Ja see saab siiski teoks... Homme avatakse lastekodu peremajad... Ja elutempo kiirus on viinud mõningase kurnatuseni, kui nüüd peaks veel homse õhtuni vastu...

Olge kõik vaprad ja terved ja soovin teile unustamatuid jõule!

Igavesti teie Turtsuv Kõht...

Lihtsalt....

Kas teil on ka vahel nii, et ei saa isegi aru, mida tahaks? Mul vahel ikka juhtub... Viimastel kuudel olen olnud kindel, et see on seotud söögiga ja kui kohe kuidagi ei mõista, mis see on, mida sööks, siis on ilmselgelt nälg millegi traditsiooniliselt mittesöödava järele... Kassipoegade limpsimine on kuldne klassika (aga ma EI OLE seda tegelikult teinud, ainult sellest unistanud!)

Praegu on selline hoopis teistmoodi tunne, tahaks, et kõik oleks tehtud ja samas ei taha midagi teha... Tahaks suhelda ja samal ajal rahus olla. Mingid veidrad dissonantsid päevast päeva... On need hormoonid?

Kõht on nii suur! Ja ma ei taha enam kuulda teiste jutte sellest, kuidas iga laps on kg raskem kui eelmine (Kaarel 4,5 kg!) või et sünnivad ka 5 kg lapsed jne. Tahan rahulikult oodata oma konnakest, kududa talle papusid ja heegeldada tekki...

Tööl on kiire nagu ikka. Eelmisel nädalal sai lõplikult selgeks, et lapsed ei saa pühadeks uutesse majadesse ja see oli vägev emotsioon, mis mind siis tabas - lapsed saavad kuu aega valmis maju vahtida, sest ministeerium ei olnud võimeline õigeaegselt sisustushanget korraldama. Kuigi ma oma tagasihoidlikus isikus hakkasin sellest juba augustis rääkima! Mõtlesin, et löön kedagi, nii tige olin! Ja pettunud! Ja jõuetu!

Igatahes loodan, et 8. jaanuar on siis see päev, kui hr. minister tuleb kohale ja lindi läbi lõikab... Ja siis 11. jaanuaril on mul ehk viimane tööpäev ja jääb veel terve kuu kodus kosserdamiseks ja pesa punumiseks:)
On, mida oodata!

Sügis

On jõudnud kätte ja üsna märkamatult, sest suvi oli varasügise hõnguga kevadest saadik... Ega ma ei kurda, see sobis mulle sel aastal erakordselt hästi.

Kui olen vahel kiiruse üle kaevelnud, siis nüüd on kõik hoopiski uue tuuri võtnud ja kiirus ruudus on ehk sobilik väljendus.

Käisin liinibussiga Leedus konverentsil Õnneks oli seltskond ütlemata muhe ja nii ma siis sõitsin kõigepealt Tartusse, sealt Riiga, sealt Vilniusesse ja sealt edasi Drskininkaisse. Õnneks sai paar päeva kohal ka olla ja siis toimus kõik see vastupidises suunas. Aga NBO konverentsid lihtsalt on kohad, kuhu minna. See on ainus koht, kus sotsiaaltöötaja ja psühhiaater on võrdsed partnerid, kus kaob ära tähtsusejärjekord ja professionaalne hierarhia. Lisaks meeliülendavad ettekanded.

Siis sõitsime perega Inglismaale, saime kogeda reedeõhtupoolikust Londonist väljasõitu, mis kestis mingi 3 tundi? Sain imevahvate noorte piigadega juttu puhuda, nägin omma äia täiesti uues valguses ja sain pakuskõhuriideid osta:) Sõitsime Eestist välja siis niimoodi, et mu mees, mehe isa ja VIIS last olid veel lisaks rasedale pardal. Mõtlesin ette küll, et peaksin pärast liitri piima kosutuseks saama, aga tegelikult sujus kõik kenasti, kui mehe reisiärevusest tekkinud stress välja arvata.

No ja siis pidas töökoht oma 65. juubelit. See oli üks päris vahva üritus.

Ja majades pannakse parasjagu parketti ja vuntsitase seinu. Kiireks neil nüüd läheb küll, aga jõulud peavad lapsed oma uutes kodudes veetma!

