Mõni inimene ei söö tomateid. Mõni teine ei söö liha... Ma ise ei ole ka elus paljusid asju söönud, esimese teadliku kalasuutäie panin ampsu umbes 23selt, mis ei olegi nii ammu...
Eile õhtul tuli kallis kaasa koju aga kalaga. Selle olid pea ja saba ja noh, ega vist ei liigutanud enam... Palus endale õhtusööki teha (mitte kala, kaasa ikka).
Teatasin, et kuna Helbet ei ole, siis võtku see kala ja kadugu kus kuuskümmend! Mina seda ei puutu. No nad siis võtsid poistega kala ja läksid raiusid tollel pea otsas, võtsid sisikonna välja ja uuuuurisid seda põhjalikult, ülejäänu toodi tuppa tagasi!!
Pisar silmas helistasin Vantsile ja ta ütles, et soomused tuleb ka ära võtta, aga sel õnneks neid väga palju ei olnudki... ja siis lõikasin kala kääridega tükkideks ja praadisin ära, soola ja pipart sai ka pandud... Töll sõi ära ja ütles, et ok... Küsis, et miks nii väike... Seleta siis, et suurus pole oluline!
Aga see oli minu jaoks jäle töö: kui ikka üks inimene ei ole saanud lapsena kalu tükeldada ja nende sisikonda uurida, siis ta äkki ei taha sellega ka kõrgemas eas tegelema hakata, mis? Töll küsis, kas peab endale sellepärast uue naise võtma, et mina kalu ei taha katsuda!?
Peab jah! Kuidas ta kõik selle 10 aastat on ilma kalata hakkama saanud ja nüüd enam ei saa??!!
Monday, October 6, 2008
Vahel on vaja...
teha asju enese pärast, enda jaoks ja iseendaga.
Minust sai eelmisel nädalal Paula - see poisipeaga tüdruk:) Enne Paulaks saamist hüüti mind aga nimedega: Issandjumalküll ja Oimaivõimissanüüdtegid!
Noorem poeg vaatas mind asjalikult ja sõnas: emme, mis Sul läksid juuksed silma ette või?
Vanem tunnistas, tunnistas veel, ajas silmad hästi suureks ja kappas sõbra juurde teatama: Kujuta ette, mõnel on selline soeng, et ma ei tunne oma enda ema ka ära!
No ja Töll... Tema piilus aknast ja keksis toas ümber minu kui laps jõulupuu ümber, katsus ja sikutas, siis teatas, et tema arvates vanale inimesele pikad juuksed ei sobigi!! Palus veel öösiti mitte ehmuda, kui hirmukarjatusi kuulen: siis on ta voodist võõra naise leidnud...
No nagu ma usuks, et need hirmukarjatused saaksid olema, ikka rõõmukilked, tõenäolisemalt lihtsalt vaikne mõmin:-))
Mulle meeldib ja aeg oli küps: ma saan nüüd hommikuti pead pesta, saan panna pähe väikseid vahvaid vidinaid, saan magada ilma krunnita kuklas või patsita selja all... asjad, mis seni on puudu olnud:) ja värvimine peaks nüüd ju ka hoopis lihtsamaks minema, ehh?
Ma ei saa enam enesekindluse tõstmiseks juukseid kaitsva kilbina seljale lasta... jah, see on ka ainus hea asi, millest ilma jäin, aga kas mul seda enam vajagi on?
Aga inimfantaasia on ikka lahe loom küll: kuhu vahele Sa jäid?; tegid Vanemuisele annetuse või?; Saidki lastekodust täid pähe, Sa vaene laps!; oled Sa armunud või?; Miks siis niimoodi?; Ega Sa haige ei ole? no ja nii edasi:)))
Nii, aga lisaks juustele peaks rääkima ka kepikõnnimatkast, millega sel aastal kenasti hakkama saime. 32 inimest, muist keppidega, muist ilma, kogunes laupäevahommikul jaama juurde ja kõndisime üheskoos Väikese Väe raja läbi, pidasime Tervisespordikeskuse juures näksipausi ja seadsime end kes edasi-, kes tagasimatkale. Väga vahva oli. Tädikesed lubasid edaspidi ise tihedalt rada külastada, nii et Anni lootused kujuvargaid jahtivatest kepikõnduritest saavad ehk täide minema.
