Armastuse laul

Klassikirjand, kuupäev 06.11.1996
Hinne 5.
Mäletan, et teemad, mille vahel lühikirjandiks valida sai olid Varblase laul, Armastuse laul, Varblase armastus jne. Nüüd leidsin selle kuskilt sodi hulgast ja ei oska ära imestada 17 aastase inimesehakatise mõtteid... Ahjaa, õp Kukke suutis asja muuta eriti piinlikuks käskides mul selle klassi ees seistes ette lugeda - kirjutada julged, julge ka avaldada...

Las see armastuse laul siis jääb siia mälestuseks...

Meloodia algab vaikselt, pilkudes. Helid on õrnad ja kutsuvad. Unustatakse aeg, koht ning iga, ainult kuulatakse kevade tulekut, oodatakse midagi uut, ainulaadset ja samas kardetakse kukkuda, sest miski liiga ilus ei saa igavesti kesta.

Nii algab minu jaoks armastuse muusika. Esmakordsel kuulatamisel on helid eriti erksad, toonid hellitavad ja uudsuse võlu kõige ahvatlevam. Alati räägitakse sellest, et esimene armastus on õrn ja puruneb enamasti, tuues kaasa pettumuse, viha või kurbuse. Olen kindel, et see on juba inimloomuses: kogedes midagi kaunist ja meeldivat, ruttame edasi ja loodame, et kunagi jõuame täiuslikkuseni. Hiljem otsimise sära tuhmub, hinge asemel hakkame mõistusega mõtlema, kaotades sellega siiruse armastuse viisist.

Olen veel piisavalt noor ja kogenematu, unistan igavesest armastusest, kuigi tean, et iga laul saab ükskord otsa. Ei taha kuulata helgesse lauluviisi sekkuvaid madalaid noote, püüan eitada halba, arvates naiivselt, et siis see kaob. Korra kukkunud, püüan sulgeda kõrvad, et ei peaks kuulama kutsuvaid meloodiaid, mis uuele katsumusele ahvatlevad.

Ilma armastuseta ei saa elada. Võin küll mõnda aega oma südant vagusi hoida, kuid igaveseks ei saa ükski võim teda vaikima sundida. Tunnen varsti jälle seda kaunist, uut ja samas huvitavalt hukutavat laulu ja ruttan, jooksen teda kuulama, nautima, endasse ahmima, lootes vaid, et seekord jääb kõik kauniks ja päike tõuseb igal hommikul niisama helgelt.

Aeg möödub ja lauluviis jääb järjest vaiksemaks. Taevast katavad sageli tumedad pilved, vahel lööb välkugi. Lõpuks olen taas üksi, armastades vaid iseennast.

Muusika on vaikinud, et võiks jälle kõlama hakata, et ma taas saaksin püsti hüpata ja joosta vastu uuele hukatusele.

Mida siis elult tahta?

Turvalist ja toetavat paarisuhet
Terveid ja õnnelikke lapsi
Eneseteostust
Häid ja ustavaid sõpru
Kodutunnet

Veel midagi?

Ei, muud ei midagi...

Täna otsustasin olla õnnelik, lihtsalt olla ja mitte hoida sodi enda naha küljes... Täna ma siis olengi, mis siis, et KÕIK viis rida ei ole täidetud, mõned neist ju siiski on ja asjaks seegi... Pooltäis klaas on palju parem, kui pooltühi:)

Päikest! I'm back:)

Mõttepaus

sai läbi...
Vahel on perioode, mil ei saa jagada, ei taha jagada ja ei taha eriti ollagi mitte...
Nüüd juba natuke tahan...

