võiks olla hetk, et vaadata korraks tagasi ja siis suunata pilk ülehomsesse, uue numbriga päeva. Tegelikult algab ju iga päev uus aasta, seega võib igal suvalisel hetkel mõtiskleda ja paremast homsest unistada...
Ma ei taha enam unistada... tahan elada ja olla.... Kohe hullu mässumeelsust olen täis - sellist rahulikku mässu...
Mõned inglimiksid: Miks olen lasknud asjadel nii kaugele minna, miks olen loobunud iseendast ja enda jaoks tähtsatest asjadest, miks olen valinud pealiskaudse ja hoolimatu sisukuse asemel, miks olen nutnud kellegi kurjuse ja rumaluse pärast, miks olen lasknud oma lastel näha seda, mida nad elus kogema ei peaks, miks olen olnud hirmust halvatud ja pannud silmad ristteele jõudes kinni?
Mis edasi saab, seda ma küll ei tea, aga las läheb kõik kõige paremini...
Teilegi! Õigeid otsuseid ja julgust...
Tuesday, December 30, 2008
Tuesday, December 23, 2008
Aeg kaob...
Ja vahepeal on juhtunud mitmeid asju, mõnda neist ei taha mäletada, las nad siis jäävad....
Küll aga tahan endaga hoida ja teiega jagada ühte araabia vanasõna:
Enne, kui sõna lendu lasta, peaks ta läbima kolm väravat: esimese kohale on kirjutatud "Kas see on tõde?", teisele "Kas seda on vaja?" ja kolmandale "Kas see on lahke?". Kui öeldasoovitu kõigist väravaist läbi saab, siis maksab ta rääkimist!
Kaunist pühadeaga ja kohtumiseni!
Ikka teie Moor!
Küll aga tahan endaga hoida ja teiega jagada ühte araabia vanasõna:
Enne, kui sõna lendu lasta, peaks ta läbima kolm väravat: esimese kohale on kirjutatud "Kas see on tõde?", teisele "Kas seda on vaja?" ja kolmandale "Kas see on lahke?". Kui öeldasoovitu kõigist väravaist läbi saab, siis maksab ta rääkimist!
Kaunist pühadeaga ja kohtumiseni!
Ikka teie Moor!
Monday, December 1, 2008
Ilmast
Sel talvel siis torm nähtud ja lumes sumbatud.
Eelmisel pühapäeval käisime Tartus perekondlikul lõunasöögil. Sinnaminek oli juba jube, tagasitulek puhas põrgu....
See eelnev oli siiski põrgu eeskoda:)) Metsavaheteele keerata ei olnud võimalik, peale kaevamist, sai siiski Ketsikene hakkama eluohtlike manöövritega ja rühkis edasi... Siis ta jaks rauges ja 30 m sügavas metsas heitis ta karu kombel talveunne.
Haarasime Tölliga siis kumbki ühe lapse ja asutasime kottpimedas metsas samme seadma...
Ohhoo, puu maha langenud.... ronime aga üle...
50 m eemal - ohoo, veel üks puu, ei sellest enam üle saa, peab ringi ümber ladva kõndima...
Kodu, kallis kodu!
Oi-oi, aga elektrit ei ole...
Hmm, kuna meile tuli torm üllatusena, siis ei ole varutud ei vett, leiba ega tuletikke...
Aga kamin kütte ja sooja saab, mõned küünlajupid ka leidsime, pisut nirises torustikust vett ja märgade rätikutega sai suurem mustus ka maha kraabitud, lumepesu jätame seekord vahele.
Hommikul jalutuskäik tööle, jooksin paaris kohas, sest puud langesid seljataga raks ja raks... Kohale jõudsin! Töll kraapis, saagis ja kaevas terve päeva - tuli korjas Moorikese õhtul üles...
Elektrit ikka ei olnud...
