Miskid talvehärmased mõtlused...

NO nii kaua ei ole Metsamoor sõna võtnud... Mis teha, on olnud halvemaid aegu ja natuke veel halvemaid, aga need on selleks korraks ehk möödas ja asjad liiguvad veidi positiivemaile radadele.
Lapsed olid haiged mis kole ja tundub, et Kaarel on kohe eriliselt õrnakene, sest täna hommikul oli ta jälle kuidagi kahtlane. Kui mu ingellik ämm veel kannatab, siis saab taas paar päeva lapsukesi hoida... Mis teha, ma ei saa/ei taha kogu aeg kodus olla... Siis võiks ju üldse töölkäimisest loobuda...

Kolmapäeval ootab ees arenguvestlus hr.Linna Peaga. Kolleegid on nii ärevil ja sahmivad ringi, ei saa mina aru, mis neil viga on... Räägid ülemuse ülemusega tunnikese juttu sellest, kui tubli oled ja ongi nagu kõik? või?

Ja ootan kevadet... Päikest ja seda, et lilleninad mullast piiluma hakkavad - see on kohe eriliselt lootusrika ja edasiviiv vaatepilt... Kükitad kusagil maja seinaääres, päike paistab, õhk on märg, ja siis märkad neid esimesi pruunikaid-rohekaid ninakesi... Ja siis tead, et kevad tõepoolest on kuu aja pärast kohal ja lilled hakkavad õitsema... Süda hakkab värisema, kui selle peale mõelda...

Eile käisid miskad sõbrad külas... Nii tore, kui nad ikka vahel viitsivad metsa tulla ja natuke ringi kuulatada... Väikesed Pipid ja MMid...

Kaisu Käps oli eriline Kaarli lohutaja/kallistaja. Mu pesamuna oli päris kindel, et pliks tahab temaga "kaketa" ja kisas korralikult, aga mõne aja pärast juba kallistasid ja musitasid mõnusasti.... pean sellel plikal ikka silma peal hoidma, tarmukust tal tundub jaguvat mitme eest...

Ja need väiksed tüdid tekitavad tunde, et äkki siiski kunagi meie peres ka veel.... aga no tõesti.... titt? Äkäääää, räägime viie aasta pärast uuesti ja vaatame siis, mida mõtteid on:) Nüüd teen jälle vähekese tööd...

Ah jaa, kui Rassuga ühel õhtul diskuteerisime, et peaks ikka peput ka pesema, saime vastuseks, et nii umbes seitsme aasta eest ta juba pesi ennast... No lahe, ta ju ise saab varsti nelja:)

Aja kulust ja veidi vist elust

Kuidas see küll niimoodi saab olla, et päevad kaovad veel enne, kui nende kohalolu korralikult märagata jõuad... Tõusen hommikul ja hakkan jooksma... trepist alla-üles, riided selga, lapsed aeda, süüa, juua, tegevust... Raamat tolmub, sest mahti ei saa seda sadat lehte keerata...

Ma tean, et õues on imekaunis talv, ma tean, et mul on kõige armsamad ja tublimad lapsed, mis siis, et ka kõige kangemad. Seda läheb neil paarikümne aasta pärast ju vaja, kangust, sitkust ja tugevust... Ma tean, et abikaasa on parim isa ja mees. Ma tean, et maailm on ilus, sünnivad lapsed ja loojub päike... Ma tean, et kutsikad kasvavad nii kiiresti, et varsti nad jooksevad mulle vastu, aga ma ei tunne endas seda jõudu, et kõike rõõmuga tervitada...

Miks see küll nii on? Mu koormus ei ole ju ühtäkki ilmasuureks kasvanud? Ma ei ole ju kõiki oma tundeid korraga kaotanud? Ma ei ole ometigi suureks ja igavaks kasvanud? Ma tean, et see läheb mööda, ma hakkan taas nägema värve ja vikerkaari, kuulma veevulisemist ning tundma müstilisi kaugusesse meelitavaid lõhnu...

Ma ootan, et see juba juhtuks, sest mu parem mina magab vist talveund... Loodetavasti virgub ta enne märtsi...

Aeg möödub...

....ja sabast tal kinni ei saa... Läksin vahelduseks sinisele lehele, et mu lapsekesed jõulustressi kenasti üle saaksid elatud, ju nad said... Olin vaheldumisi hunt, lumivalgeke ja mammut, vahel harva võisin ka Laiskloom Sid olla, aga üsna harva... Targemad teavad juba, et Jääaeg on Kasteheina talu vallutanud... Ja nii ka on... Lühikeste lontidega jumbud piiksuvad ülearu ja inimesed on vastikud!!

Siis veel kutsikad... Oi, ma saan nutta... 5 emast... Ja 2 isast, kes mulle ehk vähegi lohtu pakuvad...

