Argipäeva toimetused

kena nädalakene keskpaiga poole veremas... Eilsest on mul siis tööl armas Agnes, kes lastekaitseosa enese peale võtab. Ta tundub innukas ja tubli olevat, võin kohe rahus hingata...

Karlutt sai astmarohud peale... Kiskus juba jamaks... Nüüd joonel... Rassule esialgu ei anna midagi, vaatame, kuis läheb...

Töll käis geikohtumisel:-)) Tuli koju, rääkis, et kõhus keerab... Ma siis ütlesin, et kas ma pole varem öelnud, et Waildes ei tasu lõhet süüa, sellest saab kõhuvalu... Ta jõllitas mind kahtlustava näoga, et kuidas ma tean!!! No lihtsalt huupi pakkusin... Ta sööb ju 90% kordadest väljas käies mereande:-))

Hilleke-lilleke sattus haiglasse... Loodetavasti ei midagi nii hullu, aga kahtlustavad ka puukentsefaliiti... Uhhh!

Kusagil Eestimaa otsas juhtuvad asjad, millest mõtleminegi võtab silmanägemise hägusaks... Kuidas muutuvad paljude elud, kuidas niimoodi saab... ei saagi, nii lihtsalt on...

Ootamatud külalised laupäeval andsid põhjust küpsetada... ja noh, Under siis ... aitähh selle eest!

Kallid ka, mul kurk valus, katsun mitte haigeks jääda...

Ah jaa, eile polnud elektrit ka, ega meest kodus... sain ahjupaistel lastega viineripiknikku pidada ja küünlavalgel unejuttu veeretada... Polnudki nii paha...

Lapsesuu

Emme teeb süüa, segab keskendunult kastet...
Kaarel seisab kõrval ja vaatab: emme, kui Sa nii kurva näoga süüa teed, siis mina seda küll ei söö!

Kaarel vaatab taldrikusse... seal riis aedviljadega... Vaatab ja teatab: emme, ma ei saa seda süüa, siin on akrobaatikad sees... Väike arutelu tõi selguse: söömist takistavad paprikad.

Kass...

Läheb Moor lastega Elvasse... Lapsed ratastega ja Moor kondimootoriga sabas... Märkavad pea, et Miu kaasa tulnud. Moor ei viitsi tagasi minna ja otsustab kassipoega erilise hoolega silmas pidada...

Läheb tee surnuaiast mööda, seal kogu tähelepanu autoteede ületamisel... korraga saab Moor aru, et Miu on kadunud... Kus täpselt maha jäi, ka öelda ei oska... Täitsa jama, kaks kassi ühel hooajal ära kaotada on ikka õudne küll!! Tehakse linnatiir õndsalt ja suundutakse sama teed tagasi, sest ÄKKI siiski õnnestub leida kadunud kassike...

Kalmistu juures hakkab Moor hüüdma... Ja Miu - tark loom, hüüab vastu, ikka miu ja miu... Moor otsib, uurib, kuuleb häält, aga loomakest ei kusagilt... Peale pikka põõsastes hüplemist tõstab Moor pilgu ja tuvastab hallikirja karvapalli kõrgelt-kõrgelt puulatvade kandist... Kutsumise peale teeb Miu niiiii haledat häält... Aga alla ei saa...

Moor helistab Töllile kui oma tugevale ja targale toetajale... Et kas päästeamet tuleks välja ja kas pean selle ise kinni maksma? Tema ei tea ja ütleb, et istugu aga puu otsas, kui alla sajab, küll koju tuleb...

Moor seda ei usu... Kiisu alles tita, kodunt kaugel! Vat ei tulnud siis talle pähe sõber Agurile helistada...

Igatahes annab Moor telefoni lapsele ja hakkab ronima. Enne veel kindlad juhtnöörid selle kohta, et kui emme kukub alla ja enam ei liiguta, siis helistagu issile, ja kui emme enam puu otsast alla ei saa, siis helistagu ka issile... Et siis saab Töll päästeametisse helistada ja teatada, et naine puu otsas ja alla ei tule!

