Reede 12 ehk pealinna tuled...

Raske sellest päevast mõeldagi... Ärge siis mind kohe psühhiaatri juurde saatke, nüüdseks olen end juba taas leidnud:-))

Reede hommik, ärkan väärtuslikemate sugulaste juures printsessibaldahiini all, vudin putru sööma... Kõik on kena... Pereema saadab minu kui vanima lapsukese bussile ja aidaaa...

Vihma sajab, marsa teeb selliseid imeliigutusi, signaalitab ja huilgab, et hakkan mõtlema, miks ma küll Margusel end ära viia ei palunud... Siis oleks olnud lootus ainult sõidul hukka saada, muu jama oleks olemata... Iiveldus kurgus leian end siiski Vabaduse väljakult, kust läbi kallava saju õnnelikult õpetajate majja jõuan...

Rahvas kohal... aga... lektorit ei kusagil... 10 minutit hiljem saame teada, et lektor hilineb 10 minutit... Noh, pole küll teada, mis ajast arvestades, aga hakkan raamatut lugema... Helistan siis Vantsile ka, ta pidi arsti juures käima, et kuis seis on... No nii, ta on täitsa läbi, vaevu suudab rääkida, püsti tõusta ja kraadida ei saa, jõuetus, vappekülm ja palavik juba ei tea milline... Naabrinaine pidi tulema teda vaatama... Helistan siis kohe emale ja palun Vantsil silma-kõrva peal hoida, arstid kutsuda, kui vaja jne. Olen väga mures!

Lektor saabub olulise hilinemisega, teatab, et peab varem lahkuma ja asume tööle... Kõik sujub... Kui kell saab 11.30 saame kuulda, et nüüd peab proua ära minema ja tal on meile üks kurb uudis, et õhtupoolne loeng jääb ära, sest sellel lektoril on "hädaolukord"...

Jama! Mul rongipilet netist kl viiesele ära ostetud... Mõtlesin, et shoppan natuke... aga no kuule, viis tundi! Keegi sosistab põrgulikest sügavustest, et mine vaheta pilet ümber, saad varem koju armastava pere juurde... Hea mõte, nördinuna sellest, et kunagi peame ju selle aja tagasi istuma, mis nüüd raisku läheb sammun läbi jätkuvalt kallava vee Balti jaama... Suundun asjalikult informaatori juurde... haaa, näen silti, et enne kui järjekorranumbrit võetud ei ole, kedagi ei teenindata... Võtan nr. Midagi ei juhtu, seisan veidi eemal ja jälgin, kuidas kolm inimest ilma numbrita ikka ära teenindatakse... tädi siis sügab ennast, haigutab, helistab, vaatab niisama ringi... Noh, astun siis ka juurde ja teen nagu oleks mul asja... Tädi ei tee väljagi, mõne aja pärast, kui näeb, et ma ei kao küsib, noh?? Ma räägin mure ära, tädi ütleb, et ei, netipileteid ümber vahetada ei saa... KUI ma proovin minna varasema rongi peale, mis läheb 2 tunni pärast, siis ÄKKI on seal kohti... Uurin siis, et kas ma saan pileti tagasi müüa... Tädi ütles, et saab, aga sellega tegeleb kõrvalkassa, mis on kinni ja avatakse poole tunni pärast...