Mõistatuslikud ja toredad uusaastasoovid iseendale ja kõigele muule mu ümber...

Ja jälle päev möödas... Hillele julgust ja südikust, Kadrile rahu ja rõõmu, kõigile seda va mõistmiseraasukest!!!

Ja kunagi kirjutan taas....

Kasteheina m�ttekesed

Nädalavahetus möödus mõõdukas melus... Hille käis külas ja vaatasime romantikat;) Mis Sa tibidelt ikka ootad... Let's Dance koos Richardi ja Jennyga... No Rich on väsinud ja juba natuke vana ka, no aga oli kena film.. Ja vägagi ootuspärase lõupga (mitte nagu mõni ütles)... Ja siis Angel Eyes... Taaskord Jennyga... See meeldis isegi kriba rohkem, aga meesosatäitja oleks võinud kriba etem olla... Muidu olin tubli, panin Hille muudkui aga nõusid pesema ja lapsi valvama, aga saime ikka lobiseda ka!

Laupäeval oli klassi kokukas... Päriski vahva. Leed on omale kena pesa soetanud... Väga armas ja nunnu, mitte liiga euro, vaid lihtsalt ilus... Rahvast oli mõõdukalt, mahtusime seega kenasti ära! Risto ei jõudnud... Polnud hullu, loodetavasti oli tal Saaremaal ka lõbus!

Maku läks Iraaki... EstPla 12 juhina! Nii hirmus mõelda... Ja tema ema ma olla ei tahaks, sest väga raske oleks innustada poega oma soovide järgi tegutsema ja teda nende saavutuste eest tunnustada... Seal võib ju kõike juhtuda... Aga omasuguste hulgas on ta järelikult ikka väga tubli ja kõvasti vaeva näinud, et nii kaugele jõuda... See olevat juba pikka aega tema siht ja eesmärk olnud, nüüd siis jõudis selleni... Tubli, Maku, ja tule palun elusalt-tervelt tagasi!

Kajaga kirjutasime, tal Maria haige ja üsna tõsiselt... Saadame tervised siitkipoolt teele... Ja rahu neile hinge.... Ootame lihavõtteid suure hoolega!

Ühistranspordist kirjutan teine kord... Sellist häbi on üsna raske lihtsalr ridadesse valada!

Külmon - külmon- külmon...

Ohhh.... Käisin kodukülastusi tegemas... Kolm peret-abivajajat... Ja elavad kui eskimod! Teen kohe ettepaneku, et neile küttetoetust määrata, muidu meil polegi varsti ühtegi klienti, kõik külmuvad surnuks!

Nüüd siis imen endale tasapisi teetassist sooja sisse ja lisaks manustan shokolaadi ka otsa! Päev on olnud põnev ja tõotab üha põnevamaks minna... Mees pages hommikupimeduses kuu poole uludes metsa... Tegelikult küll läks Saaremaa Spaasse mõnulema... Jättis minu maha... Koos külma maja, kahe jõmmi ja kasina külmkapiga!! Seega pean ise mammuti tapma ja lõket üleval hoidma! Õnneks lubas mimmu-Hille mulle appi tulla ja koopas mitte sanitaarkontrolli teha! Seegi hea, peaks ehk vähe veini ka varuma! Ja mõne hea filmigi? Kuigi praktika näitab, et kui kutid õhtul ära vajuvad, on emmedel ka keel vestil ja padi armas, aga proovida ju tasub ikkagi! Juba hakkab soojemaks minema! Ja homseks on ette nähtud mõnus külaskäik Leede poole, et nende uut kättevõideldud pesa sisse õnnistada ja taaskord mõnusalt aega veeta...

Pühapäevaks on tehtud broneering jõulushoppamisele ja tantsukeerutusele! Lahe! Ja küll ma kunagi ikka koristan kah! Kes tolmukolli kardab, ärgu meile külla tulgu!

A Rassu paneb meil ka kildu. Üleeile vaatas hommikul sussi ja pasundas maailmavalust pakataval nördimuskisal, et jällllle shokolaaad! Päkakas siis võttis last kuulda ja täna hommikul oli sussis väike auto... Pisarsilmi tuli laps ja pihtis, et Päkapikk peab ikka söödavaid üllatusi tooma... No soovitasin siis tal auto ära süüa... On ikka tüüp küll! Äkki ta on nüüd nii kaval, et loodab mõlemat saada? Emasse ta küll ei ole!

Ei ole enam üldse külm, klaviatuur tegi sõrmed ka soojaks!

Kassidest ja muust...

Kuidas küll me muutume siin ilmas aja ja kogemuste sügavpuudutaval toimel... NO nii, ei ole vaja kohe poeetiliseks muutuda, aga pean tõdema, et viimane aasta on oluliselt kainestanud mu maailmavaadet ja lõhkunud roosasid uitmõttetupsukesi... Mis mind selle nägemuseni viis... Surnud kass...

