Sammud

eile 15 153, selle hulgas 10 km sörki, mis oli ikka üsna raske küll:) Aga Rasmus sõitis rattaga kõrval ja ei olnud nõus lühemat distantsi valima... Küll lubas lahkelt, et kui mul keel vestil, siis laenab ratast...

Samm on ka see, et läheme täna Tölliga salsapeole. Ta kutsus ja ma ütlesin uhkelt "äkääää!"... Pärast hakkas kibelema ja nii me siis koos välja lähemegi. Loodetavasti ei ole tulemas mõnda suurt tulevärki....

Kaunist volberdamist ja kallid kõigile!

Ikka teie!

Samm

eile 7002... Kuidagi ei jaksanud enam... Aga täna luban tublim olla:) Esiteks ei saa ju kohe algul üle pingutada, teiseks ei taha, et kõmpimisest mingi kole kohustus saaks... Päikest!

ja nüüd

kui vaatan üleelmist postitust, siis eks seal ole ju omajagu vingumist ka hulgas... Oma osaluse nägemine ja tunnistamine ja omaks võtmine on keeruline tegu... Miks ma olen asjad nii kauaks seisma jätnud ja milliseks muutuks meie pereelu, kui ma saaksin koheselt adekvaatselt vastatud ja öeldud sõbralikult, et tee/käi/ole/keeda ise ja ma hoopis vajan seda/teist/kolmandat...

Kuna kallis kaasa hetkel püüab pingutada, siis oleks niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii lihtne öelda, et kõik on OK ja jätkame sealt, kus pooleli jäime.... Aga oleme sarnases kohas juba korduvalt olnud, kaua Sa ikka ringteed sõidad ja tuttavat pinnaprofiili mõõdad (eriti kuristiku serval kõõludes)! Kui leiame lahenduse üksteist säästvaks ja toetavaks kooseluks, siis küll, aga kuni see meil välja ei tule, ajagu kumbki omi asju....

Mina siis ajangi... Näiteks eile tegin koos Jansaga umbes 12 km kepikõndi... Päevaseks sammude arvuks näitas lugeja 18 840 sammu. Täna on kl juba peaaegu 14 ja tehtud alla 2000 sammu. Püüan seada eesmärgiks see õnnelik 10 000 sammu iga päev ära tippida, et siis pidada süda tervem olema ja endorfiinid ja muu nali sinna juurde. Lisaks oli Jansaga vahva vantsida. katsun siis nüüd edaspidi ka siia oma sammude arvu üles rivistada, siis hea hiljem vaadata... ei ole juba peaaegu kaks nädalat nutnud (endorfiinid, mis muu)...

Päikest!

Märgid ja suunad...

Siiras ja suur aitäh kõigile, kes helistasid, kirjutasid, mõtlesid ja aitasid... Töll on kaks ööd koos lastega oma ema juures olnud. Emale ütles, et mul on liiga pikad tööpäevad... Tegelikult käisin ühel õhtul Vanemuises Oneginit vaatamas ja eile oli traditsiooniline Jüriöö jooks, kus asutuste kostümeeritud võistkonnad mööda linna leegivad... Lastest tunnen juba puudust, eks saab ju helistada, aga tahaks kalli ka teha juba:) Töllist ei ole tundud, nutnud ka ei ole... Täna saab siis suur õnnelik pere jälle kokku...

Küll aga vaatan, et elu pakub vahvaid kohtumisi... Nii õigel ajal... Merike Kahju alustas eelmisel nädalal, eile aga sain osa Jure Biechonski metoodikast... http://www.hypnoteraapia.ee/index.php taaskord teemaks allasurumine ja ootamine, et kõik ise üle läheks ja lõpuks selles sodis käärimine ja plahvatamine.... Valutamine... Miks me seda teeme ja kuidas oma lastele edasi õpetame... Seda meetodit uuriks hea meelega sügavamalt, aga veel ei julge hästi....

Almer Jansu gongitamisest oleks natuke rohkem osa tahtnud saada, aga põgus hetk pani mingid mahlad teisiti voolama... Naljakas, kuidas helid võivad mõjutada iga keharakku, nii nähtavat kui vaimset...

Ballett mõjub mulle ka väga teraapiliselt.... Praegu on päris hea olla... Ma ei ole see, kes olin eile ja miski ei saa enam iial olema samasugune...

Päikest ja soojust ja julgust oma vajadusi näha...

NB! Jure ütles, et teie keha ei valeta KUNAGI!

Elu

Käisin vägivallatu suhtlemise koolitusel. Töll oli ka kaasas... merike Kahju on üks armas inimene ja väga hellalt näitas mulle sügavkülmikut... Seal on juba mitme-mitme aasta vanused vajadused. Minu vajadused.... õrnuse, toetuse, kuuluvuse, tunnustuse, andmise, spontaansuse, vabaduse, tegutsemise jm vajadused... Kenasti alles, aga kõvad kui kivi ja hästi sisse pakitud.

