Ja see saab siiski teoks... Homme avatakse lastekodu peremajad... Ja elutempo kiirus on viinud mõningase kurnatuseni, kui nüüd peaks veel homse õhtuni vastu...

Olge kõik vaprad ja terved ja soovin teile unustamatuid jõule!

Igavesti teie Turtsuv Kõht...

Lihtsalt....

Kas teil on ka vahel nii, et ei saa isegi aru, mida tahaks? Mul vahel ikka juhtub... Viimastel kuudel olen olnud kindel, et see on seotud söögiga ja kui kohe kuidagi ei mõista, mis see on, mida sööks, siis on ilmselgelt nälg millegi traditsiooniliselt mittesöödava järele... Kassipoegade limpsimine on kuldne klassika (aga ma EI OLE seda tegelikult teinud, ainult sellest unistanud!)

Praegu on selline hoopis teistmoodi tunne, tahaks, et kõik oleks tehtud ja samas ei taha midagi teha... Tahaks suhelda ja samal ajal rahus olla. Mingid veidrad dissonantsid päevast päeva... On need hormoonid?

Kõht on nii suur! Ja ma ei taha enam kuulda teiste jutte sellest, kuidas iga laps on kg raskem kui eelmine (Kaarel 4,5 kg!) või et sünnivad ka 5 kg lapsed jne. Tahan rahulikult oodata oma konnakest, kududa talle papusid ja heegeldada tekki...

Tööl on kiire nagu ikka. Eelmisel nädalal sai lõplikult selgeks, et lapsed ei saa pühadeks uutesse majadesse ja see oli vägev emotsioon, mis mind siis tabas - lapsed saavad kuu aega valmis maju vahtida, sest ministeerium ei olnud võimeline õigeaegselt sisustushanget korraldama. Kuigi ma oma tagasihoidlikus isikus hakkasin sellest juba augustis rääkima! Mõtlesin, et löön kedagi, nii tige olin! Ja pettunud! Ja jõuetu!

Igatahes loodan, et 8. jaanuar on siis see päev, kui hr. minister tuleb kohale ja lindi läbi lõikab... Ja siis 11. jaanuaril on mul ehk viimane tööpäev ja jääb veel terve kuu kodus kosserdamiseks ja pesa punumiseks:)
On, mida oodata!

Sügis

On jõudnud kätte ja üsna märkamatult, sest suvi oli varasügise hõnguga kevadest saadik... Ega ma ei kurda, see sobis mulle sel aastal erakordselt hästi.

Kui olen vahel kiiruse üle kaevelnud, siis nüüd on kõik hoopiski uue tuuri võtnud ja kiirus ruudus on ehk sobilik väljendus.

Käisin liinibussiga Leedus konverentsil Õnneks oli seltskond ütlemata muhe ja nii ma siis sõitsin kõigepealt Tartusse, sealt Riiga, sealt Vilniusesse ja sealt edasi Drskininkaisse. Õnneks sai paar päeva kohal ka olla ja siis toimus kõik see vastupidises suunas. Aga NBO konverentsid lihtsalt on kohad, kuhu minna. See on ainus koht, kus sotsiaaltöötaja ja psühhiaater on võrdsed partnerid, kus kaob ära tähtsusejärjekord ja professionaalne hierarhia. Lisaks meeliülendavad ettekanded.

Siis sõitsime perega Inglismaale, saime kogeda reedeõhtupoolikust Londonist väljasõitu, mis kestis mingi 3 tundi? Sain imevahvate noorte piigadega juttu puhuda, nägin omma äia täiesti uues valguses ja sain pakuskõhuriideid osta:) Sõitsime Eestist välja siis niimoodi, et mu mees, mehe isa ja VIIS last olid veel lisaks rasedale pardal. Mõtlesin ette küll, et peaksin pärast liitri piima kosutuseks saama, aga tegelikult sujus kõik kenasti, kui mehe reisiärevusest tekkinud stress välja arvata.

No ja siis pidas töökoht oma 65. juubelit. See oli üks päris vahva üritus.

Ja majades pannakse parasjagu parketti ja vuntsitase seinu. Kiireks neil nüüd läheb küll, aga jõulud peavad lapsed oma uutes kodudes veetma!