Hmmm, otsin kohta, kus see pool tundi veeta, kõik istmed on hõivatud, aga leian ühes nurgas sobiliku aknaorva, kuhu pesa teha... Võtan siis telefoni ja püüan hankida mõne adekvaatsema infoallika numbrit... Käed juba värisevad nördimusest... Riided on märjad... Helistan VWle, noh, ta pole parasjagu arvuti juures... Valin siis abikaasa numbri, tema teatab kiirustades, et tangib ja tal netti ei ole... hmmm, valin siis sõbrast itimehe numbri... ah noh, ta on koosolekul... Nutt tuleb peale, see ei ole ju võimalik!! Helistan emale ja saan numbri... See ei vasta, helistan uuesti emale ja saan teise numbri... Seal vastab hääl, mis annab mulle selle esimese numbri... Aitähh, aga see ju ikka ei vasta... Tahan ära! Tahan sooja ja pehmesse kohta, kus keegi ei ignoreeri, kus on hea... Helistan uuesti abikaasale... Ta hääl tundub tõrjuv... Püüan oma muret rääkida... kuulen, kuidas taustal kilkab laps... Kus? Minu sõbranna juures... Miks? Need tööasjad... Mis tööasjad? Tal on piinlik ja ei taha enam rääkida... Ütleb, et tehku ma midagi, et koju saan... Uhhhh, siis tuli tõsine üksildus peale... Kurat, päevad ka veel!! Märg, üksi, kellegagi kontakti saada ei õnnestu, vanaema haige, mees mu sõbrannaga viimase kodus lõunatamas (mulle midagi rääkimata, et juba ammu midagi kokku lepitud), klienditeenindajad ignoreerivad ja ametiasutuste telefonid ei vasta... Keeran publikule selja lasen natuke pirinat vihmataktis pudeneda... Kodu tundub nii kauge ja kättesaamatu... Keegi puudutab mind õlast... Keeran ümber... turvamees! No mida?! Siin ei tohi istuda... Tõusin siis aknaorvast püsti, keerasin talle selja panin ikka lahinal nutma... Keset Balti jaama... Tönnisin nagu kolmeaastane, lohutamatult ja õnnetult... Mina, kogu oma enesekindluse ja väidetava ülbusega...

Nutsin natuke, siis pühkisin silmnäo kuivaks ja avastasin, et see kassa, mis pidi pileteid tagasi ostma on lahti tehtud... Läksin sinna ja tahtsin teada, kas saab ümber vahetada või tagasi osta... Tädi, kes ei teinud minust esialgu väljagi, nägi, et ma ei kao kuhugi ja kuulas mure ära... teatas, et ei, netipileteid ei ole võimalik tagastada... Mina, et mis võimalused siis on?! Sain kuulda, et võin endale uue pileti osta ja vana läheb raisku... Oh taevas, tühja see 140 krooni, oleksin palju rohkem olnud nõus maksma, et sellist jama ei oleks olnud... Tädi andis mulle siiski blanketi, mis tuleb täita, kui oma raha tagasi soovitakse saada... Noh, kasutamata jäänud pileti eest või nii... Hakkasin seda siis täitma, ise mõtlesin nürilt, et eks ole mullegi õpetatud, et tülikale klienile anna paber ja pliiats ning palu kirjutada...

Telefon... Mõtlesin, et mis veel?! See oli proua Olga Edelaudtee klienditeeninduse nina, numbrilt, millele eelnevalt mitu korda valisin, tulutult... Küsis, mis mureks... Rääkisin siis oma loo veelkord ära ja teate... Olga ütles, et oi, kohti küllalt, minge varasema rongi peale, ta helistab ja teatab neile... Ja teatab ka hilisemale rongile, et nende koht nr 13 on vaba ja saavad sinna teise inimese võtta... Aitähh OLGA!

Käkrasin siis avalduse blanketi kokku, just nii nagu gestaldis pahade tunnetega tehakse... Kõmpisin kempsu ja nutsin veel natuke, noh nii, närvide rahustamiseks... Kempsutädi oli ilmselt juba turvameest kutsumas, kui ma sealt välja marssisin (igatahes pani ta mind nähes telefonitoru hargile tagasi:-))

Läksin kohvikusse, võtsin ühe latte ja hakkasin kirjutama, et oma tundeid natuke selgitada... Siis võtsin ühe veel... ja kirjutasin edasi... Ei nutnudki enam... Mõtlesin ainult, miks mu mees ei saa mulle öelda, kui MINU sõbranna juurde läheb... No ju siis ei tulnud jutuks, mind ju polnud kodus... Tundsin, et oleks võinud!! Rääkida...

Sain õnnelikult rongile, lugesin terve tee mingit toredat naistekat, ämm-äi olid linnas vastas, sest noh.. ega Töll ju kogu päeva ka ei saa töölt ära olla... Lapsed aiast ja koju...