Mõtlesin inimese abituse peale. Kuidas siis kunagi saadi ja enam ei saa... Puupliidil on süüa ju väga hea teha - aga keeta küünlavalgel on mulle väga ebameeldiv. Tuleb see siis sellest, et nägemine mul meeltest see domineerivam ei ole või millestki muust, aga valgust on vaja!
Jah, aga esmaspäeva õhtul, kui juba pesas nurrusin, naases meile elektrivalgus - ma tegelikult ei oodanud seda, arvasin, et nädalake läheb ikka pimeduses ära...
Ja nüüd siis voolavad veed, vihmasabin uhub viimseid lumeriismeid ja jõgi lõikab otse üle Kasteheina õue, täna hommikul oli jäänud vast 20 m majani, muidu on 70:) Laulan väikese nõia moodi, et kui vaevab seljavalu, võin aknast püüda kalu:-))
Ja igatsen lund taga:-)))) Sest see oli niiiiiiiiiiiii ilus!
Nüüd viin mehele tordi ja alustame tema sünnipäevakingituse realiseerimisega - salsakursus kahele:-)) Eks näis!
Päikest silmisse ja rahu südameisse
Tuesday, November 25, 2008
Laulasmaa
On imekaunis koht... Meil oli kena, hea ja tore, saime vähe sõpru näha, aga seeeest olla väga palju oma perega suhteliselt väikesel pinnal. Tagasiteel üllatas lumetorm meie suvekummilist Ketsi, aga pereisa kindel käsi ja läpakast tulev Kalle Blomkvist ei lasknudki sellel 4,5 tunnil nii pikana paista... Läheks teinekord veel.
Eriti tänulik olen kohtumise eest Tiina ja Katariinaga. Võttis ehteestlaslikult kaua aega, aga juba oleme ka mailid vahetanud...
Kaupa, Kirili ja vanemate sünnipäevad, Elva kooli juubel, värisev kõne ja lumi, mis väärib eraldi sissekannet.
Eriti tänulik olen kohtumise eest Tiina ja Katariinaga. Võttis ehteestlaslikult kaua aega, aga juba oleme ka mailid vahetanud...
Kaupa, Kirili ja vanemate sünnipäevad, Elva kooli juubel, värisev kõne ja lumi, mis väärib eraldi sissekannet.
Wednesday, November 12, 2008
Niisiis
see, et elu käib ringiratast on ammuilma tõestatud...
Minu tööalased koondamised jõudsid lõpuks lõpusirgele... Saaks ükskord kõik kenasti mööda...
Samal ajal sai kallis Töll koondamisteate ja on tänu väga väikesele etteteatamisele juba vaba mees...
Muidugi olin algul ehmunud, aga nüüd näen asja uute võimaluste ja perspektiivide taustal päris leebetes toonides. Eks omajagu tuleb tegemist ühe autoga liiklemisel ja logistiliste skeemide väljatöötamisel, no aga ega meil siis ju loovusest puudu ei tule, ega? ja ükski käik ka käimata ei jää...
Ja kui hea nõunik ma talle olin: kui palju, mille eest, mida maksma peab jne, lihtsalt super:)
Abielulistele suhetele on see mõjunud kui kevadine vihm, hästi ühesõnaga (mõni äkki ei salli vihma...) Vaatame, kas helgus kestab ka näiteks aasta pärast, kui kaasa ikka ilma kindla töökohata ringi luusib, habetunud, dressitagumik põlvini ja poest meeles vaid õllepudel kaasa kahmata... Aga eks nende asjade pärast muretseme siis, kui need käes, eks:)
Igatahes, kui keegi otsib töötajat, kellel magistrikraad majanduses, oskab lisaks eesti, inglise ja mõningale vene keelele ka rootsi keelt, näeb puhas välja, omab pikaajalist töökogemust kindlustuse vallas, suhtleb kenasti ja omab raudset närvi, siis... no siis võiksite ikka paar kuud kuidagi ilma temata hakkama saada ja alles siis tööpakkumisega tulla. meil Kasteheinal ka nimelt mõned asjad suisa ootavad mehekätt...