No ja siis see ka, et Inglismaalt oli põhjust helesiniseid toone kaasa tassida:) Ei, mind ei ole vaja lohutada, kolm poega kõlab pea-aegu sama uhkelt kui neli poega:) Olen mõnusasti paksukeseks läinud ja hetkel veel liiga raske ei ole:) Hull mõte tekkis, et kuu aja pärast võiks tegelikult juba kojujäämise peale mõelda... Samas olen lubanud ikka 12. jaanuarini ära olla.... Eks näis....

Riita Inglismaalt ütles just, et Eestis sajab praegu lund... Mina siin ei teadnudki seda veel... Kas pole kummaline see tehnikamaailm...

Suvi 2012

See jääb meelde kui vihmapühade suvi...
Puhkuse ajal:
Külastasime korraks Rootsit (ja kiirjooksu ei maksa unustada!!)
Tegime väikse põike Võrumaale, kahjuks küll ilma Rassuta, kes otsustas, et ta on selle jaoks liiga vana (10, eksole!!)
Kuulasime Marek Sadama ja Tõnu Laikre etteastet
Pidasime lastekodu uute majade sarikapidu
Kaneelisaia lõhn (kui te teaksite, kui hea on kaneelisai koos keefiriga, ic-ic-ic, loe edasi, saad aru)
Lugesin mitmeid mõtlemisvõimet mittevajavaid raamatuid
Mõni kalalkäik
Üks indiaanisaunahetk (seni vaid üks!)
Üks metsmaasikaunistus
Mõned maasika vahukooretordid
Mõni väike jutuajamine mõne vahva sõbrannaga...

Esimest korda tegin pestot - see oli täitsa hea...

Ja siis kõigile sõpradele tähtis teade ka - nüüd, tõepoolest nüüd ma ütlen, et kuumus las tuleb järgmisel aastal. Sel suvel soovin hüva meelega jahedust ja väikest vihma... Loputan selle alla klaasi (või kahe) keefiriga ja näksin hajameelselt värskeid keedukartuleid kurgi-hapukooresalatiga...

Meie pere ootab oma kolmandat mereröövlit (või printsessi, seda ju veel ei tea). Igaks juhuks kutsutakse mu kõhunaha all kükitavat konnakest Ristopoeg - Roosiks.

Olen parasjagu hajameelne, mõnevõrra tujukas, väga unine ja öögin õhtuhämaruses, nii kella 21 ja 23 vahel:) Siis ei tasu tülitada:)

Tähtaeg 14.-15. veebruar... Loodan, et tuleb muhe ootamise aeg:)

Ilusat ja head teile, kullakesed!

PS! Ega röövlikari ju mu õrna seisundit vääriliselt mõista - kui esimest korda öökima jooksin, kuulsin köögist mürisevat naeru. Asja uurdes selgus, et noorim oli issile ja vennale tähtsalt teatanud: Noh, nüüd oksendab seal tite välja! Ela siis sellistega ja ole sulnis!!

Suvi käes...

Viimasest postitusest on juba ilmatu aeg möödas... Märtsi pori on asendunud imekiiresti kasvava muruga, kevadlilled hakkavad lõhnamist lõpetama ja kõik valmistub suureks suveks... Eile, 10. juunil avasin oma selleaastase suplushooaja, erakordselt hilja muidugi, aga pole hullu... Inglismaal käisin ja see oli väga vahva muretu reis koos imetoreda seltskonnaga... Hilinemine, komspud ja pakkimine, püssid kingad ja Liisu tehtud make up jäävad meelde. Veel fish and chips ja punavein ja Inglise pubi, seened juustuga ja Riita, kes muffinit kahvliga vägistab... Romantilised komöödiad ja pikad ööd... No oli vahva... Laste järgi tuli kole igatsus peale... Eks mehe järgi ka ikka:)Ja kodu, kasside ja lillede järgi... Meedaiaga olen saanud suhelda nii, et kuku pikali, mõni on ikka suht ebameeldiv kogemus ka olnud... Tööd on nii palju, et kuku pikali... Siseministeeriumi audit hakkab lõppema, majadel oli täna nurgakivi panek, paari ndl pärast peaks sarikapidu olema... Majasisene planeerimine ja korraldamine võtavad võhmale... Aga, küll saab... Ikka ilusat!