Ronib Moor, ronib, hoiab küünte ja hammastega tüvest kinni, murrab oksi, kriimustab silmnägu, lehvitab möödasõitvatele autojuhtidele ja loodab, et nood vähemalt sellesama puu otsa ei sõida, kui sellise kõvera kaelaga roolima peavad... Lapsed ergutavad puu all tõmmates endale surnuaialviibijate tähelepanu: emme, super, Sa oled nagu ämblikmees, tubli emme! Saab kassi kätte ... võta see elukas või hambusse... Kass õlale istutatud laekub väsinud Moor maapinnale, võtab vastu laste ovatsioonid ja värisevi jalu suundub kodu poole...

Teinekord võtab luua kaasa, kui uitama läheb:-))

Reede 12 ehk pealinna tuled...

Raske sellest päevast mõeldagi... Ärge siis mind kohe psühhiaatri juurde saatke, nüüdseks olen end juba taas leidnud:-))

Reede hommik, ärkan väärtuslikemate sugulaste juures printsessibaldahiini all, vudin putru sööma... Kõik on kena... Pereema saadab minu kui vanima lapsukese bussile ja aidaaa...

Vihma sajab, marsa teeb selliseid imeliigutusi, signaalitab ja huilgab, et hakkan mõtlema, miks ma küll Margusel end ära viia ei palunud... Siis oleks olnud lootus ainult sõidul hukka saada, muu jama oleks olemata... Iiveldus kurgus leian end siiski Vabaduse väljakult, kust läbi kallava saju õnnelikult õpetajate majja jõuan...

Rahvas kohal... aga... lektorit ei kusagil... 10 minutit hiljem saame teada, et lektor hilineb 10 minutit... Noh, pole küll teada, mis ajast arvestades, aga hakkan raamatut lugema... Helistan siis Vantsile ka, ta pidi arsti juures käima, et kuis seis on... No nii, ta on täitsa läbi, vaevu suudab rääkida, püsti tõusta ja kraadida ei saa, jõuetus, vappekülm ja palavik juba ei tea milline... Naabrinaine pidi tulema teda vaatama... Helistan siis kohe emale ja palun Vantsil silma-kõrva peal hoida, arstid kutsuda, kui vaja jne. Olen väga mures!

Lektor saabub olulise hilinemisega, teatab, et peab varem lahkuma ja asume tööle... Kõik sujub... Kui kell saab 11.30 saame kuulda, et nüüd peab proua ära minema ja tal on meile üks kurb uudis, et õhtupoolne loeng jääb ära, sest sellel lektoril on "hädaolukord"...

Jama! Mul rongipilet netist kl viiesele ära ostetud... Mõtlesin, et shoppan natuke... aga no kuule, viis tundi! Keegi sosistab põrgulikest sügavustest, et mine vaheta pilet ümber, saad varem koju armastava pere juurde... Hea mõte, nördinuna sellest, et kunagi peame ju selle aja tagasi istuma, mis nüüd raisku läheb sammun läbi jätkuvalt kallava vee Balti jaama... Suundun asjalikult informaatori juurde... haaa, näen silti, et enne kui järjekorranumbrit võetud ei ole, kedagi ei teenindata... Võtan nr. Midagi ei juhtu, seisan veidi eemal ja jälgin, kuidas kolm inimest ilma numbrita ikka ära teenindatakse... tädi siis sügab ennast, haigutab, helistab, vaatab niisama ringi... Noh, astun siis ka juurde ja teen nagu oleks mul asja... Tädi ei tee väljagi, mõne aja pärast, kui näeb, et ma ei kao küsib, noh?? Ma räägin mure ära, tädi ütleb, et ei, netipileteid ümber vahetada ei saa... KUI ma proovin minna varasema rongi peale, mis läheb 2 tunni pärast, siis ÄKKI on seal kohti... Uurin siis, et kas ma saan pileti tagasi müüa... Tädi ütles, et saab, aga sellega tegeleb kõrvalkassa, mis on kinni ja avatakse poole tunni pärast...