Homme Tallinnasse Sotsiaaltöö aastakonverentsile... Järgmise nädala oleme Laulasmaal ja poputame klutte soolakambrite ja mullivannidega, mereõhk, logopeediline abi ja muu on veel boonuseks... Ja seda kõike riigi kulul, ehhh... No enam-vähem kõike:)
Elva lionsid kutsuvad mind kampa... Mõtlen ja vaatan, aga üldiselt, miks ka mitte...
Ja nüüd kõik... kaunist järgmise korrani...
Minu tööalased koondamised jõudsid lõpuks lõpusirgele... Saaks ükskord kõik kenasti mööda...
Samal ajal sai kallis Töll koondamisteate ja on tänu väga väikesele etteteatamisele juba vaba mees...
Muidugi olin algul ehmunud, aga nüüd näen asja uute võimaluste ja perspektiivide taustal päris leebetes toonides. Eks omajagu tuleb tegemist ühe autoga liiklemisel ja logistiliste skeemide väljatöötamisel, no aga ega meil siis ju loovusest puudu ei tule, ega? ja ükski käik ka käimata ei jää...
Ja kui hea nõunik ma talle olin: kui palju, mille eest, mida maksma peab jne, lihtsalt super:)
Abielulistele suhetele on see mõjunud kui kevadine vihm, hästi ühesõnaga (mõni äkki ei salli vihma...) Vaatame, kas helgus kestab ka näiteks aasta pärast, kui kaasa ikka ilma kindla töökohata ringi luusib, habetunud, dressitagumik põlvini ja poest meeles vaid õllepudel kaasa kahmata... Aga eks nende asjade pärast muretseme siis, kui need käes, eks:)
Igatahes, kui keegi otsib töötajat, kellel magistrikraad majanduses, oskab lisaks eesti, inglise ja mõningale vene keelele ka rootsi keelt, näeb puhas välja, omab pikaajalist töökogemust kindlustuse vallas, suhtleb kenasti ja omab raudset närvi, siis... no siis võiksite ikka paar kuud kuidagi ilma temata hakkama saada ja alles siis tööpakkumisega tulla. meil Kasteheinal ka nimelt mõned asjad suisa ootavad mehekätt...
Homme Tallinnasse Sotsiaaltöö aastakonverentsile... Järgmise nädala oleme Laulasmaal ja poputame klutte soolakambrite ja mullivannidega, mereõhk, logopeediline abi ja muu on veel boonuseks... Ja seda kõike riigi kulul, ehhh... No enam-vähem kõike:)
Elva lionsid kutsuvad mind kampa... Mõtlen ja vaatan, aga üldiselt, miks ka mitte...
Ja nüüd kõik... kaunist järgmise korrani...
Sunday, October 26, 2008
Esmaspäev
Ja ikka veel haiglas!
Eile veel oksendas, tilka enam ei ole, aga kõht ikka lahti. Kui laupäeval oli lootus, et EHK saame koju, siis see lootus meilt võeti ja nüüd arvab Kaarel, et me jääme igavesti siia!
Vast ikka ei jää, sest olud on suht hullud: vannitoas ei põle tuli, ruumi ei õhutata, oma 12 m2 palatist välja astuda ei või, suhelda saab niiiii vähe jne.
OK! See kõik on tühine! Hindan seda, et saan lapsega niiiii palju koos olla, et on hetked enesessevaatamiseks... Ja eelkõige tunnen rõõmu, et Kaarel nosib just praegu viineripirukat ja joob mahla ja seda ilma suurema motiveerimisprotsessita
Äkki saame täna koju!!
Kinnine ruum ei mõju mulle just hästi...
Ja ma tahan tööle minna!! Eks ole hea ema: laps vajab hoolt ja tema tahab tööle!!!
No mis teha!! See ma olen...