Kevad tuleb...

....Kasteheinal voolavad veed ja pritsib pori. Justkui imeväel on tekkinud majaserva lumikellukesed ja tulbininad... Imeline...

Küll aga pole nii tore see, et kevadtuul on pisipoja maha murdnud. Emmel-issil mõlemal pingeline tööaeg ja lapse põetamine jääb unarusse. Hommikul istus ta peale 14 h und (selle lapse 8 aasta unerekord) jalad sinepivannis, aurumasina mask ees ja teetass näpus nagu üks terviseprotseduuride piinakambri vaevatud ohver... Aga ju saame hakkama nii tööde kui tervisega...

Parim ravum laste abistamisel on emme kaisus tudumine ja viimased ööd olen seda rohtu lahkelt jaganud. See on väiksest saadik nii olnud, et kratsin lapse hästi enda lähedale ja panen oma naha vastu last ja kõik mured saavad lahenduse... Tekivad küll uued, näiteks väsinud ja vaevatud ema, aga see on lapse haiguse kõrval õige väike mure...

Homme siis Rakverre - kõigepealt organisatsioonikultuuri koolitus ja neljapäeval ühenduse üldkoosolek Vinni perekodus. Esimest korda pean seda päriselt juhtima, olen pidanud ette valmistama ja korraldama ja no ütleme nii, et see on olnud oodatust tohutult rohkem aega ja energiat võttev...

AGA, eks saame teada, kuidas see välja tuli:)

Hoidke end nohu eest ja nuusutage rõõmuga kevadlõhnu...

Puhkus hakkab läbi saama...

ja ma olen sellest ikka täitsa väsinud kohe.

Nagu öeldud, esmaspäeva tegin tööd ja päris korralikult kohe.

Teisipäeval hambaarst ja siis Eda, Aik ja omad poisid ning kimasime Pärnusse Terviseparadiisi. Mees pidi koju jääma, temal vaja tööd teha. Saigi vast paremini teha, kui meid viuksumas ja tähelepanu nõudmas ei olnud. Vedelesime tundide kaupa vees, nii 6-7 h päevas. Kosest allalaskmised, saunatamised, metsikud hüpped, bowling, söök ja õige vähe jalutamist mahtus nendesse pea kolme päeva.

Kõigi kolme poisi lemmikatraktsioon oli väga kõrge platvorm, millelt vette karata. Läks Kaarel siis Eda juurde ja küsis, kas ta võib sealt päkki hüpata? Eda ei lubanud. Poiss pani pea viltu ja ütles- ehh, Kai ka ei lubanud?! Aga ikka oli vaja üritamas käia! Nagu ma lubaks 8 aastasel 4 meetri kõrguselt tagurpidi saltoga alla karata...

Neljapäeval siis koju tagasi, reedel lastega Tartus ja kodus... Täna ootamas venitustrenn Tammekal, õhtul Raula sünnipäev ja siis ongi veel vaid homne päev, mis ilmselt möödub koristamise tähe all. Kust saaks küll hea haldja, kes korra nädalas majapidamise üle käib? Või kuidas saada meespere ka natukenegi koristama? Njahhh...

Aga ma hakkasin tegema seda, mille kohta Agur viimati küsis, kas ma seda ka teen? Siis pidin häbelikult tunnistama, et ei tee. Nüüd siis natuke teen:))

Järgmise nädala kolmapäev-neljapäev mööduvad Rakveres ja Vinnis ühenduse asju ajades, esmaspäeval on volikogu ja reedel kohtumine käsitööettevõttega, kes LKsse panustada soovib. Igav ei paista hakkavat...

No ja teate, märts on käes. Rändlindudel hakkavad siis tiivad sügelema. Küll tahaks lennata... Aga vist ikka ei saa, kui just väike surts Britanniasse, Riitaigatsus on suur...

No ja kevad ka tuleb. Energiatase on mul kasvanud meetrikese kõrgemaks ja see aitab läbi närida nii siseminni auditist, majaehitusest kui personaliküsimustest tööl...

Olge ikka paid...

