Kallistamisest

vahel kohe tahaks. Saada sellise kallistuse, et kondid ragisevad ja varbad nagisevad ja tundub, et muutud osakeseks kallistajast... See on selline tunne, oled kõik ja mitte miski samaaegselt... Siis on hea... Nii hea... Kuidagi liiga harva juhtub seda... Sellest on kahju...
Häid asju peaks inimese elus ikka päris palju olema...

Kalli!

Sünnipäev

oli üle mitme aasta tõeliselt vahva päev. Mis siis, et 13 ja reede:) Jagus lilli, oli liblikaid, jagus kinke, jagus kaarte, oli naeru ja oli üllatusi... Oli külalisi ja häid mõtteid... Ise mõtlesin ka igasuguseid igatsevaid mõtteid sel päeval ja ööl...

Keegi pistis aga koos lillepundiga pihku ka viiruseussi ja esmaspäeva õhtuks jäin nii haigeks, et sure maha. Kõige hullem oli veel see, et mõlemad poisid jäid ka samal ajal haigeks. Tavaliselt põetan rõõmsalt kogu pere ära ja siis kukun ise kummuli, aga seekord läks kehvemini... Nii me lesisime kolmekesi igaüks ise nurgas ja halisesime tasakesi - palavikud üle 39 ja no absoluutselt kõik kohad valutasid. See oli see kõige hullem - käega üle pea tõmmates tekkis tunne, et skalp tuleb maha ja külili pöörates tundus, et skelet vajub sees klõbinal hunnikusse... No oli jube!! Ja kui siis kallis kaasa kolmandal päeval teatas, et ma olen juba küllalt vedelenud ja võiksin midagi tegema hakata (tema käis ju tööl ja ei saanud meie eest hoolitseda), siis ma sajatasin ja soovisin, et ta saaks ennast just täpselt sama halvasti tundma ja hullemini veel... Noh, hoiduge mu viha eest - mees on praegu kodus ja räägib, et tal on niiiii paha.... Väike õel naer ja parastus käivad nüüd siia otsa... Mitte, et ma muidu õel tüüp oleksin, aga mõnusat kättemaksu olen õppinud nautima juba küll...

Tervist ja jaksu!

PS! Lugesin haiguse ajal (sellel tagumisel ajal, kui juba silmad ridu seletasid) Merit Raju Leia oma tee nimelist raamatut... No päris vahva, seal oli ka haiguste kohta nii mõndagi kirjas. Ja siis mulle tuli meelde, et lubasin aasta alguses aja maha võtta... Kui ma seda kahe ndl jooksul ei teinud, siis võeti mind ennast rajalt maha... Tasub lubadustega ettevaatlik olla...

Soome-Soome-Soome...

Käisin eile koos töölastega Soomes. Elva motoklubi korraldas selle ürituse ja olin algul üsnagi käegalööv, sest need motoklubi noormehed on alati koledasti hõivatud. Tahe on suur, aga tegudeni jõudmine suht keeruline.

Kolmapäeva õhtul olin tänu supervisioonitöögrupi kokkusaamisele ja Respekti tänuüritusele juba Tallinnas ja ootasin/kartsin tuult ja tormi. Selle juures on hea, et Pilleke mind alati ootab ja igatseb:) Õhtul kamandas motomees mind läbi telefoni käskides hommikul kell 6 õue minna ja tormi hinnata, siis ta helistab ja uurib. Nii saigi, pistsin pea aknast välja ja vaatasin, et pime on, aga ehk pole hullu... Ja tema vastu, et neti järgi vist ka pole hullu ja saigi sõit teoks.

Klubikad olid sebinud laevapiletid ja Tallink andis meile süüa ja saime kaptenisillale uudistam aja kõik oli väga äge. Superstari meeskonda kiidaks kohe eriti. Käisime SeaLifes ja kaljukirikus ja mingi monumendi juures ka. Kõik sujus ja oli super. Ükski laps ära ei kadunud ja ükski tädi hulluks ei läinud. Koduteel keegi ei maganud... Üks põnev päev ühesõnaga... Ja kordaläinud... Lastega majast väljas koos olla on ikka eriliselt põnev ja näeb neid täitsa teisest küljest. nendega koos kuskil koridorinurgas istuda ja mööda laevakoridore tuigerdada on ju taas jagatud kogemus.

Hilisõhtul voodisse kerides olin ikka väsinud küll, aga kohe magama ei saanud jääda, sest tundus, et tuba loksub ja kukun voodist välja... Naljakas, täna ütlesid lapsed, et neil oli sama tunne. Küll see meri on ikka võimas - paneb ka sügaval sisemaal pea pööritama...

