Teod ja tagajärjed

Egiptus 12-19.10 2008
Alustame siis nagu ikka algusest. Ettevaatuse mõttes ja abikaasa tahtel jõudsime lennujaama 2,5 h enne lennuki väljumist. Kõik oli kena, võtsin vautšerid ja sain teada, et lend hilineb tunni võrra: 1.30 asemel kl 2.30, öösel ikka! No tuli see tohutu aeg siis üle elada, muideks, Kaarel (4a) läbis tollis põhjaliku läbikatsumise! Mängisime siis lambapadjaga palli ja mürgeldasime niisama. Mina lükkasin läpaka seina ja hakkasin Mammamia filmi vaatama (aitäh, Kaido!). See ajas kaasal muidugi närvi mustaks ja ta sajatas mind ja oma kallist ema kõikvõimalike nimedega, millest kerglane ja boheemlane olid ehk ka pisut asjakohased... Siis selgus, et vautšerid sobivad vaid 2le inimesele meie pundist, ülejäänud kolm vaadaku ise, kuidas saavad. No see mure lahenes kaasa sajatustest hoolimata.
Me Liiviga jõime siis tassikese kohvi ka. Mina palusin lattet ja Liivi espressot. Sain suure taldriku ja tassi, kui korraga Liivi kääksatab, et miks sul nii suur taldrik on, vaata kui väikse mina saan! Ja siis nägi ta oma sõrmkübarasuurust tassi, mis ka ainult poolenisti täis ja meie naerul ei tulnud ega tulnud lõppu. Tegelikult on päris ime, et narkokontrolli kohale ei toodud.

Lend sujus hästi. Kaarel küll arvas, et öösel on õigem laulda, kui magada, aga lõpuks ta vagusi jäi... kl 5.00 üllatas meeskond meid hommikusöögiga, hmmm, see ei kõlvanud kassi saba allagi, aga pepsikoolajook käis küll!
Transfeer hotelli ja kohe tõelisele hommikusöögile. Traditsiooniline Egiptimaa hotelli pruukost. Omlett ja pannkoogid, mida kohapeal tehakse ja muu sodi. Hotell ka enam-vähem 3 tärni siinse maa tavade järgi.

Merevesi oli nii soe, et ma ei pane nii kuuma vannivett ka mitte! Ilmad kuumad ja basseinid olemas, kui randa ei viitsi kolistada. Kõik ok!
Lapsed saavad kaamelisõidu, mis on kohutavalt kallis (looma nimi on Casanova) ja delfinaariumi. Meie kaasaga päeva merel, et küllastumiseni snorgeldada. Esimest korda toidan pea üle paadiserva kalu ja usun siiamaani, et tegemist ei olnud merehaiguse vaid diislimürgitusega. Ei, ma ei joonud seda!! Lihtsalt nii palju paate tossab korraga kaunimate snorgelduspaikade ümbruses, et kangemadki on pilves...

Ämmaga asume paar tundi peale mu merelt oksereisilt naasmist teele Moosese mäele. Just seal olla Jumal Moosesele kümme käsku kätte andnud ja meid ootas ülev matk öösel kl 2 kuuvalgel mööda kitsast kivist rada 3000 m kõrgusele merepinnast.... Koos ülejäänud 600 inimese ja beduiinist giidiga, kes meie soove püüdis nägudest lugedaJ Igal sammul pakuti kaameleid, et nendega ülespoole ratstada ja mida ülespoole saime, seda krõbedamaks muutus kaamlikese hindJ Mäkke jõudsime kl 5 paiku, siis hakkas juba valgeks ka minema, ei olnudki eriti külm ja päikesetõusu värvidemäng kaljudel oli kena, aga see on ka kõik. Lisaboonusena pidada päikesetõusu vaatlemine Moosese mäel kõik tehtud ja tehtavad patud andeks andma... Hmm, loodan tõesti, et ka tulevastele tegudele mõju on...

Kohtusime mäel eesti paariga, naine kandis nime Andra, mehe oma ei tea, aga mõlemad tundusid väga vahvad olevat. Igatahes saime siis viimasel päeval teada, et me suisa samas hotellis peatusimeJ Nii eestlaslik, eks...

Turul ämma kasuks kauplemine lõppes sellega, et vastutasuks noormehe südame murdmise eest sain kiirmassaazi, mille käigus püüti murda mul nii mõnedki luud, lusti kuipalju ja naeru nabani. Üldse on millegi ostmine seal niivõrd väsitav protsess, et lihtsalt hullumaja...
Mustad mehed lapsi ahistamas, eriti Kaarlit. Tabasin Rasmuse isegi teatavat kadedusepuhangut tundmas, et miks kõik Kaarlit kõditavad ja näpivad... No jah, Liivi seletas siis delikaatselt, et neil onudel on äkki kodus just Kaalu vanune laps, aga noh...

Räpasust jagub, õnneks sooja ka ja no Punane meri!!! Jumaldan seda pilti, koralle ja kalu... Isegi kui ühe rifi juurest teise juurde kulgedes peab sisemist puhastumist läbi viima... Ja seda, et saab lesida, olla üdini soooooojas, lugeda Hõbevalget, mis ütleb, et vanim meie aladelt pärit sõna võiks olla „jäätunud“....
Me vist olemegi natuke jäätunud ja need, kes ei ole, jäätatakse kaaslaste jäiste sõnade-pilkude-tegudega ikka üsna ruttu ära...


Loodan, et siinne soojus sulatab nii mõnegi jääkillukese ja mitte ainult luudes-lihastes!

Kojulennupäeval tabas Rassut kuri kõhutõbi. Algul oli mul isegi raske seda tõsiselt võtta, sest basseinis sai sellega käia küll, aga süüa ja mängida haigus ei lubanud... Igatahes haige ta oli ja hädiselt saime koju, kus järgmisel õhtul lõi mul kõhu lahti ja siis ämmal ja siis Töllil ja kui juba kõik nagu korras... NO siis alustas Kaarel ja nagu ikka, tema võtab asjad põhjalikult ette. Oksendamine, kõhulahtisus, palavik ja hetkel, kui oma kirjatükki läpakasse toksin, istun Tartu lastekliiniku ägedate infektsioonide osakonnas ja valvan, kuidas lapsesse vedelikku tagasi tilgutatakse... Me polegi varem lastega haiglas olnud, kui adenoidne poolpäev välja arvata... Nüüd siis oleme palatis kinni, uksele naelutati kole roheline silt, mis teatab, et tuleb kanda kitlit ja teostada käte antiseptikat.... Vot siis niimoodi.... Aga reis iseenesest oli supersoe ja mõnus, eksole! Küll poja terveks saab ja mina oma uned tagantjärgi magan;) Järgmise tiiru võiks siiski kuskil Euroopas teha;)...

Sain wifiga ka ühendust... mis viga haiglas lesida!!! Nüüd on siis õhtu
käes, oleme 9h tilkunud, kohtunud kohaliku ülemnõiaga (kes kohe peab igas asutuses olemas olema!) ja seisund stabiilne: palavik 38, kõht valulik ja jaksu ei ole, ei oksenda! Kakaproovi pole õnnestunud kvaliteetselt sooritada, ehk jõuab veel, seni antibiotsi peale ei panda...
Jube on seda aktiivikut sellises seisus vaadata!!
Niisiis.... elame veel ja alla ei anna!