Töll siis üritas mind lohutada, kui kõiges kuulis... No jah, ja ma olen nõus, et kui ma ise oleksin saanud oma sõbrannat aidata, teda lapsega arsti juurde ja tagasi sõidutada, siis oleksin seda teinud... Suurima heameelega... See on ju tore, kui mu sõpru aidatakse, ma ise palusin seda kunagi suvel teha... Nüüd siis jõudis aeg kätte... Aitähh talle... Teinekord soovin vaid, et meil oleks teineteisega rohkem aega rääkida, see hoiaks palju segadust ära...

Selline päev siis...

Oi seda elukest...

Käisin siis vahepeal Päälinnas koolitusel... Teemaks perelpitus ja koolitus jätkub jõudsalt veel 6 korda, mil siis samuti tuleb aga Tallinnasse siirduda... Sain teada, et raekoja plats on Balti jaamale suhteliselt lähedal... Seni olen käinud uljalt tiiruga nii ümber Toompea:-))) Kõik oli ok... Ühistranspordi kasutamise kogemused võtsid suisa hingetuks... Mis seals ikka... Tähh võõrustajaperele!

Sai ämm aasta vanemaks õnnitletud, lastega Vitipalus üks mõnus matk tehtud ja nüüd siis istun edasi 3l toolil, lisaks praktikant kuklasse hingamas... Homme on lastekaitsjate trikoovoor, mille lõppedes siis peame mulle toreda kolleegi olema leidnud... Kandidaate neli alles jäänud ja no eks näis, kas hakkame komisjonis kaklema ka:-))

Täna siis täitus 9 aastat minu ja Metsatölli kohtumisest... See saatuslik öö... Ja 6 aastat abielus oldud... Noh, 7. abieluaasta pidada kõikse raskem olema... Ise arvan, et meil võiks hullem juba möödas olla... Paistab... Tänase õhtu igatahes veedame romantiliselt mina flamenkos ja Töll korvpallitrennis:-))) Vanad ja väsinud abieluinimesed nagu me oleme:-))

Jõudu, jaksu ja ilusaid mõtteid...

Öised külalised...

ÖÖÖ, maailm magab, Kasteheina talu tukub tähtede valguses ja nohistab tasakesi... Palgid ägisevad raske kivikatuse koorma all...

Moor kuuleb hääli... Kraapivaid, järjekindlaid.... Hmmmmm... Aaaaaaa, küllap on Miu meie tuppa lõksu jäänud ja nüüd lillepotti asjale läinud... Moor kargab püsti, lajatab tule põlema ja jookseb palmipoti juurde (noh, ütleme, et see on palm)... Kassi pole... Töll vaatab uimase näoga... Noh sellisega nagu tal ikka ees on, kui kl 2 peab ärakama...

Moor krabab hüsteeriliselt teist suuremat lillepotti, et kassipoeg ikka kätte saada, haisu ju veel tunda pole, ehk saab jaole! Ei midagi, ainult pidev kraapimine... Töll teeb toaa ukse lahti ja kass jalutab nurrudes sisse nagu õige mees (või mis iganes soost ta võiks olla....) Moor saab aru, et ei tasu nurkades nähtamatuid taga ajada ega voodi alla pugeda...

Aga... Kraapimine, uuristamine ja nühkimine jätkub... ja mitte Moori peas, oh ei... Nüüd juba Tölli peas ka... Moor nagu õige elukas sai aru, et keegi tema lillekesi ei ohusta ja puges põhku tagasi... Töllil aga und ei ole, sest keegi ju kraabib endale majaseina urgu:-))

Natuke dialoogi:

T: see on mingi suur lind, kes katusel joob...

M: jaa, toonekurg, mul ongi temaga üks jutt vaja ajada...

T: ise oled toonekurg, ja mis sa magad seal, kui ta nii jätkab, on hommikuks toas...

M: ja mis sa arvad, kes seal on, majavamm ründab või?

T: viskab Moori mingi rõivaesemega... Ise oled üks Vamm!

M: itsitab sadistlikult... Kes siis?