Hmmm, otsin kohta, kus see pool tundi veeta, kõik istmed on hõivatud, aga leian ühes nurgas sobiliku aknaorva, kuhu pesa teha... Võtan siis telefoni ja püüan hankida mõne adekvaatsema infoallika numbrit... Käed juba värisevad nördimusest... Riided on märjad... Helistan VWle, noh, ta pole parasjagu arvuti juures... Valin siis abikaasa numbri, tema teatab kiirustades, et tangib ja tal netti ei ole... hmmm, valin siis sõbrast itimehe numbri... ah noh, ta on koosolekul... Nutt tuleb peale, see ei ole ju võimalik!! Helistan emale ja saan numbri... See ei vasta, helistan uuesti emale ja saan teise numbri... Seal vastab hääl, mis annab mulle selle esimese numbri... Aitähh, aga see ju ikka ei vasta... Tahan ära! Tahan sooja ja pehmesse kohta, kus keegi ei ignoreeri, kus on hea... Helistan uuesti abikaasale... Ta hääl tundub tõrjuv... Püüan oma muret rääkida... kuulen, kuidas taustal kilkab laps... Kus? Minu sõbranna juures... Miks? Need tööasjad... Mis tööasjad? Tal on piinlik ja ei taha enam rääkida... Ütleb, et tehku ma midagi, et koju saan... Uhhhh, siis tuli tõsine üksildus peale... Kurat, päevad ka veel!! Märg, üksi, kellegagi kontakti saada ei õnnestu, vanaema haige, mees mu sõbrannaga viimase kodus lõunatamas (mulle midagi rääkimata, et juba ammu midagi kokku lepitud), klienditeenindajad ignoreerivad ja ametiasutuste telefonid ei vasta... Keeran publikule selja lasen natuke pirinat vihmataktis pudeneda... Kodu tundub nii kauge ja kättesaamatu... Keegi puudutab mind õlast... Keeran ümber... turvamees! No mida?! Siin ei tohi istuda... Tõusin siis aknaorvast püsti, keerasin talle selja panin ikka lahinal nutma... Keset Balti jaama... Tönnisin nagu kolmeaastane, lohutamatult ja õnnetult... Mina, kogu oma enesekindluse ja väidetava ülbusega...

Nutsin natuke, siis pühkisin silmnäo kuivaks ja avastasin, et see kassa, mis pidi pileteid tagasi ostma on lahti tehtud... Läksin sinna ja tahtsin teada, kas saab ümber vahetada või tagasi osta... Tädi, kes ei teinud minust esialgu väljagi, nägi, et ma ei kao kuhugi ja kuulas mure ära... teatas, et ei, netipileteid ei ole võimalik tagastada... Mina, et mis võimalused siis on?! Sain kuulda, et võin endale uue pileti osta ja vana läheb raisku... Oh taevas, tühja see 140 krooni, oleksin palju rohkem olnud nõus maksma, et sellist jama ei oleks olnud... Tädi andis mulle siiski blanketi, mis tuleb täita, kui oma raha tagasi soovitakse saada... Noh, kasutamata jäänud pileti eest või nii... Hakkasin seda siis täitma, ise mõtlesin nürilt, et eks ole mullegi õpetatud, et tülikale klienile anna paber ja pliiats ning palu kirjutada...

Telefon... Mõtlesin, et mis veel?! See oli proua Olga Edelaudtee klienditeeninduse nina, numbrilt, millele eelnevalt mitu korda valisin, tulutult... Küsis, mis mureks... Rääkisin siis oma loo veelkord ära ja teate... Olga ütles, et oi, kohti küllalt, minge varasema rongi peale, ta helistab ja teatab neile... Ja teatab ka hilisemale rongile, et nende koht nr 13 on vaba ja saavad sinna teise inimese võtta... Aitähh OLGA!

Käkrasin siis avalduse blanketi kokku, just nii nagu gestaldis pahade tunnetega tehakse... Kõmpisin kempsu ja nutsin veel natuke, noh nii, närvide rahustamiseks... Kempsutädi oli ilmselt juba turvameest kutsumas, kui ma sealt välja marssisin (igatahes pani ta mind nähes telefonitoru hargile tagasi:-))

Läksin kohvikusse, võtsin ühe latte ja hakkasin kirjutama, et oma tundeid natuke selgitada... Siis võtsin ühe veel... ja kirjutasin edasi... Ei nutnudki enam... Mõtlesin ainult, miks mu mees ei saa mulle öelda, kui MINU sõbranna juurde läheb... No ju siis ei tulnud jutuks, mind ju polnud kodus... Tundsin, et oleks võinud!! Rääkida...