Puhkus

Nii lihtne see ongi:)
Terve väärtuslik nädal:)

AINULT ühe päeva pean teadaolevalt sellest puhkuseajast tööd tegema:)

Naeratage:)

Jälle hakkas kiire...

Nüüd olen küll juba jälle liiga palju asju endale kaelale võtnud ja tundub, et neid sajab üha alla kui seeni peale vihma... Need küll ei saja alla vaid ülespoole, aga siiski...

Igatahes pani abikaasa ka kohvri kokku ja sõitis kolmeks päevaks Brüsselisse asja ajama. Ja see annab mulle erakordse võimaluse veeta rohkelt kvaliteetaega pojapõnnidega. Mitte just rohkelt, aga natuke ikka:)

Järgmise asjana leian endale superviisori ja hakkan käima aegajalt auru välja laskmas:)

Täna saadan majast välja oma esimese lapse. Selle, kes siia majja "minu ajal" esimesena saabus... Ma soovin, et tal läheks kõik üha ilusamaks ja paremaks! Mäletan nii hästi seda suvepäeva, kui põnn politseionu sülest mulle üle anti - natuke kriim, natuke kahtlustav... Ei osanud süüa, kõnelda ega puhtust pidada, kuigi oleks juba selle aja peale oskama... Täna läheb siit välja tegus ja krutskeid täis poisinaaskel... Ja see ongi hetk, mil saad uut jõudu juurde...

Praegu kõik, juhe umbes:)

Naistepäev

Las olla meil siis ka oma päev. Tegelikult me oleme ju väga-väga tähtsad ja kõik võimalused halli argipäeva keskel leida tähistamist ja tordilõiku väärivaid sündmuseid tuleb alati usinalt ära kasutada.

Olen saanud üllatust, rõõmu, süsivesikuid, häid soove ja mõne argliku kalligi:)

Mulle meeldib olla naine. Kõigest vingumisest ja halast olenemata. Muidugi mõtlen ma mõnikord, kui äge oleks olla MEES, kui palju lihtsam oleks elu meie arhailises ja patriarhaalsevõitu ühiskonnas - lähed nagu tank ja teed oma asjad ära ja tehtud need siis ongi!

Samas tõstab aga mingi ürgnaiselikkuse alge pead ja nõuab õrnust, headust, hoolimist, kannatlikkust, soojust, turvalisust, roosat värvi, andmisrõõmu, kirglikkust, romantikat, udujutu sulla-mullat, nostalgitsemist ja käestkinnihoidmise tukset peopesas...

Ohh, täna olen rohkem naine... vahetasin hommikul enne väljatulekut teksadki seeliku vastu... Noh, et oleks nagu teisem tunne...

Ilusaid naisi meie maale, igatpidi ilusaid - nii silmale kui kõrvale...

Meedia

http://arvamus.postimees.ee/758268/lastekodutootajad-emad-ei-streigi/

Juhtub, et on vaja võtta endale ka päristööväliseid kohustusi... Ja olla näoks ja sõnaks... Juhtub jah, kuidas ma küll lasen sellele ometigi ikka ja jälle juhtuda?

Lumesajuline hetk endaga...

Taevast sajab suhkrut
justkui tuhast
tõusnud fööniks
süütult puhas

Sajab suhkrut taevast
justkui maitstes
pehme põse maiku
kurja küüsist kaitstes

Suhkrut taevast sajab
justkui tormi endeks
igaühe kätest
voolab palve andeks

Töö

Seda jagub ja kuidagi tuleb ka üha juurde...

Töötajatega teen arenguvestluseid ja see on selline asi, et võtab kohe vahel väga tõsiseks... Samas näen ka seda, kui palju on ilmatuma toredaid kolleege, kellega koos ühist asja ajame...

Täna jalatseid vahetades võtsin parema jala saapa ära, siis võtsin vasaku jala oma ka ära ja siis panin kinga asemel vasakusse jalga parema jala saapa... Ka nii võib, eksole... Nagu Karlssoni sokivahetus... Endal tuli ka nali peale:)

Ja kohe-kohe tuleb raieluba ja töökoha uute majade krunt tehakse ehitust takistavatest puudest puhtaks:) SEE SAAB TÕEPOOLEST TEOKS!!! Mul on ikka veel raske uskuda:)

Ehhh...