T: ma ei tea, mingi loom...

M: jah rebane või mäger uuristab endale urgu...

T: ise oled Mäger, mis sa naerad seal, asi on tõsine!

M: on jah, hirmus jube... uni on kallal...

T: liigutab katuseakent, aga lahti ei julge teha, kardab mägraga pikku pead saada....

M: õpetab, et no aja siis see koll minema...

T: teeb koss-kosss-koss ja kõtt-kõtt, kasi minema, kõrvetatud kass! ise klopib vastu katusealust kaldseina:-)))

M: tee ikka sõjatantsu ka:-)))

T: ma sulle teen sõjatantsu, viskab jälle midagi!

Aga selle kohaga juhtus nii, et sissetungija hakkas kartma ja panin putku.. Noh, vagusi jäi vähemalt... Pererahvas põõnas edasi... Kui...

Saabus Kaarel: issi-Kai (kui tahab, et mõlemad vanemad talle tähelepanu pööraksid).. Kuule, mul tuli natuke piss püksi... Möhhh... Moor ajas aga kargu alla, lasi lapsel ülejäänud soru potti teha, hindas voodikahjud nullilähedaseks ja kuiva pidzaama saanud laps jäi taas tudile...

Moor laekub magamistuppa ja teatab tähtsalt: aga mina tean, kes seal kratsis... See oli Kaarli pissihäda:-))) Töll keerab selja ja pobiseb midagi saatuslikest vigadest ja nõdra ajuga naistest:-)))

Mul igatahes siiamaani nali peal:))

Hommikul üritas ta mulle rääkida urgukaevavate nahkhiirte juttu:-)))) Enne usun nokaga palki puurivat toonekurge:-)))

Igatahes lõbus ööö:-)))

Reedene hellusehetk...

Ma elan ja olen olemas ja mõtlen, mis on see, mille nimel elan ja olemas olen...
Kõige tähtsam on ju meie pere... Need võrratud poisikonnad, kes jagavad tuhandeid kallisid, rõõmsaid pilke, tarku ütlemisi ja õiglaseid (vahel valusaid) hinnanguid... Eks Töll on ju ka paras poiss, kuigi püüab vahel igavusest eriti isane olla ja meesõiguslusest jutlustada...

Kuidas see küll niimoodi on läinud, et meie, kes väidetavalt väga erinevad, oleme saanud hakkama millegi sellisega... Kõigest hoolimata, kõigest läbi-üle-mööda minnes... On meil need imelised poisiväntsud, on kodu, kus ma ei kardaks kuraditki! Hmm, veeuputust vahel ehk siiski...

Varsti saab 9 aastat mööda, sellest päevast, kui tutvusime... Nüüdseks on ilmselt teravamad nurgad lihvitud, valusamad haavad ravitud, selgemad sihid seatud...

Mina olen õppinud palju, oi kui palju... Kuidas märgata ja usaldada märke, mis vahel ehk kõige võimatumaid asju teatavad... Kuidas olla heam (mis sõna, aga paremat ei tea:-)), kuidas öelda jaaaaaaaaaaaa, kuigi lihtsam oleks öelda EI!, kuidas mängida printsess Fionat nii, et Eesel ja Shrek mõlemad rahul oleks:-))) Kuidas olla õnnelik sellepärast, et keegi teine seda on...

Mul on sõbrad, kes hoolivad, märkavad ja toetavad... Mul on töö, mis on meeldiv ja minu jaoks sobiv... See kõik on vaid boonuseks...

Ma olen ju õnnelik inimene.... Seda ei tohi kõvasti välja öelda, sest siis kõik kaob ja muutub koledaks (seepärast kirjutasin selle sosinal;-)

Päikeseliseid päevi kõigile sõpradele ja sõprade sõpradele...

Aitäh sõbrale Josh Grobani plaadi eest...