Sain õnnelikult rongile, lugesin terve tee mingit toredat naistekat, ämm-äi olid linnas vastas, sest noh.. ega Töll ju kogu päeva ka ei saa töölt ära olla... Lapsed aiast ja koju...

Töll siis üritas mind lohutada, kui kõiges kuulis... No jah, ja ma olen nõus, et kui ma ise oleksin saanud oma sõbrannat aidata, teda lapsega arsti juurde ja tagasi sõidutada, siis oleksin seda teinud... Suurima heameelega... See on ju tore, kui mu sõpru aidatakse, ma ise palusin seda kunagi suvel teha... Nüüd siis jõudis aeg kätte... Aitähh talle... Teinekord soovin vaid, et meil oleks teineteisega rohkem aega rääkida, see hoiaks palju segadust ära...

Selline päev siis...

Oi seda elukest...

Käisin siis vahepeal Päälinnas koolitusel... Teemaks perelpitus ja koolitus jätkub jõudsalt veel 6 korda, mil siis samuti tuleb aga Tallinnasse siirduda... Sain teada, et raekoja plats on Balti jaamale suhteliselt lähedal... Seni olen käinud uljalt tiiruga nii ümber Toompea:-))) Kõik oli ok... Ühistranspordi kasutamise kogemused võtsid suisa hingetuks... Mis seals ikka... Tähh võõrustajaperele!

Sai ämm aasta vanemaks õnnitletud, lastega Vitipalus üks mõnus matk tehtud ja nüüd siis istun edasi 3l toolil, lisaks praktikant kuklasse hingamas... Homme on lastekaitsjate trikoovoor, mille lõppedes siis peame mulle toreda kolleegi olema leidnud... Kandidaate neli alles jäänud ja no eks näis, kas hakkame komisjonis kaklema ka:-))

Täna siis täitus 9 aastat minu ja Metsatölli kohtumisest... See saatuslik öö... Ja 6 aastat abielus oldud... Noh, 7. abieluaasta pidada kõikse raskem olema... Ise arvan, et meil võiks hullem juba möödas olla... Paistab... Tänase õhtu igatahes veedame romantiliselt mina flamenkos ja Töll korvpallitrennis:-))) Vanad ja väsinud abieluinimesed nagu me oleme:-))

Jõudu, jaksu ja ilusaid mõtteid...

Öised külalised...

ÖÖÖ, maailm magab, Kasteheina talu tukub tähtede valguses ja nohistab tasakesi... Palgid ägisevad raske kivikatuse koorma all...

Moor kuuleb hääli... Kraapivaid, järjekindlaid.... Hmmmmm... Aaaaaaa, küllap on Miu meie tuppa lõksu jäänud ja nüüd lillepotti asjale läinud... Moor kargab püsti, lajatab tule põlema ja jookseb palmipoti juurde (noh, ütleme, et see on palm)... Kassi pole... Töll vaatab uimase näoga... Noh sellisega nagu tal ikka ees on, kui kl 2 peab ärakama...

Moor krabab hüsteeriliselt teist suuremat lillepotti, et kassipoeg ikka kätte saada, haisu ju veel tunda pole, ehk saab jaole! Ei midagi, ainult pidev kraapimine... Töll teeb toaa ukse lahti ja kass jalutab nurrudes sisse nagu õige mees (või mis iganes soost ta võiks olla....) Moor saab aru, et ei tasu nurkades nähtamatuid taga ajada ega voodi alla pugeda...

Aga... Kraapimine, uuristamine ja nühkimine jätkub... ja mitte Moori peas, oh ei... Nüüd juba Tölli peas ka... Moor nagu õige elukas sai aru, et keegi tema lillekesi ei ohusta ja puges põhku tagasi... Töllil aga und ei ole, sest keegi ju kraabib endale majaseina urgu:-))

Natuke dialoogi:

T: see on mingi suur lind, kes katusel joob...

M: jaa, toonekurg, mul ongi temaga üks jutt vaja ajada...

