Naistepäev

Las olla meil siis ka oma päev. Tegelikult me oleme ju väga-väga tähtsad ja kõik võimalused halli argipäeva keskel leida tähistamist ja tordilõiku väärivaid sündmuseid tuleb alati usinalt ära kasutada.

Olen saanud üllatust, rõõmu, süsivesikuid, häid soove ja mõne argliku kalligi:)

Mulle meeldib olla naine. Kõigest vingumisest ja halast olenemata. Muidugi mõtlen ma mõnikord, kui äge oleks olla MEES, kui palju lihtsam oleks elu meie arhailises ja patriarhaalsevõitu ühiskonnas - lähed nagu tank ja teed oma asjad ära ja tehtud need siis ongi!

Samas tõstab aga mingi ürgnaiselikkuse alge pead ja nõuab õrnust, headust, hoolimist, kannatlikkust, soojust, turvalisust, roosat värvi, andmisrõõmu, kirglikkust, romantikat, udujutu sulla-mullat, nostalgitsemist ja käestkinnihoidmise tukset peopesas...

Ohh, täna olen rohkem naine... vahetasin hommikul enne väljatulekut teksadki seeliku vastu... Noh, et oleks nagu teisem tunne...

Ilusaid naisi meie maale, igatpidi ilusaid - nii silmale kui kõrvale...

Meedia

http://arvamus.postimees.ee/758268/lastekodutootajad-emad-ei-streigi/

Juhtub, et on vaja võtta endale ka päristööväliseid kohustusi... Ja olla näoks ja sõnaks... Juhtub jah, kuidas ma küll lasen sellele ometigi ikka ja jälle juhtuda?

Lumesajuline hetk endaga...

Taevast sajab suhkrut
justkui tuhast
tõusnud fööniks
süütult puhas

Sajab suhkrut taevast
justkui maitstes
pehme põse maiku
kurja küüsist kaitstes

Suhkrut taevast sajab
justkui tormi endeks
igaühe kätest
voolab palve andeks

Töö

Seda jagub ja kuidagi tuleb ka üha juurde...

Töötajatega teen arenguvestluseid ja see on selline asi, et võtab kohe vahel väga tõsiseks... Samas näen ka seda, kui palju on ilmatuma toredaid kolleege, kellega koos ühist asja ajame...

Täna jalatseid vahetades võtsin parema jala saapa ära, siis võtsin vasaku jala oma ka ära ja siis panin kinga asemel vasakusse jalga parema jala saapa... Ka nii võib, eksole... Nagu Karlssoni sokivahetus... Endal tuli ka nali peale:)

Ja kohe-kohe tuleb raieluba ja töökoha uute majade krunt tehakse ehitust takistavatest puudest puhtaks:) SEE SAAB TÕEPOOLEST TEOKS!!! Mul on ikka veel raske uskuda:)

Ehhh...

Tants ja tagaajamine...

Olisee alles nädalavahetus. Teen kiirelt:
Neljap. õhtu kino Jaanikaga (Mees raha eest), reede päeval kino Gerdaga (Vanne)ja reede õhtul kino Ristoga (Nüüd läheb sõjaks) Viimane oli neist kolmest kõige änksam.
Laupäeval venimas ja õhtul Riitaga Carrrrmen! (esikas, väga huvitav!) ja siis Mokasse, see oli väga vahva.
Siis arestimajja, see ei olnud nii vahva, aga töö on töö isegi öösiti... Siis veel mõnus lobahetk ja tuttu.

pühapäeval tõusin kl 7, küpsetasin leiba ja siis viisin lapse Koolitantsu proovi. Sealt tagasi ja maratoonareid ergutama, ämma vastu võtma ja sealt kohe tagasi Koolitantsu kontserdile. Jessukene, küll oli see vahva! Ma kohe ei jõua neid juhendajaid ära imetleda, kes karjakaupa tüdrukuid ja poisse ka niimoodi - niiiimooodi liikuma panevad. OMA pojakest Vanemuise laval vaadata oli muidugi eriti edev hetk:)
Ja selline tantsuvalu tuli sisse, et kuku pikali, täiega noh! Tahan kaaa, tahan kaaaa, tahan ka tantsida!!!

Nüüd aga spordi kahjulikkusest! Olen korduvalt, teate, korduvalt ka varem öelnud, et sport on kahjulik. Ja minu armas ämm kukkus maratonil kõmaki maha. Võttis arstipunktist mõned kangemad valuvaigistid ja sõitis edasi. Klassikalises tehnikas läbis ta veel mingi 20 või rohkem km läbi tuisu... Õhtul pandi tal käsi kipsi! Kas te kujutate ette, et vanainimesel on hullumeelset jonni murtud käeluuga tuisus vehkida. See tädike on ikka kangest kraamist tehtud!! Respekt täiega ja loodan, et olen 30 aasta pärast täpselt samasugune:-)))))

Ilusat!

Sportlik nädalavahetus...

Niisiis läksin laupäeval juba teist korda südapäevaks Tamme staadionile Vireo venitustrenni. See on hea, see sikutab kõik lülid ja lihased oma õigetesse paikadesse ja seekord olin juba ettevaatlikum, sest eelmisel nädalal olin pärast kolm päeva haige... Väga vahva. Õhtul külad ja reisümbermaailma, ilma milleta Jansa pole nõus meie pool käimagi:-))))

Pühapäeval helistas aga armas ämm ja kutsus suusatama. Nii oligi põhjust suusad tolmukorra alt välja kratsida ja äi viis meid Palule, kust Elvasse pidime sõitma.

See on mingi 16 ja peale km. Esimest korda suusatasin sel talvel... No teate, raske ikka oli... AGA ära ei surnud ja oleks nõus seda uuesti tegema, kui jälle normaalselt kõndida saan, ja käsi õlgadest kõrgemale tõsta suudan...

Olen uhke küll enda üle ja eks ämmale tänulik ka, et ta mu majast välja kutsus.
Mõned uued asjad selgusid ka - peale suustamist tuleb nälg, ma oleks võinud elevandi ära süüa, kui mõni oleks vastu jalutanud:) ja teiseks see, et joostes liigun pisut kiiremini kui suusatades, ma ei tea, kuidas see võimalik on, ilmselt tänu erilisele suusatehnikale, mis meetri edasi ja pool tagasi viib:))) Keegi võiks äkki neid suuski ka määrida, sellest oleks ehk abi?

Aga ämm on mul vinge, oleks ma ka 30 aasta pärast sellise minekuga, no siis võiks kohe rahumeeli vananemist oodata:)))

Ilusat ja lumerõõmsat nädalat!

Laisk uss....

Oi, kuidas ma ei taha hommikuti üles tõusta...
Oi, kuidas ma ei taha tööd teha...
Oi-oi-oi, kuidas ma tahan, et oleks soe ja saaks varbad murusse või rannaliiva torgata...

Aga kui see lõputu laiskus välja arvata, siis olen roosa ja rõõmus ja rahul...

Paar pärva tagasi lasin õhtusöögiks Pappa pizzas pitsad kaasa pakkida, võtsin kodus pokaali punast veini, närisin pitsatükki juustu venitades kõrvale (sõrmede vahelt, sest nii maitseb hea)ja siis tuli meeeeeeeletu Itaalia igatsus peale... Panin silmad kinni ja kujutasin end Itaalia pitsaristorantesse, tuuleke merelt juukseid sasimas ja päike silmi kissi sundimas... Mmmmmmmmõnnna!

Küll on hea, et unistamine raha ei maksa:-))))