Kui ma hakkasin ennast armastama

Kui ma hakkasin ennast armastama,
Mõistsin, et olen igas olukorras õigel ajal ja õiges kohas.
Ja ma mõistsin, et kõik, mis juhtub, on hea.
Sellest ajast peale ma suudan säilitada meelerahu.
Täna ma tean: see on USALDUS
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Mõistsin, kuivõrd see võib teist inimest haavata,
Et ma üritan peale suruda oma soove
Kuigi ma tean, et aeg ei ole õige
Ja see inimene ei ole selleks valmis
Isegi kui see inimene olin mina ise
Täna ma tean: see on VABAKS ANDMINE
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Mõistsin, et emotsionaalne valu on lihtsalt hoiatus,
Et ma ei elaks oma tõe vastu
Täna ma tean: see on ISEOLEMINE
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Lõpetasin unistamise teistsugusest elust
Ja hakkasin nägema, et kõik minu ümber andis võimalusi kasvada
Täna ma tean: see on KÜPSUS
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Siis ma ei keelanud endale enam vaba aega
Ja lõpetasin vaimustavate projektide edasilükkamise määramata tulevikku
Täna ma teen ainult seda, mis teeb mulle rõõmu, mis mulle tõeliselt meeldib
ja paneb mu südame hõiskama. Omal viisil ja omas tempos.
Täna ma tean: see on AUSUS
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Hakkasin põgenema kõige eest, mis ei olnud mulle hea: toidud, inimesed, asjad, olukorrad ja kõik muu, mis kiskus mind iseendast eemale.
Alguses ma nimetasin seda “terveks egoismiks”
Aga täna ma tean: see ongi ENESEARMASTUS
Kui ma hakkasin ennast armastama
Loobusin vajadusest, et mul oleks alati õigus
mis tähendab, et mu arvamus oli ka vale harvemini
Täna ma tean: see on LEPLIKKUS
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Keeldusin elamast minevikus ja muretsemast oma tuleviku pärast
Nüüd ma elan selles hetkes, kus toimub Kõik
Nii ma elan iga päev ja ma nimetan seda TEADLIKKUSEKS
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Mõistsin, et minu enda mõtted võivad teha mind õnnetuks ja haigeks
Kui ma hakkasin oma südame jõudu kasutama, sai mu meel tähtsa kaaslase
Täna ma nimetan seda ühendust SÜDAMETARKUSEKS
*
Meil pole vaja karta diskussioone, konflikte ja probleeme iseenda ja teistega,
sest isegi tähed põrkuvad vahel ja loovad uusi maailmu.
Täna ma tean: SEE ONGI ELU!

Charlie Chaplin,
oma 70′ndal sünnipäeval

Vaata ka:
http://heartsmile.wordpress.com/

http://kikivarvul.wordpress.com/

Sünnipäev

Imeilus lumine loodus...
Imeliste inimeste imelised soovid...
Imelik... Ikka veel suudan üllatuda...

Aktuaalne

Juhised, kuidas anda kassile tabletti
1. Võtke kass kindlalt kätte. Asetage tema pea oma küünarnukile, täpselt nagu hakkaksite lapsele lutipudelit andma. Ümisege rahustavalt: "Tubli kiisu..." Pillake tablett kassile suhu.

2. Tooge kass laelambi otsast ja tablett diivani alt ära.

3. Kasutage sama protseduuri nagu p.1, aga hoidke kassi esikäppasid vasaku käega ja tagakäppasid parema küünarnukiga kinni. Pistke tablett kassile parema käe nimetissõrmega suhu.

4. Tooge kass voodi alt ära. Võtke pudelist uus tablett. Pange vastu kiusatusele võtta uus kass.

5. Toimige jälle nagu p.1, aga kui kass on teil kindlalt haardes, istuge tooli servale, toetage oma rindkere kassi peale, tõstke oma parem käsi vasaku küünarnuki juurde, avage kassi suu ülalõua kergitamise teel ja pistke tablett sisse — kähku! Kuna teie pea on põlvede vahele surutud, siis te ei näe, mida teete. Vahet pole.

6. Jätke kass kardina külge rippuma ja tablett endale juustesse.

7. Kui te olete naine, siis nutke üks tubli peatäis. Kui te olete mees, siis nutke üks tubli peatäis.

8. Nüüd võtke ennast kokku. Kes siin lõppude lõpuks peremees on? Tooge kass ja tablett. Võttes sisse asendi 1, öelge karmilt: "Kes siin lõppude lõpuks peremees on?" Avage kassi suu, võtke tablett ja... ups.

