Mõtted...

valikutest

headusest ja karmist,
kolekarmist eluseadusest...

Mõtted õnnest, ebaõnnest,
kurjast needusest...

Valitsevad, lummavad ja neelda püüdvad...
jõuan siiski aina hüüda, aina hüüda...

ja lähen ära

Uhhh...

Missugune nädal on selja taga... teisipäeval olin oma ullikestega 3,5 h notari juures ja pidin seisma vastamisi vastakate pilkudega, mis mind kaameliks kippusid pidama... saime hakkama...

Kolmpäeval PIKi koolitus Tallinnas, kiire-kiire ja mitmepalgeline reisirong, proovisin ära nii esimese kui teise klassi ja kui linn maksab, siis ei taha rohkem viimasesse minna... venekeelne Tapa narkomaan on töövälisel ajal liig mis liig...

Neljapäeval vastuvõtt, projekti sebimine, Noore pere tugi II ja kolimise korraldamine...

nüüd siis lähen kohe ja vaatan, kas nad ikka tõepoolest lahkuvad... Esmaspäeval vaja kohalikule sotsile ka öelda, et tolle klientuur on täienenud... Ega ta selle üle just rõõmu tunne:(

Andsin siis vahepeal www.lastekas.ee ühe intervjuu ka, varsti saan kuulsaks:-))

Ämm haigeks jäänud... Ei saa laupäeva õhtul vist välja minna:( taaskord... Aga järgmisel nädalavahetusel on tibituuri aeg, siis ehk saab puhata ka:)

Olge terved ja rõõmsad ja kallid kõigile...

Toimetan...

tasapisi oma töiseid ja koduseid toimetamiseid, viimaseid liiga vähe, aga ega see tolmutuusti tagaajamine elumõtet lähemale too. Tööl on põnevad ja natuke hirmutavad asjad ees, vastutus on suur ja kogemusi vähe, aga tasapisi tegutseda muudkui tuleb...

Eile käisime Tom Sebastiani sünnipäeval, mis muidu küll peaks 29. veebruaril toimuma, aga sel aastal oli sellega natuke probleeme... Poisid mängisid kõik kenasti ja neiu Kaisa küttis meie meesperel jälle titetuhina kõrgustesse. Kaarel pidada isegi lasteaias väikest-Kaisat mängima, kõnnib jalad harkis nagu pingviin ja Iiris siis hoolsa emmena kamandab ja sätib teda... Seega - nad ei taha mitte titte juurde saada vaid ise beebitasandile põigata... Noh, kui parasjagu kõik draakonid tapetud ja Urrid metsa aetud:-)) Eile teatas Kaarel muideks, et draakonid söövad liiklusmärke ja siis neil hakkab kõht valutama... Üldse andis ta Eevale sellise jonnikontserdi ja siis selgesõnalise ülevaate liiklusdraakonitest, et rohkem meid ilmselt nende autole ei võeta, peame ikka getsi andma...

Homme aga on lootus likvideerida võlg sõber-Kasperi ees, kelle sünnipäevale minu enese haiguse tõttu põigata ei õnnestunud... Ehk homme siiski saavad poisid koos mängida ja müterdada...

Väljas on kevad ja kõik sulab, voolab, plärtsub... Taevas on hall ja aeg-ajalt tibab vihmagi... Ootan päikest, soojust, valgust...

Ja lähen nüüd koju, et oma kallitega kena õhtukene veeta:-)) Anne on Hispaanias uusi samme õppimas ja flamenkonduses väike paus:-))

