Kohtumine...

Täna kohtusin vanapaariga... Huvitava memme ja taadiga, kes vaevu kuuleb ja väga vähe näeb...
62 aastat on nad koos eluteed tallanud ametlikult abielus olles... enne seda oli kurameerimise aeg ja aasta pealesunnitud prooviabielu, sest kui pulmapäev juba kindel, suri ühe isa ja tuli aastake leinaaega ületada, enne kui pulmapidu teha...
Kuidas vaatas hallipäine mees oma kaasat, millise soojusega... Kuidas rääkis memm oma mehe kuldsetest kätest ja tublidest töödest varasematel aegadel... Käsikäes kõnnivad nad tänagi, rohkem küll selleks, et tugevam astuda oleks, mitte niiväga romantikast põledes...
60 aastat elasid nad ühes korteris ja 50 aastat töötasid samades asutustes... Näinud erinevaid võime ja vaime...
Ma tahan ka!
Tahan seda soojust ja igavest armastust... Tahan anda ja saada... Tahan 50 aasta pärast istuda Tölliga taretrepil ja kuulata sirtse siristamas, kui aeg kõrvakuulmist niikauaks annab...

Kas ainult minu tahtmistest siinkohal piisab? Kas see on üldse miski, mida tahta tasub?? Kas meil Tölliga on seda üldse võimalik saavutada??!

Vastust teab vaid tuul...

Sügis...

Murrab täiega.

Vajan ainult süsivesikuid ja neid kohe suuremas koguses... Hommikuks, lõunaks ja õhtuks, mida hullemad kalorid, seda parem... Ma pole iial eriline kalordaja või nälgija olnud, nüüd aga tunnen, kuidas suu hakkab iga rasvasema maiuse peale vett jooksma...

Kalli Tölliga oleme jälle mingis seisus, kus ma pole talle piisavalt hea ja alandlik naine, ei kuula sõna, ei tea, kus asub mu koht jne. No ükspäev oleksin talle ilmselt taldrikuga virutanud, kui lapsi poleks juures olnud... Lähen ikka enam ja enam oma kalli ämma moodi, tema olevat nooremana tihtipeale lendavaid taldrikuid demonstreerinud... Miks ma küll ei oska olla vagur ja rahumeelne, meest kiita ja soove ta silmist lugeda? Miks ma pean togima kodutöid, mida ma üksi tehtud ei jõua (miks ma ei jõua?? Kõik teised ju jõuavad!!), miks tahan trennis käia ja lugeda? Miks tahan õhtul natuke filmi või miskit vaadata?? Võiks selle asemel pesu lapata ja kappidesse sildikesi kleepida, mehele naeratada ja lasta end kõrva tagant sügada...

Aga ei! Tuleb mehele öelda, kui miski ei meeldi! Tuleb anda märku, et ta midagi teeks... Tuleb nalja visata ja teda tögada... Uhh, ta vist suisa vihkab mind, sest sellist naist ei taha ju keegi!!! Iriseja, viriseja, lohakas ka pealekauba... Mis parata...

Nägin unes hüvastijättu inimesega, kes kunagi pani mu maailma teistpidi pöörlema... Me pole väga kaua kohtunud... Ilmselt ei kohtu ka tulevikus, aga hommikul ärgates oleksin tahtnud teada, kuidas tal läheb...



Vantsile leidsin nõustaja, kes tema leinaprotsessidega tegelema hakkab. Tuleb kohe koju kaasa... Super! Näis, mis see maksma läheb, aga mingu palju läheb, talle on juba väga abi vaja ja minust ei piisa enam...

Palun nüüd ühe sooja kalli ja mõne hea mõtte...

Kontakt...

Kui ma olin pisike tüdruk... Nii 5 aastane, siis käisin vanematega Tartu botaanikaaias. Sain sealt endale esimese päris oma lille. Ahvileivapuuu... turdlehe, kui targemat keelt kõnelda... Kasvatasin teda ja hooldasin, elas ta koos minuga üle lahutuse ja elukohavahetused... Kasvas suureks-suureks, vars oli juba mu randmest tugevam... siis ta hakkas hääbuma, nagu oleks alla andnud... Kui ma kodunt lahkusin, siis teda enam kauaks ei olnud... Aga saime koos olla vast pea 15 aastat.

