Tuesday, February 27, 2007

Haigus, saba ja muud mõtted

Oi-oi-oi, küll nüüd oli Moorikene haige... Asi algas juba õige ammu suure väsimusega, siis sai ühel õhtul ilma salli ja mütsita tantsutunnist autosse lipsatud... ja no järgmisel hommikul kael kange ja kurk kibe... No mis see tühi Moorile teeb, jõi aga teed ja oli toimekas edasi... Vot siis hakkas nohukene tulema ja korraga... Moor ei jaksa kõndida, kohe poole sammu pealt selline kondinõrkus vaevamas, et ei saa enam edasi ega tagasi... Mis teha, turgutas Moorike ennast ja käis tööl edasi, sest töö on teatavasti jänes, kui läheb, siis on lännu:-)) Said kiired ajad mööda ja üks sõber võttis endale julguse mainida, et ole õige kodus, kui paha olla... Ja siis ma olingi. Lapsed viidi vanaema juurde (ämma muidugi), sest aias oli ka tohutu epideemia, 22st lapsest oli 4 kohal (neist üks haigena) ja lihtsalt ei raatsinud enda omi sinna viia... Ja Moor magas, oi kuidas ta magas 36 h nagu vana karu (ma ei tea, kas karud vahepeal ihuhädasid kergendavad, seda ikka pidin endale lubama). teed jõin kannude kaupa, vett teist samapalju lisaks... Nuhh-nuhh, aga nohu ronis kõigest magamisest hoolimata põskkoopasse ja hakkas seal hullu tralli korraldama, kes hädaga tuttav, see kujutab neid piinu ette... Moor võttis siis arstirohukarbi välja, otsis sealt Töllist jäänud antibiootikumid ja hakkas neid manustama... Esmaspäeval siis sai tohtrile teada antud, et oi, ma olen suremas haige, hakkasin seda rohtu võtma, aga kuuriks ei jagu, vaja lisaretsepti... Jätku see valvelauda... Ja muideks, homsest palun tööle kirjutada:-)) Mähh-muhh ja kas ikka jõuad minna, oli kalli Maarika küsimus... Ma ütlesin, et jõuan ikka ja sellega meie seekordne kohtumine lõppeski... Tore, kui on mõistvad perearstid, kes tühjast tüli ei tee... Nüüd siis krõbistan veel rohtusid ja unistan ajast, mil nasaalne võimekus taastub, hetkel tunnen vaid eriliselt rämedate haisude algosakesi ja needki jätavad mu suht külmaks...
Vahepeal sain aga teada, kus mu saba käis... Ja see polnudki saba, oli hoopis nabanöör, mis vajas veelkord läbilõikamist. Avastasin, et olen oma emast liialt sõltuv, vajan tema heakskiitu ja tunnustust.... Noh, esitan talle põhjendamatuid ootuseid enda ja oma lastega suhtlemise suhtes jne. Aga ma olen suur inimene ja suured inimesed saavad ise hakkama. Kui lapsed sünnitatakse, siis neid ka kasvatatakse jne. Saate aru küll, tuleb neist sõltuvustest lahti saada ja ongi saba kohal, kus vaja. Mina olen mina ja tema on tema, ta ei pea vastama mu ootustele ja minul ei ole vaja pingutada, et talle meelejärgi olla:-)) Lihtne, kas on?
No jah, igasuguseid põnevaid asju on ees ootamas veel, aga nendest ehk siis, kui nad kätte jõuavad, hetkel ootan vaid töö juures, et Vello asi joonde saaks ja pusin projekti teha, sellega asjad sujuvad ja saab vist hakkama küll, kuigi tõeline kergendus saab siis olema, kui asi läbi saab ehk siis täpselt ühe kuu pärast:-)
Olge mõnnad ja mis peaasi, sõbralikud...
Ah jaa, vaatasime eile poistega Lõvikuningat... Jõudsime kohta, kus lõviisa Mufasa surnud on ja Simba kedagi meeleheitlikult appi hüüab... Rassu siis teatab, et kui tema seal oleks, siis ta helistaks kohe 112 ja kutsuks kiirabi ja teeks Mufasa terveks:-))) Sain naerul sabast kinni ja kiitsin last adekvaatse ja tubli plaani eest:-))

Thursday, February 15, 2007

Hei...

vahel on lihtsalt vaja võtta see saba ja pista.... õigesse kohta tagasi... Küsimus on selles, et kui ei taha teada, miks saba ära läks, siis võib ta teinekord jälle minna, aga eks mõtlen sellele siis...

Eile käisime Tölluga uitamas, sõime Itaalia toitu, magustoiduks shokolaadikohvikus pakutavat.... jaaaa, päris mõnna...

Spaapakett on bronnitud ja märtsi keskpaiku kimab 6 tsikki Pärnu poole jättes maha ahastavat nägu tegevad mehed ja lapsekonnad

Dorisel sündis pojakene, palju õnne neile ja jaksu.