Ja pühapäeval lasin pere välja värsket õhku hingama ja koristasin, jõudsin ka lugeda, muusikat kuulata ja jalutuskäigu teha.... Väga mõnna....
Minust sai eelmisel nädalal Paula - see poisipeaga tüdruk:) Enne Paulaks saamist hüüti mind aga nimedega: Issandjumalküll ja Oimaivõimissanüüdtegid!
Noorem poeg vaatas mind asjalikult ja sõnas: emme, mis Sul läksid juuksed silma ette või?
Vanem tunnistas, tunnistas veel, ajas silmad hästi suureks ja kappas sõbra juurde teatama: Kujuta ette, mõnel on selline soeng, et ma ei tunne oma enda ema ka ära!
No ja Töll... Tema piilus aknast ja keksis toas ümber minu kui laps jõulupuu ümber, katsus ja sikutas, siis teatas, et tema arvates vanale inimesele pikad juuksed ei sobigi!! Palus veel öösiti mitte ehmuda, kui hirmukarjatusi kuulen: siis on ta voodist võõra naise leidnud...
No nagu ma usuks, et need hirmukarjatused saaksid olema, ikka rõõmukilked, tõenäolisemalt lihtsalt vaikne mõmin:-))
Mulle meeldib ja aeg oli küps: ma saan nüüd hommikuti pead pesta, saan panna pähe väikseid vahvaid vidinaid, saan magada ilma krunnita kuklas või patsita selja all... asjad, mis seni on puudu olnud:) ja värvimine peaks nüüd ju ka hoopis lihtsamaks minema, ehh?
Ma ei saa enam enesekindluse tõstmiseks juukseid kaitsva kilbina seljale lasta... jah, see on ka ainus hea asi, millest ilma jäin, aga kas mul seda enam vajagi on?
Aga inimfantaasia on ikka lahe loom küll: kuhu vahele Sa jäid?; tegid Vanemuisele annetuse või?; Saidki lastekodust täid pähe, Sa vaene laps!; oled Sa armunud või?; Miks siis niimoodi?; Ega Sa haige ei ole? no ja nii edasi:)))
Nii, aga lisaks juustele peaks rääkima ka kepikõnnimatkast, millega sel aastal kenasti hakkama saime. 32 inimest, muist keppidega, muist ilma, kogunes laupäevahommikul jaama juurde ja kõndisime üheskoos Väikese Väe raja läbi, pidasime Tervisespordikeskuse juures näksipausi ja seadsime end kes edasi-, kes tagasimatkale. Väga vahva oli. Tädikesed lubasid edaspidi ise tihedalt rada külastada, nii et Anni lootused kujuvargaid jahtivatest kepikõnduritest saavad ehk täide minema.
Ja pühapäeval lasin pere välja värsket õhku hingama ja koristasin, jõudsin ka lugeda, muusikat kuulata ja jalutuskäigu teha.... Väga mõnna....
Tuesday, September 30, 2008
Thursday, September 25, 2008
Muidu
käisin eakatega Värskas, NBO konverentsil Laulasmaal, Helpsi sünnal, plaanime reisu ja teen tööööd...
Vargus päise päeva ajal...
ja vehiti sisse üks mu lemmikuid meie vastselt puukujuderajalt. Pink, millel istub taat, pingi teist otsa toetamas kass...
Olen ikka naiivne sell... Sõidan koju ja kaen, et näe, see kuju on veel kõpitsemiseks maha võetud, või ehk panid uude kohta, seal üks teine ka lähedal...
Kui tunnike hiljem Karli ukse taga nägin, jooksis juhe kokku ja lahvatas sellise vihase leegiga särtsuma. Kes krt tuleb metsa vargile!!!! Varastama kunsti ja meelehead, avalikku hüve! Justkui isikliku vara kallal oleks käidud... Särisen siiamaani ja püüan leida tasakaalu... Mis veel kunstnikud peavad tundma, inimesed, kelle mõtted ja ideed teoks tehtud ja nüüd... No jah, saatsin aga sajatused teele ja loodame, et neid tüüpe siis tabavad ka kõikvõimalikud toredad külalised!
