Mõni inimene ei söö tomateid. Mõni teine ei söö liha... Ma ise ei ole ka elus paljusid asju söönud, esimese teadliku kalasuutäie panin ampsu umbes 23selt, mis ei olegi nii ammu...
Eile õhtul tuli kallis kaasa koju aga kalaga. Selle olid pea ja saba ja noh, ega vist ei liigutanud enam... Palus endale õhtusööki teha (mitte kala, kaasa ikka).
Teatasin, et kuna Helbet ei ole, siis võtku see kala ja kadugu kus kuuskümmend! Mina seda ei puutu. No nad siis võtsid poistega kala ja läksid raiusid tollel pea otsas, võtsid sisikonna välja ja uuuuurisid seda põhjalikult, ülejäänu toodi tuppa tagasi!!
Pisar silmas helistasin Vantsile ja ta ütles, et soomused tuleb ka ära võtta, aga sel õnneks neid väga palju ei olnudki... ja siis lõikasin kala kääridega tükkideks ja praadisin ära, soola ja pipart sai ka pandud... Töll sõi ära ja ütles, et ok... Küsis, et miks nii väike... Seleta siis, et suurus pole oluline!
Aga see oli minu jaoks jäle töö: kui ikka üks inimene ei ole saanud lapsena kalu tükeldada ja nende sisikonda uurida, siis ta äkki ei taha sellega ka kõrgemas eas tegelema hakata, mis? Töll küsis, kas peab endale sellepärast uue naise võtma, et mina kalu ei taha katsuda!?
Peab jah! Kuidas ta kõik selle 10 aastat on ilma kalata hakkama saanud ja nüüd enam ei saa??!!
1 comment:
Tahaks kullerkupukest kohe kiigata ja katsuda, muidu ei suuda kuidagi uskuda :)
Aga kaladega toimetamise võib edukalt ka teie meesperele selgeks õpetada, las madistavad ja teevad sisikondlikke uurimusi.
Jaksu ja rõõmu, ja naudi seda uusolemise tunnet mõnuga :)
Post a Comment