Lähen kodukaid tegema ja täna on kohe eriti jäledad kohad, aga ära nad käia tuleb... Hakkab ametnikuelu vist oma jälgi jätma, kui vahel tööd ei taha teha;-)) Paar aastat veel ja olengi kibestunud ja üdini õnnetu ametnik, kes siis ukse lukku keerab, kui vastuvõtuaeg ei ole:-))

Hoolekoda peab plaane, eks näis:)

Tõuske ikka üles!!!

Sunday, February 11, 2007

ehhhh

Ei tea, mis viga on, aga tunnen ennast juba paar viimast päeva nagu Iiah.. Saba justkui kadunud ei ole, aga tunne on selline nagu oleks.... Ka see läheb ükskord üle... ma tean

Friday, February 9, 2007

Lapse sünnipäev

läks seekord üle ootuste kenasti.... "Õigel" päeval käisid tarekesest läbi Muhvid ja onu-Raul oma kaasaga. Eile siis pidutsesime sõprade ja Lähte-vanadega Tartus Anni mängumaal. Inimesi oli parasjagu sattunud, mõni kallishing jäi küll tulemata, aga nad saatsid vähemalt oma teised pooled lastega lustima ja selle üle vaid hea meel... Kaarel arvas algul, et me läheme Oskari sünnipäevale, aga kui aru sai, et pakke seekord hoopis talle kätte suruda proovitakse, oli see suht meeldiv üllatus... Kõik kingid olid väga vahvad ja lapsele meeltmööda, kuid no mis teha... punapäise ristiisa meisterdatud mõõk oli ikka üle kõige! See on nii popp, et Rass vaeseke võib esialgu selle katsumisest vaid unistada:-))
.
Homseks sai peenelt plaanitud Võrokeste juurde suurele jubileumile minekut... Mu isiklik ema lubas pika lunimise peale lapsi hoida ja puha... Noh, täna siis sain teate, et tal endal laps (14 aastane) haige ja kas me lubame oksendaval, palavikus ja taitisel noorukil tulla enda lapsi hoidma... Hmmmm, no ega ikka ei luba küll... Ja kuna mu ema ei saa ise tulla, sest ta ju ei sõida autoga (busse ning ronge Elva vahet vist enam ka ei käi) ja last üksi koju ka jätta ei saa.... No siis ma loobusin rahumeelselt juubelipidustustest.... Oma väntstükke ei võta ma kaasa selle pärast, et pidu algab alles kl 19 ja noh, väga lühike saaks olema see aeg, mil kõik rõõmsad ja rahulikud on:(( Ja igaüks, kes võtab vaevaks lapsi sünnitada olgu valmis neid ka kasvatama... Mis see üks tore pidu siis ikka, teeme parem kodus omaette vahva olemise... Läheme varakult magama ja naudime pühapäeval selget silma ja talveilma:-)) Aitähh, et mul vähemalt ämm oluliselt parema tervisega on...
.
Nii, siis plaanime veel rongaemalikult lapsi meeste hooleks jätta ja üheks nädalavahetuseks Pärnusse spaatuurile minna... Nii 4-6 tibinat, eks näis, mis saab ja kuis läheb...
.
Ja täna hommikul ma sain teada, et kevad ikkagi tuleb veel kunagi... Pikk ja hall aeg sundis sellest unistusest juba loobuma, aga täna nägin, et hommik ei ole enam kaugeltki pime ja päike särab ja ja ja... on niiiiiiiiii külm, et püksisääred hoiavad sirgelt ümber säärte... Aga ta tuleb taas, koos lootuste, mõtete, lõhnade ja tunnetega...

Tuesday, February 6, 2007

Mehel päevad...