Eile veel oksendas, tilka enam ei ole, aga kõht ikka lahti. Kui laupäeval oli lootus, et EHK saame koju, siis see lootus meilt võeti ja nüüd arvab Kaarel, et me jääme igavesti siia!
Vast ikka ei jää, sest olud on suht hullud: vannitoas ei põle tuli, ruumi ei õhutata, oma 12 m2 palatist välja astuda ei või, suhelda saab niiiii vähe jne.
OK! See kõik on tühine! Hindan seda, et saan lapsega niiiii palju koos olla, et on hetked enesessevaatamiseks... Ja eelkõige tunnen rõõmu, et Kaarel nosib just praegu viineripirukat ja joob mahla ja seda ilma suurema motiveerimisprotsessita
Äkki saame täna koju!!
Kinnine ruum ei mõju mulle just hästi...
Ja ma tahan tööle minna!! Eks ole hea ema: laps vajab hoolt ja tema tahab tööle!!!
No mis teha!! See ma olen...
Friday, October 24, 2008
Teod ja tagajärjed
Egiptus 12-19.10 2008
Alustame siis nagu ikka algusest. Ettevaatuse mõttes ja abikaasa tahtel jõudsime lennujaama 2,5 h enne lennuki väljumist. Kõik oli kena, võtsin vautšerid ja sain teada, et lend hilineb tunni võrra: 1.30 asemel kl 2.30, öösel ikka! No tuli see tohutu aeg siis üle elada, muideks, Kaarel (4a) läbis tollis põhjaliku läbikatsumise! Mängisime siis lambapadjaga palli ja mürgeldasime niisama. Mina lükkasin läpaka seina ja hakkasin Mammamia filmi vaatama (aitäh, Kaido!). See ajas kaasal muidugi närvi mustaks ja ta sajatas mind ja oma kallist ema kõikvõimalike nimedega, millest kerglane ja boheemlane olid ehk ka pisut asjakohased... Siis selgus, et vautšerid sobivad vaid 2le inimesele meie pundist, ülejäänud kolm vaadaku ise, kuidas saavad. No see mure lahenes kaasa sajatustest hoolimata.
Me Liiviga jõime siis tassikese kohvi ka. Mina palusin lattet ja Liivi espressot. Sain suure taldriku ja tassi, kui korraga Liivi kääksatab, et miks sul nii suur taldrik on, vaata kui väikse mina saan! Ja siis nägi ta oma sõrmkübarasuurust tassi, mis ka ainult poolenisti täis ja meie naerul ei tulnud ega tulnud lõppu. Tegelikult on päris ime, et narkokontrolli kohale ei toodud.
Lend sujus hästi. Kaarel küll arvas, et öösel on õigem laulda, kui magada, aga lõpuks ta vagusi jäi... kl 5.00 üllatas meeskond meid hommikusöögiga, hmmm, see ei kõlvanud kassi saba allagi, aga pepsikoolajook käis küll!
Transfeer hotelli ja kohe tõelisele hommikusöögile. Traditsiooniline Egiptimaa hotelli pruukost. Omlett ja pannkoogid, mida kohapeal tehakse ja muu sodi. Hotell ka enam-vähem 3 tärni siinse maa tavade järgi.
Merevesi oli nii soe, et ma ei pane nii kuuma vannivett ka mitte! Ilmad kuumad ja basseinid olemas, kui randa ei viitsi kolistada. Kõik ok!
Lapsed saavad kaamelisõidu, mis on kohutavalt kallis (looma nimi on Casanova) ja delfinaariumi. Meie kaasaga päeva merel, et küllastumiseni snorgeldada. Esimest korda toidan pea üle paadiserva kalu ja usun siiamaani, et tegemist ei olnud merehaiguse vaid diislimürgitusega. Ei, ma ei joonud seda!! Lihtsalt nii palju paate tossab korraga kaunimate snorgelduspaikade ümbruses, et kangemadki on pilves...