No ja siis see ka, et Inglismaalt oli põhjust helesiniseid toone kaasa tassida:) Ei, mind ei ole vaja lohutada, kolm poega kõlab pea-aegu sama uhkelt kui neli poega:) Olen mõnusasti paksukeseks läinud ja hetkel veel liiga raske ei ole:) Hull mõte tekkis, et kuu aja pärast võiks tegelikult juba kojujäämise peale mõelda... Samas olen lubanud ikka 12. jaanuarini ära olla.... Eks näis....

Riita Inglismaalt ütles just, et Eestis sajab praegu lund... Mina siin ei teadnudki seda veel... Kas pole kummaline see tehnikamaailm...

Suvi 2012

See jääb meelde kui vihmapühade suvi...
Puhkuse ajal:
Külastasime korraks Rootsit (ja kiirjooksu ei maksa unustada!!)
Tegime väikse põike Võrumaale, kahjuks küll ilma Rassuta, kes otsustas, et ta on selle jaoks liiga vana (10, eksole!!)
Kuulasime Marek Sadama ja Tõnu Laikre etteastet
Pidasime lastekodu uute majade sarikapidu
Kaneelisaia lõhn (kui te teaksite, kui hea on kaneelisai koos keefiriga, ic-ic-ic, loe edasi, saad aru)
Lugesin mitmeid mõtlemisvõimet mittevajavaid raamatuid
Mõni kalalkäik
Üks indiaanisaunahetk (seni vaid üks!)
Üks metsmaasikaunistus
Mõned maasika vahukooretordid
Mõni väike jutuajamine mõne vahva sõbrannaga...

Esimest korda tegin pestot - see oli täitsa hea...

Ja siis kõigile sõpradele tähtis teade ka - nüüd, tõepoolest nüüd ma ütlen, et kuumus las tuleb järgmisel aastal. Sel suvel soovin hüva meelega jahedust ja väikest vihma... Loputan selle alla klaasi (või kahe) keefiriga ja näksin hajameelselt värskeid keedukartuleid kurgi-hapukooresalatiga...

Meie pere ootab oma kolmandat mereröövlit (või printsessi, seda ju veel ei tea). Igaks juhuks kutsutakse mu kõhunaha all kükitavat konnakest Ristopoeg - Roosiks.

Olen parasjagu hajameelne, mõnevõrra tujukas, väga unine ja öögin õhtuhämaruses, nii kella 21 ja 23 vahel:) Siis ei tasu tülitada:)

Tähtaeg 14.-15. veebruar... Loodan, et tuleb muhe ootamise aeg:)

Ilusat ja head teile, kullakesed!

PS! Ega röövlikari ju mu õrna seisundit vääriliselt mõista - kui esimest korda öökima jooksin, kuulsin köögist mürisevat naeru. Asja uurdes selgus, et noorim oli issile ja vennale tähtsalt teatanud: Noh, nüüd oksendab seal tite välja! Ela siis sellistega ja ole sulnis!!

Suvi käes...

Viimasest postitusest on juba ilmatu aeg möödas... Märtsi pori on asendunud imekiiresti kasvava muruga, kevadlilled hakkavad lõhnamist lõpetama ja kõik valmistub suureks suveks... Eile, 10. juunil avasin oma selleaastase suplushooaja, erakordselt hilja muidugi, aga pole hullu... Inglismaal käisin ja see oli väga vahva muretu reis koos imetoreda seltskonnaga... Hilinemine, komspud ja pakkimine, püssid kingad ja Liisu tehtud make up jäävad meelde. Veel fish and chips ja punavein ja Inglise pubi, seened juustuga ja Riita, kes muffinit kahvliga vägistab... Romantilised komöödiad ja pikad ööd... No oli vahva... Laste järgi tuli kole igatsus peale... Eks mehe järgi ka ikka:)Ja kodu, kasside ja lillede järgi... Meedaiaga olen saanud suhelda nii, et kuku pikali, mõni on ikka suht ebameeldiv kogemus ka olnud... Tööd on nii palju, et kuku pikali... Siseministeeriumi audit hakkab lõppema, majadel oli täna nurgakivi panek, paari ndl pärast peaks sarikapidu olema... Majasisene planeerimine ja korraldamine võtavad võhmale... Aga, küll saab... Ikka ilusat!

