Elus...

...me kõik oleme, aga tempo, mis siis, et rahulik, ei võimalda kuigi tihti raali rüppe pääseda.

Siimu esimene suvi oli imeilus. Palju päikest ja värskes õhus jalutamist. Nüüd kohaneme kütteperioodi ja viirustehooajaga.

Kutt on väga sotsiaalne - mida rohkem inimesi ja naeratavaid nägusid, seda rahulolevam ja muhedam on ka tema. Näitasime talle ka kultuuri - Valgre laulude kontsert, Öölaulupidu ja Jääääre kontsert - tundus, et ta nautis kõiki täiega.

7 elukuud on täis ja kaheksas käimas, võõrastama veel ei ole õppinud, sööb palju lutsu-piima ja ikka muud ka juba kenasti. Käputab ja tõuseb püsti ja teeb nalja ja on niiiiii nunnu, et on kohe:)

Murekoht on ööööööö. Ma pole mitu nädalat pikemat und saanud, kui 45 minutit ja see hakkab kergelt ajudele. Proovime kõiki variante - lutipudel veega ja piimaga ja issi ja niisama lutt. Eile õhtul tõstsime ta voodi ära elutuppa, sest üks tark ütles, et see katkematu piimalõhn, mida ma eritan ajab lapse ärevaks. Noh, esimene uni oligi pea 3 tundi ja siis kutsus iga tunni tagant, nätsutas mind natuke ja magas edasi. No vaatame, mis saab, ma ei anna alla:) Päeval magab liikuvas kärus korraliku une (enamasti) ja teise toas, nii kuni 30 minutit. Kui teletupse ei oleks, siis ma ei saaks kodus midagi tehtud, aga see 45 minutit on hindamatu aeg toiduvalmistamiseks, suurema seapesa koristamiseks ja vanemate lastega suhtlemiseks.

Suured vennad on jätkuvalt titabeebist sillas ja naudivad iga tema edusammu suure tunnustava õhinaga - vaata, ta läks ise istuma, vaata, tõusis püsti, vaata, tahab kalli jne. Juba käivad ka esimesed peituse ja taga-ajamise mängud.

Vaatan neid uhkusega, minu kutid!

Ise olen järk-järgult pea kõigist kohustustest vabaks saanud ja natuke hakkab ilmselt imelik, kui miski kuskil ei põle ega kipita vaid saabki rahulikult kulgeda ja mõnuleda ja kasvõi päeval magada:)

Ilusat sügist ja püüan edaspidi sagedamini mõne asja postitada, endalgi hiljem hea lugeda:)

Kiire...

Ikka on kiire! Kuidas ma olin küll nii naiivne ja kujutasin ette, et kodus hakkab mul olema palju vaba aega... Koos kolme lapse ja mehe ja muude pudulojustega...

Ehh!

siim on igatahes kolm kuud ja pisut peale vana. Keerama hakkas korralikult veidi enne kolmeseks saamist, enne kukkus niisama aegajalt uppi:)

Nüüd teeb roomamisharjutusi ja tekil enam ei püsi. Endal käed alles rusikas, aga tahe liikuda on metsik ja toore jõuga pressib end aga tekilt minema kui raevukas vihmauss. Kutsume teda puuksumootoriga tolmuimejaks:)

Suurtel tüüpidel kool läbi. Rass käis lõpuks ometi juuksuris ja näeb nüüd täitsa ontlik välja:)

kogu pere pingutab, et jaanika oma sauna saada... No saab ka, mis siis, et see siis veel täitsa valmis ei ole:)

Ja kauaootajaile mõni pilt ka, kui nüüd õnnestub:)

Ja siis ilusat suve:)

Siimuke

Siimuke on nüüdseks siis 6 nädalat ja 2 päeva vana:)

Sööb ainult rinnapiima ja kasvab kenasti.

Magab ka veel tublisti. Esimese elukuu ta praktiliselt magas maha ja Kaarel ristis ta laiskloom-Siimuks. See oli täitsa armas:)

Hetkel teeb õhtul ühe pikema une - nii 4-6 tundi ja muidu käib iga 3 tunni tagant süüa nõdmas ja siis põõname mõnuga edasi.

Hetkel on hakanud esinema esimesed huilged ja tundub, et ka juba teadlikud naeratused. Nii ootame juba seda hetke, kui beebist saab naerupall - ja nüüd on see lähedal:)

Suured vennad on väga tublid, eriti Kaarel, kes kohe ise viitsib talle erinevaid helisid tekitada, lutti suhu tagasi võluda ja teda autos valvata, kui mina poes käin.