Ämmaga asume paar tundi peale mu merelt oksereisilt naasmist teele Moosese mäele. Just seal olla Jumal Moosesele kümme käsku kätte andnud ja meid ootas ülev matk öösel kl 2 kuuvalgel mööda kitsast kivist rada 3000 m kõrgusele merepinnast.... Koos ülejäänud 600 inimese ja beduiinist giidiga, kes meie soove püüdis nägudest lugedaJ Igal sammul pakuti kaameleid, et nendega ülespoole ratstada ja mida ülespoole saime, seda krõbedamaks muutus kaamlikese hindJ Mäkke jõudsime kl 5 paiku, siis hakkas juba valgeks ka minema, ei olnudki eriti külm ja päikesetõusu värvidemäng kaljudel oli kena, aga see on ka kõik. Lisaboonusena pidada päikesetõusu vaatlemine Moosese mäel kõik tehtud ja tehtavad patud andeks andma... Hmm, loodan tõesti, et ka tulevastele tegudele mõju on...
Kohtusime mäel eesti paariga, naine kandis nime Andra, mehe oma ei tea, aga mõlemad tundusid väga vahvad olevat. Igatahes saime siis viimasel päeval teada, et me suisa samas hotellis peatusimeJ Nii eestlaslik, eks...
Turul ämma kasuks kauplemine lõppes sellega, et vastutasuks noormehe südame murdmise eest sain kiirmassaazi, mille käigus püüti murda mul nii mõnedki luud, lusti kuipalju ja naeru nabani. Üldse on millegi ostmine seal niivõrd väsitav protsess, et lihtsalt hullumaja...
Mustad mehed lapsi ahistamas, eriti Kaarlit. Tabasin Rasmuse isegi teatavat kadedusepuhangut tundmas, et miks kõik Kaarlit kõditavad ja näpivad... No jah, Liivi seletas siis delikaatselt, et neil onudel on äkki kodus just Kaalu vanune laps, aga noh...
Räpasust jagub, õnneks sooja ka ja no Punane meri!!! Jumaldan seda pilti, koralle ja kalu... Isegi kui ühe rifi juurest teise juurde kulgedes peab sisemist puhastumist läbi viima... Ja seda, et saab lesida, olla üdini soooooojas, lugeda Hõbevalget, mis ütleb, et vanim meie aladelt pärit sõna võiks olla „jäätunud“....
Me vist olemegi natuke jäätunud ja need, kes ei ole, jäätatakse kaaslaste jäiste sõnade-pilkude-tegudega ikka üsna ruttu ära...
Loodan, et siinne soojus sulatab nii mõnegi jääkillukese ja mitte ainult luudes-lihastes!
Kojulennupäeval tabas Rassut kuri kõhutõbi. Algul oli mul isegi raske seda tõsiselt võtta, sest basseinis sai sellega käia küll, aga süüa ja mängida haigus ei lubanud... Igatahes haige ta oli ja hädiselt saime koju, kus järgmisel õhtul lõi mul kõhu lahti ja siis ämmal ja siis Töllil ja kui juba kõik nagu korras... NO siis alustas Kaarel ja nagu ikka, tema võtab asjad põhjalikult ette. Oksendamine, kõhulahtisus, palavik ja hetkel, kui oma kirjatükki läpakasse toksin, istun Tartu lastekliiniku ägedate infektsioonide osakonnas ja valvan, kuidas lapsesse vedelikku tagasi tilgutatakse... Me polegi varem lastega haiglas olnud, kui adenoidne poolpäev välja arvata... Nüüd siis oleme palatis kinni, uksele naelutati kole roheline silt, mis teatab, et tuleb kanda kitlit ja teostada käte antiseptikat.... Vot siis niimoodi.... Aga reis iseenesest oli supersoe ja mõnus, eksole! Küll poja terveks saab ja mina oma uned tagantjärgi magan;) Järgmise tiiru võiks siiski kuskil Euroopas teha;)...
