Kassidest ja muust...

Kuidas küll me muutume siin ilmas aja ja kogemuste sügavpuudutaval toimel... NO nii, ei ole vaja kohe poeetiliseks muutuda, aga pean tõdema, et viimane aasta on oluliselt kainestanud mu maailmavaadet ja lõhkunud roosasid uitmõttetupsukesi... Mis mind selle nägemuseni viis... Surnud kass...

Aga alustame siis eelmise aasta jõulueelsest ajast, mil tõttasin flamencosse... Autoga, kähku-kähku... Tulin tagasi ja leidsin metsateelt meie kassikese, no päris surnud oli ta... Kõigepealt karjusin metsas ja proovisin teda ellu äratada nii soovide, pisarate kui palvetega... Siis tõstsin ta autosse ja nihkusin koduni... Tuppa jõudes nutsin ja kurvastasin ja olin niiiiii kohutavalt õnnetu, süüdistasin ennast ega suutnud mõista, kuidas ma teda küll ei näinud. Tapsin oma kassi, oma kõige esimese kassi nimega Sooru! Lein oli päris pikk, esinesid ikka kõik faasid: eitamine (arvasin, et keegi teien kimas meie metsas selle 2 tunni jooksul ja tappis mu kassi), süüdistamine (mina!!), läbitöötamine (panin faktid ritta) ja leppimine(puhaku ta rahus). Viisime tema hauale küünlaid ja seletasime Rasmusele, et Sooru nüüd magab seal ja ei tõuse enam kunagi üles ja et ta oli ettevaatamatu ja jäi auto alla... Ta mäletab seda siiamaani ja räägib vahel... Elu läks edasi ja kevadel võtsime endale uued kassipojad...

Ja nüüd on taas jõul uksele koputamas... Üleeile kiirustasin flamencosse... Lasin veel autol käia, sest mõtlesin, et äkki kassid sinna alla sooja pugenud... Ei olnud teisi näha kusagil... Koju tagasi tulles aga leidsin metsateelt ühe väikse elutu tombu, meie Manni... Tõstsin ta autosse, mõtlesin, et Sa vaene väikseke... Ja et hea, et sula ilm on, Rl lihtsam hauda kaevata... Nagu täiesti tundetu masin... Sõitsin koju, ütlesin Rle, ta lohutas mind ja kallistas.... Siis läks õue asjatama, mina panin koogi ahju, sest järgmisel päeval pidid külalised tulema, ja otsustasin, et Rasmusele ei räägi ma seekord midagi, kui küsib, kus Mann on, siis ütlen, et läks mehele... Ma ei hakka oma lapsele rääkima, et mul on mingi maniakaalne kirg kasse alla ajada... Ja seegi kord ei suuda ma mõista, kuidas see võimalik on, et ma teda üldse ei näinud... Kiirus on meie supersiledal koduteel ju äärmiselt madal.... R arvas, et kiisu puges kuhugi mootorisse sooja ja ei tulnud õigel ajal välja... Ju ta siis rappus juurikalisel rajal sealt ikka välja ja oligi õnnetus suur... Võib-olla tõesti, aga nüüd olen otsustanud iga kord enne trenni minekut neile süüa ette panna, siis jooksevad kõik kohale ja võin turvaliselt sõita... Aga kaks päeva hiljem on kõik nagu unustatud... Ja ega pisarat enam nagu eriti ei poetanudki...

Ja see muutus on toimunud ainult ühe lühikese aasta jooksul... Ma loodan, et järgmisel aastal jääb selline intsident olemata, sest ilmeslt olen siis juba nii kalestunud, et sõidan surnud kassist mööda ja siis järgmisel aastal üle ja siis hakkangi neid sihilikult küttima... No läksin vist natuke liiale, aga noh... Eks elu näitab... Ja jutt ei tulnud ju tegelikult kassidest...