9. Sellest ei tule midagi välja, eks ju? Istuge maha ja mõelge. Ahhaa!

10. Komberdage pesukapi juurde. Tulge tagasi suure rannalinaga. Laotage lina põrandale.

11. Tooge köögilaua pealt kass ja lillepotist tablett.

12. Asetage kass linale ühe otsa lähedale nii, et tema pea ulatuks üle lina pikema serva.

13. Suruge kassi esimesed ja tagumised käpad tema kõhu vastu. Ärge andke järele kiusatusele kass laiaks litsuda.

14. Keerake kass lina sisse. Tehke kiiresti, aeg ja tabletid ei oota!

15. Võtke asend 1. Suruge kassi lõuad laiali.

16. Pistke tablett kassile suhu ja lükake kergelt sõrmega takka. Voila!

17. Tõmmake tolmuimejaga (kassi) karvad kokku. Plaasterdage (enda) haavad.

18. Võtke kaks tabletti aspiriini ja heitke pikali.

Tita...

Meie väike kassipoeg Milti... Leidlaps, kes oma mängude ja pugemistega juba suvel meeli ergutas.

Kadus ära ühel päeval. Kolmandal oli tagasi trepile ilmunud.

Värises, tuikus, pea liikus küljelt külejele nii tugevalt, et limpsida ega pala haarata ei saanud. Kõndimine oli enam kui vaevaline.

Hirm hakkas, polnud midagi sellist iial näinud. Ta nimi oleks võinud olla KAOS.

Süles hoides ja pead fikseerides sai pisut süüa, aga liiga vähe, vaatasin, et hakkab käest libisema see hingeke.

Meie piirkonna loomatohtrid Lüüdik & Kalja OÜ. Mees ja naine. Kõne kl 9.32 naise telefonile, aga vastab mees*: ei, täna ei saa, jah, ma tean, et reede, aga kõik ajad on täis, juba niigi oleme vahele võtnud ja kauem lahti.

Aga ta sureb äkki ära...

mees: heaküll, ma räägin teise arstiga. OK, tooge kl 10, jääb mõneks tunniks jälgimisele.

Tööl, vaja kassikohvrit, poes ei ole, apteegis saba, kl 10 on tööl koosolek, saan kohvri, koju, kass, kliinikusse, teel kõned tööle, alustagu teised külalistega...

Loomaarst - oi-oi-oi, mis toimub! Mis tal juhtus? Prognoos väga halb, aga ei ütle midagi, kohtume kl 13.30 uuesti.

Pisar, tööö, kohtumised, töö, kliinik.

LoomaArst - pole midagi sellist näinud, lisaports ussirohtu, tilgutid, vitamiinisüst...

Teadvus - ei panda magama!!! Pisar...

Koju - poputamine, toidad süles, gramm grammi haaval, tilk piima, sooja, aitad potile, hoiad kinni, et ei kukuks maha, kraabid ise liiva peale... Loomake väriseb, tudiseb, halab, aga ainult põrandal... Süles nurrub, tänulikult, õnnelikult...

Kaks päeva hiljem... Tuigerdab ikka, aga kaos on kadunud, sööb ise, joob ise, asjad ajab ise korda. Kogu pere hallitab, teleriees istujal on Tita süles, diivanilt ja voodilt aitame Tita alla, õhtul paneme pessa tuttu ja välistame kõikvõimalikud kukkumiskohad... Trepp on barrikaadide taga... Meie Tita:)

Nädal hiljem LoomaArsti juures - ei süsti, ei muret, saame kiita ja hakkame edaspidi pikka aega prednisoloni rohtu võtma. Tõenäoliselt on Tita kaotanud osa või kogu oma nägemise... Põhjus teadmata. Hommikul püüdis kellegi varbaid maha murda... Pisar... mitte valust...

Jah... Nüüd on ta Tita... kas saab kunagi veel Miltiks, eks seda näitab aeg...

* naine tunnistas hiljem, et lasi mehel vastata, sest mees oskab paremini "EI" öelda. Ja oli rõõmus, et mitte seekord....