Siim ei maga seisvas autos ega kärus. Kui nii jätkub, siis saab minust eriti tugevate jalasäärtega noor ema, kes jaksab kõndida 4 tundi jutti:) Ja lahe joodikupäevitus on mul juba näos - otsmik mütsist valge ja põsed nii pruunid kui tavaliselt juuli teises pooles:)

Vanaema-liivi juures käib Siim alati suuremat kakahäda maha laadimas. See on lausa koom juba. Liivi paneb rätikud valmis, kui kuuleb, et me tuleme:)

Ja no kui mõni küsib, kas mul kodus igav ei ole, siis pean teatama, et mulle tundub, et olen paradiisi sattunud. Mul on taas aega mõelda ja olla ja tuletada meelde oma elu põhiväärtuseid. FUI see juhtiv ametikoht, mis mu elu puhta vussi keeras ja lasi pea-aegu unustada, et soovisin kunagi kogu hingest saada VAID emaks ja koduperenaiseks, kel oleks täiuslik kodu ja vahva pere, kelle eest hoolitseda. Hetkel ei kujuta ettegi, mille põrgu päralt oli seda närvipinget ja jama vaja... Mitte, et see poleks huvitav aeg mu elus olnud... Oli-oli, aga...

Hetkel on meie päevad sellised -
Sööme kell 3 (te ei kujuta ette, mis paska sel kellaajal telekas näidatakse), siis magame ja ärgame kell 6.30 kakahäda peale. Ajame selle korda, lehvitame poistele, kes kooli lähevad ja magame veel natuke - vahel mõlemad, vahel vaid Siimuke ja mina nillin kirju ja FBd.

Siis sööme, mängime ja läheme õue. Käime poes ja jalutame vennadele kooli vastu, kui ajad klapivad. Vahel võtame mõne teise käruga punti ja see on ka lahe:) Samal ajal teevad kodumasinad tööd - pesumasin, nõudepesumasin ja saiaküpsetusmasin. Noh, siis me jälle sööme kiiktoolis ja ajame juttu ja vaatame kaminatuld ja telekat... Ja siis teeme õhtusöögi ja vahel käime veel teise tiiru jalutamas. Õhtul ikka väiksed gaasimured on ja värske õhk enne vanniskäiku mõjub üha hästi. vahel jalutame koos kogu perega ja ma saan kõik ära rääkida, mis päeval toimunud on - mitu kakat, mittu naeru ja mida muud põnevat:)

No ja siis tuttu ja uuele ringile. Hetkel on veel mahti küpsetada ise leiba ja tasapisi likvideerida minu kiire elutempo perioodil majja siginenud sodiladusid...

Eks mõne aja pärast näeme, kaua ma end sellises mullis tunnen, aga hetkel on hea:) Ja külalised võivad juba tulla küll:)

Sündmus...

Pole kaua kirjutama sattunud, aga olen siin ja täitsa elus:)

Suur ja tähtis päev meie pere jaoks oli siis 23. veebruar 2013. Küll andis seda aega oodata - kolmandat last manati ikka pisut enne tähtaega sündivaks ja kui siis nädal üle läks, tekkis endalgi tunne, et rasedusest saab permanentne seisund. Reede läks reede järel ja kõhus oli kõik vaikne - no kui nüüd noorhärra sirutamised ja pöörlemised välja arvata.

Ja siis - taaskord ühel reedel, kui abikaasa oli parasjagu kohutavalt haigeks jäänud, hakkasid valud pihta, muutusid kärmelt regulaarseks ja ma peale mõnda tundi ütlesin, et lähme nüüd... Mees tuli mind vähemalt ära viima, sest oli põhjendatud kahtlus, et teda nii haigena sünnitusele ei lasta... Lasin mõttes võimalikke kandidaate läbi, keda endale appi paluda annaks...

Jõudsime siis sünnitusmajja, mingi vähe nipsakas ämmaemand oli vastuvõtus. Pani KTG külge, lasi sel tiksuda ja teatas siis, et mingit tegevust ei ole. Kõik on vaikne... No ma olin selliseid valusid juba 9 aastat tagasi tundnud ja ütlesin Ristole, et tegelikult me ikkagi saame varsti oma tite kätte. ämmakas andis meile paberi, kus oli kirjas: naise väitel on tal valud, aga tegeliklult ei ole jne. Suht ahastav oli seda lugeda, sest valud käisid korrapäraselt iga 4-5 minuti järel ja läksid üha tugevamaks. Võtsime siis mäkist kosutust ja kulgesime koju, kus ütlesin, et enne uuesti sinna majja ei lähe, kui laps paistab...