Tants ja tagaajamine...

Olisee alles nädalavahetus. Teen kiirelt:
Neljap. õhtu kino Jaanikaga (Mees raha eest), reede päeval kino Gerdaga (Vanne)ja reede õhtul kino Ristoga (Nüüd läheb sõjaks) Viimane oli neist kolmest kõige änksam.
Laupäeval venimas ja õhtul Riitaga Carrrrmen! (esikas, väga huvitav!) ja siis Mokasse, see oli väga vahva.
Siis arestimajja, see ei olnud nii vahva, aga töö on töö isegi öösiti... Siis veel mõnus lobahetk ja tuttu.

pühapäeval tõusin kl 7, küpsetasin leiba ja siis viisin lapse Koolitantsu proovi. Sealt tagasi ja maratoonareid ergutama, ämma vastu võtma ja sealt kohe tagasi Koolitantsu kontserdile. Jessukene, küll oli see vahva! Ma kohe ei jõua neid juhendajaid ära imetleda, kes karjakaupa tüdrukuid ja poisse ka niimoodi - niiiimooodi liikuma panevad. OMA pojakest Vanemuise laval vaadata oli muidugi eriti edev hetk:)
Ja selline tantsuvalu tuli sisse, et kuku pikali, täiega noh! Tahan kaaa, tahan kaaaa, tahan ka tantsida!!!

Nüüd aga spordi kahjulikkusest! Olen korduvalt, teate, korduvalt ka varem öelnud, et sport on kahjulik. Ja minu armas ämm kukkus maratonil kõmaki maha. Võttis arstipunktist mõned kangemad valuvaigistid ja sõitis edasi. Klassikalises tehnikas läbis ta veel mingi 20 või rohkem km läbi tuisu... Õhtul pandi tal käsi kipsi! Kas te kujutate ette, et vanainimesel on hullumeelset jonni murtud käeluuga tuisus vehkida. See tädike on ikka kangest kraamist tehtud!! Respekt täiega ja loodan, et olen 30 aasta pärast täpselt samasugune:-)))))

Ilusat!

Sportlik nädalavahetus...

Niisiis läksin laupäeval juba teist korda südapäevaks Tamme staadionile Vireo venitustrenni. See on hea, see sikutab kõik lülid ja lihased oma õigetesse paikadesse ja seekord olin juba ettevaatlikum, sest eelmisel nädalal olin pärast kolm päeva haige... Väga vahva. Õhtul külad ja reisümbermaailma, ilma milleta Jansa pole nõus meie pool käimagi:-))))

Pühapäeval helistas aga armas ämm ja kutsus suusatama. Nii oligi põhjust suusad tolmukorra alt välja kratsida ja äi viis meid Palule, kust Elvasse pidime sõitma.

See on mingi 16 ja peale km. Esimest korda suusatasin sel talvel... No teate, raske ikka oli... AGA ära ei surnud ja oleks nõus seda uuesti tegema, kui jälle normaalselt kõndida saan, ja käsi õlgadest kõrgemale tõsta suudan...

Olen uhke küll enda üle ja eks ämmale tänulik ka, et ta mu majast välja kutsus.
Mõned uued asjad selgusid ka - peale suustamist tuleb nälg, ma oleks võinud elevandi ära süüa, kui mõni oleks vastu jalutanud:) ja teiseks see, et joostes liigun pisut kiiremini kui suusatades, ma ei tea, kuidas see võimalik on, ilmselt tänu erilisele suusatehnikale, mis meetri edasi ja pool tagasi viib:))) Keegi võiks äkki neid suuski ka määrida, sellest oleks ehk abi?

Aga ämm on mul vinge, oleks ma ka 30 aasta pärast sellise minekuga, no siis võiks kohe rahumeeli vananemist oodata:)))

Ilusat ja lumerõõmsat nädalat!

Laisk uss....

Oi, kuidas ma ei taha hommikuti üles tõusta...
Oi, kuidas ma ei taha tööd teha...
Oi-oi-oi, kuidas ma tahan, et oleks soe ja saaks varbad murusse või rannaliiva torgata...

Aga kui see lõputu laiskus välja arvata, siis olen roosa ja rõõmus ja rahul...