Mõni nädal tagasi tuli mu juurde tööl üks naine. Ta on hiljuti paranenud väga raskest haigusest... Meie esmakordsel kohtumisel tuli ta kuidagi arglikult, pelglikult... Teisel korral kindlalt, pea püsti... Tal oli kaasas väike kinkekott... Seal sees oli väike ahvileivapuu... päeis pojake alles, just selline nagu 23 aastat tagasi botaanikaaiast saadu... Lisaks väike kott mullaga, sest lemmikud tulevat ikka koos toidukotiga uuele omanikule üle anda... Ja ta tõi mulle uue ahvileivapuu! Ma tean, et see on levinud lill, mis kõik veel, aga minu oma on nii eriline, sest selle tõi keegi, kes arvas, et ma olen seda väikest ime väärt! Aitäh, Kristiina (kes sa seda kunagi ei loe!) See oli võrratu! Ma hoolitsen ta eest hästi!

Killud...

Ma pean rääkima tunnetest... Iseenda tunnetest...

Mu tädi kaotas oma vanima poja. 20 aastase Maiko.

Maiko oli esimene beebi, keda ma nägin, hoidsin, uhkelt ringi kärutasin. Maiko oli rõõmus ja reibas, vähemalt tegi ta sellist nägu. Ta oli absoluutse muusikalise kuulmisega ja võis mängida mistaes pilli.... Koolis tal väga hästi ei läinud... Ma arvan, et ta kandis maski ja oluliselt lihtsam on mitte uurida, mis toimub maski taga. Ma mõtlen ilmselt alati Maikole, kui Kosmikuid ja Metsatölli kuulan, just sellel konterdil kohtusid meie maskid viimati (kolleeg tõi mulle kuhja nende muusikat vast kaks päeva enne Maiko surma... Irooniline, ma ei ole veel plaati kuulanud)

Maiko võttis endalt ise elu. Elu, mis oleks võinud olla suurepärane ja helge... Aga ju siis ei olnud... Mul on kahju... Kahju sõbrast ja inimesest... Mul on kahju, neist, kes jäid maha... Ma toetan,. helistan ja ajan asju... Ja ma tean, et mul on mask ees...

Ma olen nii õnnetu ja katki, et sellised asjad juhtuvad. Ma tahan hoida lapsi valu eest, selle suure ja murdva valu eest...

Peitsin oma tundeid nii väga, et jäin haigeks.. Alguses tuli tagasi see puuteallergia... Kui miski puutus mu nahka, siis jäi järele nõgeslööve, oli siis vihmapiisk, pisar või juuksekarv... Nüüd enam ei ole hullu... Siis jäi haigeks kurk... Ärkasin hommikul ja kõri oleks justkui öö jooksul kinni õmmeldud... Palavik, üleüldine nõrkus... Nüüd ei ole enam väga hullu...

Ma pelgan pimedat, esimest korda keerasin kodus olles maja ukse lukku... Ma tahaksin, et keegi oleks pidevalt mu lähedal... Kõige parem, kui kogu pere oleks koos minuga... Lihtsalt oleks...

Ma mõtlen endast ja oma elust, valikutest ja vajadustest. Ma otsin need killud endast üle, mis hetkel tunduvad puudu olevat ja ma elan edasi koos mälestustega - ilusate mälestustega... Kuid ei unusta... ei unusta iial.

Teiste valu on kohutav... Mida tunnevad vanemad, mida tunnevad vanavanemad, vennad ja lähedased sõbrad... Mul on nii kahju...

Mul on ka valus, väga, valus Maiko ja maailma pärast, mis laseb sellistel asjadel juhtuda...

Need on mu tunded... Ma lasen neil tulla ja olla ja muutuda. Aitäh, teile, kes olete mu maski liigutanud...

Argipäeva toimetused

kena nädalakene keskpaiga poole veremas... Eilsest on mul siis tööl armas Agnes, kes lastekaitseosa enese peale võtab. Ta tundub innukas ja tubli olevat, võin kohe rahus hingata...

Karlutt sai astmarohud peale... Kiskus juba jamaks... Nüüd joonel... Rassule esialgu ei anna midagi, vaatame, kuis läheb...