Eheeeee

Elan siin mõnusat üksikema rolli ja olen sellega päris rahul... Issi tegeleb meil oma uue ja toreda ehitaiseüksmajajaolerahul projektiga.... See tähendab, et me kohtume õhtul kl 23, kui ma midagi uniselt mõmisen ja kaissu küsin, enamasti selleks ajaks juba on keegi, kellele küsida... Ja siis hommikul kl 7- 7.30, mil vastastikku võileiba nosime:-)) Aga kõik on rõõmsad ja kuna selline olukord on kestnud ju suhteliselt kasinat aega, siis pole hullu... Ja pühapäeva õhtuks on mul plaan taaskord kogu pere Aurasse lükata, siis peab ta mõneks hetkeks tsemendi unustama:)

Tööl kiire... lastega käin soolakambris sügiseks valmistumas... Pere ka valmistub.... talveks ja kevadeks... Ja noh... Ongi kõik...

PS, kas keegi veel vahel mõtleb, et oi, ma peaks sellest kirjutama... Siis on hetk kadunud... ja pärast ei olegi seda nagu enam olemas, millest kirjutada.... Hmmmm

Sõprusest...vist

Olen ma mõelnud viimasel ajal, kuidas sai väikse plikana endale sõpru leitud... Nägin Kadrit kriidiga kõnniteeplaadile sirgeldamas, sinine koolimüts viltu peas... ja plaksti! said meist aastateks lahutamatud kaaslased... Jeekim, see oli umbes täpselt 21 aastat tagasi!

Või Hille, kes klassiuksest sisse lükati ja ma teadsin, et temast saab tore pinginaaber... Saigi! Ja mitte ainult.

Ja Aili... Kes on küll kinnine ja jäärapäine kui vana sikk, kelle mõtted tuleb ninahoiakust välja lugeda, kuid kes on ometigi imeline.

Kui lihtne oli esimese 10 minutiga kogu ome elu teisele avada ja kõigest kõigiga rääkida:-)))

SUURENA on need asjad ju veidi teistsuguseks muutunud... Praegu Piretiga hiilime tasahilju teineteisele lähemale... Ükord räägib üks rohkem, teinekord teine... Juba 3 aastat vastastikku elutsenud, nüüdseks üheskoos metsas, jooksus ja saunaski käinud... Ikka veel hiilime, et mis ja kuis ja kui palju võib teist usaldada... Iga korraga järjest enam ja kui piir ületatud, siis peame mõnda aega pikemat vahet... Arad on need vanainimesed, ei julge endam haiget saada...

Mida me veel vanusega ära kaotame? Mulle tundub, et liiga palju naeru jääb naermata ja mõni nutt jääb nutmata, saab heidetud liigseid kahtlustavaid pilke ning külvatud umbusaldust puhtale pinnasele... Elu on imeline!

See pilt, mille, Sa, Jansa saatsid on ju imeilus ja sõnad seal juures nii õiged!

Püsiks mul vaid meeles... see..

Tagasi võrgus...

Ehh, kuis kuus nädalat võivad linnutiivul kaduda:-)) Mis me siis ära tegime? Hakkan algusest peale ja lühidalt:

Sai Marise perega Mokrat ja mustikaid kaetud, Aili juures käidud, vanemad viibisid meil külas mõned head päevad, Lillu andis aimu, kuidas võiks olla elu koos tütrega, klassi kokkutulek oli väga vahva, Kerli ja Raul pidasid oma suurt sünnipäevapidu, Mihli ja Mari Emilia üle vaadatud, Pillel sai Külitses külas oldud, naabrinaise ja "tema" lapsega ringi kolatud, Hillega Karl Madist kuulatud, Vantsi juures käidud, loomi vaktsineeritud, Seto kuningriigipäeval möllatud, Lätimaal trallatud, Kaupo ja Kaisaga Põlvamaad vaadatud ja niisama müratud, ämma sauna väisatud, Võrumaal perega matkatud-telgitud, Vaskna turismitalus said poisid kahe tõelise amatsooniga tuttavaks;-), Indiaanisaunas kükatud, järves ja selle ääres lebotatud, flamenkolaagris Garrotini õpitud ja eile siis uhkelt Karuperega Vembutembumaal puhkusele kuninglik punkt pandud:-))

Mõned kontserdid sai läbi elatud - Metsatöll ja Kosmikud, väga vahva oli, väiksemas paigas, kui Tartu laulukas oleks ehk veelgi paremini meeldinud...