Paar pärva tagasi lasin õhtusöögiks Pappa pizzas pitsad kaasa pakkida, võtsin kodus pokaali punast veini, närisin pitsatükki juustu venitades kõrvale (sõrmede vahelt, sest nii maitseb hea)ja siis tuli meeeeeeeletu Itaalia igatsus peale... Panin silmad kinni ja kujutasin end Itaalia pitsaristorantesse, tuuleke merelt juukseid sasimas ja päike silmi kissi sundimas... Mmmmmmmmõnnna!

Küll on hea, et unistamine raha ei maksa:-))))

Jälle sünnipäev...

T

äna just 8 aastat tagasi väga varasel hommikutunnil ehk pigem keset ööd sai minust teist korda emme.

Pirakas poja karjus mis kole ja tõmbas kärmelt kulmu kortsu vaadates vägagi nõudliku näoga ilmas ringi... See oli imede ime ja maailm lõpetas korraks pöörlemise ja tiirlemise ning kogu vaev ja valu hajus kui õrn tuulehoog...

Palju õnne Sulle, mu kallis kalamees, kes Sa viimasel ajal oled rohkem kätel, kui jalgadel ja kelle unistuseks on püüda kõige suurem kala ja olla maailma parim parkuurija... Või vähemalt Elva oma...

Tegelikult on külm...

Ja seda ei pane ma kirja mitte niivõrd hädaldamise pärast (kuigi mingi osa ilmselt on ka sellest tingitud) kuivõrd meeldejätmiseks, et 2012. veebruar oli külm kui kole.

Kodu saab ilusasti ahju-pliidi najal soojaks sussutatud ja natuke kutsume sõber EEd ka appi, sest keegi peab ju Liivele palka maksma:) Tööl aga on meie kenad muinasväärtusega suvilad ikka kaunikesti jahedad. Kõige külmem ilmselt ongi minu kabinet, kuigi mehed kütavad seda usinalt - üle 13 kraadi ikka hetkel ei tule.

Mina olen suur, otsin kohta ja kõnnin ahju juurest teise äärde ja teen erinevates rühmades/kabinettides inimestega juttu. Keedan teed, ja joon selle ära alles siis, kui ta põhifunktsioon - sõrmede soojendamine töötamast lakkab. Mida aga peavad mu pisipõnnid siin tegema? Panevad villased kapukad ja mitu pusa selga - ja teate, nemad on ikka rõõmsad! Ei ole kellelgi nina vingus ja kulm kortsus. Ronivad sülle, naeravad ja ajavad naljajuttu täpselt nii nagu suvel sooja käes... Lastelt on ikka palju õppida või vähemalt meelde tuletada...

Küll aga ei saa ma mööda siiski mõnest sooja põrandaga kohast unistamisest... Varbad ei sula vist üles enne märtsi või maid... Aga siis ju ikkagi sulavad:)

Jooge teed ja olge rõõmsad:) Päike teeb juba tööd - ämm ütles mulle, ma pole ise julgenud välja vaatama minna...

Toila ja inspiratsioon...

vahepealne haigus lõi kõik plaanid ja kavatsused tolleks nädalaks paigast ja osa neist sai väikeste korrektuuridega hiljem ellu viidud. Üks sellisesid oli Toilas käik koos abikaasaga. Ütlen ausalt, et selline päris kahekesi, kui pole lapsi ega sõpru kaasas käimine, tekitas minus ka natuke judinaid - mis siis, kui me seal kalema keerame ja kogu aja joriseme ja nääkleme. Vastu ootuseid läks kõik kenasti ja see oli igavesti vahva olemine. Natuke muretsesin paari tööasja pärast, mis õhku jäid, aga küllap need ka kuidagi lähiajal klaaruvad. Toila oma termide ja wellnesskeskusega on väga-väga luks kohaks neile, kes sauna, sooja ja veemõnusid armastavad. Mulle ideaalne keskkond ja majast välja ma oma jalga ei tõstnud:)

Küll juhtus nii, et hakkasin saunas vedeledes mõtlema, mida ma oma elu jooksul veel tahan ära teha, mida kogeda, mida katsetada... Panen siia nüüd mõned asjad kirja, mis kohe ludinal hakkasid pähe tulema, saan ju aegajalt täiendamas käia:)