Miks ma olen sellega nõus olnud, miks?? Oh miks küll??! Ma olen uskunud, et läheb parmekas, ma olen olnud veendunud, et ma suudan leppida ja luua harmoonilise pereelu, ma olen kartnud, nii meeletult kartnud olla üksi ja jääda üksi.... Ma olen peljanud pilke: me ju ütlesime!!!

Igatsen taga aega, kui need vajadused olid aktiivsed - vähemal või rohkemal määral rahuldatud, aga vähemalt ma teadsin, mida otsin ja vajan... ja tegutsesin, et seda saada...

Igatahes soovin ma lahutust.

Töll, ütles, et ta ei anna seda mulle. Võin kohtusse minna, kui tahan!

Ta ütles, et annab mulle veel võimaluse muutuda ja ei kavatse enne lahutada, kui on endale uue pere loonud!

Etteheited mulle (tema arvates ilma vägivallata esitatult):

1. Halb perenaine - ei tee piisavalt tihti/häid/sööke ja ei korista elamist (no aga sellega olen ma aegajalt nõus leppima - ütles ta)

2. Halb naine - ei poputa meest ja ei anna seksi, kui temal selleks soov tuleb...

3. Halb ema - ei taha lastega tegeleda, olen nede suhtes hoolimatu (näiteks söön enne enda kõhu täis koju jõudes ja alles siis vaatan, mis lastele saab;), lasen lastel ennast õues ära külmetada ja ei ole kogu aeg nende kõrval, kui nad mängivad... Lapsed ei tulevat minu käest midagi paluma ega tahtvat minuga mängida, sest teavad, et ma kunagi seda ei tee... Ma ei rahulda laste vajadusi nii, nagu üks korralik ema seda peab tegema.

4. Ma olen sundinud TEMA loobuma kõigest - sõpradest, hobidest, suhtlemisest, vabadusest jne. (Selleks ajaks olin juba tige ja nähvasin, et ta on ise oma valikud teinud ja ilmselt sellepärast ta minu ja lastega nii vastikult käitubki, et ise on rahuldamata - poleks pidanud)

5. Kõik meie pereprobleemid tulenevad eelmisest neljast punktist ja mina olen selles süüdi! (ei mingit vägivalda, eksole, muhhahaaa, olen tige:)

Peale selle epistli ärakuulamist oli selge, et minust ei saa iial seda, keda ta tahab, et ma oleksin ja tema ei ole ilmselt kunagi valmis nägema maailma pisutki teise pilguga... (Kunagi on muidugi pikk aeg, eksole)

Ja nüüd ongi kõik selge... Ma saan olla selline nagu ma tahan ja vastutan ise enda ja oma laste tuleviku eest... Ja see saab olema kohutavalt raske ja õudne, aga samas tundub, et ainuvõimalik.... Kui ma ka kohtusse peaksin minema!

Võta aega veidi ringi vaadata, veel ei ole hilja - jõuad elada.... ütleb laulusalm... Hetkel tundub, et ei jõua enam... Tahaks tabletti, mis võtaks kõik tunded ära, et ei ärrituks, et ei tunneks valu, ei tunneks igatsust...

Üks ütles, et see läheb üle, teine kõrvalt, et ei lähe! Saame näha...

Perekond jm

Nii, olen olnud üsna rõõmus ja rahulolev, koos mõningaste langustega küll paraku, aga mis teha... Kevad haljendab, suurvesi taandub, kasemahl annab elule mahemagusa hinguse... Või umbes nii...

Narva-Jõesuus oli vahva. Lapsed ütlemata tublid ja ega suurte kohtagi eriti midagi öelda ole... Sai palju vees mulistada jm.

Sel nädalal on mul kolm poega:) Kiirelt käib, eksole:)) Aga väike armas Tom-Sebastian on emme kooliskäimise ajal meie juures... Esimesel õhtul kurvastas ka natukene, aga eile jäi juba naeruga tuttu, kui olime kaks raamatut läbi vaadanud... Meie Kaarelpoiss teeb aga esimesi kokkupuuteid armukadedusega ja no ta käitub ikka nagu kole troll. Minuga eelkõige, sest olen ju talle lubanud teda elu lõpuni armastada:-))) Eks saame siis kõik uue kogemuse: hommikul viin kolm poissi lasteaeda ja õhtul toon koju, siis mängime õues ja sööme ja loeme ja vaatame multika ja tuttu. Kui Kaarel ka adekvaatselt käituda suudaks, oleks kõik veel ladnam, aga eks me õpime:))

Väike mõtteteema ka siia lõpetuseks.

