Kui ma olin pisike tüdruk... Nii 5 aastane, siis käisin vanematega Tartu botaanikaaias. Sain sealt endale esimese päris oma lille. Ahvileivapuuu... turdlehe, kui targemat keelt kõnelda... Kasvatasin teda ja hooldasin, elas ta koos minuga üle lahutuse ja elukohavahetused... Kasvas suureks-suureks, vars oli juba mu randmest tugevam... siis ta hakkas hääbuma, nagu oleks alla andnud... Kui ma kodunt lahkusin, siis teda enam kauaks ei olnud... Aga saime koos olla vast pea 15 aastat.
Mõni nädal tagasi tuli mu juurde tööl üks naine. Ta on hiljuti paranenud väga raskest haigusest... Meie esmakordsel kohtumisel tuli ta kuidagi arglikult, pelglikult... Teisel korral kindlalt, pea püsti... Tal oli kaasas väike kinkekott... Seal sees oli väike ahvileivapuu... päeis pojake alles, just selline nagu 23 aastat tagasi botaanikaaiast saadu... Lisaks väike kott mullaga, sest lemmikud tulevat ikka koos toidukotiga uuele omanikule üle anda... Ja ta tõi mulle uue ahvileivapuu! Ma tean, et see on levinud lill, mis kõik veel, aga minu oma on nii eriline, sest selle tõi keegi, kes arvas, et ma olen seda väikest ime väärt! Aitäh, Kristiina (kes sa seda kunagi ei loe!) See oli võrratu! Ma hoolitsen ta eest hästi!
1 comment:
lilled on nagu inimesed kes elavad, eks neil ole oma vanus aga mis tähtsam on kodu...nad tahavad hoolt ja tähelepanu. Olen näinud kahte ühesugust sõnajalga ja aasta hiljem nägin neid uuesti kui üks kasvas ja oli poole suuremaks kasvanud siis teine oli väiksem kui toodud lill. Sõnajalg ongi üks kapriisemaid lilli, aga nähes mis teevad ühesugused liled erinevates kodudes sain ka aru miks lill vajab rohkem hoolt kui ainult paljas kastmine. Lilledel ongi eriline tähendus..:-) sunshine
Post a Comment