Tuesday, September 29, 2015

Miks ma üldse ei kirjuta?

No uskuge mind, ma mõtlen pea iga päev, midagi lahedat ja huvitavat, mida oleks vahva teistega jagada, aga...

Minu üks tavaline teisipäev, nagu täna näiteks, näeb välja selline:
6.30 hakkab Roosi puuksutama ja vigisema, ärkame ja läheme alla. Vahel tuleb Siim ka koos meiega ja tahab ka süles olla, niisiis taarun trepist alla üks laps ühel, teine teisel puusal, käes ööpott... Mees tuleb appi, kui ta just dushi all ei ole (mõelge, ta peseb ennast iga päev!).
Lotte multikas käima, Roosi põrandale, mängima, ja suuremaid lapsi äratama. Mees on teinud pudru (!) ta on supermän küll. Lotte kõrvale pistan Siimule pudru suhu, sest lasteaias ta veel ei söö eriti ja ma ei raatsi last näljas ka hoida. Vahetan Roosi mähku ära. Otsin endale riided selga, kammin, kui jõuan, panen Siimu riidesse, Roosile toidu valmis, korjan kolm poissi masinasse ja 7.45 sõidame minema. Esimene peatus, valge koolimaja. Tadaaa, Rassu. 13 aastased ei lehvita ega kallista kooli juures... Hmmmm
Teine peatus, vana koolimaja. Tadaaa, Kaarel. 11 aastased lehvitavad... Hmmmmm :). Kolmas peatus lasteaed. Tagaistmelt kostuvad solvunud mühatused ja üminad. Teen entusiastliku näo pähe ja laulan reipalt, kuidas me läheme lasteaedaaaaa, teiste lastega määängimaaaa... Nüüd ta enam ei röögi, ainult ühmatab. Ajame teineteist aia hoovis taga ja mängime veidi peitust. Riidest lahti, kallimusipai (kaheaastane teeb seda kõike lustiga, hmmm:) ja emme läheb, kuulen kisa, tagasi ei vaata...

8.15 jõuan koju, mees kiirustab tööle. Roosile piima, mängime ja kudistame sel ajal, kui ma teise käega hommikusööki sisse ahmin ja kl 9 läheb Roosi tuttu. Õue, teeme tiiru, jalutan mööda metsa ja ümisen äiu-äiu jne. Preili uinub (järjest suurema vastupanuga, muideks, vahel enam ei uinu ka!).

Toas - pesumasin tööle, heal juhul juba tõstan asju masinast kuivatisse (jeeeee, ma armastan seda masinat!), nõudepesumasin tööle, hakkan kuivi riideid sorteerima ja kappi panema, mänguasju sorteerima, käsitsipestavaid nõusid ja tööpindu puhastama (jaaaa, seda on võimalik meie peres teha IGA PÄEV).
Siis mõtlen, et käiks arvutis... Ja täna ma jätsin eelmise lõigu vahele ja olengi juba arvutis. Üldiselt kostub peale 3 minutit beebimonitorist vääks ja ma jooksen alla Roosit tuppa tooma. Kell on nii 10.15. Roosile piima ja mängimist, hakkame koos lõunasööki ette valmistama... Midagi koorida, midagi moorida...
kl 12 läheme Siimule järgi, vahel 12.15 ka:) On väike mänguvõimalus, eksole:)
Siim on aiast tulles alati väga rõõmus, musitab Roosit ja kallistab mind. Tuleme koju, sööme kõik kolm lõunat (noh, mina vahel ei söö, sest pean teisi toitma). Siis panen nad kaheinimesekärru ja lükkan lõunaunele... Roosi jääb kohe magama, Siim tunni pärast. Lükkan käru akna alla ja lähen sööma. Poole portsu pealt kostub monitorist kutse - Roosile aitab küll unest...Tassin neiu tuppa ja olen temaga koos tegus ja rõõmus, püüan söögi ka ära süüa, aga ta vaatab mu toitu juba nii aplalt, et piinlik hakkab...
Siis hakkavad koolipoisid laekuma, tahavad süüa, vahel õpiabi, trennitransporti, oma kadunud asju jne. Teeme väikestega veel tiiru õues või sõidame ämma juurde, kus saan tassi kosutavat ja tuimestavat piimakohvi. Kl 19 on õhtusöök, vannitamine, tudumultikas ja tuttuminek. Mees on suurte poistega trennis või ise trennis, seega pean kaks pisemat ise maha maadlema. Kl 20.40 on saabunud hetk, kus nad mõlemad nohisevad... 20.45 saabuvad suuremad. Süüa, särki jne. Esimesel võimalusel poen voodisse, vahel saab unest võitu võimalus rahus duši all käia... Voodisse, uni ei tule. Mõtlen tegemata kodutöödest!!!!! Jään magama. Kl 22.30 tahab roosi süüa, 23.40 tahab ta kaissu, kl 1 tahab Siim pissile, kl 4 tahab Roosi süüa ja Siim kaissu üheaegselt, kl 6.30 hakkame otsast peale:)

ja ometigi pistan ma sellesse surimurisse mõne vahva külastuse, küpsetuse, meisterduse jne. See polnud hala, see oli tempo kirjeldus. Mulle meeldib mu elu ja mulle meeldivad mu lapsed ja pere ja kodu:) Lähen nüüd ja vaatan, mis need pesud seal all teevad:)

Ikka teie moorike:)

3 comments:

Anonymous said...

Miukene tempo, nagu tulejutt! Seepärast vanad naised enam ei mune nagu üks laps kunagi olevat öelnud. No ei peaks mina sellist tempot vastu enam. Kas mul tõesti ka on neli last? Ei usu...

Anonymous said...

Oh, mul hakkas pea ringi käima! :) Vinge naine!

Anonymous said...

Väga tore, aga sada aastat tagasi oli veel "toredam"...ja ka jäime ellu!