Nomaeisaaaaa aru, mis mu kalli Metsatölliga nii korra kuus või vahel kahe tagant juhtub... Pöörab puhta lolliks peast...
.
Ma juba näen, kuidas mehanism toimub... Võetakse üles mingi lahe teema... Kes kuipalju kodus midagi teeb (ja mina teen apsaluutsesti alati liiga vähe), miks ma õigeks ajaks tööle lähen (sest norm näeb ette, et noored emad tulevad iga päev pool tundi hiljem tööle ja lahkuvad tund varem) ja kui midagi muud võtta ei ole, siis mis mõttetu raamatulugemine see siin nüüd käib!!! Ja kujuta ette, ma lähen 60% kordadest mõnuga kaasa... Panen leegitsema kui tõrvik ja särtsun ja praksun, kuis jaksan... Varasema 120 % võrreldes on see nüüd juba hea saavutus, aga tegelikult need maso mängud mulle sellisel kujul ikka ei meeldi... Ma tahaks olla rahumeelne ja mõistetud-mõistev abikaas, mitte seletada, miks on mul vaja areneda, tunda ja kogeda, see peaks olema ju enesestmõistetav... Või olen jälle liiga enesekskne ja hoolimatu?? Ja mis siis, nii ongi hea!
.
Igatahes on täna Kaalu sünnipäev ja ta on nüüd siis 3 aastat vanaks saanud.... Mu väike munake, praegusel hetkel niiiiiiiiii ISE ja niiiiiii armas... Hommikul sai pakid kätte ja ei taht teine enam kuidagi aeda minna... Lõpuks ikka läks, kui lubasime, et saab teistele kooki ja limonaadi viia... See oli justkui alles-alles, kui ta 5. veebruari ööl sündis... 4,5 kg raske ja 53 cm... Sünnitus oli selline nagu ta oli, aga võrreldes esimesega ikka väga "mõnus"... Kui keegi peab mõnusaks valu, mis teda rebestab kohtadest, millega eriliselt hellalt peaks ümber käima ja paneb lambukestena vaiksed naised mõnusaid mõmmimörinaid tegema... hea oli see, et kogenuna teadsin oodata hetke, mil kogu see valu lihtsalt kaob, nagu kerge laine viiks selle kaasa... Ja nii oligi... Väike Karlutt mu kõhul kisamas ja teada tahtmas, mis värk see nüüd siis olgu...
.
Õudusega mõtlen, et temastki peab kasvama mees...
.
Olen siin mõtisklenud inimeste üle ja maailma seaduspärasuste üle ja mis seal salata ikka jälle ka valikute üle... Kedagi teist ei saa ju süüdistada, kui oled teinud valiku, mida hiljem kahetsema pead, valiku, mille meeleldi ümber valiksid... Ei saa süüdistada kedagi teist ka valimata jätmises... Iga inimene saab valida, mida ta räägib, mida kuulab jne.
.
No miks me siis ei saa ausad oldud? Ei ole võimalik, et kardetakse teise inimese arvamust ja põrmustavat pilku... Ühiskonna hukkamõistu... Iseennast?
.
Kui palju on suhteid, mille lagunemisel peale kümneid koosoldud aastaid heidetakse niiii paljut ette... Kus olid need sõnad, mis väljendavad ju kellegi soove ja vajadusi (või kujutlusi nendest) siis, kui oli nende avaldamiseks õige aeg... Kui janune vaevleb veepuuduses, siis oleks kena, kui ta ÜTLEKS, et vajab vaid vett... abistajad võivad ta mässida soojadesse tekkidesse, toita rammusa lihaga, silitada pead või deklameerida Pushkinit... See ei tee janust õnnelikuks.... Ja keegi ei saa aru, mis tal küll viga on, kui ta seda ei ÜTLE....
.
Andke mulle jõudu valida õigeid asju, mida öelda, et mind keegi ka kuuleks... kui seda vaja läheb...
.
Neile, kel raske... pole midagi öelda... see on nii ja see läheb üle...

Thursday, February 1, 2007

Inimesed...

....on imelikud... Mina ise ka olen, mis seal salata... Vahel olen isegi nii kuri, et särtsub ja pragiseb, mis mu selliseks küll muudab? No näiteks see, kui keegi topib oma nina teiste asjadesse, kobiseb ja viriseb ja õiendab, aga midagi tarka ka ei kosta... Kui keegi laidab maha teise pere ostetud maja või tuleb teatama, millises järjekorras peaks majapidamises askeldama... Pähhh...
.
Veel on vastik, kui ollakse teiste inimste vastu ebaõiglased... Aetakse kiusu kiusu pärast ja veeretatakse teise teele takistusi, ilma milleta võiks teine paista ilusam, tublim ja targem. Ei meeldi kohe, kui tehakse haiget selleks, et teisel oleks valus... Kui seda valu annaks vältida (alati muidugi ei anna).
.
Ei meeldi ka väga kindlad "põhimõtted", kuidas elama peab... Et rinnahoidja peab olema nii suur ja juuksevärv selline ja pikkus selline... et minu laps võib süüa ainult seda ja mitte teist, et naine peab tööl käima ja peret toitma... mkmmmmm, las inimesed elavad nagu tahavad ja oskavad... Mina ka.... Ma teen vigu, ma leian uusi kogemusi, ma saan targemaks... ka ilma pideva nüpeldamiseta....
.
Kadedus on ka vastik... Kõike ei saa mõõta, ei saa lahterdada ja järjekorda panna, mis tähtsus on sellel, millal kellegi auto välja anti või mitu sõna ütles kellegi laps 9 kuuselt... Jah, see info võib olla teatud olukordades asjakohane, kuid lause: NO minu laps KÜLL juba nii vanalt.... on üks iiveldamaajavamaid (kuigi vahel kasutan seda ka ise, mis teha, magi pole veatu ja endagi peale saan vihastada küllalt:-))
.
Muidu on elu ilus, naudin mõnepäevast üksikemadust, mis on täitsa kenasti talutav, kui tead, millal see lõppeb... Töll laseb ennast järjekordses spaas sügada... seekord koosoleku nime all... Lapsed on aias ja läksid sinna üllatavalt rõõmsasti...
.
Homme algab meil isade kool, kus väiksemat sorti laste isad saavad psühholoogi juhendamise all toredat grupitööd harrastada... Väga põnev lugu, aga oi-oi, kui raske oli isasid sinna kokku saada... Igatahes läheb grupp käima ja saab kindlasti olema kasulik!
.
Lähen nüüd ja olen natuke asjalik ka:-))
Püsige vähemalt tasapinnal, kui parasjagu laineharjani ei küündi....
Rahu südamesse ja armastust igale poole:-))