Abikaasa lubab tulla koju ajaks, et teine abikaasa saaks trenni minna. Trenn algab kl 19.00. Kaasa laekub kl 19.20. Teine läheb trenni, tige mis tige... Peale trenni tuleb vestlus...

Ootaja teemad - Miks Sa ei helistanud, kui palju hilined? Palun edaspidi helista ja anna teada, kui kaugel oled.

Saabuja väited - ei saa vastutust hilineja peale lükata, oleksid võinud ära minna ja lapsed üksinda jätta, oleksid pidanud ise mulle helistama, kui Sul mingi mure tekkis, kui ma Sulle iga kord helistaksin, kui hiljaks jään, siis kuluks vähemalt kroon iga kõne peale ja kuus tuleks vähemalt 50 krooni! Helista lastekodu telefoniga!

Ootajal, ehk siis Mooril tekkisid mõned küsimused:

a) lastekodu vara on isiklik vara?

b) minu südamevalu on väärt vähem kui 50 EEK?

c) kui kaasa hilineb, on see minu probleem?

d) kumb meist hull on?

e) ta kavatsebki iga kuu 50 korda hilineda?

Proovisin kenasid neljaosalisi minateateid edastada, aga kõik läks lörri... Kas ma tõesti pean oma väärtushinnanguid muutma hakkama - ja minu meelest mitte paremuse poole... Kas sellised pisiasjad ei näita suhtumist teise inimesse enda kõrval kõige paremini? Selline paha tunne on praegu... Ja mina muutust ei näe.... Kui ma just ise midagi radikaalset ette ei võta... Aga muidu on elu ilus:)

Teatridraama

Tänapäeval võib juhtuda, et teatripiletid pead ostma ära juba mitu kuud varem... Ise olen teinud nii, et ostnud sügisese ja talvise Vanemuise piletisaju ajal igaks kuuks ühe etenduse, vahel kaks, vahel jääb mõni kuu ka vahele... Oleneb ressurssidest...

Eilsele päevale sattus etendus "Suurema kurbuseta"... Sotsiaaltöistele ei soovita, liiga karmilt erialane tükk.

AGA üleeile helistas kallile kaasale mingi endine (nais)kolleeg ja kutsus tema meie teatriõhtuks pubisse "idaregiooni infopäevale), hähhh!

Ja kui ma õrnalt teatrit meenutasin, arvas kaasa, et tema tahaks ikka kõike saada - läheks kõigepealt linna, käiks tibidega pubis ja siis mina ootaks teda teatri ees... Kuupeale, tõstis iidne esiema minus pead ja ütles:

EI! Mina mingi tagavararatas ei ole ja kui minuga tehtud plaanid mingi kõne pärast nurka visatakse, siis jäägugi sinna puppi!! (Ma tean küll, et see oli puhas reaktsioon ühele 10 aasta tagusele ootamisele, mil etendus juba peale hakkas, kui me lõõtsutades treppe mõõtsime, aga mis siis, reaktsioonid peabki vabaks laskma:)) Teatasin, et mina tema mänge ei mängi ja lähen kellegi teisega teatrisse. Ja temal on võimalik veeta õhtu mõnes teises seltskonnas.

Kudzu oli teisel etendusel (ja jumal tänatud, sest oleksin isegi meelsamini hoopis tantsu nautinud!), aga Hille sai tulla ja kõik oli kena. Jõudsime varakult, nautisime koledat kaubamajavaadet ja kujutlesime, et seal kuskil voolab jõgi...

KUI seisis seal kallis kaasa punane roos hambus, no näpus tegelikult. Ma ütlesin, et käigu kuu peale või vähemalt sinna, kust ta tuli... Roosi võtsin ikka vastu. Vaene sõbranna, ta pidi ikka kohutavat piinlikkust tundma! Tundsin rõõmu, et see Kudzu ei olnud, tema oleks ikka osanud midagi teha, et meie draamale vürtsi lisada:))) Igatahes istusime meie all ja kaasa rõdul, kust ta siis meile lehvitas ja viiples:) Ja jummalast õnnelikult naeratas... Tore...

Hiljem võtsime Maailmas väikse eine ka ja kojusõit, kumbki oma autoga... Lollikari, mitte staazikas paar...

Aga ilmselt selliste vigurite pärast meie kaootiline suhe püsibki... Kas seda just vaja on... No ma ei tea, lõpuks läks ikka päris naljakaks juba...

Kasteheinal on uputus. Pardid lustivad meie vee alla mattunud muruplatsidel ja näitavad krantsidele pikka nokka:)

See siin on vaade elutoaaknast:))

Homme sõidame Meresuusse aega maha võtma. Vaprate read on kahanenud, aga küllap tuleb tore käik. Tööl on hullumaja... Emotsionaalselt ja füüsiliselt. Puhkust on juba väga vaja, eks eelmise aasta puhkuseta suvi annab tunda. Aga noh, me saame ju hakkama!!