakti saada ei õnnestu, vanaema haige, mees mu sõbrannaga viimase kodus lõunatamas (mulle midagi rääkimata, et juba ammu midagi kokku lepitud), klienditeenindajad ignoreerivad ja ametiasutuste telefonid ei vasta... Keeran publikule selja lasen natuke pirinat vihmataktis pudeneda... Kodu tundub nii kauge ja kättesaamatu... Keegi puudutab mind õlast... Keeran ümber... turvamees! No mida?! Siin ei tohi istuda... Tõusin siis aknaorvast püsti, keerasin talle selja panin ikka lahinal nutma... Keset Balti jaama... Tönnisin nagu kolmeaastane, lohutamatult ja õnnetult... Mina, kogu oma enesekindluse ja väidetava ülbusega...
Nutsin natuke, siis pühkisin silmnäo kuivaks ja avastasin, et see kassa, mis pidi pileteid tagasi ostma on lahti tehtud... Läksin sinna ja tahtsin teada, kas saab ümber vahetada või tagasi osta... Tädi, kes ei teinud minust esialgu väljagi, nägi, et ma ei kao kuhugi ja kuulas mure ära... teatas, et ei, netipileteid ei ole võimalik tagastada... Mina, et mis võimalused siis on?! Sain kuulda, et võin endale uue pileti osta ja vana läheb raisku... Oh taevas, tühja see 140 krooni, oleksin palju rohkem olnud nõus maksma, et sellist jama ei oleks olnud... Tädi andis mulle siiski blanketi, mis tuleb täita, kui oma raha tagasi soovitakse saada... Noh, kasutamata jäänud pileti eest või nii... Hakkasin seda siis täitma, ise mõtlesin nürilt, et eks ole mullegi õpetatud, et tülikale klienile anna paber ja pliiats ning palu kirjutada...
Telefon... Mõtlesin, et mis veel?! See oli proua Olga Edelaudtee klienditeeninduse nina, numbrilt, millele eelnevalt mitu korda valisin, tulutult... Küsis, mis mureks... Rääkisin siis oma loo veelkord ära ja teate... Olga ütles, et oi, kohti küllalt, minge varasema rongi peale, ta helistab ja teatab neile... Ja teatab ka hilisemale rongile, et nende koht nr 13 on vaba ja saavad sinna teise inimese võtta... Aitähh OLGA!
Käkrasin siis avalduse blanketi kokku, just nii nagu gestaldis pahade tunnetega tehakse... Kõmpisin kempsu ja nutsin veel natuke, noh nii, närvide rahustamiseks... Kempsutädi oli ilmselt juba turvameest kutsumas, kui ma sealt välja marssisin (igatahes pani ta mind nähes telefonitoru hargile tagasi:-))
Läksin kohvikusse, võtsin ühe latte ja hakkasin kirjutama, et oma tundeid natuke selgitada... Siis võtsin ühe veel... ja kirjutasin edasi... Ei nutnudki enam... Mõtlesin ainult, miks mu mees ei saa mulle öelda, kui MINU sõbranna juurde läheb... No ju siis ei tulnud jutuks, mind ju polnud kodus... Tundsin, et oleks võinud!! Rääkida...
Sain õnnelikult rongile, lugesin terve tee mingit toredat naistekat, ämm-äi olid linnas vastas, sest noh.. ega Töll ju kogu päeva ka ei saa töölt ära olla... Lapsed aiast ja koju...
Töll siis üritas mind lohutada, kui kõiges kuulis... No jah, ja ma olen nõus, et kui ma ise oleksin saanud oma sõbrannat aidata, teda lapsega arsti juurde ja tagasi sõidutada, siis oleksin seda teinud... Suurima heameelega... See on ju tore, kui mu sõpru aidatakse, ma ise palusin seda kunagi suvel teha... Nüüd siis jõudis aeg kätte... Aitähh talle... Teinekord soovin vaid, et meil oleks teineteisega rohkem aega rääkida, see hoiaks palju segadust ära...
Selline päev siis...