Töll käis geikohtumisel:-)) Tuli koju, rääkis, et kõhus keerab... Ma siis ütlesin, et kas ma pole varem öelnud, et Waildes ei tasu lõhet süüa, sellest saab kõhuvalu... Ta jõllitas mind kahtlustava näoga, et kuidas ma tean!!! No lihtsalt huupi pakkusin... Ta sööb ju 90% kordadest väljas käies mereande:-))

Hilleke-lilleke sattus haiglasse... Loodetavasti ei midagi nii hullu, aga kahtlustavad ka puukentsefaliiti... Uhhh!

Kusagil Eestimaa otsas juhtuvad asjad, millest mõtleminegi võtab silmanägemise hägusaks... Kuidas muutuvad paljude elud, kuidas niimoodi saab... ei saagi, nii lihtsalt on...

Ootamatud külalised laupäeval andsid põhjust küpsetada... ja noh, Under siis ... aitähh selle eest!

Kallid ka, mul kurk valus, katsun mitte haigeks jääda...

Ah jaa, eile polnud elektrit ka, ega meest kodus... sain ahjupaistel lastega viineripiknikku pidada ja küünlavalgel unejuttu veeretada... Polnudki nii paha...

Lapsesuu

Emme teeb süüa, segab keskendunult kastet...
Kaarel seisab kõrval ja vaatab: emme, kui Sa nii kurva näoga süüa teed, siis mina seda küll ei söö!

Kaarel vaatab taldrikusse... seal riis aedviljadega... Vaatab ja teatab: emme, ma ei saa seda süüa, siin on akrobaatikad sees... Väike arutelu tõi selguse: söömist takistavad paprikad.

Kass...

Läheb Moor lastega Elvasse... Lapsed ratastega ja Moor kondimootoriga sabas... Märkavad pea, et Miu kaasa tulnud. Moor ei viitsi tagasi minna ja otsustab kassipoega erilise hoolega silmas pidada...

Läheb tee surnuaiast mööda, seal kogu tähelepanu autoteede ületamisel... korraga saab Moor aru, et Miu on kadunud... Kus täpselt maha jäi, ka öelda ei oska... Täitsa jama, kaks kassi ühel hooajal ära kaotada on ikka õudne küll!! Tehakse linnatiir õndsalt ja suundutakse sama teed tagasi, sest ÄKKI siiski õnnestub leida kadunud kassike...

Kalmistu juures hakkab Moor hüüdma... Ja Miu - tark loom, hüüab vastu, ikka miu ja miu... Moor otsib, uurib, kuuleb häält, aga loomakest ei kusagilt... Peale pikka põõsastes hüplemist tõstab Moor pilgu ja tuvastab hallikirja karvapalli kõrgelt-kõrgelt puulatvade kandist... Kutsumise peale teeb Miu niiiii haledat häält... Aga alla ei saa...

Moor helistab Töllile kui oma tugevale ja targale toetajale... Et kas päästeamet tuleks välja ja kas pean selle ise kinni maksma? Tema ei tea ja ütleb, et istugu aga puu otsas, kui alla sajab, küll koju tuleb...

Moor seda ei usu... Kiisu alles tita, kodunt kaugel! Vat ei tulnud siis talle pähe sõber Agurile helistada...

Igatahes annab Moor telefoni lapsele ja hakkab ronima. Enne veel kindlad juhtnöörid selle kohta, et kui emme kukub alla ja enam ei liiguta, siis helistagu issile, ja kui emme enam puu otsast alla ei saa, siis helistagu ka issile... Et siis saab Töll päästeametisse helistada ja teatada, et naine puu otsas ja alla ei tule!

Ronib Moor, ronib, hoiab küünte ja hammastega tüvest kinni, murrab oksi, kriimustab silmnägu, lehvitab möödasõitvatele autojuhtidele ja loodab, et nood vähemalt sellesama puu otsa ei sõida, kui sellise kõvera kaelaga roolima peavad... Lapsed ergutavad puu all tõmmates endale surnuaialviibijate tähelepanu: emme, super, Sa oled nagu ämblikmees, tubli emme! Saab kassi kätte ... võta see elukas või hambusse... Kass õlale istutatud laekub väsinud Moor maapinnale, võtab vastu laste ovatsioonid ja värisevi jalu suundub kodu poole...

Teinekord võtab luua kaasa, kui uitama läheb:-))