Sain wifiga ka ühendust... mis viga haiglas lesida!!! Nüüd on siis õhtu
käes, oleme 9h tilkunud, kohtunud kohaliku ülemnõiaga (kes kohe peab igas asutuses olemas olema!) ja seisund stabiilne: palavik 38, kõht valulik ja jaksu ei ole, ei oksenda! Kakaproovi pole õnnestunud kvaliteetselt sooritada, ehk jõuab veel, seni antibiotsi peale ei panda...
Jube on seda aktiivikut sellises seisus vaadata!!
Niisiis.... elame veel ja alla ei anna!
Alustame siis nagu ikka algusest. Ettevaatuse mõttes ja abikaasa tahtel jõudsime lennujaama 2,5 h enne lennuki väljumist. Kõik oli kena, võtsin vautšerid ja sain teada, et lend hilineb tunni võrra: 1.30 asemel kl 2.30, öösel ikka! No tuli see tohutu aeg siis üle elada, muideks, Kaarel (4a) läbis tollis põhjaliku läbikatsumise! Mängisime siis lambapadjaga palli ja mürgeldasime niisama. Mina lükkasin läpaka seina ja hakkasin Mammamia filmi vaatama (aitäh, Kaido!). See ajas kaasal muidugi närvi mustaks ja ta sajatas mind ja oma kallist ema kõikvõimalike nimedega, millest kerglane ja boheemlane olid ehk ka pisut asjakohased... Siis selgus, et vautšerid sobivad vaid 2le inimesele meie pundist, ülejäänud kolm vaadaku ise, kuidas saavad. No see mure lahenes kaasa sajatustest hoolimata.
Me Liiviga jõime siis tassikese kohvi ka. Mina palusin lattet ja Liivi espressot. Sain suure taldriku ja tassi, kui korraga Liivi kääksatab, et miks sul nii suur taldrik on, vaata kui väikse mina saan! Ja siis nägi ta oma sõrmkübarasuurust tassi, mis ka ainult poolenisti täis ja meie naerul ei tulnud ega tulnud lõppu. Tegelikult on päris ime, et narkokontrolli kohale ei toodud.
Lend sujus hästi. Kaarel küll arvas, et öösel on õigem laulda, kui magada, aga lõpuks ta vagusi jäi... kl 5.00 üllatas meeskond meid hommikusöögiga, hmmm, see ei kõlvanud kassi saba allagi, aga pepsikoolajook käis küll!
Transfeer hotelli ja kohe tõelisele hommikusöögile. Traditsiooniline Egiptimaa hotelli pruukost. Omlett ja pannkoogid, mida kohapeal tehakse ja muu sodi. Hotell ka enam-vähem 3 tärni siinse maa tavade järgi.
Merevesi oli nii soe, et ma ei pane nii kuuma vannivett ka mitte! Ilmad kuumad ja basseinid olemas, kui randa ei viitsi kolistada. Kõik ok!
Lapsed saavad kaamelisõidu, mis on kohutavalt kallis (looma nimi on Casanova) ja delfinaariumi. Meie kaasaga päeva merel, et küllastumiseni snorgeldada. Esimest korda toidan pea üle paadiserva kalu ja usun siiamaani, et tegemist ei olnud merehaiguse vaid diislimürgitusega. Ei, ma ei joonud seda!! Lihtsalt nii palju paate tossab korraga kaunimate snorgelduspaikade ümbruses, et kangemadki on pilves...
Ämmaga asume paar tundi peale mu merelt oksereisilt naasmist teele Moosese mäele. Just seal olla Jumal Moosesele kümme käsku kätte andnud ja meid ootas ülev matk öösel kl 2 kuuvalgel mööda kitsast kivist rada 3000 m kõrgusele merepinnast.... Koos ülejäänud 600 inimese ja beduiinist giidiga, kes meie soove püüdis nägudest lugedaJ Igal sammul pakuti kaameleid, et nendega ülespoole ratstada ja mida ülespoole saime, seda krõbedamaks muutus kaamlikese hindJ Mäkke jõudsime kl 5 paiku, siis hakkas juba valgeks ka minema, ei olnudki eriti külm ja päikesetõusu värvidemäng kaljudel oli kena, aga see on ka kõik. Lisaboonusena pidada päikesetõusu vaatlemine Moosese mäel kõik tehtud ja tehtavad patud andeks andma... Hmm, loodan tõesti, et ka tulevastele tegudele mõju on...