Proovisin siis valude vahel suikuda, hommikul kell 5 ei olnud see enam võimalik üheski asendis... Tatsasin ringi, käisin pesus ja kui siis mees virgus ja end üsna reipalt tundis, otsustasime, et ta tuleb ikka ise kaasa, ronisime masinasse ja 8.30 olime taas sünnitusmajas. Seekordne vastuvõtja oli väga armas slaavi juurtega Irina, kes ütles, et avatus on 5 cm ja kuigi masin eriti midagi ei näita, siis ehk meil ikka varsti sünnib laps - võib-olla. Sain kinnitust, et see KTG mind tõsiselt ei võta, sest valud olid juba korralikud - ei saanud rääkida ega hingata ega kõndida, kui see saabus.

Nii mingi peale 9t olime siis sünnitustoas, tahtsin vanni ja vesi pandi jooksma, seni tatsasin niisama ühe seina äärest teise äärde ja tegime Rga nalja. Kell 10 ronisin vette ja armas Irina kinnitas, et ja-jah, varsti sünnib lapsukene - võib-olla juba varsti, aga võib-olla läheb kauem aega:)

Kell 11 lasi Irina mul välja ronida, et saaks taaskord KTGd testida ja selle järgi ei olnud valud veel piisavad, et lapsukene võib-olla kindlasti sündida saaks. Irina lubas mulle küünlakese tuua, sest talle tundus, et kuigi masin ei näita, on mul juba natuke valus ka hakanud. AGA veed tulid plaksuga lahti (see oli esimene kord, kui ma seda tunnet tundisn, et laps ise vee lahti põnksib, päris vägev!) ja avatus oli 9 cm. R oli läinud sööma ja lubas 20 minuti pärast tagasi tulla. ma ütlesin, et mine-mine siin võib veel tunde minna. Ja siis ütles Irinakene, et ei saa küünalt, liiga hilja, võta naerugaasi... No ja siis ma proovisin... Irina ütles, et see vist ei tööta, hinga niisama. Sain voodist tulema ja siis pallile ja matile ja kitsele ja siis tagasi voodile ja R kaela rippume (ta jõudis presside alguseks tagasi ja ei saanud enam üldse aru, mis toimub, kahe valu vahepeal sosistasin, et nüüd kohe, poole tunni jooksul saame beebi kätte). See meenutas kõige rohkem jõusaali intervalltreeningut, aga hea, et lastakse erinevaid variante proovida ja oma asendit otsida...

Ja saime ka:) Lõpp oli kole, beebi oli kuskil õlgupidi kinni ja nabanöör ümber kaela kiilus ka kuhugi kinni, mul juhe koos, korraga oli Irinast saanud neli naist, kes igaüks mind mingis suunas sikutas ja suunas ja siis oli puhh - ja see soe tombuke minust väljas.

Korraga muutus mu pilk eriti teravaks - nägin kella - 12.04. Siis nägin arsti, kes sinakat last patsutas ja püüdis teda veenda vääks tegema - mu süda jäi seisma, kuni õrna kisa peale jälle tööle hakkas... Ja siis sain poisi oma kõhule, kus ta usinalt kohe rinnale ukerdas ja imema hakkas. Vaatsin teda ja ei suutnud ära imestada, kuidas ta seda küll oskab... Natuke nõelatööd, aga üsna vähe ja olimegi valmis perepalatisse minema:) No tegelikult lasti meil 2 h sünnitustoas kosuda ja kohaneda ja see on päris armas komme.

Sündis SIIM - 53 cm pikk ja 4250 g raske.

Nüüd oleme kodus, magame ja sööme tissipiima:) Rahulik ja vahva beebi, loodan olla tema vääriline emme:) Suured vennad on hoolivad ja uurivad vääksu oodates kannatamatult, millal ta juba midagi tegema hakkab:) Minul sellega kiiret ei ole, tõenäoliselt viimane beebi... Meil on aega:)

Ja see saab siiski teoks... Homme avatakse lastekodu peremajad... Ja elutempo kiirus on viinud mõningase kurnatuseni, kui nüüd peaks veel homse õhtuni vastu...

Olge kõik vaprad ja terved ja soovin teile unustamatuid jõule!

Igavesti teie Turtsuv Kõht...

Lihtsalt....