Kevad tuleb...

....Kasteheinal voolavad veed ja pritsib pori. Justkui imeväel on tekkinud majaserva lumikellukesed ja tulbininad... Imeline...

Küll aga pole nii tore see, et kevadtuul on pisipoja maha murdnud. Emmel-issil mõlemal pingeline tööaeg ja lapse põetamine jääb unarusse. Hommikul istus ta peale 14 h und (selle lapse 8 aasta unerekord) jalad sinepivannis, aurumasina mask ees ja teetass näpus nagu üks terviseprotseduuride piinakambri vaevatud ohver... Aga ju saame hakkama nii tööde kui tervisega...

Parim ravum laste abistamisel on emme kaisus tudumine ja viimased ööd olen seda rohtu lahkelt jaganud. See on väiksest saadik nii olnud, et kratsin lapse hästi enda lähedale ja panen oma naha vastu last ja kõik mured saavad lahenduse... Tekivad küll uued, näiteks väsinud ja vaevatud ema, aga see on lapse haiguse kõrval õige väike mure...

Homme siis Rakverre - kõigepealt organisatsioonikultuuri koolitus ja neljapäeval ühenduse üldkoosolek Vinni perekodus. Esimest korda pean seda päriselt juhtima, olen pidanud ette valmistama ja korraldama ja no ütleme nii, et see on olnud oodatust tohutult rohkem aega ja energiat võttev...

AGA, eks saame teada, kuidas see välja tuli:)

Hoidke end nohu eest ja nuusutage rõõmuga kevadlõhnu...

Puhkus hakkab läbi saama...

ja ma olen sellest ikka täitsa väsinud kohe.

Nagu öeldud, esmaspäeva tegin tööd ja päris korralikult kohe.

Teisipäeval hambaarst ja siis Eda, Aik ja omad poisid ning kimasime Pärnusse Terviseparadiisi. Mees pidi koju jääma, temal vaja tööd teha. Saigi vast paremini teha, kui meid viuksumas ja tähelepanu nõudmas ei olnud. Vedelesime tundide kaupa vees, nii 6-7 h päevas. Kosest allalaskmised, saunatamised, metsikud hüpped, bowling, söök ja õige vähe jalutamist mahtus nendesse pea kolme päeva.

Kõigi kolme poisi lemmikatraktsioon oli väga kõrge platvorm, millelt vette karata. Läks Kaarel siis Eda juurde ja küsis, kas ta võib sealt päkki hüpata? Eda ei lubanud. Poiss pani pea viltu ja ütles- ehh, Kai ka ei lubanud?! Aga ikka oli vaja üritamas käia! Nagu ma lubaks 8 aastasel 4 meetri kõrguselt tagurpidi saltoga alla karata...

Neljapäeval siis koju tagasi, reedel lastega Tartus ja kodus... Täna ootamas venitustrenn Tammekal, õhtul Raula sünnipäev ja siis ongi veel vaid homne päev, mis ilmselt möödub koristamise tähe all. Kust saaks küll hea haldja, kes korra nädalas majapidamise üle käib? Või kuidas saada meespere ka natukenegi koristama? Njahhh...

Aga ma hakkasin tegema seda, mille kohta Agur viimati küsis, kas ma seda ka teen? Siis pidin häbelikult tunnistama, et ei tee. Nüüd siis natuke teen:))

Järgmise nädala kolmapäev-neljapäev mööduvad Rakveres ja Vinnis ühenduse asju ajades, esmaspäeval on volikogu ja reedel kohtumine käsitööettevõttega, kes LKsse panustada soovib. Igav ei paista hakkavat...

No ja teate, märts on käes. Rändlindudel hakkavad siis tiivad sügelema. Küll tahaks lennata... Aga vist ikka ei saa, kui just väike surts Britanniasse, Riitaigatsus on suur...

No ja kevad ka tuleb. Energiatase on mul kasvanud meetrikese kõrgemaks ja see aitab läbi närida nii siseminni auditist, majaehitusest kui personaliküsimustest tööl...

Olge ikka paid...