Järjekord on suvaline, ei ole tähtsuse järgi:)
1. lumelauasõit
2. kirjutamine
3. õpetamine
4. etnomustriga põlvikute kudumine
5. krooli ujumise õppimine
6. jooga
7. maratoni jooksmine (no piisab ka poolikust)
8. korraliku vaarikaistanduse rajamine
9. talisuplemine
10. beebi
11. kuulamisoskuse arendamine
12. fotografeerimine
13. lammaste ja kanade pidamine
14. ratsutamine
15. reisimine - Tai, Mehhiko, Argentiina, India, Fidji, Island jne.

Noh, esialgu piisab... Need ajsad tulevad ju nagunii mingil suvalisel hetkel - et voh, see on veel tegemata või mingi hingenurgake igatseb selle või tolle järele...
Hetkel on nii külm, et on vaja sõrmed varukasse tagasi tõmmata ja külma eest peitu pugeda... Eile Toilast naastes oli Kasteheinal 11 kraadi sooja ja õhtul sängigi pugedes tekkis tunne, et külmun lina külge kinni:)

Seda siiski ei juhtunud, sest ma ise olen veel piisavalt kuuuuum (mis siis, et ainult enda arvates)ja soe (isegi kui ainult peast)...

Kallistamisest

vahel kohe tahaks. Saada sellise kallistuse, et kondid ragisevad ja varbad nagisevad ja tundub, et muutud osakeseks kallistajast... See on selline tunne, oled kõik ja mitte miski samaaegselt... Siis on hea... Nii hea... Kuidagi liiga harva juhtub seda... Sellest on kahju...
Häid asju peaks inimese elus ikka päris palju olema...

Kalli!

Sünnipäev

oli üle mitme aasta tõeliselt vahva päev. Mis siis, et 13 ja reede:) Jagus lilli, oli liblikaid, jagus kinke, jagus kaarte, oli naeru ja oli üllatusi... Oli külalisi ja häid mõtteid... Ise mõtlesin ka igasuguseid igatsevaid mõtteid sel päeval ja ööl...

Keegi pistis aga koos lillepundiga pihku ka viiruseussi ja esmaspäeva õhtuks jäin nii haigeks, et sure maha. Kõige hullem oli veel see, et mõlemad poisid jäid ka samal ajal haigeks. Tavaliselt põetan rõõmsalt kogu pere ära ja siis kukun ise kummuli, aga seekord läks kehvemini... Nii me lesisime kolmekesi igaüks ise nurgas ja halisesime tasakesi - palavikud üle 39 ja no absoluutselt kõik kohad valutasid. See oli see kõige hullem - käega üle pea tõmmates tekkis tunne, et skalp tuleb maha ja külili pöörates tundus, et skelet vajub sees klõbinal hunnikusse... No oli jube!! Ja kui siis kallis kaasa kolmandal päeval teatas, et ma olen juba küllalt vedelenud ja võiksin midagi tegema hakata (tema käis ju tööl ja ei saanud meie eest hoolitseda), siis ma sajatasin ja soovisin, et ta saaks ennast just täpselt sama halvasti tundma ja hullemini veel... Noh, hoiduge mu viha eest - mees on praegu kodus ja räägib, et tal on niiiii paha.... Väike õel naer ja parastus käivad nüüd siia otsa... Mitte, et ma muidu õel tüüp oleksin, aga mõnusat kättemaksu olen õppinud nautima juba küll...

Tervist ja jaksu!

PS! Lugesin haiguse ajal (sellel tagumisel ajal, kui juba silmad ridu seletasid) Merit Raju Leia oma tee nimelist raamatut... No päris vahva, seal oli ka haiguste kohta nii mõndagi kirjas. Ja siis mulle tuli meelde, et lubasin aasta alguses aja maha võtta... Kui ma seda kahe ndl jooksul ei teinud, siis võeti mind ennast rajalt maha... Tasub lubadustega ettevaatlik olla...

Soome-Soome-Soome...

Käisin eile koos töölastega Soomes. Elva motoklubi korraldas selle ürituse ja olin algul üsnagi käegalööv, sest need motoklubi noormehed on alati koledasti hõivatud. Tahe on suur, aga tegudeni jõudmine suht keeruline.