Haigus, saba ja muud mõtted

Oi-oi-oi, küll nüüd oli Moorikene haige... Asi algas juba õige ammu suure väsimusega, siis sai ühel õhtul ilma salli ja mütsita tantsutunnist autosse lipsatud... ja no järgmisel hommikul kael kange ja kurk kibe... No mis see tühi Moorile teeb, jõi aga teed ja oli toimekas edasi... Vot siis hakkas nohukene tulema ja korraga... Moor ei jaksa kõndida, kohe poole sammu pealt selline kondinõrkus vaevamas, et ei saa enam edasi ega tagasi... Mis teha, turgutas Moorike ennast ja käis tööl edasi, sest töö on teatavasti jänes, kui läheb, siis on lännu:-)) Said kiired ajad mööda ja üks sõber võttis endale julguse mainida, et ole õige kodus, kui paha olla... Ja siis ma olingi. Lapsed viidi vanaema juurde (ämma muidugi), sest aias oli ka tohutu epideemia, 22st lapsest oli 4 kohal (neist üks haigena) ja lihtsalt ei raatsinud enda omi sinna viia... Ja Moor magas, oi kuidas ta magas 36 h nagu vana karu (ma ei tea, kas karud vahepeal ihuhädasid kergendavad, seda ikka pidin endale lubama). teed jõin kannude kaupa, vett teist samapalju lisaks... Nuhh-nuhh, aga nohu ronis kõigest magamisest hoolimata põskkoopasse ja hakkas seal hullu tralli korraldama, kes hädaga tuttav, see kujutab neid piinu ette... Moor võttis siis arstirohukarbi välja, otsis sealt Töllist jäänud antibiootikumid ja hakkas neid manustama... Esmaspäeval siis sai tohtrile teada antud, et oi, ma olen suremas haige, hakkasin seda rohtu võtma, aga kuuriks ei jagu, vaja lisaretsepti... Jätku see valvelauda... Ja muideks, homsest palun tööle kirjutada:-)) Mähh-muhh ja kas ikka jõuad minna, oli kalli Maarika küsimus... Ma ütlesin, et jõuan ikka ja sellega meie seekordne kohtumine lõppeski... Tore, kui on mõistvad perearstid, kes tühjast tüli ei tee... Nüüd siis krõbistan veel rohtusid ja unistan ajast, mil nasaalne võimekus taastub, hetkel tunnen vaid eriliselt rämedate haisude algosakesi ja needki jätavad mu suht külmaks...

Vahepeal sain aga teada, kus mu saba käis... Ja see polnudki saba, oli hoopis nabanöör, mis vajas veelkord läbilõikamist. Avastasin, et olen oma emast liialt sõltuv, vajan tema heakskiitu ja tunnustust.... Noh, esitan talle põhjendamatuid ootuseid enda ja oma lastega suhtlemise suhtes jne. Aga ma olen suur inimene ja suured inimesed saavad ise hakkama. Kui lapsed sünnitatakse, siis neid ka kasvatatakse jne. Saate aru küll, tuleb neist sõltuvustest lahti saada ja ongi saba kohal, kus vaja. Mina olen mina ja tema on tema, ta ei pea vastama mu ootustele ja minul ei ole vaja pingutada, et talle meelejärgi olla:-)) Lihtne, kas on?

No jah, igasuguseid põnevaid asju on ees ootamas veel, aga nendest ehk siis, kui nad kätte jõuavad, hetkel ootan vaid töö juures, et Vello asi joonde saaks ja pusin projekti teha, sellega asjad sujuvad ja saab vist hakkama küll, kuigi tõeline kergendus saab siis olema, kui asi läbi saab ehk siis täpselt ühe kuu pärast:-)

Olge mõnnad ja mis peaasi, sõbralikud...

Ah jaa, vaatasime eile poistega Lõvikuningat... Jõudsime kohta, kus lõviisa Mufasa surnud on ja Simba kedagi meeleheitlikult appi hüüab... Rassu siis teatab, et kui tema seal oleks, siis ta helistaks kohe 112 ja kutsuks kiirabi ja teeks Mufasa terveks:-))) Sain naerul sabast kinni ja kiitsin last adekvaatse ja tubli plaani eest:-))

Hei...

vahel on lihtsalt vaja võtta see saba ja pista.... õigesse kohta tagasi... Küsimus on selles, et kui ei taha teada, miks saba ära läks, siis võib ta teinekord jälle minna, aga eks mõtlen sellele siis...