Monday, September 1, 2008
Lihtsalt
olen ja teen ja ootan teiste tegemisi, et saaks enda omadega edasi minna... Projektid, LKs, Hoolekojas, uued ja lõpetamata vanad... Lastekodus läks 18 last kooli ja 4 lasteaeda... Super!
Mamma mia lained kannavad veel kaua, las kannavad... Seda filmi vaataksin vist ikka ja veel... Aitäh Mummule soundtracki eest...
Rassu (6): emme, issi ütles, et Sa pead mulle aluspüksid andma.
Emme: eks ma siis tulen ja annan Sulle ühed.
Rassu: aga emme, miks Sina pead kõiki asju tegema, kas issi ise ei võiks ka midagi teha?
Emme: kuidas?
Rassu: noh, et laste riiete ja asjadega tegeleda ja neid anda. Kas ta arvab, et lastega mängimine ongi kõik, mida ta tegema peab?! Kujuta ette, ta ei tee ju mitte midagi muud meiega, kui mängib!
Emme (kogub ennast): No aga lastega mängimine ongi ju väga tähtis töö!
Rassu: miks?
Emme: et lapsed oleksid rõõmsad ja õnnelikud:)
Rassu: aga ta peaks ikka midagi TEGEMA ka!
Emme: aga ta ju teeb paljusid asju, saeb puid ja niidab muru ja kui ma eelmisel aastal Hispaanias olin, siis ta otsis riided ja asjad ka kõik valmis...
Rassu sügab kukalt ja läheb paneb ise omale püksid jalga, polegi emmet vaja:))
Rassu: emme, teeme täna nii, et on küürimispüha ja koristame kõik ära ja kas mina võiksin meie toast tolmuimejaga tolmu imeda? Kui ma olen nõudepesumasinast nõud välja võtnud ja laua ära pühkinud??
Emme: jah!!!! Pisar tuli silma tegelikult...
Päikest!
Mamma mia lained kannavad veel kaua, las kannavad... Seda filmi vaataksin vist ikka ja veel... Aitäh Mummule soundtracki eest...
Rassu (6): emme, issi ütles, et Sa pead mulle aluspüksid andma.
Emme: eks ma siis tulen ja annan Sulle ühed.
Rassu: aga emme, miks Sina pead kõiki asju tegema, kas issi ise ei võiks ka midagi teha?
Emme: kuidas?
Rassu: noh, et laste riiete ja asjadega tegeleda ja neid anda. Kas ta arvab, et lastega mängimine ongi kõik, mida ta tegema peab?! Kujuta ette, ta ei tee ju mitte midagi muud meiega, kui mängib!
Emme (kogub ennast): No aga lastega mängimine ongi ju väga tähtis töö!
Rassu: miks?
Emme: et lapsed oleksid rõõmsad ja õnnelikud:)
Rassu: aga ta peaks ikka midagi TEGEMA ka!
Emme: aga ta ju teeb paljusid asju, saeb puid ja niidab muru ja kui ma eelmisel aastal Hispaanias olin, siis ta otsis riided ja asjad ka kõik valmis...
Rassu sügab kukalt ja läheb paneb ise omale püksid jalga, polegi emmet vaja:))
Rassu: emme, teeme täna nii, et on küürimispüha ja koristame kõik ära ja kas mina võiksin meie toast tolmuimejaga tolmu imeda? Kui ma olen nõudepesumasinast nõud välja võtnud ja laua ära pühkinud??
Emme: jah!!!! Pisar tuli silma tegelikult...
Päikest!
Thursday, August 28, 2008
Puhkus
on asi, mida oleks vaja. nüüd üsna kiiresti, sest on tunne, et mõned keeled, mida üha juurde on keeratud, hakkavad katkema.... Lapsed - lapsed, kellele jõuan liiga vähe anda. Töö - töö, mida ma armastan. Kodu - kodu, mida ma jumaldan ja mina ise muutumas üha pisemaks...
Ei, ei karju appi, vaatan tõele näkku hoopiski:)
Ei, ei karju appi, vaatan tõele näkku hoopiski:)
Subscribe to:
Posts (Atom)