Kolmapäeva õhtul olin tänu supervisioonitöögrupi kokkusaamisele ja Respekti tänuüritusele juba Tallinnas ja ootasin/kartsin tuult ja tormi. Selle juures on hea, et Pilleke mind alati ootab ja igatseb:) Õhtul kamandas motomees mind läbi telefoni käskides hommikul kell 6 õue minna ja tormi hinnata, siis ta helistab ja uurib. Nii saigi, pistsin pea aknast välja ja vaatasin, et pime on, aga ehk pole hullu... Ja tema vastu, et neti järgi vist ka pole hullu ja saigi sõit teoks.

Klubikad olid sebinud laevapiletid ja Tallink andis meile süüa ja saime kaptenisillale uudistam aja kõik oli väga äge. Superstari meeskonda kiidaks kohe eriti. Käisime SeaLifes ja kaljukirikus ja mingi monumendi juures ka. Kõik sujus ja oli super. Ükski laps ära ei kadunud ja ükski tädi hulluks ei läinud. Koduteel keegi ei maganud... Üks põnev päev ühesõnaga... Ja kordaläinud... Lastega majast väljas koos olla on ikka eriliselt põnev ja näeb neid täitsa teisest küljest. nendega koos kuskil koridorinurgas istuda ja mööda laevakoridore tuigerdada on ju taas jagatud kogemus.

Hilisõhtul voodisse kerides olin ikka väsinud küll, aga kohe magama ei saanud jääda, sest tundus, et tuba loksub ja kukun voodist välja... Naljakas, täna ütlesid lapsed, et neil oli sama tunne. Küll see meri on ikka võimas - paneb ka sügaval sisemaal pea pööritama...

Täna käin ja ümisen hommikust saadik mingeid naljakaid laule... Kõigepealt Inese - Kõik mis Sa teed, teed kõik endale... Ja siis Ummamuudu Sisaliku tee - Kõik, mis sa naeratades kinkisid, võib kunagi otsa saada, aga naeratus jääääääb.... Hoolimata sellest, et kl 7 helistas töötaja ja teatas haiguslehest, kl 10 pidin olema kohtus, et üks nummi saaks Tapa kooli pääsme ja mõnigi asi sai kalendrist järgmisesse nädalasse tõstetud, sest nüüd ma lähen koju oma tupsununnude juurde! Kui kodus ka arktikast troopika saaks, oleks elu lill, aga jaanuari asi, sellega võib ilmselt ükskord ära harjuda, nii 30 aasta pärast näiteks...

Seni õitsen ise!
Kõik mis Sa teed....

Head uut aastat...

Mida see hea siis ikkagi tähendab? Kellele mida... Leidke see enda HEA... Selle tunnete ära ju ainult ISE... Ja siis hoidke seda, ainult leidmisest on vähe...

Kasteheina aastavahetus hakkas juba 30. detsembril peale... Väga vahvate külalistega hakkas... Jaanikaga on alati lõbus reisümbermaailmat mängida ja selle omaküpsetatud suhkruvaba leiva struktuuri ja maitset mäletame kõik veel kaua...

31. detsember tõi mitmed külalised tarest läbi hüppama ja ise sai ka paaris peres jututörts maha jäetud...
9. pulma-aastapäev oli meil ju ka, sain oma lille ikka kätte:)Juba pulmas meest narriti, et valis laulatumiseks sellise päeva, et meelest ära ei läheks...

Lastekodus lasime Arnika saadetud jurakad varakult ära, et titad ka näeksid.

Uus aasta saabus aga siis, kui me Viinamärdi mäe otsas olime ja ümberringi kõmisevat ilu vaatasime. See oli vahva - ilus, aga turvaline (ma natuke kardan seda tulevärki ikka ja on hea, kui raketid pigem eemal säravad. Uue aasta esimese asjana saime sauna ja hommikuks ikka koju magama.... Kuskil mujal ei ole nii hea ärgata kui oma voodis... Inventuuri, mida eelmisest aastats kaasa võtta ja mida sinna jätta veel teinud ei ole, ehk jõuab:)

Ilusat siis ja uute vahvate kohtumisteni sellel 2012. aastal... Kalli!