T: ise oled toonekurg, ja mis sa magad seal, kui ta nii jätkab, on hommikuks toas...

M: ja mis sa arvad, kes seal on, majavamm ründab või?

T: viskab Moori mingi rõivaesemega... Ise oled üks Vamm!

M: itsitab sadistlikult... Kes siis?

T: ma ei tea, mingi loom...

M: jah rebane või mäger uuristab endale urgu...

T: ise oled Mäger, mis sa naerad seal, asi on tõsine!

M: on jah, hirmus jube... uni on kallal...

T: liigutab katuseakent, aga lahti ei julge teha, kardab mägraga pikku pead saada....

M: õpetab, et no aja siis see koll minema...

T: teeb koss-kosss-koss ja kõtt-kõtt, kasi minema, kõrvetatud kass! ise klopib vastu katusealust kaldseina:-)))

M: tee ikka sõjatantsu ka:-)))

T: ma sulle teen sõjatantsu, viskab jälle midagi!

Aga selle kohaga juhtus nii, et sissetungija hakkas kartma ja panin putku.. Noh, vagusi jäi vähemalt... Pererahvas põõnas edasi... Kui...

Saabus Kaarel: issi-Kai (kui tahab, et mõlemad vanemad talle tähelepanu pööraksid).. Kuule, mul tuli natuke piss püksi... Möhhh... Moor ajas aga kargu alla, lasi lapsel ülejäänud soru potti teha, hindas voodikahjud nullilähedaseks ja kuiva pidzaama saanud laps jäi taas tudile...

Moor laekub magamistuppa ja teatab tähtsalt: aga mina tean, kes seal kratsis... See oli Kaarli pissihäda:-))) Töll keerab selja ja pobiseb midagi saatuslikest vigadest ja nõdra ajuga naistest:-)))

Mul igatahes siiamaani nali peal:))

Hommikul üritas ta mulle rääkida urgukaevavate nahkhiirte juttu:-)))) Enne usun nokaga palki puurivat toonekurge:-)))

Igatahes lõbus ööö:-)))

Reedene hellusehetk...

Ma elan ja olen olemas ja mõtlen, mis on see, mille nimel elan ja olemas olen...
Kõige tähtsam on ju meie pere... Need võrratud poisikonnad, kes jagavad tuhandeid kallisid, rõõmsaid pilke, tarku ütlemisi ja õiglaseid (vahel valusaid) hinnanguid... Eks Töll on ju ka paras poiss, kuigi püüab vahel igavusest eriti isane olla ja meesõiguslusest jutlustada...

Kuidas see küll niimoodi on läinud, et meie, kes väidetavalt väga erinevad, oleme saanud hakkama millegi sellisega... Kõigest hoolimata, kõigest läbi-üle-mööda minnes... On meil need imelised poisiväntsud, on kodu, kus ma ei kardaks kuraditki! Hmm, veeuputust vahel ehk siiski...

Varsti saab 9 aastat mööda, sellest päevast, kui tutvusime... Nüüdseks on ilmselt teravamad nurgad lihvitud, valusamad haavad ravitud, selgemad sihid seatud...

Mina olen õppinud palju, oi kui palju... Kuidas märgata ja usaldada märke, mis vahel ehk kõige võimatumaid asju teatavad... Kuidas olla heam (mis sõna, aga paremat ei tea:-)), kuidas öelda jaaaaaaaaaaaa, kuigi lihtsam oleks öelda EI!, kuidas mängida printsess Fionat nii, et Eesel ja Shrek mõlemad rahul oleks:-))) Kuidas olla õnnelik sellepärast, et keegi teine seda on...

Mul on sõbrad, kes hoolivad, märkavad ja toetavad... Mul on töö, mis on meeldiv ja minu jaoks sobiv... See kõik on vaid boonuseks...

Ma olen ju õnnelik inimene.... Seda ei tohi kõvasti välja öelda, sest siis kõik kaob ja muutub koledaks (seepärast kirjutasin selle sosinal;-)

Päikeseliseid päevi kõigile sõpradele ja sõprade sõpradele...

Aitäh sõbrale Josh Grobani plaadi eest...