Kas teil on ka vahel nii, et ei saa isegi aru, mida tahaks? Mul vahel ikka juhtub... Viimastel kuudel olen olnud kindel, et see on seotud söögiga ja kui kohe kuidagi ei mõista, mis see on, mida sööks, siis on ilmselgelt nälg millegi traditsiooniliselt mittesöödava järele... Kassipoegade limpsimine on kuldne klassika (aga ma EI OLE seda tegelikult teinud, ainult sellest unistanud!)

Praegu on selline hoopis teistmoodi tunne, tahaks, et kõik oleks tehtud ja samas ei taha midagi teha... Tahaks suhelda ja samal ajal rahus olla. Mingid veidrad dissonantsid päevast päeva... On need hormoonid?

Kõht on nii suur! Ja ma ei taha enam kuulda teiste jutte sellest, kuidas iga laps on kg raskem kui eelmine (Kaarel 4,5 kg!) või et sünnivad ka 5 kg lapsed jne. Tahan rahulikult oodata oma konnakest, kududa talle papusid ja heegeldada tekki...

Tööl on kiire nagu ikka. Eelmisel nädalal sai lõplikult selgeks, et lapsed ei saa pühadeks uutesse majadesse ja see oli vägev emotsioon, mis mind siis tabas - lapsed saavad kuu aega valmis maju vahtida, sest ministeerium ei olnud võimeline õigeaegselt sisustushanget korraldama. Kuigi ma oma tagasihoidlikus isikus hakkasin sellest juba augustis rääkima! Mõtlesin, et löön kedagi, nii tige olin! Ja pettunud! Ja jõuetu!

Igatahes loodan, et 8. jaanuar on siis see päev, kui hr. minister tuleb kohale ja lindi läbi lõikab... Ja siis 11. jaanuaril on mul ehk viimane tööpäev ja jääb veel terve kuu kodus kosserdamiseks ja pesa punumiseks:)
On, mida oodata!

Sügis

On jõudnud kätte ja üsna märkamatult, sest suvi oli varasügise hõnguga kevadest saadik... Ega ma ei kurda, see sobis mulle sel aastal erakordselt hästi.

Kui olen vahel kiiruse üle kaevelnud, siis nüüd on kõik hoopiski uue tuuri võtnud ja kiirus ruudus on ehk sobilik väljendus.

Käisin liinibussiga Leedus konverentsil Õnneks oli seltskond ütlemata muhe ja nii ma siis sõitsin kõigepealt Tartusse, sealt Riiga, sealt Vilniusesse ja sealt edasi Drskininkaisse. Õnneks sai paar päeva kohal ka olla ja siis toimus kõik see vastupidises suunas. Aga NBO konverentsid lihtsalt on kohad, kuhu minna. See on ainus koht, kus sotsiaaltöötaja ja psühhiaater on võrdsed partnerid, kus kaob ära tähtsusejärjekord ja professionaalne hierarhia. Lisaks meeliülendavad ettekanded.

Siis sõitsime perega Inglismaale, saime kogeda reedeõhtupoolikust Londonist väljasõitu, mis kestis mingi 3 tundi? Sain imevahvate noorte piigadega juttu puhuda, nägin omma äia täiesti uues valguses ja sain pakuskõhuriideid osta:) Sõitsime Eestist välja siis niimoodi, et mu mees, mehe isa ja VIIS last olid veel lisaks rasedale pardal. Mõtlesin ette küll, et peaksin pärast liitri piima kosutuseks saama, aga tegelikult sujus kõik kenasti, kui mehe reisiärevusest tekkinud stress välja arvata.

No ja siis pidas töökoht oma 65. juubelit. See oli üks päris vahva üritus.

Ja majades pannakse parasjagu parketti ja vuntsitase seinu. Kiireks neil nüüd läheb küll, aga jõulud peavad lapsed oma uutes kodudes veetma!

No ja siis see ka, et Inglismaalt oli põhjust helesiniseid toone kaasa tassida:) Ei, mind ei ole vaja lohutada, kolm poega kõlab pea-aegu sama uhkelt kui neli poega:) Olen mõnusasti paksukeseks läinud ja hetkel veel liiga raske ei ole:) Hull mõte tekkis, et kuu aja pärast võiks tegelikult juba kojujäämise peale mõelda... Samas olen lubanud ikka 12. jaanuarini ära olla.... Eks näis....

Riita Inglismaalt ütles just, et Eestis sajab praegu lund... Mina siin ei teadnudki seda veel... Kas pole kummaline see tehnikamaailm...