Eile käisime Tölluga uitamas, sõime Itaalia toitu, magustoiduks shokolaadikohvikus pakutavat.... jaaaa, päris mõnna...

Spaapakett on bronnitud ja märtsi keskpaiku kimab 6 tsikki Pärnu poole jättes maha ahastavat nägu tegevad mehed ja lapsekonnad

Dorisel sündis pojakene, palju õnne neile ja jaksu.

Lähen kodukaid tegema ja täna on kohe eriti jäledad kohad, aga ära nad käia tuleb... Hakkab ametnikuelu vist oma jälgi jätma, kui vahel tööd ei taha teha;-)) Paar aastat veel ja olengi kibestunud ja üdini õnnetu ametnik, kes siis ukse lukku keerab, kui vastuvõtuaeg ei ole:-))

Hoolekoda peab plaane, eks näis:)

Tõuske ikka üles!!!

ehhhh

Ei tea, mis viga on, aga tunnen ennast juba paar viimast päeva nagu Iiah.. Saba justkui kadunud ei ole, aga tunne on selline nagu oleks.... Ka see läheb ükskord üle... ma tean

Lapse sünnipäev

läks seekord üle ootuste kenasti.... "Õigel" päeval käisid tarekesest läbi Muhvid ja onu-Raul oma kaasaga. Eile siis pidutsesime sõprade ja Lähte-vanadega Tartus Anni mängumaal. Inimesi oli parasjagu sattunud, mõni kallishing jäi küll tulemata, aga nad saatsid vähemalt oma teised pooled lastega lustima ja selle üle vaid hea meel... Kaarel arvas algul, et me läheme Oskari sünnipäevale, aga kui aru sai, et pakke seekord hoopis talle kätte suruda proovitakse, oli see suht meeldiv üllatus... Kõik kingid olid väga vahvad ja lapsele meeltmööda, kuid no mis teha... punapäise ristiisa meisterdatud mõõk oli ikka üle kõige! See on nii popp, et Rass vaeseke võib esialgu selle katsumisest vaid unistada:-))

.

Homseks sai peenelt plaanitud Võrokeste juurde suurele jubileumile minekut... Mu isiklik ema lubas pika lunimise peale lapsi hoida ja puha... Noh, täna siis sain teate, et tal endal laps (14 aastane) haige ja kas me lubame oksendaval, palavikus ja taitisel noorukil tulla enda lapsi hoidma... Hmmmm, no ega ikka ei luba küll... Ja kuna mu ema ei saa ise tulla, sest ta ju ei sõida autoga (busse ning ronge Elva vahet vist enam ka ei käi) ja last üksi koju ka jätta ei saa.... No siis ma loobusin rahumeelselt juubelipidustustest.... Oma väntstükke ei võta ma kaasa selle pärast, et pidu algab alles kl 19 ja noh, väga lühike saaks olema see aeg, mil kõik rõõmsad ja rahulikud on:(( Ja igaüks, kes võtab vaevaks lapsi sünnitada olgu valmis neid ka kasvatama... Mis see üks tore pidu siis ikka, teeme parem kodus omaette vahva olemise... Läheme varakult magama ja naudime pühapäeval selget silma ja talveilma:-)) Aitähh, et mul vähemalt ämm oluliselt parema tervisega on...

.

Nii, siis plaanime veel rongaemalikult lapsi meeste hooleks jätta ja üheks nädalavahetuseks Pärnusse spaatuurile minna... Nii 4-6 tibinat, eks näis, mis saab ja kuis läheb...

.

Ja täna hommikul ma sain teada, et kevad ikkagi tuleb veel kunagi... Pikk ja hall aeg sundis sellest unistusest juba loobuma, aga täna nägin, et hommik ei ole enam kaugeltki pime ja päike särab ja ja ja... on niiiiiiiiii külm, et püksisääred hoiavad sirgelt ümber säärte... Aga ta tuleb taas, koos lootuste, mõtete, lõhnade ja tunnetega...