Siis Karl Madise kontsert, kuhu ma Hille tulema sundisin:-))) Ja kus ma laulma küll nõus ei olnud:)

Siis Kolm Graatsiat Põltsamaal, mis noh, oli ju kena, aga oleks võinud olla vähe stiilsem, lahjaks jäi veidi ja kuidagi pisut üle nurga tehtud mekk küljes... Peale seda kui Gets leitud, oli eriti tore Jaanikaga Tartus tatsata:) Ja ta võiks juba mind ükskord usaldama hakata, kui ma teatan, et enne Pierre'i minkut pole vaja söömas käia:))))

Ja siis Piretiga Sangastes Inest ja Dave Bentonit kuulamas, see oli ilus... Kas just kogu piletiraha väärt, aga 3/4 ikka:-))

Ja siis kogu perega Munamäel Jäääärt kuulamas, seal oli ikka sebimist ja siblimist, aga see oli 200% piletihinda väärt:-)))

Siis olen natuke heegeldanud ja kudunud ja tahaks veel õmmelda ka midagi:-))) Lugenud Iris Murdochi Itallannat, Meri, merit ja Ükssarvikut, siis veel posu ajaviitekirjandust...

Mis tegemata jäi? Hmmmm, koristada oleks võinud rohkem, aga selliseid häid koristamisilmasid kippus na väheks jääma, veel oleks võinud kuskil külas käia... Isegi veel mõnd küla vastu võtta, aga noh... Nii, Terjele lähen aga külla lähemal ajal, kui tekib mõni kena õhtu või laupäevakene:)

Ah jaa, kassipoja kaotasime ka ära ja sellest oli meil väga-väga kahju, sest Nurr oli ju niii imepehme ja armas tegelane, aga saime endale kohe uue MIU ka majja, kes on küll veel väga tita ja oleks ehk pidanud veel emme juurde jääma, aga noh... Ta on tubli ja kasvab hästi:-))

Poistel viimane nädal puhkust, see möödub siis issi seltsis:-) Väga tore, saavad ka koos olla, emme hakkaski juba ära tüütama:-)))

Mõned pärlid ka:

Kaarel: mina abiellun Rasmusega...

Emme: ei, poisid ei saa omavahel abielluda, ainult mees ja naine saavad Eestis abielluda.

Rasmus sekkub: Noh, siis ma abiellun iseendaga!

Emme: no tead, ma arvan, et üksinda kohe kindlasti ei ole see mingi abielu...

Rassu: aga emme, Jenny-Liina (matroon Draakoniküttidest) ütles, et tema teab nii palju abielunaisi, kes täpselt teavad, mis asi on üksindus! Nemad ju on üksinda abielus?!

Emme, kuhu küünal kaob, kui ta põleb?

Emme, miks magneti üks pool tõmbab ja teine ära ajab?

Emme loeb enne naabrinaisega metsaminekut sõnu peale: nii, issi on nüüd pealik ja peate tema sõna kuulama!

Rass naabripoisile: ehh, see lubab palju rohkem asju teha kui Kai!

Lillu meil külas, söövad Rassuga kohutava koguse arbuusi ära.

Lillu röhitseb ja teatab: ma õgisin ennast täis nagu siga...

Rass (vaatab plikat pika pilguga ja teatab): jah, ma sõin ka päris palju!

Vot nii, teen siis nüüd tööd ka edasi, meie kollektiivi on tekkinud üks uus nägu, armsa ja tumeda Eeva asemel on tema kabinetis üks väga hele ja segadusseajav kogu... Muideks hakkab mul süda kogu aeg peksma, kui trepist üles lähen ja seda EEVA kabineti lõhna tunnen... Ilmselt on pettumus mu ilmesse kantud, kui seal ju kohe kindlasti mitte Eeva ei istu!!!

Ja lastekaitsja peaks ka pensionile minema hakkama:-))) Shalalaaaa...