Täna käin ja ümisen hommikust saadik mingeid naljakaid laule... Kõigepealt Inese - Kõik mis Sa teed, teed kõik endale... Ja siis Ummamuudu Sisaliku tee - Kõik, mis sa naeratades kinkisid, võib kunagi otsa saada, aga naeratus jääääääb.... Hoolimata sellest, et kl 7 helistas töötaja ja teatas haiguslehest, kl 10 pidin olema kohtus, et üks nummi saaks Tapa kooli pääsme ja mõnigi asi sai kalendrist järgmisesse nädalasse tõstetud, sest nüüd ma lähen koju oma tupsununnude juurde! Kui kodus ka arktikast troopika saaks, oleks elu lill, aga jaanuari asi, sellega võib ilmselt ükskord ära harjuda, nii 30 aasta pärast näiteks...

Seni õitsen ise!
Kõik mis Sa teed....

Head uut aastat...

Mida see hea siis ikkagi tähendab? Kellele mida... Leidke see enda HEA... Selle tunnete ära ju ainult ISE... Ja siis hoidke seda, ainult leidmisest on vähe...

Kasteheina aastavahetus hakkas juba 30. detsembril peale... Väga vahvate külalistega hakkas... Jaanikaga on alati lõbus reisümbermaailmat mängida ja selle omaküpsetatud suhkruvaba leiva struktuuri ja maitset mäletame kõik veel kaua...

31. detsember tõi mitmed külalised tarest läbi hüppama ja ise sai ka paaris peres jututörts maha jäetud...
9. pulma-aastapäev oli meil ju ka, sain oma lille ikka kätte:)Juba pulmas meest narriti, et valis laulatumiseks sellise päeva, et meelest ära ei läheks...

Lastekodus lasime Arnika saadetud jurakad varakult ära, et titad ka näeksid.

Uus aasta saabus aga siis, kui me Viinamärdi mäe otsas olime ja ümberringi kõmisevat ilu vaatasime. See oli vahva - ilus, aga turvaline (ma natuke kardan seda tulevärki ikka ja on hea, kui raketid pigem eemal säravad. Uue aasta esimese asjana saime sauna ja hommikuks ikka koju magama.... Kuskil mujal ei ole nii hea ärgata kui oma voodis... Inventuuri, mida eelmisest aastats kaasa võtta ja mida sinna jätta veel teinud ei ole, ehk jõuab:)

Ilusat siis ja uute vahvate kohtumisteni sellel 2012. aastal... Kalli!

Jõulusoov

Et oleks aastalõpus aega märgata
ja kalli kaisus laisalt ärgata.
Et oleks keegi sülle pugemas
ja salasoove silmist lugemas.
Et oleks soojust, hubasust ja lumma
ja mõni mõttehetk täis vaikust tumma.
Et oleks natukene abi võluväest
ja see, mis kaunis oli, ikka kauniks jääks....
(MM)

Hoidke siis ennast ja oma lähedasi...
Mõelge sõpradele, kes kaugel...
Tundke, hingake, olge...

Mis siis, et lund ei ole!

EMO

ehk kuidas ma oma laupäeva veetsin.
Juba reede õhtul hakkas kõhus valutama, no pigem nagu rindmiku piirkonnas ja valu oli ikka selline, et lõi hammaste ja kõrvadeni välja. Öösel sain ikka natuke magada ka (eelnevail päevil lähetuses käies jäi öö tänu pikkadele jutuajamistele kasinaks).
Valu ei läinud aga mitte üle ja laupäeva varasel pärastlõunal saatsin pere mehe onu juubelile ja sõitsin ise (täitsa loll, kes valudega rooli ronib!) Tartusse.
No seal nad siis lasid mul natuke oodata, siis mõõtsid vererõhku ja leidsid palaviku. Viimasele vaidlesin ma muidugi vastu ja teatasin, et mul pole KUNAGI palavikku. Igatahes pandi mind pikutama, võeti verd ja siis tuli üks noormees, kes nägi välja nagu 18 aastane jumbu ja teatas, et tema on ARST. Ja küsis häbelikult: Ma nüüd katsuksin Teie kõhtu, kui tohib?! Ma olin lahke tüdruk ja lubasin küll. No ja siis tuli UH ja veeni mingi rohi tilkuma (ma muidugi vaidlesin algul kanüüli vastu ja ütlesin, et ma lähen kohe koju ja ärgu seda pangu, aga jälle tegid nad, mis ise tahtsid).
Ja no lõpuks nad lasid mu koju, käskisid mingeid kapsleid süüa, palju puhata, üldse mitte muretseda ega stressata ja hoiduda šokolaadist, praetud/soolatud/marineeritud toidust, pähklitest, seentest, koogikestest, gaseeritud jookidest ja no äkki mõni (lemmik)söök oli seal veel. Diagnoosiks gastriit. No jah, varsti saan siis maohaavad või? Olen juba selles eas...
Niisiis, kullakesed, järgmine kord, kui teile külla satun, siis palun varustage ennast kaerahelbepudru ja alkoholi- ning mullivaba vahuveiniga:)

Ikka teie!

Buss

No lastekodul on bussi hädasti vaja... Ja nüüd töötangi poole kohaga Facebookis:)

Kõik saavad annetada ja annetusele ärgitada meie kodulehe www.elvalastekodu.ee kaudu

Ilusat ja lähen tagasi FBsse:)