Aga alustame siis eelmise aasta jõulueelsest ajast, mil tõttasin flamencosse... Autoga, kähku-kähku... Tulin tagasi ja leidsin metsateelt meie kassikese, no päris surnud oli ta... Kõigepealt karjusin metsas ja proovisin teda ellu äratada nii soovide, pisarate kui palvetega... Siis tõstsin ta autosse ja nihkusin koduni... Tuppa jõudes nutsin ja kurvastasin ja olin niiiiii kohutavalt õnnetu, süüdistasin ennast ega suutnud mõista, kuidas ma teda küll ei näinud. Tapsin oma kassi, oma kõige esimese kassi nimega Sooru! Lein oli päris pikk, esinesid ikka kõik faasid: eitamine (arvasin, et keegi teien kimas meie metsas selle 2 tunni jooksul ja tappis mu kassi), süüdistamine (mina!!), läbitöötamine (panin faktid ritta) ja leppimine(puhaku ta rahus). Viisime tema hauale küünlaid ja seletasime Rasmusele, et Sooru nüüd magab seal ja ei tõuse enam kunagi üles ja et ta oli ettevaatamatu ja jäi auto alla... Ta mäletab seda siiamaani ja räägib vahel... Elu läks edasi ja kevadel võtsime endale uued kassipojad...

Ja nüüd on taas jõul uksele koputamas... Üleeile kiirustasin flamencosse... Lasin veel autol käia, sest mõtlesin, et äkki kassid sinna alla sooja pugenud... Ei olnud teisi näha kusagil... Koju tagasi tulles aga leidsin metsateelt ühe väikse elutu tombu, meie Manni... Tõstsin ta autosse, mõtlesin, et Sa vaene väikseke... Ja et hea, et sula ilm on, Rl lihtsam hauda kaevata... Nagu täiesti tundetu masin... Sõitsin koju, ütlesin Rle, ta lohutas mind ja kallistas.... Siis läks õue asjatama, mina panin koogi ahju, sest järgmisel päeval pidid külalised tulema, ja otsustasin, et Rasmusele ei räägi ma seekord midagi, kui küsib, kus Mann on, siis ütlen, et läks mehele... Ma ei hakka oma lapsele rääkima, et mul on mingi maniakaalne kirg kasse alla ajada... Ja seegi kord ei suuda ma mõista, kuidas see võimalik on, et ma teda üldse ei näinud... Kiirus on meie supersiledal koduteel ju äärmiselt madal.... R arvas, et kiisu puges kuhugi mootorisse sooja ja ei tulnud õigel ajal välja... Ju ta siis rappus juurikalisel rajal sealt ikka välja ja oligi õnnetus suur... Võib-olla tõesti, aga nüüd olen otsustanud iga kord enne trenni minekut neile süüa ette panna, siis jooksevad kõik kohale ja võin turvaliselt sõita... Aga kaks päeva hiljem on kõik nagu unustatud... Ja ega pisarat enam nagu eriti ei poetanudki...

Ja see muutus on toimunud ainult ühe lühikese aasta jooksul... Ma loodan, et järgmisel aastal jääb selline intsident olemata, sest ilmeslt olen siis juba nii kalestunud, et sõidan surnud kassist mööda ja siis järgmisel aastal üle ja siis hakkangi neid sihilikult küttima... No läksin vist natuke liiale, aga noh... Eks elu näitab... Ja jutt ei tulnud ju tegelikult kassidest...

Ei ole elul häda miskit...

Viimatine meeleheide on kuhugi kadunud, ilmselt olen ise ka natuke tubli olnud ja tal minna lasnud... Jõuluaskeldusi olen tasapisi teha saanud, kardinad vahetatud, küünlad õuekuusel säramas, lastel päkapikurõõmu silmad täis... Ja esimene jõulupidugi peetud... Tööl on koormus piisav, õues on lumi ja Laps saab terveks... Läheb ehk homme aedagi... Teine läheb niisama ja hea meelega!!! Polegi nagu millegi üle kurta... Selline seisund pidavat küll kähku üle minema, aga pole hullu.... Saame hakkama...

Olen siin mõtisklenud laiendatud perekonna väärtuste üle. On ikka tore, et meil on vanaemad ja vanavanaemad, kes tulevad nõu ja jõuga appi... Vahel võib ju kiruda, et no küll nüüd targutavad, aga nii hea on teada, et lapsed on turvaliselt hoitud, toidetud ja enamasti on kodugi peale vanaema äraminekut korram kui enne... Mida me küll ilma memmedeta teeksime? Aitähh, et olemas olete ja meie elu lihtsamaks teete;) Kuigi te kunagi neid ridu ei loe, usun, et mõtte jõud on tugev ja soojendab teie südant salamisi!