Kohtusime mäel eesti paariga, naine kandis nime Andra, mehe oma ei tea, aga mõlemad tundusid väga vahvad olevat. Igatahes saime siis viimasel päeval teada, et me suisa samas hotellis peatusimeJ Nii eestlaslik, eks...
Turul ämma kasuks kauplemine lõppes sellega, et vastutasuks noormehe südame murdmise eest sain kiirmassaazi, mille käigus püüti murda mul nii mõnedki luud, lusti kuipalju ja naeru nabani. Üldse on millegi ostmine seal niivõrd väsitav protsess, et lihtsalt hullumaja...
Mustad mehed lapsi ahistamas, eriti Kaarlit. Tabasin Rasmuse isegi teatavat kadedusepuhangut tundmas, et miks kõik Kaarlit kõditavad ja näpivad... No jah, Liivi seletas siis delikaatselt, et neil onudel on äkki kodus just Kaalu vanune laps, aga noh...
Räpasust jagub, õnneks sooja ka ja no Punane meri!!! Jumaldan seda pilti, koralle ja kalu... Isegi kui ühe rifi juurest teise juurde kulgedes peab sisemist puhastumist läbi viima... Ja seda, et saab lesida, olla üdini soooooojas, lugeda Hõbevalget, mis ütleb, et vanim meie aladelt pärit sõna võiks olla „jäätunud“....
Me vist olemegi natuke jäätunud ja need, kes ei ole, jäätatakse kaaslaste jäiste sõnade-pilkude-tegudega ikka üsna ruttu ära...
Loodan, et siinne soojus sulatab nii mõnegi jääkillukese ja mitte ainult luudes-lihastes!
Kojulennupäeval tabas Rassut kuri kõhutõbi. Algul oli mul isegi raske seda tõsiselt võtta, sest basseinis sai sellega käia küll, aga süüa ja mängida haigus ei lubanud... Igatahes haige ta oli ja hädiselt saime koju, kus järgmisel õhtul lõi mul kõhu lahti ja siis ämmal ja siis Töllil ja kui juba kõik nagu korras... NO siis alustas Kaarel ja nagu ikka, tema võtab asjad põhjalikult ette. Oksendamine, kõhulahtisus, palavik ja hetkel, kui oma kirjatükki läpakasse toksin, istun Tartu lastekliiniku ägedate infektsioonide osakonnas ja valvan, kuidas lapsesse vedelikku tagasi tilgutatakse... Me polegi varem lastega haiglas olnud, kui adenoidne poolpäev välja arvata... Nüüd siis oleme palatis kinni, uksele naelutati kole roheline silt, mis teatab, et tuleb kanda kitlit ja teostada käte antiseptikat.... Vot siis niimoodi.... Aga reis iseenesest oli supersoe ja mõnus, eksole! Küll poja terveks saab ja mina oma uned tagantjärgi magan;) Järgmise tiiru võiks siiski kuskil Euroopas teha;)...
Sain wifiga ka ühendust... mis viga haiglas lesida!!! Nüüd on siis õhtu
käes, oleme 9h tilkunud, kohtunud kohaliku ülemnõiaga (kes kohe peab igas asutuses olemas olema!) ja seisund stabiilne: palavik 38, kõht valulik ja jaksu ei ole, ei oksenda! Kakaproovi pole õnnestunud kvaliteetselt sooritada, ehk jõuab veel, seni antibiotsi peale ei panda...
Jube on seda aktiivikut sellises seisus vaadata!!
Niisiis.... elame veel ja alla ei anna!
Subscribe to:
Posts (Atom)